Loen praegu juba mitmendat korda “Champagne. Maailma kõige glamuursema veini võidukäik sõja ja raskete aegade üle”, autorid Don & Petie Kladstrup. Plaanime paari nädala pärast minna mulliklubiga mõneks päevaks Champagnesse, loodame et ees ootab kena kevad ja imelised maitseelamused. Raamat annab hea ülevaate Champagne regiooni ajaloost ja paljudest vapratest inimestest. Louise Pommery on üks neist ning on viimane aeg veidi tuttavamaks saada selle vapra naise ja tema šampanjamaja elukäiguga.
Härra Pommery oli edukas ärimees, kes oli villaäriga teeninud täitsa korraliku varanduse. Aastal 1856 mõtles ta aja maha võtta ning hakata koos abikaasaga elu nautima, perepoeg Louis oli juba 17 aastane. Saatusel oli aga perekonnale üllatusi varuks ning 38 aasta vanusena avastas madam Pommery, et ta on lapseootel. Sündis pisike tüdruk ning härra Pommery otsustas ettevõtlusesse naasta. Kahjuks mitte kauaks, 1858. aastal tuli Louisel pärast oma abikaasa ootamatut surma ettevõtte juhtimises osalemine üle võtta. Villaäris oli madalseis, küll aga oli veiniäri tõusuteel ning Louise üks esimesi otsuseid oli villaäri mahamüümine ja keskendumine šampanjatootmisele.
Mõned aastad hiljem võttis ta ette suurejoonelise šampanjamaja ehitamise projekti, hoonete kompleks pidi järgima Inglismaa mõisahoonete arhitektuuri. Kõige uhkemaks pidid kujunema sadu tuhandeid pudeleid mahutavad veinikeldrid. Koobastest kaevati välja 20km jagu lubjakivi. Siis aga algas Prantsuse-Preisi sõda, sakslased okupeerisid Champagne ning Pommery majja asus elama uus sõjaline kuberner prints von Hohenlohe. Louisel õnnestus okupatsioon üle elada ning oma mõjuvõimu ja sarmiga päästa nii mõnedki ausad inimesed kindlast hukkamisest.
1860ndatel tekkis Louisel mõte hakata tootma kuivemat šampanjat kui senini oli tavaks. Sõda küll katkestas veiniga katsetamise, kuid pärast sõda jätkas kindlameelne Louise eksperimenteerimisega. Sellise uuenduse suhtes olid skeptilised isegi tema lähimad kaastöölised ja müügiagendid, kuid Louise ei jätnud jonni. 1874. aasta saaki peetakse sajandi parimaks ning Pommery hakkas just selle aastakäiguga südameid võitma. Väidetavalt oli Louise 1874 esimene tõeliselt kuiv ehk brut šampanja.
Louise hoolis oma töötajatest väga palju ning kehtestas reegli, et igal aastl tema sünnipäeval, 18.märtsil, oli kõikidel töötajatel vaba päev. Tänutäheks saatsid töötajad talle tema lemmiklilli – roose. Saatuse tahtel suri Louise oma 71.sünnipäeval ning tema matustel osales sadu inimesi. Lugupidamise märgiks andis Prantsusmaa president välja määruse, et Chigny küla, kus asusid Louise roosiaiad, nimi muudeti Chigny-les-Roses’iks.
Lugemise vahepeal nautisin Pommery Brut Royali ning pettuma ei pidanud, tegemist on väga hea šampanjaga.
Koostises 35% CH, 35% PN, 30% Meunier.
Värvus helekollane, mullijoad keskmise tihedusega.
Aroomis domineerisid magusad noodid, küpsed aprikoosid, nektariinid ja suhkrusiirup.
Maitses oli tunda karamelli ja magusaid luuvilju. Maitse suubub hästi sujuvalt, magusaid noote jääb aina vähemaks ning päris lõpus oli vaevuaimatav kirbe alatoon.
Igati nauditav ja kiitust vääriv igapäeva šampanja, mis tegelikult üllatas meid oma küpsete nootidega. Ma hoidsin seda pudelit kodukeldris aastakese enne kui avasin, sest vahel kipuvad suurte majade NV-d olema liiga rutakalt turule paisatud, toored ja veidi rabedad. Õnneks Pommery keldris oldud aeg ja meie juures aastake mõjusid sellele pudelile väga hästi.
Mullimaailm 