Kohtusime taas – Besserat de Bellefon

Meie šampanjahuviliste seltsing ehk teisisõnu “mulliklubi” pidas ka sel aastal oma seltsingu suvepäevi Läänemaa kalurikülas. Tavapäraselt oli lisaks aktiivsele liikumisele ning hea toidu ja joogi nautimisele plaanis ka ühe majaga lähemalt tuttavaks saamine. Seekord valisime tutvumiseks Besserat de Bellefoni šampanjad. Tutvumine ei ole vist päris õige sõna sest tegemist on ikkagi tuntud headuses majaga, millega on meil olnud au mitu korda eelnevatel aastatel tutvust teha. Muljed on kõik õnneks talletatud siinsamas mulliblogis. 

Kuigi ilm absoluutselt ei soosinud meie kogunemist ja ei pakkunud hetkekski hilissuvist päikesepaistet, siis nii nagu öeldakse ilma ja riiete kohta, saab öelda ka jookide kohta. Kui laual on parajas koguses sobivaid suupisteid ja šampanjasid, siis ei heiduta meid ka pilves  ilm või tasahilju tibutav vihm.

Esimesena proovisime Cuvée des Moines Bruti:

Värvus oli šampanjal helekollane.

Koostises 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunier.

Aroomis olid küpsed aroomid, ploomid ja virsikud ning kerge röstisus.

Maitse algusfaas üllatas põneva kirsiga – täiesti ootamatult ilmus (must)kirss ja üldsegi mitte kirsikivi, vaid just viljaliha. Kirsile järgnes karamell ja lõppmaitses tugev sidrun.

Hästi selged ja puhtad maitsekomponendid olid ses  joogis ning see oli igati naudiv avalöök meie ilusale päevale.

Pärast paaritunnist jalutuskäiku rannaniitudel ja võlumetsas ootas meid ees järgmine šampanja – Brut Blanc de Noirs.

Värvus oli beežikas, lausa tuhmjaskollane.

Koostises 100% Pinot Noir.

Aroomis domineerisid küpsed ploomid.

Maitses tuli esmalt parajalt jõulise sammuga barbarisskomm, lisaks veel küpsed ja röstised noodid. Lõppmaitse oli üsna happeline, esile tuli sidruni koore all oleva valge sisekoore mekk, mis on parajalt mõrkjas. Klapitasime seda imelist jooki puuviljaleiva/pardipasteedi suupistetega ning erinevate juustudega. Kusjuures eriti hästi klappis see šampanja Inglismaalt pärit vana juustuga, tasakaal juustu ja šampanja vahel oli väga hästi paigas.

Järgmisena avasine Millésime 2006, mis rabas meid kõiki oma küpsuse ja iseloomuga.

Värvus oli õrn kollane, koostises 54% CH, 15% PN, 31% Meunier.

Aroomis tuli esimesena esile kergelt kõrbenud röstisus, seejärel lisandusid kuivanud puuviljad ja ürtide puudutus.

Maitses oli tunda röstitud pähkleid, lapsepõlvest siiani mälupildis püsivaid pirniseid klaaskomme ja mõnusalt siirupist, marjast ja ploomist alatooni. Lõppmaitse oli pikk ja vähese happesusega. Maitsekooslus oli suurepärane, laua taga valitses ühtlane arvamus, et just see jook oli selle päeva parim! Nautisime pikalt ja mõnuga šampanja kooskõla ja küpsust.

Brut Blanc de Blancs’i me laupäeval oma degustatioonimenüüsse ei liitnud, sest hetk, ilm ja toit ei tundunud õiged. Proovisime BdB ära järgmisel päeval, päikesepaistelises Viimsi pargis, kus šampanja kaaslaseks kutsusime vana Roterdami juustu. Vana, kergelt ühe jalaga lonkva, aga mitte täiskristalse soolanoodiga juust, sobis tegelikult väga hästi selle noore ja karge šampanjaga.

Koostises 100% CH, aroom oli mineraalne ja tunda oli sidrunit.

Maitse oli alguses terav, aga lühikese lõppmaitsega. Tunda oli aprikoose ja sidrunit, kohati oli tunda ka siirupist puudust ja kerget karamelli siirupis.

Taaskord oli nauditav kohtumine Besserat de Bellefoni majaga – järgmise korrani!

Taaskohtumine Besserat de Bellefoniga

Paar nädalat tagasi väisas Eestit Besserat de Bellefon maja esindajaga Godefroy Baijot ning mul õnnestus temaga kohtuda Kadrioru hubases “Kukk ja konn” bistroos. Eelmise aasta kohtumine Glorias oli meelel ja keelel suurepäraselt meeles, sestap polnud kahtlustki, et ka seekord maitsemeeled hellitatud saavad.

Kõigepealt tutvustas Godefroy lühidalt meile veinimaja. Aastane kogutoodang on 800 000 pdl, keldrites küpseb 3 miljonit pudelit. 60% toodangust tarbitakse ära Prantsusmaal, 40% imporditakse seitsekümnesse erinevasse riiki ning ühtekokku pakutakse Besserat de Bellefoni šampanjat pea 250 Michelini tärniga pärjatud restoranis. Veinimeistriks on Cédric Thiébault, kes liitus majaga aastal 1999 ning veinimeistriks sai aastal 2006. Teda peetakse nooreks andekaks veinimeistriks, keda loodetavasti ootavad ees huvitavad ja edukad aastad. Godefroy sõnul on nende maja edukuse aluseks “low pressure”, mis lihtsalt öelduna tähendab, et suhkrut lisatakse minimaalselt ning pudelites on seetõttu väiksem rõhk, mis loob paremad eeldused sobitada šampanjat toitudega.

Esimesena valati klaasidesse Brut Blanc de Blancs – 100% Chardonnay. Väga tihe mull, aroomis ja maitses oli tunda tsitruseid, virsikut. Ideaalne aperitiiv, mis ilmselgelt kõnetab kõiki joojaid, kelle klaas kord selle joogiga täidetakse.

Bruti ja Extra Bruti koostised on identsed: 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunieri. Kuivuse vahe tekib lisatava suhkrukoguse erinevusest. Mõlemal lastakse küpseda keldrites 3 aastat. Brut oli robustsem ja lihtsakoelisem, kindlasti annab ta oma tõelisest olemusest paremini aimu kui teda tarbida koos toiduga. Extra Brut oli siidisem ja peenem, nii mõnedki meie seltskonnast valisid just Extra Bruti oma lemmikuks tol õhtul. Ideaalne oleks teda kindlasti nautida austritega ja teiste mereandidega.

Brut Millésime 2002 oli minu tolle õhtu lemmik, koostis 54% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 31% Meunier. Küpseda lastakse sel minimaalselt 5 aastat! Aroomis oli tunda pirni ja mõnusalt küpset röstisust, kergelt lasid end aimata ka idamaised vürtsid. Maitse oli terviklik ja täidlane, mõnusas tasakaalus ja tuntava iseloomuga. Selline selgrooga vein. Godefroy ütles, et Blanc de Blancsi naudi sõpradega, aga Millésime joo üksinda! Ma täitsa kujutan end ette Millésimega kahekesi 🙂

Sel õhtul oli meil võimalus maitsta ka esimest korda 2013. aastal veinimaja 170. aastapäeva puhul valmistatud B de B šampanjat, millist valmistatakse vaid 7000 pdl aastas. Koostises on pooleks Chardonnay ja Pinot Noir. Väga tiheda mulliga šampanja, aroomis oli tunda sidrunit, tsitruseviljade koort, röstisust ja karamelli. Maitse üldmulje oli natuke kreemisem ja pehmekoelisem kui eelnevalt kirjeldatud šampanjadel.

Pika degustatsioonirea lõpetasid magusad suupisted ja Brut rosé mille koostises on 30% CH, 30% PN ja 40% Meunieri. Viimase tulijana sai rosé paratamatult kõige vähem tähelepanu ning eks tal oli eelnevatega ka raske võistelda. Maitses ja aroomis domineerisid punased marjad ning kaunil päikeselisel suvepäeval sobib see rosé ideaalselt aperitiiviks. 

Kokkuvõtteks saan öelda, et oli maitsev ja jutukas õhtu, lahkusime kõik tänutunde ning suurepärase meeleoluga. Aitäh “Kukka ja konn”, järgmise korrani!

 

Besserat de Bellefon õhtusöök Glorias

Besserat de Bellefoni šampanjat maitsesin esimest korda naistepäeval ning kuna tutvus oli maitsev ja paljulubav, siis haarasin rõõmuga kinni väljareklaamitud võimalusest osaleda šampanja õhtusöögil. Kutsusin Marita ja Kristeli endaga kaasa ning seadsime kolmapäeval sammud “Gloria” poole.

Külalisi tervitasid “Kukk ja Konn” pererahvas, hr. Godefroy Baijot Maison de Besserat de Bellefonist ning hr. Demjanov. Mina ei ole Glorias käinud aastaid, sestap juba koht ja eesootavad road tekitasid meis elevust, rääkimata kohtumistest šampanjadega. Aperitiiviks pakuti Besserat de Bellefon Blanc de Blancs´i.

Koostis 100% Chardonnay.
Värvuselt õrnkollane, väga hele.
Aroomis tunda lillelisust, tsitrusvilju ning vaevuaimatavat röstisust. Maitse üsna mineraalne, sirge, tunda kergelt  luuvilju ja mett. Jätkasime Blanc de Blancsiga ning värskete austritega. Ideaalne kooslus!

Teine käik oli kalatriloogia (suitsutursa salat, lõhe tartar ja angerja flan) ning triloogia kõrvale pakuti Besserat de Bellefon Extra Brut`i.

Koostis: 35% CH, 20% PN, 45% PM. Aroom täidlane, hästi röstine, tunda viljasust ja magusat varjundit. Maitse röstine, tunda pirni, kergelt magusat alatooni. Lõppmaitse hästi värske ja üsna pikk. Meile väga meeldis Extra Brut, tema iseloomukus ja tasakaal.

Vahepeal andis hr. Baijot meile mõisa ajaloost ning tänapäevast ülevaate. Ajaloost ma kirjutasin juba ka eelmisel korral, koostööd tehakse tipprestoranidega üle maailma, šampanjat saabki osta vaid restoranidest ja vinoteekidest, supermarketist Besserat de Bellefoni ei leia. Aastane kogutoodang on 1 miljon pudelit, 60% müüakse Prantsusmaal, ülejäänu eksporditakse, keldereid on kokku 15 km.

Pearoaks oli vutt, mille juurde serveeriti Besserat de Bellefon Brut`i.
Koostis: 35% CH, 20% PN, 45% PM. Mull väga väike ja tihe. Värvus äärmiselt huvitava halli varjundiga kollane, tuhm. Aroomis tunda lillelõhnu, heledaid luuvilju, kergelt pähklit ja karamelli. Taaskord kergelt magus alatoon. Maitse puuviljane, hästi pehme ja kreemine, keelt ja suud kergelt paitav. Vutiga sai Brut kenasti hakkamaga, aga võrreldes teistega jäi karakter ehk liiga pehmeks.

Vutile järgnes juustuvalik ning Besserat de Bellefoni Millésime 2002. 

Koostis: 54% CH, 15% PN, 31% PM. Minu klaasis oli üks tihe mullijuga, värvus kuldkollane. Tühja neist juustudest, see jook oli täielik elamus – juues jäi mõnusalt pikalt keelele mullitama. Aroomis tunda vürtse ja aniisi, küpseid puuvilju, metsmaasikaid ja punaseid sõstraid. Maitse värske, iseloomukas, külluslik ja rikkalik, tunda küpseid ploome. hr. Baijot teeb korra kuus ühe sigari ning sinna kõrvale naudib ta just sedasama Millèsime 2002.

Õhtu lõpetas magustoitude trioloogia Besserat de Bellefon rosèga. Päris lõppakordiks oli aga spontaanne tangonumber, esitatud tantsivate sommeljeede ja fotograafist klaverisaatja poolt. Jäime õhtusöögiga väga rahule, šampanjadest pälvisid minu suurima poolehoiu Millésime ja Extra Brut, kuid ka ülejäänud kolm olid vägagi nauditavad. Kindlasti ei jää see kohtumine Besserat de Bellefoniga viimaseks, aitäh “Kukk ja Konn“, peatse taaskohtumiseni!

Champagne Besserat de Bellefon

Edmond Besserat, kes oli pärit Hautvillersist asutas šampanjamaja Aÿ’s aastal 1843. Pärast teda võtsid äri üle tema lapselapsed Edmond ja Victor, kellest üks oli rohkem tehnikainimene ja teine hea maitsemeele ning ärivaistuga. Koos moodustasid nad eduka tandemi. Aastal 1920 abiellus Edmond Yvonne de Meric de Bellefon’ga ning sellest abielust sündis ka uus nimi majale – Besserat de Bellefon.

Aastal 1930 esitas Pariisi restoran la Samaritaine de Luxe majale väljakutse valmistada šampanja, mis sobiks ideaalselt kõikide roogadega. Sellest väljakutsest sündis “Crémant des Moines” – iseloomult kerge, ilusa mulliga, kahvatukollast värvi šampanja, millest sai õige pea Pariisi restoranide nõutuim šampanja. Täna tuntakse seda mullijooki Cuvée des Moines nime all.

Aastast 2006 kuulub Besserat de Bellefoni bränd Lanson-BCC grupi nn “selective retail” harusse ning neid šampanjasid müüakse eelkõige läbi restoranide ja vinoteekide. Veinimeister on Cédric Thiébault. 2009. aastal tutvustas maja maailmale oma uut imagot ning Cuvée des Moines ovaalne silt sai juurde pärlmutter tooni, mis muudab selle siidiselt läikivaks ning elegantseks.

Mina nägin Besserat de Bellefoni šampanjasid prantsuse kaupade poes Kukk ja konn. Mõnus väike ja hubane on see poeke Vilmsi tänaval, mõnus sisse astuda ning alati jääb ka kojuviimiseks midagi näppu. Naistepäeval tegin ise endale kingituse brut rosé näol.

Koostis: 30% PN, 40% PM, 30% CH.

Värvus tumeda varjundiga lõheroosa.

Aroomis tunda karamelli, lilli, mandlit, metsmaasikat, kohati meenutas aroom marjatarretise hõngu.

Maitses domineerisid punased sõstrad, marjasus, hape oli väga heas tasakaalus.