Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

Ilus roosa päev

Ühel laupäeval võtsime mulliklubiga nõuks maitsta erinevaid rosésid ning neid omavahel võrrelda. Varem kui oleme majapõhiselt lähenenud, siis roséd on reeglina alati vähem tähelepanu saanud ning sageli ka hinnangutes viimaste sekka jäänud. Osad meist on suured rosé armastajad, teised vastupidiselt ei pea neist palju, sestap tuligi idee maitsta ainult rosésid ning neid omavahel võrrelda.

Lähenesin lähteülesandele piirkonnapõhiselt ning otsisin välja 7 erinevat roséd kolmest erinevast piirkonnast.  Roséde saatjateks panin lauale erinevad suupisted: lõhetartar, hanepasteet, seentega seapasteet, külmad liha- ja singilõigud ning värsked maasikad. Taoline lähenemine võimaldas meil erinevaid suupisteid jookidega sobitada ning otsida just parimat kooskõla.

Alustasime Montagne de Reimsi piirkonnast pärit šampanjamajadega, esimene käik oli Michel Arnould Brut Rosé. Valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, värvus imekaunis mannavahu roosa. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid. Maitses samuti punased sõstrad ja karamellinoodid, järelmaitses ilmus silme ette lapsepõlvest meeles Põltsamaal toodetud “Kosmose” tuubimarmelaad. Väga heas tasakaalus šampanja, meeldivalt kooskõlas maitse ja aroom ning valisime selle üksmeelselt üheks tolle õhtu lemmikuks. Kindlasti kuuleme sellest Verzenays asuvast šampanjamajast veel!

Järgmisena voolas klaasidesse Veuve Clicquot Rosé. Koostises 50%-55% Pinot Noir, 28%-33% Chardonnay ja 15%-20% Meunier. Värvus oranžikas, aroomis oli tunda röstiseid noote ja vaarikaid. Maitse oli mineraalne ja väga tugeva happega, lausa metalsed noodid jäid keelele püsima. Terav ja tugev, lõppmaitses mõrudad noodid.

Kolmas rosé oli maitsmisjärjekorras G.H.Mumm Le Rosé. Esimene rosé “Royal Rosé” valmistati Mummis juba 1860ndatel. Koostises 60% Pinot Noir, 22% Chardonnay, 18% Meunier. Jõhvikapunane värvus, aroom oli üsna nõrk, ainult kergelt oli tunda maasikaid ja vaniljenoote. Maitse oli nõrk ja iseloomutu, kindlasti jäi teistele rosédele sel õhtul kõvasti alla.

Edasi liikusime Vallée de la Marne majade juurde ning sealt piirkonnast oli meil kaks esindajat. Esimesena korkisime lahti Billecart-Salmon Rosé. Ma olen Billecart-Salmoni šampanjasid maitsnud ja kiitnud ka varem ning pettuma ei pidanud me ka seekord. Kvaliteet on alati garanteeritud!

Koostises võrdsetes osades PN ja CH ning 20% Meunieri. Kollakas lõheroosa värvus. Hästi mitmekihilised aroom ja maitse, tunda küpsiseid, punaseid marju ja melonit. Heas tasakaalus šampanja, mille lõppmaitses domineerib mesisus. Suurepärane šampanja, enamike testijate jaoks tollel õhtul nr.1 šampanja.

Järgmisena Laurent-Perrier Cuvée Rosé, taaskord vana tuttav. Šampanja on valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, kauni vaarikaroosa värvusega. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid, vaarikaid ja kirsse. Nii aroomis kui maitses oli tunda kerget metalset puudutust, aga seda oli täpselt parasjagu ja see nüanss mõjus tervikule hästi. Heas tasakaalus šampanja, oli parajalt hapet ja marjasust ning lisaks veel lõppmaitses paras ports karamelli. Väga hea šampanja ning ka kindlasti meie üks lemmikutest tol õhtul.

Edasi liikusime Èpernaysse ning maitsesime Charles Mignoni Cuvée Comte de Marne Roséd. Koostises on 45% CH, 55% PN ning 15% Bouzy punaveini. Värvus on hallika alatooniga oranž. Aroomis oli tunda kirsse ja vaarikakompotti, osad ninad tundsid ka lillelisi aroome. Maitse oli vähehappeline, samas parajalt röstine ja pähkline, tunda oli ka virsikuid. Heas balansis šampanja, igati nauditav!

Last but not least, oli Michel Arnould Cuvée Fleur de Rose nii et õhtu esimene ja viimane rosé pärinesid samast majast. Koostis 100% Pinot Noir, aroomis oli tunda arooniaid ja  metsmaasikaid. Maitses klaaskommid ja siirupised omadused, mõnusas tasakaalus tagasihoidlik rosé, väga lihtsalt nauditav šampanja. 

Roosa laupäev lõppes igati positiivsete emotsioonidega, saime targemaks ning arendasime oma maitsemeelt. Kui peaksime täieliku pingerea avaldama, siis viimaste seas on kaks suurtootjat, nende roséd olid iseloomutud ja üheülbalised. Õnneks siiski enamus maitstud šampanjadest olid äärmiselt nauditavad, nii et elagu roséd! Tundub nii, et roséde mittearmastajad õnnestus ka selle degustatiooniga ehk armastajate leeri pöörata. Head nautimist head mullisõbrad!

de Castellane Brut

Lõuna-Prantsusmaalt pärit Vicomte Florens de Castellane asutas šampanjamaja 1895. aastal ning kaunistas pudeli sildi St André ristiga. Sajandivahetusel sai de Castellani šampanjast Pariisi teatrite ja kõrgklassi restoranide trendijook. Aastal 1902 kujundas kuulus Itaalia kunstnik ja karikaturist Leonetto Cappiello neile esimese reklaamiplakati, milline on postkaardil jõudnud mõni aeg tagasi tänu Postcrossingule ka minuni.

Kokku kujundas Cappiello elu jooksul enam 530 erinevat postrit, millised on ka tänapäeval väga müüdav kaup.

1930ndatel hakati de Castellanes vaatama ka Prantsusmaalt kaugemale ning alustati šampanja eksportimist maailma suurlinnadesse: London, Stockholm, New York, Sydney, Berliin – kõikjal joodi de Castellani šampanjat.

Maja läks Laurent-Perrieri täielikku omandusse aastal 1985 ning sellest ajast saadik on veinitootmise tehnoloogiat tugevalt kaasajastatud. Väidetavalt on šampanjad muutunud maitselt puhtamaks ja klaarimaks, kuid kaotanud isikupäras. Šampanjasid müüakse tänapäeval kolme erineva brändi alt: de Castellane, Maxim ja Ettore Bugatti.

Champagnes ringirändajatel on hea teada, et de Castellani majas on täna avatud veinimuuseum ning imeline Liblikate Aed, kus troopilises kasvukeskkonnas lendab vabana ringi ca 400 erinevat liblikaliiki.

Minu ainus kogemus senini de Castellane šampanjaga on Brut Croix Rouge, milline jõudis minuni suurlinnast Brüsselist.

Koostises 35% Pinot Noir, 35% CH ja 30% Meunieri.

Ilus helekollane värvus, klaasis purskasid tihedad mullijoad.

Aroomis tunda küpsiseid, magusaid aprikoose ja poolküpseid nektariine.

Maitses kerkib esile röstine ja suitsune noot, hästi sirgeseljaline iseloom on sel joogil. Lõppmaitse hästi rohune ja mõrudate nootidega.

Kokkuvõttes on tegemist huvitava iseloomuga, iseäraliku ja nauditava šampanjaga.

Delamotte šampanjamaja ja Blanc de Blancs 1999

Delamotte maja asutati Le Mesnilis aastal 1760 ning maja on vanuselt kuuendal kohal. Samast majast sai alguse ka Lanson, rist mis kaunistab Lansoni šampanjapudeleid oli Nicolas Louis Delamotte Malta ordu rüütlirist.

Aastal 1988 ostis Laurent-Perrier Delamotte maja ja aasta hiljem ka Saloni šampanjamaja ning sellest ajast saadik tegutsevad need kõrvutiasuvad majad käsikäes. Delamottel endal on 5 ha viinamarjaaedu, kuid lisaks on neil õigus ja võimalus kasutada Saloni aedade viinamarju neil aastatel kui Salon ise šampanjat ei tooda. Kahte maja juhib täna Didier Dupont, kellel juba emotsionaalsusest ja entusiasmist puudu ei jää. Maja stiil on puhas, värske ja elegantne, hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas. Brut on kindla peale minek, kuid kõrgemad hinded saab Delamotte asjatundjate käest just blanc de blancs (BdB) šampanjade eest.

Delamotte on nüüd õnneks jõudnud ka Eestisse, kuid siinkohal jagan mõned aastad tagasi Prantsusmaal nauditud  Blanc de Blancs 1999 muljeid.

Koostis: 100% Chardonnay.

Mull harv ja hõre, kuid korrapärane.

Aroom oli lilleline, tunda tsitrusvilju ja puuvilju, röstisus ja teravili olid üsna vaevuaimatavad.

Maitse oli sügavam ja jõulisem, tunda oli mineraalseid noote, küpsiseid ja röstist leiba.

 Proovitud Pariisis 20. augustil 2011

Laurent-Perrier Cuvée Rosé

20140202-131644.jpg

Mõned allikad väidavad, et enne aastat 1968 oli mõeldamatu, et keegi üldse toodaks non-vintage roséd, tolleaegsetele veinimeistritele tundus see täiesti võimatu ettevõtmine. Kuid Bernard de Nonancourt võttis kätte, proovis ja tulemuseks oli struktuurne ja veinise iseloomuga šampanja, paraja värskuse ja pehmusega.

Rosél on omapärane ümar ja pontsakas pudel, mis on inspireeritud Prantsuse kuningas Henri IV-st. Vot siis.
See armas rosé täiustas minu sünnipäeva õhtut sel aastal ning muljed on väga-väga positiivsed.

Koostis 100% Pinot Noir.
Vaarika- ja roosiroosa värvus.

Aroomis oli tunda sõstraid, nii punaseid kui valgeid, samuti maasikaid ja vaarikaid. Väga ägedalt viskas ninna meresoola ja mineraalsust, huvitaval kombel ka paprikat ja muidugi heledaid saiakuivikuid.

Maitse oli parajalt rohujas ja mõrkjas, tunda oli õunaseemne mõrusust, samuti punaseid sõstraid. Lõppmaitses ilmus lavale mõrusus, samas kannul käis kergelt magus alatoon.

Üldmulje oli väga positiivne, hästi tasakaalus veini, ükski karakter ei trügi rind ees esile, kõik on suurepärases ja parajas tasakaalus. Suurepärane rosé!!!

Laurent-Perrier Brut

Laurent-Perrier annab oma Brut šampanjadele aega pudelis valmida, 75cl pudelid küpsevad keldris vähemalt 3 aastat ning magnum pudelid isegi 4-5 aastat.

20121208-113451.jpgKoostis: 50%CH, 35% PN, 15% PM

Välimus: värvuselt värske taluvõi või nagu küps kuldrenett, mull oli üsna laisk.

Aroom: esimese hooga hüppas ninna mullitaja(!) lõhn, kergelt seebise alatooniga. Veidi aja pärast vein muidugi avanes, tunda oli pärminoote ja valgeid luuvilju, aroom arenes küpseks ja täidlaseks.


Maitse
 mesine ja magus, täidlane ja hästi arenenud, tugeva iseloomuga, tunda oli küpseid puuvilju. Lõppmaitse lühike ja mõru, huvitavalt kergelt kirbe lõppmaitse.

Juhlini hinnang 77 punkti, arenedes 83. Tegemist on Eestis üsna levinud brändiga, aina rohkem on Laurent-Perrieri näha poeriiulitel ja restoranides ning Viking Line on Bruti valinud oma laevašampanjaks.

Oudinot Brut 2004

Uue aasta esimene šampanja jõudis minu klaasi Mark & Spenceri toiduosakonnast – Oudinot sarja 2004. aastakäik. Riiulis oli ka 2005 aastakäik, aga eelistasin vanemat, Soome esimene Master of Wine Essi Avellan kirjeldab aastakäike nii:

2004 – 4 tärni (5* süsteemis), aastakäik on hea näide sellest, et suur saagikus ei pea tingimata tähendama kehvemat kvaliteeti. Aastal 2004 andsid viinapuud üllatavalt suure saagi võrreldes eelmise aasta väikese saagiga. Lõpptulemuseks on peen ja klassikaline šampanja. Veinid on elavad ja neis on parasjagu iseloomu. Ei ole küll super aastakäik, kuid veinides on piisavalt sarmi.

2005 – 2 tärni, ladusalt kulgenud soe veiniaasta, kus ilm soosis ka korjeaega. Lõpptulemus osutab siiski pigem tagasihoidlikele šampanjadele, mis on üheülbaliselt marjased. Veinid näitavad juba ka valmimise märke, mis ei ennusta neile pikka küpsemispotensiaali. Samas noorelt tarbides on nad siiski kergelt joodavad ning ümarad.

Mõned tähelepanekud proovitud 2004 aastkäigu kohta:

20130116-211424.jpg

Koostis: 100% CH

Rikkalikus aroomis oli tunda küpsised ja võid, õuna, apelsini ja kergelt karamelli.

Maitse küps ja rikkalik, tasakaaluks hape, mis lisas veinile krõbedust ja värskust. Järelmaitse pikk ja puuviljane.

Meeleolukas algus uuele aastale! Tulgu see täis enneolematuid elamusi!

Laurent-Perrier

Laurent-Perrieri ajaloos on suurt rolli mänginud naised, maja on juhtinud nii leskproua Mathilde Emilie Perrier kui ka Marie-Louise de Nonancourt.
Maja ajalugu algas aastal 1812 kui veini tootmist alustas Alphonse Pierlot. Aastal 1881 pärandas ta mõisa oma veinimeister Eugene Laurentile, kes hakkas majas toimetama koos abikaasa Mathilde Emiliega. Kahjuks sai Eugene õnnetult hukka ning aastal 1887 jäi  maja lesknaise juhtida. Mathilde ühendas enda ning kadunud abikaasa perekonna nimed ning lõi uue brändi: Veuve Laurent-Perrier & Cie.

Aastal 1914 ületati esmakordselt 50 000 kasti tootmismaht, mis oli tolle aja kohta tippsaavutus ühe maja poolt. Pärast ema surma 1925 võttis mõisa juhtimise üle tütar Eugenie, kes müüs aga mõisa maailmasõdade vahelisel perioodil Madame Louise Lanson de Nonancourt`le, šampanjatootjate Victor ja Henri Lansoni õele. Ülevõtmisel hetkel, 1939, olid maailmas ja majanduses keerulised ajad, mõis oli väga viletsas seisus ning Louise-Marie pühendas end täielikult mõisa ülesehitamisele, et kindlustada endale ning oma poegadale helge tulevik.
Kahjuks kaotas vanim poeg Maurice Teises Maailmasõjas oma elu, kuid noorem poeg Bernard de Nonancourt jõudis sõjast tagasi ning asus jõudsalt tegutsema. Ta alustas A-st ja B-st, oli õpipoisiks Lansoni ning Delamotte mõisades ning aastal 1949 oli valmis mõisa enda juhtida võtma.

Bernardi motiveeris armastus šampanja ning selle valmistamise vastu, tema moto oli: “with quality wine and people, you cannot fail”. Koos oma väikese meeskonnaga panid nad aluse Laurent-Perrieri kui innovaatilise tootja teekonnale, millest kasvas välja üks suurimaid šampanjatootjaid, täna aastane kogutoodang ca 8 mio pudelit.
1950 oli L-P üks esimesi tootjaid, kes kasutas roostevabast terase st mahuteid.

1958 toodeti esmakordselt mitme erineva aastakäigu veinidest prestige cuvéeLaurent-Perrier Grand Siècle. Seni oli prestige cuveè´sid valmistatud alati ühe aastakäigu veinidest.
1968 tutvustati maailmale esmakordselt mitme aastakäigu veinidest valmitatud Cuveè Rosè Brut, valmistatud 100% Pinot Noir`st.
1980 toodi turule brut nature (ei ole lisatud suhkrut) Laurent-Perrier Ultra Brut.

Täna kuulub L-P valdusfirmale, kelle omandusse kuuluvad ka Salon, Delamotte, Lemoine ja De Castellane šampanjamajad. Maja omab ca 150 ha viinamarjaaedu, mis katab 10% tootmiseks vajaliku mahu, ülejäänud marjad ostetakse kokku.

Veinimeistriks on Michel Fauconnet, kelle stiiliks on eriti puhas maitse ning selle nimel pingutab ta kõvasti. L-P on hinnatud oma puuviljase ja elegantse stiili poolest.
L-P šampanjadest kirjutan edaspidi täpsemalt, siis kui õnnestub neid maitsta, siiani on õnnestunud proovida vaid Brut NV-d.

Nauditavaid mullitavaid kogemusi teile!

Oudinot Cuvée rosé

Oudinot maja näol on šampanja mõistes tegemist üsna noore majaga ning tänasel päeval hinnatakse kõrgemalt just Chardonnay viinamarjadest valmistatud jooke. 1981.aastal said nii Oudionotist ja Jeanmairest Trouillardi suurgrupi liikmed.

Oudinoti NV šampanjasid hoitakse keldrites vähemalt 3 aastat enne müüki paiskamist ning tänasel päeval müüakse enam kui pool toodangust väljaspool Prantsusmaad. Aastane kogutoodang kokku u. 1,5 mio pudelit.

Eestis müüakse  Oudinot’i šampanjat Mark&Spenceris ning sealt jõudis see šampanja ka minuni, esimesena rosé.

Mull oli tihe, klaasi põhjast tõusis üles palju peeni mullijugasid, mis keset klaasi moodustasid keerduva jämeda mullijoa.

Värvus kollakas-roosa, meenustas virsiku koort.

Aroomis oli tunda punaseid marju, maitses tunda maasikat, kreemikust, lõppmaitse kuivapoolne.

Ääretult tore ja karakteriga šampanja argiõhtul nautimiseks.

Kui Jeanmairest juba juttu tuli, siis mul on üks foto ammusest ajast: kunagi Prantsusmaal olles leidsin supermarketist ülisoodsa hinnaga šampanja ning tõin selle koju kaasa – Jeanmaire Cuveé brut. Veini iseloomuomadusi täpselt mäleta ja märkmeid tookord ei teinud ka, aga oli hästi joodav šampanja ja maitses hää.