Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Baron Albert L’Émancipée Millésime 2010

Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.

Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.

Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.

Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.

Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.

Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.

 

 

 

Champagne Launois Pére&Fils degustatsioon

Seekordset postitust alustan rõõmsa tõdemusega, et Eesti šampanjamaastikule on lisandunud järjekordne uus tegija – Chocolate&Champagne. Ise tutvustavad nad end kui uus elamustele orienteeritud showroom-butiik, mille riiulitelt on leida 30 erineva maja 170 erinevat šampanjat. Kõlab nagu unes, mis? Ühel vihmasel õhtupoolikul otsustasin nad üles otsida ja tuleb tunnistada, et see oli võimas väljakutse. Tegin kvartalile paar tiiru peale ning olin juba meeleheitel, sest ei leidnud õiget ust üles. Õnneks lõpuks sain telefonitsi nad kätte ja leidsin õige ukse. See, mis ootas teisel pool ust, oligi selline nagu olin ette kujutanud – riiulitel majade kaupa erinevad šampanjad, uudistamist ja imestamist jätkuks seal tundideks. Jõudsin märgata mõnd väga tuntud maja, kuid oli ka palju väikseid maju, kes kindlasti pakuvad põnevat avastamist. Üht-teist haarasin riiulitelt kaasa ka, aga nendest järgmine kord, sest enne veel kui mul endal õnnestus seda butiiki külastada, osalesin nende poolt maaletoodava maja Launois Pére&Fils degustatsioonil. Ja sellest siis täna pikemalt.

Launois Pére&Fils maja šampanjat hakati müüma aastal 1872 Mesnil-sur-Oger külas, veinivalmistamise teadmisi on edasi antud 8 põlvkonna jooksul. Perekond on ehitanud väga huvitava veinivalmistamise muuseumi, kus on võimalik näha ajaloolisi veinivalmistamise vahendeid. Pudelite kuju ja disaini muudeti üsna hiljuti ning üks põhjusi selleks oli ka eristatavus samas külas tegutsevast Léon Launoisist. Täna toimetavad majas Séverine and Caroline LAUNOIS. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaati ning meie maitsesime tol õhtul 6 erinevat šampanjat:

Launois Mesnil-Quartz koostises 100% CH. Värvus kuldkollane, aroom oli üsna nõrk, tunda oli õunud. Maitse oli magus, kirsine, hape keskmise tugevusega, lõppmaitse oli lühike. Maitsest jäid meelde röstisus, kerge magusus ning tuntavalt aniisi ja apteegitilli.

Launois Veuve Clemence, samuti 100% CH ning värvus klaasis oli kuldkollane ja särav. Aroom oli koorene, aga üllatavalt tugevalt alkohoolne. Maitses oli hapet rohkem ja särtsakust ka, aga lõpp muutus paraku lamedaks. Maitse ja aroomi kooskõla jäi arusaamatuks.

Launois Dorine, koostises 100% CH, värvus särav kuldkollane ning šampanjat on hoitud 12 kuud tammevaadis. Maitse oli väga intensiivne ja tugev, hape oli jõuline ja terav, tunda oli mineraalsust ja mädaõunu. Heas tasakaalus ning selgete iseloomujoontega šampanja!

Neljandana avasime maja tippšampanja Special Club Brut Blanc de Blancs 2010, koostises 100% CH. Viinamarjad pärinevad vanadelt viinapuudelt, millised on istutatud juba enne aastat 1952. Värvus oli helekollane, aroomis oli karamelli, küpseid õunu ja isegi veidi sügisest mädaõunasust. Maitses domineerisid samuti õunad ja karamell, röstisus oli tuntav ja hape oli heas tasakaalus. Kindlasti õhtu parim šampanja!

Viies jook oli Launois Oeil de Perdrix, šampanja nimi tähendab tõlkes “põldpüü silmad”. Värvus oli tolmune, hallikaskollane, koostises 100% Pinot Noir. Aroomis oli veidi õunasust, maitse oli põnevalt suitsune ja lõppmaitses tõusid tugevalt esile aroonia ja pihlakas.

Launois Rosé Valentine, koostises 100% Pinot Noir. Värvus oli oranžikas, maitse marjane ja kirbe. Lõppmaitse oli lühike, hape madal ja tunda oli jõhvikaid.

Kokkuvõtteks saan öelda, et see maja ajas meid veidi segadusse. Kõikides šampanjades oli üks läbiv joon ja sarnasus, samas osad kõikusid väga laial skaalal. Pooled meist eelistasid BdB šampanjasid, osad aga vastupidi 100% PN valmistatud jooke. Üldmulje oli veidi kummastav ning julgen öelda, et meid see maja jalust ei löönud.

Chocolate&Champagne riiulitel on palju põnevamaid maju, nii et kes soovib, see proovib ja seab sammud Peterburi teele!

Taaskohtumine Mailly šampanjamajaga

Kui me nüüdseks juba enam kui 5 aastat tagasi esimest korda Champagnes käisime, siis külastasime ka Mailly šampanjamaja. Ehitis oli väga moodne ja modernne ning nooruke müüjanna üllatas meid tõeliselt oma veinieelistustega, aga nii sellest reisist kui vahepealsetest kohtumisest Maillyga saate pikemalt lugeda siit.

Ühel peaaegu kevadisel laupäeval oli meil korraline klubiõhtu ning ürituse perenaine otsustas seekord teha sügavama sissevaate täna Eesti turul pakutavatesse Mailly šampanjadesse. Laua katsime erinevate suupistete ja eelroogadega: soolakalad, krevetid, avokaadosalat, marineeritud angerjas, erinevad pasteedid, lihalõigud, foie gras, erinevad käsitöö leivad-saiad ja juustud.

Mailly valmistab kõik oma šampanjad ainult grand cru alal kasvanud viinamarjadest, 70ha maad on jagunenud 280 põllulapiks, millest 75%-l kasvab Pinot Noir ja 25%-l Chardonnay. Mailly kooperatiivi kuulub täna ca 80 viinamarjakasvatajat ning kokku valmistatakse enam kui 10 erinevat šampanjat. Neid kõiki me muidugi maitsta ei jõudnud, aga osasid küll ja nüüd kõigest järjepanu.

Esimesena avasime Extra Brut šampanja, millist toodetakse juba aastast 1955.
Koostises 75% PN ja 25% CH, suhkrut  juurde lisatud ei ole.

Värvus oli kuldse läikega ning kergelt oranžika varjundiga. Aroomis oli tunda õunu ja viirpuu õisi, röstised noodid olid vaevuaimatavad.

Maitses domineeris õunasus, hästi karge šampanja, mille lõppmaitses tuli esile kreeka pähkli kirbe maitsetoon. Suurepärane kaaslane külmade kalaroogadega kõrvale. Kahjuks meil seekord austreid ei olnud, millega Extra Brut sobiks kindlasti imeliselt.

Teisena avasime maja prestige cuvée sarja kuuluva L’Intemporelle 2010. Šampanja lebas  imekaunis, kriiskavvalges karbis, mis tekitas meis mingil põhjusel kohe assotsiatsiooni pulmade ja piduliku vastuvõtuga. Jook ise oli ka väga trendikas ning eristus teistest šampanjadest oma stiili ja maitsekompositsiooni poolest.

Värvus kuldkollane, koostises 60% PN ja 40% CH. Suhkrut on lisatud 8g/L.

Aroomis mineraalsed, lillelised ja luuviljade aroomid: aprikoosid, valged lilled ja kevadine mullapind.

Maitse on limonaadine, kreemjas, kerge, õhuline, kus värsked noodid segunevad küpsete ploomidega. Esmakordselt valmistati seda jooki aastal 1990 ning veinimeister soovitab seda tarbida koos suupistetega, kammkarpide või kalaroogadega.

Kolmas šampanja oli Millésimé 2009, tõeliselt tugev ja jõuline šampanja.
Koostises 75% PN ja 25% CH, suhkruid on lisatud 6g/L, värvus kuldkollane.

Aroomis oli küpsed noodid, puuviljad, brioche, kerged vaniljenoodid. Maitse oli hästi täidlane, kreemjad ja võised noodid segunesid küpsete virsikute ja magusamaitseliste tsitrusviljadega. Mõnusalt jõulise kehandiga jook, mis kõva häälega nõudis enda kõrvale tõsisemaid suupisteid või lihast rooga. Lõppmaitse oli pikk ja nüansirikas, hape segunes soolaste nootidega ja jäi üsna pikalt kestma. 

Järgmisena avasime Les Échansons 2006, mille koostises on samuti 75% PN ja 25% CH. Klaasis väreles merevaigukollast tooni peene mulliga jook. Tegemist oli tolle õhtu kõige vanema šampanjaga, mille aroomis oli tunda sügavust ja küpsust, esile tulid (üle)küpsenud pirnid, kollased ploomid, pähklid ja karamell.

Maitse oli heas tasakaalus, hästi küps ja rahulik vein täis võiseid ja küpseid maitseid. Mesi, viigimarjad ja õrnad vürtsikad noodid, millised segunesid mineraalsete nootidega, hape oli nõrk, peaaegu mittetuntav.

Degustatsiooni viimane šampanja oli vana tuttav Brut Rosé mille koostises on 90% PN ja 10% CH. Joogi värvust oli särava läikega lõheroosa. Aroomis olid suvised marjanoodid: vaarikad, punased sõstrad ja maasikad. Maitses oli mineraalseid noote ja samuti punaseid marju, suhu jättis hästi siidise tunde ja lõppmaitses lisandus veidi mõrusust. See rosé sobib paari panna külmade lihalõikude ja sinkidega, kookide puudumisel jäi magustoiduga sobivus seekord proovimata.

Gratiot-Pillière Blanc de Blancs 2010

Veinivalmistamise tarkusi on selles perekonnas edasi antud isalt pojale juba aastast 1657. Charly-Sur-Marnes sündinud Louis Gratiot alustas viinamarja kasvataja ja valge veini tootjana. Täna toimetab majas 11. veinimeistrite põlvkond!

Marie-Désiré Gratiot sai 1899. aastal riikliku auhinna kõrge kvaliteetse valge veini tootmise ees. See oli suur au ja uhke tunnustus. Tipphetkele aga järgnesid raske ajad: viinapuutäid laastasid piirkonda ning sellele järgnes I maailmasõda. Õnneks ei suutnud need katsumused Gratioti perekonda maha murda ning maja hakati uuesti üles ehitama. Vahepeal tuli üle elada veel ka II maailmasõda, aga maja nimi ja viinamarjaaiad õnneks säilisid.

Aastal 1963 valmis maja esimene šampanja Daniel Gratioti käe all, tol ajal jagati tootmist paari teise viinamarja kasvatajaga. Jean-Claude Gratiot, Danieli poeg, lansseeris koos abikaasa Françoise Pillière’ga aastal 1969 šampanjabrändi Gratiot-Pillière. Tol ajal nappis väikestel majadel tuntust ja ostjaid, nõudlust šampanja järele ei saa tänapäevaga kuidagi võrrelda. Jean-Claude laadis auto šampanjakaste täis, sõitis Pariisi äärelinnadesse ning müüs oma šampanjat väikestele poodidele ja turul. Tasapisi nende tuntus kasvas ning tekkis rahalisi vahendeid osta juurde maad ja istutada uusi viinapuid.

Olivier ja Sébastien Gratiot, Jean-Claude ja Françoise pojad, võtsid maja juhtimise üle aastal 1991. Ilmastikuolud olud olid esimesel aastal väga rasked, kevadised öökülmad tegid noortele viinapuudele liiga ning saak oli dramaatiliselt väike. Aga pärast seda aastat on õnneks ilmaolud noorte meeste tegemisi soosinud. Maja omab 18ha viinapuuaedu Marne orus, savisel lubjakivi pinnasel, kasvatatakse 80% Meunieri, 15% CH ja 5% PN ning valdavalt domineeribki segušampanjades Meunier.

Leidsin Gratiot-Pillière šampanjad kevadel sadama lähistel Lootsi tänaval asuvast Veinid Koju poest. Esimesena maitsesime Brut Blanc de Blancs 2010:

Koostises 100% CH, värvus kuldkollane ja särav. Vein on pudelis küpsenud minimaalselt 36 kuud.

Aroomis tundsime tsitrusviljade värskust, valgeid lilli, virsikuid, viirpuud ja õrna röstist mandlit.

Maitse oli tugevalt pirnine, karamelline ja mõnusate kreemiste maitsenootidega. Hape oli heas tasakaalus, lõppmaitse oli suht lühike ja kergelt mineraalne. Šampanja sobib suurepäraselt peolauale kammkarbi või teiste mereandide saatjana.