Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 2

Jätkan oma heietustega sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ning tutvustan teile veel kolme Ameerika veinimaja. Piper Sonoma maja valmistab Sonoma maakonnas vahuveini varsti juba pea 40 aastat. Bränd loodi 1980. aastal kui Piper-Heidsiecki šampanjamaja ja Sonoma Vineyards tegid koos otsuse rajada vahuveinimaja Healdsburgi. Täna kuulub maja Rémy Cointreau gruppi ning veinimeister on alates 2015. aastast Keith Hock, kes enne seda töötas 11 aastat teises tuntud ja prestiižses majas, Schramsberg Vineyardsis. Maitsesime Piper Sonoma Bruti, mille koostises on 25% Meunieri, 15% Pinot Noir ja 60% Chardonnayd. Segus on kasutatud 20-25% reservveine. Värvus oli helekollane, sidrunikoore värvus. Aroomis olid kollased ploomid ja natuke rösti. Maitse oli karamelline, teravust ja hapet oli parasjagu. Väga šampanjalik jook, tunda oli õunasust ja kergelt suitsust vaniljet.

Teine uus kohtumine oli veinimajaga Gruet, mille asutajaks oli Gilbert Gruet, kes sündis 1931. aastal Prantsusmaal, Bethonis. Aastal 1952 alustasid Gilbert ja tema abikaasa Danielle šampanja tootmist ning 1967. aastal loodi U.V.C.B. (Union Vinicole des Coteaux de Bethon), Bethoni küla kooperatiiv. Aastal 1983 leidsid Gruetid sobiva istanduse New Mexico osariigis ning Gilberti lapsed Laurent ja Nathalie (koos abikaasa ja pojaga) kolisid Ameerikasse ja alustasid seal vahuveini tootmist. Esimene nende vahuvein jõudis müügile 1989. aastal. 2004. aastal võitis Grueti 1997 Blanc de Blancs Londonis International Wine and Spirits võistlusel Yardeni trofee. Grueti vahuveine Ameerikas oli poeriiulitel päris palju näha, portfellis on neil kokku 7 NV ja 4 aastakäigu vahuveini. Meie valisime poeriiulilt välja Gruet Brut Rosé, koostises 100% Pinot Noir. Värvus klaasis oli jõhvikaroosa, aroomis oli tunda punaseid marju, eelkõige maasikaid. Maitse oli alguses väga kuiv, keskel hästi marjane ja lõpus lisandus kergelt suitsune mekk. Lõppmaitse oli väga pikk ja kuiv. Igati nauditav mullijook!

Ja jäänud ongi veel MUMM NAPA veinimaja, milline avati 1987.aastal ning kelle Brut Prestige maitsesin eelmine kord Ameerikas olles. Seekord proovisime Mumm Napa Brut roséd, mille koostises 80% Pinot Noir, 20% Chardonnay. Värvus oli virsikukarva oranž, aroomis oli tunda punaseid marju ja eelkõige just mahlast pakatavaid küpseid kirsse. Gastronoomiline vein, mille maitses olid kibuvitsad, hea hape, natuke karamelli ja lõpp oli üsna mõru. Iseloomuga jook, tugeva selgrooga. Üldmulje hea, kuid šampanjaga segi ei ajaks.

Sellised oli suvised muljed ookeani tagant, järgmine kord räägime taas šampanjadest.

Charles Heidsieck Rosé Réserve

Sellest ajast kui Charles Heidsiecki veinimajast esimest korda kirjutasin on palju vett merre voolanud, tänaseks on majas ühtteist juba muutunud ning tasub end taas maja arengutega kurssi viia.

Aastal 1985 sai Charles Heidsiecki veinimeistriks andekas Daniel Thibault, kes hakkas Brut Réserve puhul kasutama ca 40% ulatuses reservveine ning see uuendus viis NV šampanja järgmisele tasemele. Tegemist on kindlasti ühe parima NV šampanjaga! Ambitsiooni jagus tal aga veel enamakski ning ta töötas välja “Mis en Cave” kontseptsiooni, kus NV sildile märgitakse šampanja valmistamiseks kasutatud baasveini  aastanumber. See on väga väärtuslik info lõpptarbijale hindamaks konkreetse veini küpsust ja iseloomu, sest suur osa veinist on pärit just sellest konkreetsest aastakäigust. Thibaulti järel asus veinimeistri kohale Régis Camus, kes suutis kontseptsiooni säilitada ning Charles Heidsiecki šampanjapudelite sildid on tänagi inforikkaimad omasuguste seas.

Aastal 2012 sai maja veinimeistriks Thierry Roset, kelle arendusplaan nägi ette vähendada 120 erineva cru viinamarjade kasutamist 60 parimani ning ta eriline fookus läks Ambonnay Pinot Noirile, Ogeris kasvanud Chardonnayle ning Verneuili Meunierile. Paraku on saatus karm ning 2014. aasta korje ajal sai Roset õnnetul kombel hukka. Aastal 2015 sai veinimeistriks 15 aastat Veuve Clicquotis kogemusi omandanud Cyril Brun.

Maja omanik Rémy Cointreau loobus Charles ja Piper-Heidsiecki majade omamisest aastal 2011 ning uueks omanikuks sai Prantsuse luksbrändide omanikfirma EPI. Kui eelmine omanik Rémy Cointreau fokusseeris peamiselt Piper-Heidsiecki arendamisele, siis uue omaniku fookus on just Charles Heidsiecki brändil. Igal aastal suurendatakse kogutoodangu mahtu ning eesmärgiks on jõuda 35 aasta tagusele tasemele, kus Charles Heidsiecki toodang oli võrreldav Veuve Clicquoti mahuga.

Heidsiecki roséd on mul õnn olnud maitsta erinevatel aegadel, nii Eestis kui Reimsis, aga eraldi kirjatükki polegi siiani õnnestunud roséle pühendada. Maja degustatsioonil nautisime aastakäigu rośed, NV rosé jäi tookord välja. Essi Avellanin kiidab oma viimases raamatus kogu Charles Heidsiecki maja valikut, kuid erilist kiitust väärivad tema sõnul just roosad šampanjad. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda, ma tunnistan, et tegemist on ühe minu lemmikmajaga.

Aga nüüd parandan vea ning muljetan oma viimasest roosast kogemusest. Pudeli etiketil oli kirjas baasveini aastakäik 2009 ning korkimise aastaks märgitud 2016.

Värvus oli heleda tooniga virsikukarva oranž.

Aroomis olid tunda karamell, virsikud ja veidike ka potipõhja kõrbenud maasikamoosi.

Maitses oli rösti ja vaniljenoote, punaseid sõstraid, isegi aimatavaid pihlakaid ja peotäis pähkleid. Hape oli üsna jõuline, keskel päris terav, lõppmaitse see-eest pikk ja mahenev. Imeliselt puhta ja mitmetahulise maitsega jook, mida kindlasti tasub soetada ja nautida!

Piper-Heidsieck 2006 Vintage Brut

Soovin kõikidele mullisõpradest kaasteelistele ELAMUSTEROHKET, TEGUSAT, ÜLLATAVAT, MEELEOLUKAT ja IMELIST uut aastat !!!!!!! Et jaguks piisavalt aega olla oma lähedastega ja iseendaga, aega nautida ja kogeda. Proosit!

Uue aasta esimeseks joogiks siin blogis sattus olema Piper-Heidsiecki 2006. aastakäigu šampanja. 

Värvus oli tumekollane, mull üsna intensiivne.

Aroomis oli tunda mett, kuivatatud aprikoose, röstitud pähkleid ja veidike idamaiseid vürtse.

Maitse oli täidlane, täis suitsuseid toone ja röstiseid pähkleid (mandlid eelkõige). Keskmaitses tuli keelele terav hape, millele järgnesid tugevalt mõrudad noodid. Nautisime seda šampanjat koos pardimaksa mousse’ga, mis oli rasvane ja väga pikantsete magusate maitsenootidega ning koos šampanjaga moodustasid nad tõeliselt jõulise paari.

Aasta 2006 oli Champagnes vastuoluliste ilmastikutingimustega- juuli oli kuum, august aga vastupidiselt vihmane ja tormine. Pinot Noir küpses väga tugevaks ja jõuliseks, täis purskuvat ja pulbitsevat energiat. Samas Chardonnays oli valmisolek pikalt küpseda ja vormuda keldrisügavuses. Sestap sel aastal pidi veinimeister vähendama PN ja suurendama CH osakaalu segus, et šampanjal oleks parajalt aega küpseda ja oma iseloomu kujundada. Lõpptulemuseks sai igati nauditav, klassikaline šampanja!

Champagne Piper-Heidsieck Brut

Mind paelub ajalugu ja vanad sugupuud ning lapsena tahtsin vahepeal isegi ajalooõpetajaks saada. Aga läks teisiti ning nüüd saan tänu armastusest šampanja vastu uurida Prantsusmaa perekondade ajalugu. Põnev, kuidas on kulgenud läbi sajandite ühe või teise perekonna ja veinimaja lugu, mõni neist on traagilisem, teine õnnelikum, kuid haarav ja kaasakiskuv igal juhul. See annab klaasis loksuvale šampanjale ka veidike varjundit juurde, tore on ju mõelda, kuidas võis see jook maitsta sada aastat tagasi või mis veinimeister just seda cuveéd segades mõtles.

Täna heidan pilgu Piper-Heidsiecki veinimajja, kus kõik sai alguse Florens-Louis Heidsieck`st, kes armus kõigepealt Champagne maakonnast pärit tüdrukusse ning seejärel armus ta veini. Ta oli iseõppinud veinimeister ning tema unistuseks oli valmistada vein, millist sobiks juua ka kuningannadel. 1785. aastal lõi ta riiete ja veiniga kaupleva ettevõtte Heidsieck&Co ning peaaegu kohe andis sama nime ka šampanjale, millisest sai kiiresti väga populaarne jook ning seda mitte ainult Champagne maakonnas.

Pärast Florens-Louisi surma aastal 1828 ühendasid maja edendamiseks jõud tema vennapoeg Christian Heidsieck ning andekas ja suurte ärikogemustega Henri-Guillaume Piper. Majast sai 14 kuningliku perekonna ja õukonna ametlik varustaja ning see tagas majale piisava tarne ning klientide hulga. Kogu kõrgseltskond soovis juua vaid Piperi ja Heidsiecki toodangut. Aasta 1835 suri ootamatult Christian Heidsieck ning kolm aastat hiljem abiellus tema lesk äripartner Henri-Guillaume Piperiga ning bränd PIPER-HEIDSIECK oligi loodud!

Aastal 1870 asus maja juhtima Jacques-Charles Théodore Kunkelmann, hiljem pärisid maja tema poeg ja pojatütar Yolande. Viimase abikaasa, Marquis Jean de Suarez d’Aulan, oli lennunduse entusiast, kes II maailmasõja ajal varjas relvi šampanjakeldrites ning õhtul, mis Gestapo tuli teda arreteerima, põgenes Põhja-Aafrikasse ning ühines kuulsa Lafayette eskadrilliga. Ta hukkus lahingus aastal 1944.

Pärast Prantsusmaa vabastamist ja sõja lõppu oleks maja äärepealt pankrotistunud, kuid vapper naine Yolande suutis maja kriisist välja tuua ning abiks talle oli kindral d’Alès, kellega nad abiellusid 1945. Yolane ja Marquis Jean de Suarez d’Aulan`i vanim poeg François d’Aulan võttis äri üle 1957 ning ta juhtis maja järgmised 33 aastat.

1990. aastal müüdi maja Rémy Cointreau grupile, kes tollal juba omas Charles Heidsiecki. Kaks brändi toodi ühise katuse ja veinimeistri käe alla, kuid brändide stiili ja sõnumid püüti hoida võimalikult lahus ning erinevad. Essi Avellani sõnul oli tegemist justkui kahe vennaga: Charles on tõsine, kogenud ja šarmantne härrasmees, Piper on noorem, tormakam ja pidutseda armastav poissmees. Piperi turundus suunati rohkem Ameerika turule ning Piper leidis oma kliendid Hollywoodi pidutsejate ja kuulsuste seast.

Isegi kui paljud šampanjasõbrad vanade kogemuste baasil Piperi peale kulmu kortsutavad, siis asjatundjad igatahes leiavad, et viimase 15 aasta jooksul on toimunud suur arenguhüpe. Ja kuigi veinimeister Régis Camus kasutab Piperi valmistamisel rohkem õhemaid ja puuviljasemaid baasveine, siis tänane Piper ei olevat enam nii lihtne ja üheülbaline kui varem.

Aastal 2011 sai brändide omanikuks EPI (Societe Europeenne de Participations Industrielles), kes ei ole Piperi osas veel tänaseni märkimisväärseid muudatusi ette võtnud, vastupidiselt Charles Heidsieckiga, aga muutused ilmselt tulevad.

IMG_4278Seekord avaldan mõned märksõnad veidi aega tagasi proovitud Piper-Heidsieck Bruti kohta.

Koostises: 55% PN, 30% Meunier, 15% CH.

Värvus kuldkollane, mull väga tihe ja peenike.

Aroom valdavalt õunane ja pirnine, hästi kergelt on tunda ka tsitruseid.

Maitses oli tunda küpseid õunu, natuke karamelli ja valminud pirne. Üldmulje suhteliselt õhuke ja lendlev, täpselt selline reedeõhtune peomeeleolu šampanja, mida on lihtne juua seltskonnas ringi hõljudes. Hea, kerge, noortepärane ja iseloomutu, selline kergelt joodav seltskonnašampanja, milliseid peab ju ka olema. Glamuuri ja nime on sel brändil ju küll.

Aga mina jään ootama Piperi uut tulemist, sest Charles Heidsieck on täna suurepärases vormis ning loodetavasti toimub samasuunaline (total) makeover ka Piperiga. Elame ja näeme!

Piper-Heidsieck Rosé Sauvage NV

Kõigi kolme šampanjamaailma Heidsiecki: Charles Heidsieck, Piper-Heidsieck ja Heidsieck Co&Monopole juured algavad Florens Louis Heidsieckist, kes pani aluse oma firmale juba aastal 1785. Pärast tema surma jätkas äri tema vennapoeg Christian Heidsieck ning nime teine pool “Piper” lisandus tänu Henri-Guillaume Piperile, kes abiellus lõpuks Christiani lesega. Mõis kuulus perekonnale kuni aastani 1989, mil neist sai Rémy Cointreau osa.

Piper-Heidsiecki on läbi aegade hästi turundatud ning kuulsaim Piperi fänn oli kindlasti Hollywoodi staar Marilyn Monroe, kes väidetavalt alustas oma hommikuid klaasikese Piperi šampanjaga. Hoogne turundus toimus aga ka juba palju varem – firma 100ndaks (aastal 1885) juubeliks disainis Carl Fabergé šampanja tarbeks teemantide ja kullaga kaunistatud pudeli.

Esimesena tegin tutvust Piperi Rosé Sauvage NV-ga:

20130710-195643.jpgKoostis: 45% PN, 40% PM, 15% CH

Värvus tugev granaatpunane, meenutas toore liha värvust, nii sügav punane toon oli.

Aroom elav ja mahlane, tunda jõhvikaid ja pohli. Kerge röstine nüanss, kuid domineerib siiski marjasus.

Maitses on iseloomu, hästi sirgejooneline ja mahlane maik, kus tunda punaseid metsamarju, veidike barbarissi ja lõppmaitsesse hiilib kerge mõrusus. Mulle imponeeris selle šampanja iseloomukus ja selgroog, ta võiks olla hea kaaslane näiteks pardi kõrvale.

Juhlini hinnang 75, arenedes 80.