Kohtumine Piper-Heidsieckiga

Põneva ajalooga Piper-Heidsiecki maja šampanjasid oleme aeg-ajalt siin ja seal maitsta saanud ning paari šampanja kohta olen varem ka siin blogis oma muljeid jaganud. Mõned nädalad tagasi võtsime oma seltskonnaga asja tõsisemalt ette ning korraldasime Piper-Heidsiecki šampanjadega õhtusöögi. Esimese kolme šampanja kõrvale nautisime erinevaid kalasuupisteid ja mereande, pearoaks oli vasikaliha koos selleri-kartuli püreega ning joogiks vasika kõrvale Rare 2006. Aga kõigest nüüd järjekorras.

Esimene šampanja, mille aperitiiviks avasime oli Essentiel Blanc de Blancs Extra Brut. Koostises 100% CH ning valmistamisel on kasutatud 2013. aasta saaki ning 35% ulatuses vanemaid reservveine. Korgitud oli nimetatud pudel oktoobris 2017. Seega on see šampanja keldris küpsenud õige mitu head aastat ning seda oli maitses ka kohe tunda.

Aroom oli väga täidlane ja küps, tunda oli röstitud leiba ja mandleid, üllatava leiuna avastasime aroomist peterselli. Küllaltki mineraalne jook, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Maitses oli piisavalt rösti, piisavalt hapet, nautisime seda koos kraavilõhe ja soolasiiaga, austrid oleksid kindlasti olnud match made in heaven selle joogiga, aga austreid meil tol õhtul paraku polnud. Veinimeister Emilien Boutillat annab BdB-le säilituspotensiaaliks 15 ja enamgi aastat!

Olime kõik müüdud esimesest sõõmust alates, armusime sellesse šampanjasse hetkega, sest tegemist on üliheas tasakaalus suurepärase šampanjaga, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli lausa üllatav. Tolle pudeli ostsime suvel Viking Line laevalt ning kahjuks ei ole ma seda Eestis poeriiulitel näinud. Kui keegi teab, kus seda Eestis saab, siis palun andke teada!

Teine šampanja oli Cuvée Brut, kindlasti üks tuntumaid maja šampanjade rivis ning väidevalt oli just see Marilyn Monroe lemmikšampanja. Aastal 1953 teatas Marilyn: “Alustan igat päeva klaasikese Piper-Heidsieckiga, sest see soojendab mind üles”. Vot selline elu! Aga nüüd tagasi šampanja juurde – koostises 50% PN, 30% CH ja 20% Meunieri, reservveine on kasutatud minimaalselt 25% ja suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Aroomis oli tunda virsikuid ja kerget röstisust, maitses rohkem pirni, röstitud leiba ja samuti virsikuid. Hape oli särtsakas ja kalamarjaga moodustasid nad kena koosluse.

Kolmas jook järjekorras oli Vintage 2012, mille koostises on 48% CH ja 52% PN, suhkruid on lisatud 8g/l kohta. Aroom oli segu küpsetest nootidest, kus segunesid raba, metsaalune, röstisus ja küpsed luuviljad. Maitse tundus esimese hooga lõhnaga võrreldes veidi toores ning oli pungil troopilisi puuvilju, virsikuid, ka mandariine ja röstitud pähkleid. Hape oli võimas ja tuntav, jook tundub olevat oma arengus tõusukõveral ning kümne aasta pärast võib pudelis olla väga võimas jook. Veinimeister annab selle joogi säilituspotensiaaliks 20 ja enam aastat! Mõned aastad tagasi maitsesin Vintage 2006 ning neid muljeid saab lugeda siit.

Juba vintage kõrvale serveerisime vasikaliha ning lõpuks oligi aeg avada õhtu täht – Rare Millésime 2006. See oli minul esimene kord Rare maitsta ning tasus oodata 🙂 Koostises 70% CH ja 30% PN. Aroom oli delikaatne ja tulvil õunakoogi aroome, tunda oli ka mesisust ja troopilisi puuvilju. Maitses oli tunda veidi tamme ja mahedaid iiriseid, kuivatatud aprikoose, küpsetisi ja idamaiseid magusaid vürtse. Järelmaitses oli tugev kõrvetatud karamell. Üldmulje oli väga positiivne, tegemist oli hästi täidlase ja sügava joogiga ning vasikalihaga sobisid nad ideaalselt! Veinimeister soovitab Rare 2006 juua kuni aastani 2035.

Oli ülimaitsev ja maitsemeeli avardav õhtu, järgmise korrani!

Piper-Heidsieck 2006 Vintage Brut

Soovin kõikidele mullisõpradest kaasteelistele ELAMUSTEROHKET, TEGUSAT, ÜLLATAVAT, MEELEOLUKAT ja IMELIST uut aastat !!!!!!! Et jaguks piisavalt aega olla oma lähedastega ja iseendaga, aega nautida ja kogeda. Proosit!

Uue aasta esimeseks joogiks siin blogis sattus olema Piper-Heidsiecki 2006. aastakäigu šampanja. 

Värvus oli tumekollane, mull üsna intensiivne.

Aroomis oli tunda mett, kuivatatud aprikoose, röstitud pähkleid ja veidike idamaiseid vürtse.

Maitse oli täidlane, täis suitsuseid toone ja röstiseid pähkleid (mandlid eelkõige). Keskmaitses tuli keelele terav hape, millele järgnesid tugevalt mõrudad noodid. Nautisime seda šampanjat koos pardimaksa mousse’ga, mis oli rasvane ja väga pikantsete magusate maitsenootidega ning koos šampanjaga moodustasid nad tõeliselt jõulise paari.

Aasta 2006 oli Champagnes vastuoluliste ilmastikutingimustega- juuli oli kuum, august aga vastupidiselt vihmane ja tormine. Pinot Noir küpses väga tugevaks ja jõuliseks, täis purskuvat ja pulbitsevat energiat. Samas Chardonnays oli valmisolek pikalt küpseda ja vormuda keldrisügavuses. Sestap sel aastal pidi veinimeister vähendama PN ja suurendama CH osakaalu segus, et šampanjal oleks parajalt aega küpseda ja oma iseloomu kujundada. Lõpptulemuseks sai igati nauditav, klassikaline šampanja!

Champagne Piper-Heidsieck Brut

Mind paelub ajalugu ja vanad sugupuud ning lapsena tahtsin vahepeal isegi ajalooõpetajaks saada. Aga läks teisiti ning nüüd saan tänu armastusest šampanja vastu uurida Prantsusmaa perekondade ajalugu. Põnev, kuidas on kulgenud läbi sajandite ühe või teise perekonna ja veinimaja lugu, mõni neist on traagilisem, teine õnnelikum, kuid haarav ja kaasakiskuv igal juhul. See annab klaasis loksuvale šampanjale ka veidike varjundit juurde, tore on ju mõelda, kuidas võis see jook maitsta sada aastat tagasi või mis veinimeister just seda cuveéd segades mõtles.

Täna heidan pilgu Piper-Heidsiecki veinimajja, kus kõik sai alguse Florens-Louis Heidsieck`st, kes armus kõigepealt Champagne maakonnast pärit tüdrukusse ning seejärel armus ta veini. Ta oli iseõppinud veinimeister ning tema unistuseks oli valmistada vein, millist sobiks juua ka kuningannadel. 1785. aastal lõi ta riiete ja veiniga kaupleva ettevõtte Heidsieck&Co ning peaaegu kohe andis sama nime ka šampanjale, millisest sai kiiresti väga populaarne jook ning seda mitte ainult Champagne maakonnas.

Pärast Florens-Louisi surma aastal 1828 ühendasid maja edendamiseks jõud tema vennapoeg Christian Heidsieck ning andekas ja suurte ärikogemustega Henri-Guillaume Piper. Majast sai 14 kuningliku perekonna ja õukonna ametlik varustaja ning see tagas majale piisava tarne ning klientide hulga. Kogu kõrgseltskond soovis juua vaid Piperi ja Heidsiecki toodangut. Aasta 1835 suri ootamatult Christian Heidsieck ning kolm aastat hiljem abiellus tema lesk äripartner Henri-Guillaume Piperiga ning bränd PIPER-HEIDSIECK oligi loodud!

Aastal 1870 asus maja juhtima Jacques-Charles Théodore Kunkelmann, hiljem pärisid maja tema poeg ja pojatütar Yolande. Viimase abikaasa, Marquis Jean de Suarez d’Aulan, oli lennunduse entusiast, kes II maailmasõja ajal varjas relvi šampanjakeldrites ning õhtul, mis Gestapo tuli teda arreteerima, põgenes Põhja-Aafrikasse ning ühines kuulsa Lafayette eskadrilliga. Ta hukkus lahingus aastal 1944.

Pärast Prantsusmaa vabastamist ja sõja lõppu oleks maja äärepealt pankrotistunud, kuid vapper naine Yolande suutis maja kriisist välja tuua ning abiks talle oli kindral d’Alès, kellega nad abiellusid 1945. Yolane ja Marquis Jean de Suarez d’Aulan`i vanim poeg François d’Aulan võttis äri üle 1957 ning ta juhtis maja järgmised 33 aastat.

1990. aastal müüdi maja Rémy Cointreau grupile, kes tollal juba omas Charles Heidsiecki. Kaks brändi toodi ühise katuse ja veinimeistri käe alla, kuid brändide stiili ja sõnumid püüti hoida võimalikult lahus ning erinevad. Essi Avellani sõnul oli tegemist justkui kahe vennaga: Charles on tõsine, kogenud ja šarmantne härrasmees, Piper on noorem, tormakam ja pidutseda armastav poissmees. Piperi turundus suunati rohkem Ameerika turule ning Piper leidis oma kliendid Hollywoodi pidutsejate ja kuulsuste seast.

Isegi kui paljud šampanjasõbrad vanade kogemuste baasil Piperi peale kulmu kortsutavad, siis asjatundjad igatahes leiavad, et viimase 15 aasta jooksul on toimunud suur arenguhüpe. Ja kuigi veinimeister Régis Camus kasutab Piperi valmistamisel rohkem õhemaid ja puuviljasemaid baasveine, siis tänane Piper ei olevat enam nii lihtne ja üheülbaline kui varem.

Aastal 2011 sai brändide omanikuks EPI (Societe Europeenne de Participations Industrielles), kes ei ole Piperi osas veel tänaseni märkimisväärseid muudatusi ette võtnud, vastupidiselt Charles Heidsieckiga, aga muutused ilmselt tulevad.

IMG_4278Seekord avaldan mõned märksõnad veidi aega tagasi proovitud Piper-Heidsieck Bruti kohta.

Koostises: 55% PN, 30% Meunier, 15% CH.

Värvus kuldkollane, mull väga tihe ja peenike.

Aroom valdavalt õunane ja pirnine, hästi kergelt on tunda ka tsitruseid.

Maitses oli tunda küpseid õunu, natuke karamelli ja valminud pirne. Üldmulje suhteliselt õhuke ja lendlev, täpselt selline reedeõhtune peomeeleolu šampanja, mida on lihtne juua seltskonnas ringi hõljudes. Hea, kerge, noortepärane ja iseloomutu, selline kergelt joodav seltskonnašampanja, milliseid peab ju ka olema. Glamuuri ja nime on sel brändil ju küll.

Aga mina jään ootama Piperi uut tulemist, sest Charles Heidsieck on täna suurepärases vormis ning loodetavasti toimub samasuunaline (total) makeover ka Piperiga. Elame ja näeme!

Piper-Heidsieck Rosé Sauvage NV

Kõigi kolme šampanjamaailma Heidsiecki: Charles Heidsieck, Piper-Heidsieck ja Heidsieck Co&Monopole juured algavad Florens Louis Heidsieckist, kes pani aluse oma firmale juba aastal 1785. Pärast tema surma jätkas äri tema vennapoeg Christian Heidsieck ning nime teine pool “Piper” lisandus tänu Henri-Guillaume Piperile, kes abiellus lõpuks Christiani lesega. Mõis kuulus perekonnale kuni aastani 1989, mil neist sai Rémy Cointreau osa.

Piper-Heidsiecki on läbi aegade hästi turundatud ning kuulsaim Piperi fänn oli kindlasti Hollywoodi staar Marilyn Monroe, kes väidetavalt alustas oma hommikuid klaasikese Piperi šampanjaga. Hoogne turundus toimus aga ka juba palju varem – firma 100ndaks (aastal 1885) juubeliks disainis Carl Fabergé šampanja tarbeks teemantide ja kullaga kaunistatud pudeli.

Esimesena tegin tutvust Piperi Rosé Sauvage NV-ga:

20130710-195643.jpgKoostis: 45% PN, 40% PM, 15% CH

Värvus tugev granaatpunane, meenutas toore liha värvust, nii sügav punane toon oli.

Aroom elav ja mahlane, tunda jõhvikaid ja pohli. Kerge röstine nüanss, kuid domineerib siiski marjasus.

Maitses on iseloomu, hästi sirgejooneline ja mahlane maik, kus tunda punaseid metsamarju, veidike barbarissi ja lõppmaitsesse hiilib kerge mõrusus. Mulle imponeeris selle šampanja iseloomukus ja selgroog, ta võiks olla hea kaaslane näiteks pardi kõrvale.

Juhlini hinnang 75, arenedes 80.