Franck Bonville Les Belles Voyes

Les Belles Voyes on maja tippšampanja ning tegemist on ühest aiast, enam kui 70 aastat vanade viinapuude marjadest, valmistatud segušampanjaga, milline on laagerdunud tammevaatides.

Selle Franck Bonville maja lipulaevaga on mul huvitavad kogemused. Esimestel kohtumistel avasime 0,75l pudeleid ning olime ootuspäraselt rahul ja suures vaimustuses. Huvitaval kombel aga magnupudelis (1,5l) ei olnud šampanjal absoluutselt sellist iseloomu ja küpsust kui väiksemas pudelis. Mul on olnud õnn viimase poole aasta jooksul maitsta magnumist pärit šampanjat päris mitu korda (nii kevadõhtul Läänemaa rannamajas kui ka küünlavalgel sügisõhtul tubases õhtusöögilauas), kuid tulemus on ikka sama – no ei ole nii küps kui tavalises pudelis.

Miks ma sellest üldse kirjutan on, et reeglina peaks magnumpudelis šampanja küpsema ühtlasemalt ja kompaktsemalt ning maitses peaks arenema ja esile tulema kogu iseloom.
Kahjuks ei ole olnud pudelitel kuupäeva märget ja pole kellegi käest küsida ka, aga mul on tunne, et Eestisse jõudsid kauem küpsenud normaalpudelid ning magnumid olid nn “tooremad” ja mingil põhjusel varem keldrist välja saadetud. Vast just seetõttu on pudelitel nii suur iseloomude erinevus.

Viimase normaalsuuruses pudeli kodustest varudest avasime hiljuti isadepäeval ning läks hästi ning saime taaskord rahuldava elamuse osaliseks:

Värvus kuldkollane, tumedama helgiga.

Aroomis olin tunda küpseid luuvilju, liivataignast valmistatud küpsetisi, karamelli ning ka kergelt suitsust puudutust.

Maitse oli väga röstine, tunda on, et jook on pudelis pikalt küpsenud ja iseloomu arendanud. Keskmaitses tuli esile mesisus, just nagu ampsaks meekooki. Ja lõppmaitses ilmus kardina tagant välja ka hape, täpselt parajas doseeringus ja heas tasakaalus – kerge juua, kerge nautida.

Lubage esitleda: Franck Bonville

Rõõm on tõdeda, et Eesti šampanjamaastik aina avardub ning tekib juurde uusi ja õdusaid kohti, kus saab šampanjat nautida. Üks selline, umbes pool aastat tagasi avatud koht, on Vene tänav 4 asuv Maisons de Champagne

Koha leidmine nõuab veidi nutikust, sest siseneda tuleb läbi restorani Spot saali. Pererahvas Pertti ja Marcelle on pühendunud šampanja asjatundjad, kes hea meelega oma teadmisi ja mullijooke ka teistega jagavad. Lisaks poepidamisele korraldavad nad erinevaid üritusi ja degustatsioone, meie otsustasime maitsta Franck Bonville maja šampanjasid.

Maja asutamisaastaks peetakse 1947, mil Franck ja Jeannine turustasid oma esimesed šampanjad. Täna toimetab majas kolmanda põlvkonna esindaja Olivier, vanavanemad ja vanemad on loomulikult tema tegemisi toetamas. Olivieri šampanjad on stiililt küpsed ja pähklised, chablisi-sarnase puhtusega, tema isa šampanjadest veidi vähem jõulisemad. Perekond omab kokku 20ha aedu ainult grand cru külades: Avizes, Cramantis ja Ogeris. 1989. aastal vahetati viimased tammevaadid terastankide vastu, kuid täna kasutab Olivier taas tammevaate maja lipulaeva Les Belles Voyes`i valmistamisel. Kõik šampanjad valmistatakse chardonnayst, v.a rosè, mille tarbeks ostetakse viinamarjad  Ambonnay külast (R.Juhlini andmetel).

Maitsesime kokku kuut erinevat šampanjat, lühidalt nüüd kõigist maitsmise järjekorras:

Extra Brut Blanc de Blancs –  Värvus tuhmjas kollane, aroomis tunda valgeid lilli, nõrka röstisus tja meekärje puudutust. Maitse võine ja kreemjas, tunda ka tsitruseid tagaplaanil. Delikaatne ja korralikult koosmängiva maitsebuketiga šampanja.

Brut Blanc de Blancs – Võrreldes esimese šampanjaga on lisatud rohkem suhkrut, tegemist on kolme erineva aastakäigu seguga. Aroomis oli tunda õrnalt valgeid lilli, esile tungisid hoopis rosinad, vastvalminud õunakook, pähklid ja martsipan. Maitses domineerisid mandlid ja kerge vanilje, lõppmaitse oli ürdine. Üldmuljelt ja kehandilt tugevam ja jõulisem kui extra brut.

2009 Millèsime BdB – jook on küpsenud pudelites 4,5 aastat. Värvus õlgkollane, aroomis oli tunda brioche, leivasust, sarapuupähkleid ja mett. Maitse oli heas tasakaalus, mõnusalt mineraalne, tunda ka kerget sidrunikreemi.

Cuvèe rosè – koostises 92% CH ja 8% Pinot Noir. Tegemist on veiniga, mis kindlasti ootab enda kõrvale head toitu. Värvuselt keskmiselt küps punane sõstar. Aroomis domineerisid kirsid, jõhvikad, pohlad ja võib-olla isegi vaevuaimatavad pihlakad. Maitse oli üsna happeline ja tanniinine.

Demi-Sec BdB –  poolmagusaid šampanjasid ei maitse me just tihti, seda põnevam oli. Suhkrut on veinis 25 g/l oli tunda pirnimoosi ja mesisust, maitse oli suhkrune ja kukekommine. Kuivade šampanjade armastajate jaoks oli vein kindlasti liiga magus, kuid mõne hea desserdi juurde õhtusöögi lõpetuseks võiks klaasikese juua küll.

Ametlik degustatsioon sai siinkohal otsa, kuid me palusime pererahval avada meie jaoks ka maja lipulaev Les Belles Voyes. Nagu juba eelpool mainitud, siis kasutatakse selle šampanja valmistamisel tammevaate, viinamarjad pärinevad Ogeri küla vanadest aedadest. Värvus õlgkollane, aroomis oli tunda võid, vahukoort, vaniljet ja õrnalt ka mett. Maitse oli täidlaselt koorene, siidiselt pehme ja heas tasakaalus. Huvitav oli maitsebuketi juures see, et piimhape jalutas kaasa läbi kogu maitse, kordagi ise esile tungimata, selline huvitav foonilooja. Taolist nüanssi pole varem kogenudki. Igatahes oli tegemist suurepärase šampanjaga, mida tasub kindlasti veel avastada ja tundma õppida.

Oli äärmiselt meeldiv ja maitsev elamus Franck Bonville šampanjadega tuttavaks saada, tegemist on tippkvaliteediga, mis on õnneks meile otse koju kätte toodud. Tasub proovida ja ise kogeda!