Pinot Noir (edaspidi PN) on Burgundiast pärit viinamari ning PN näol on tegemist ülimalt mitmetahulise viinamarjaga, milline kasvab hästi ka külmemas kliimas ning pigem mitte kuumas kliimas.
PN on väga vana viinamari ning tõenäoliselt kasvatati seda juba paar tuhat aastat tagasi. On tõendeid, et PN kasvatati Burgundias juba 4.sajandil AD. Morillon Noir oli PN iidne nimi, Pinot Noiri mainiti esmakordselt Burgundiast leitud 14.sajandi ürikutes. PN kasvatati rikastes ja võimsates Burgundia ja Saksamaa kloostrites.
PN on Chardonnay, Pinot Blanci ja Pinot Grisi esivanem, varem arvati, et ka Pinot Meunier kuulub Noirien´i perekonda, kuid teadlased on selle väite viimasel ajal ümber lükanud. Just selle pärast ei kasutata enam Meunieri ees täiendust „pinot”. PN-st on aretatud palju erinevaid kloone, millised on levinud ka Prantsusmaal, nt kloonid nr 375 ja 386 on laialt levinud Champagnes.
Parimaid veine saab paekivi pinnasel, suhteliselt jahedas kliimas kasvanud PN-st. Marjad on üsna varase valmimisega, aromaatsed ja parajalt happelised. Võrreldes chardonnayga on PN keerulisem kasvatada, kuna ta vajab pidevat jälgimist ja monitoorimist.
PN peamised kasvualad on Prantsusmaa idaosas, Cote d`Or oli pikalt suurim PN kasvuala, kuid Champagne piirkonna kiire kasv 1980ndal viis Champagne piirkonna suurimaks PN kasvualaks Prantsusmaal. Burgundias segatakse PN harva mõne teise viinamarjaga, kui siis vahel Gamayga. Viinamarja aedades võivad PN viinamarjad kasvada koos Pinot Grisiga. 
Burgundiast tulevad maailma parimad, hinnatuimad ja elegantseimad PN veinid, millised vahel maksavad terve varanduse. Parimad veinid pärinevad Cote d´Or-st, mis tõlkes tähendab „kuldne kallas”. Jaguneb veel omakorda põhja pool asuvaks Cote de Nuits´ks ja lõunapoolseks Cote de Beauneks. Hinnatuim ja kalleim piirkond on põhjapoolne Cote de Nuits.
PN karakterid varieeruvad tumepunastest, tanniinest tulvil, maasikaste-vaarikaste aroomidega, tammevaadi laagerdusega sügavamaitselistest veinidest happeliste, tumeroosade, noorelt joodavate veinideni.
Loire jõe orus valmistatakse PN-st roosat ja punast Sancerre, samuti kasvatatakse PN Jura, Savoie, Limouxi ja Alsace piirkondades. Sakslased kasutavad PN puhul nime Spätburgunder ning austerlased ütlevad Blauburgunder. Euroopas on PN üldse üsna laialt levinud seda kasvatatakse Horvaatias, Ungaris, Slovakkias,samuti Itaalias, Hispaanias, Šveitsis jpt riikides.
Uue Maailma veinivalmistajad pöörasid pilgu PN poole 1980ndatel ja varastel 1990ndatel, Ameerikast tulevad väga head PN Vaikse ookeani äärsest Oregonist, suurimad PN kasvualad USA-s on muidugi Californias. Loomulikult viljelevad PN kasvatust ka Argentiina ja Tšiili ning üle mere LAV-s kasvatakse PN ja Cinsauti ristamisel saadud Pinotage viinamarju. Tšiili ja USA veinid on vürtsisemad ja piprasemad, neis on vihjeid tumedatele üleküpsenud marjadele. Enim pakuvad burgundlastele konkurentsi Uus-Meremaa PN, kuid samale tasemele need muidugi ei küüni.
Teine kuulus kasvuala Prantsusmaal on Champagne piirkond, mille kasvualast on 39% PN all. Isegi kui PN-st valmistatud šampanja ei saavuta sellist sügavust ja jõulisust kui Burgundia veinid, siis ometi võib neis leida sarnaseid iselooomujooni. Šampanjameistrid kasutavad PN eelkõige cuveedes šampanjale selgroo andmiseks. PN-st valmistatakse ka Blanc de Noirs šampanjat, mõnikord segatuna Meunieriga, vahel mitte. BdN nõuab kindlasti enda kõrvale head toitu, ninna jõuavad animaalsed noodid, aedviljad, küpsed puuviljad, vahel ka mee, suitsu, karamelli või isegi seente aroomid. Mulle isiklikult väga meeldivad PN põhised šampanjad, nende jõulisus, röstised noodid ja selgroog, kohe nähe, et joogil on iseloomu!
Foto pärineb internetist: http://www.socialcooking.no/blog/2015/4/23/pinot-noir-wines-wine-and-food-pairing