Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

The world is a ball, the world is a bubble!

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mul on mitu suurt armastust, üks neist on jalgpall ja teine šampanja, mõned on muidugi veel, aga nendest ma täna ei räägi. Jalgpall tuli minu ellu varem, palju varem kui šampanja, jalgpalli jälgisin juba lapsena koos isaga Kesktelevisioonist või Spordilehest. Esimest jalgpalliga seotud kihlvedu mäletan kristalselgelt, aasta siis oli 1988 ja panuseid tegime mängule NSVL-Itaalia. Ilus päikseline õhtu oli kui käed lõime… ja mina võitsin koos NSVL-ga.

Täpselt 10 aastat hiljem peeti jalgpalli MM-i Prantsusmaal ja tookord ilmus Eestis poelettidele triblavat jalgpallurit kujutava sildiga Bordeauxi punavein. Ostsin ja jõin ning sellest ajast sai alguse traditsioon, et pärast võitja selgumist ostan riiulisse võitjamaa veini ja hoian seda järgmise finaalturniirini. Finaaliõhtul hea juua. Lõbus traditsioon minu jaoks ning siiani on suht lihtsasti läinud, kapis ja riiulis on hetkel küpsemas Hispaania ja Saksamaa veinid, eks paistab mis tulevik toob. Sel suvel, viimase jalgpalli MM ajal märkasin aga poelettidel kahe suure armastuse ühinemist – jalgpalliMM ametlik šampanja! Nooooo, miks ka mitte! Rõõm oli seda suurem, et tegemist oli Taittingeri šampanjaga, esimene maja, kuhu Champagnes sattusime, M lemmikmaja siiani.

IMG_5184.JPG

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Official champagne of the 2014 FIFA World Cup pudeli sisu on tegelikult Taittingeri Brut Réserve. Turundajatele ning sildikujundatele tuleb au anda – imekaunis jalgpalli hologrammidega silti ja karp, midagi glamuursemat oleks jalgpalli sõpradele olnud juba liig. The world is a ball, the world is a bubble! 

Koostis: 40% Chardonnay, 60% Pinot Noir ja Meunier. Kelderites on see šampanja küpsenud minimaalselt 3 aastat.

Aroomis oli tunda õunu ja saiaröstisust, samuti virsikuid ja valgeid suviselt lõhnavaid lilli.

Maitse hästi värske ja elav, tunda apteegitill ja rohusust. Järelmaitse mahedalt mesine ja hästi sujuvalt lõppev.

Mina igatahes tunnen headmeelt, et jalgpalli juurde ka šampanjat pakutakse! Elagu jalgpall ja šampanja!

IMG_5442.JPG

Vahuveinimajad Ameerikas vol.3

Parimast elamusest kirjutamise jätsin viimaseks, tegelikult jõingi seda vahuveini juba kodus olles, üks pudel õnnestus kohvris tervena kodumaale ka toimetada. Aga enne veel kui parimani jõuan peatun põgusalt Mummi Napa orus paikneva maja juuures. IMG_5116.JPGMumm Napa avati pidulikult aastal 1987, täna on veinimeistriks prantslane Ludovic Dervin, kes on enne tegutsenud Charles Heidsieckis ja GH Mummis. Mumm Napa tegutseb iseseisvalt, kuid vahuveinid on oma stiililt nii siin- kui sealpool ookeani sarnaselt üsna kerge ja õhulise karakteriga. Brut Prestige NV peetakse valikust kõige elegantsemaks, iseloomult oli see üsna värske ja vaevuaimatava röstinüansiga. Koostises 45% PN, 45% CH ning 10% Pinot Grisi ja Meunieri. Üldmulje jäi üsna keskpärane, ei midagi erilist, lihtne vahuvein.

 

IMG_5090.JPGNüüd aga parima Ameerika vahuveini elamuse juurde ning see oli selgelt Domaine Carneros Brut Cuveé 2008.  Claude Taittinger alustas endale Californias valduste otsinguid sarnastelt teistele šampanjamajadele 1970ndatel ning jagas oma mõtteid ka Ameerika edasimüüja Kobrandiga. 1982. aastal osteti ühiselt 56 hektari suurune maavaldus ning pandi alus 50/50 partnerlusele. Veinimeistriks palgati Eileen Crane, kes oli varem töötanud Chandoni ja Gloria Ferreri juures. Täna tegutseb Eileen nii veinimeistri kui CEO-na. Domaine Carnerosi viinamarjaaiad said orgaaniliste aedade sertifikaadid aastal 2007.

Koostises 40% PN, 60% CH. Stiililt hästi elegantne ja värske, hape oli heas tasakaalus. Aroomis oli tunda pähkleid, hästi selge ja konkreetse lõhnaga. Maitse oli väga šampanjalik, tsitruseline, lõppmaitse keskmise pikkusega ja parajas tasakaalus happega. Eelmine kord Ameerikas olles maitsesime 2006 aastakäiku, aga 2008 oli selgelt parem, küpsem, täidlasem ja elegantsem. Seda vahuveini jooks hea meelega veel, hind oli ka igati normaalne, 24 dollarit, mis teeb 18,70€.

Sellised siis olid Ameerika vahuveinide muljed, kokkuvõttes võin öelda, et Ameerika veinid on ülekohtuselt alahinnatud Euroopas. Ilmselt on üheks põhjuseks see, et Euroopasse jõuavad tihti odavad mahuveinid ning need annavad USA-st kui veinimaast vale pildi. Kohapeal aga on võimalik maitsta tõeliselt häid veine. Järgmine kord siis tuleb minna Californiasse, oma silmaga kaema ja maitsma.

Folies de la Marquetterie, Champagne Taittinger

Oktoobrikuus käisime “Helsinki kulinaarialeksikon” Liinaga päevakruiisil Helsinkis ning lisaks muudele elamustele lasin end lummata ka Viking Line suurepärasest šampanjavalikust. Üks, mille tagasiteel koju kaasa ostsin, oli Taittingeri Les Folies de la Marquetterie.

Šampanja sündis Pierry küla veetleva väikeses veinimõisas Cháteau de la Marquetterie’s, mida ümbritsevad viinamarjaaiad, millised olid Pierre Taittingeri esimesed maavaldused. Viinamarjaaiad on rohkem kui 50 aastat vanad ning 10% veinist on 8 kuud laagerdunud uutes tammevaatides. Lõpptulemus küpseb pudelis 3 aastat ning sinna lisatakse suhkrut ca 8g/l kohta.

20121207-211251.jpg
Koostis: 55% Chardonnay, 45% Pinot Noir.

Aroom: mesine, õunamoosine, hästi elav, tunda sidrunit, banaani, india vürtse (!).

Maitse: täidlane, rikkalik, puuviljane. Samas parajalt värske, kuid lõppmaitse kindlalt rikas ja küps.

Juhlini hinnang 76, arenedes 83.

Taittinger Prélude Grands Crus

Prélude tõime kaasa Reimsist, otse Taittingeri keldrist, kus pärast lühikest tuuri jahedates maa-alustes veinikeldrites tegime esimesed šampanjaostud. Taittingeri keldrikogemusest kirjutasin juba ükskord varem

Ei teagi, miks tookord mõlemad Maritaga Prélude kaasa ostsime, aga ühesugune valik tehtud sai. Mind mõjutasid lisaks imekaunile tumesinisele sildile ja karbile ka müüja ülivõrdes kiidusõnad imehea šampanja kohta. Mõtlesin veel, et teadagi!

Pärast üsnagi suure pettumuse valmistunud õhtusööki itaalia restoranis ühel lumesajusel reedeõhtul, oli meil magustoidu menüüs kodused isevalmistatud jäätised ning enne veel sissejuhatuseks Prélude. Suurepärane!

Koostis: 50% Chardonnay korjatud the Côte des Blancs’st (Avize, Le Mesnilsur   Oger) ja 50% Pinot Noir Montagne de Reims piirkonnast (Bouzy, Ambonnay).

Värvus: kahvatu kollane, kergelt hõbedase helgiga, mis on tunnistus Chardonnay kõrgest sisaldusest. Mullid tugevad ja kestvad.

Aroom värske ja peen, veidi mineraalne, kergelt tunda lillearoomi (leedripuu õied ?) ja kerge vürtsikas kaneel.

Maitses oli tunda kaneeli vürtsikust ning eriti hästi tuli see esile koos koduse karamellijäätisega, kaks tugevat tegijat täiendasid teineteist suurepäraselt. Valdavalt tundsime värskeid tsitrusvilju, millele lisas tugevust ja jõudu kergelt vürtsikas mõrkjas magusus. Järelmaitse oli pikk ja iseloomukas.

Minule sümpatiseeris Prélude puhul eelkõige vürtsikus ja kergelt mõrkjas maitse, mis avanedes aina enam esile tükkis.

R.Juhlini hinnang 84, arenedes 90 punkti 100-st

Lõpetuseks üks internetiavarustest leitud ühelauseline kokkuvõte Prélude kohta:

Taittinger Prélude Grands Crus is a joyous blend of finesse and complexity, striking a perfect balance between freshness and aromatic expression.

Mullitavaid jõulupühi kõikidele lugejatele! 

Taittinger Brut

Koostis: 60% Pinot Noir, 40% Chardonnay, korjatud 30-50 erinevast aiast. Vein on arenenud keldris 3-4 aastat.

Mull harv ja hõre, kuid korrapärane.

Aroomis õunad, mädanev “Valge klaar”, tunda ka virsikut ja lilli.

Maitse magus, pehme, veidi iseloomutu, veidi mesine.

Juhlini hinnang šampanjale 74, potensiaal arenendes 84.

Taittinger

Pühapäeval, 14.augustil, Reimsi jõudes tahtsime loomulikult kohe mõnd šampanjamaja külastada. Kuna oli pühapäev ning mitte kõik majad ei oota pikisilmi saabuvaid turiste, oli meie valik piiratud. Leidsime kaks suurt maja Reimsis, millised olid pühapäeval avatud – Pommery ja Taittinger, otsustasime viimase kasuks.

Ekskursioon maaalustesse käikudesse oli põnev, giid asjatundlik ja jutukas, aga maa all oli kohutavalt külm… lõdisesime ja kuulasime:

Taittinger’i eelkäija Forneaux oli üks esimesi maju, milline asutati 1734. aastal. Pierre Taittinger ostis maja 1936. aastal ning tema elutööks oli  Taittingeri viinamarjaaedade rajamine. Claude Taittinger võttis firma üle 1960. Maja omab tänasel päeval 288 hektarit aedu 34 külas ning need aiad annavad 45% vajalikust viinamarjakogusest.

1988.aastal alustasid nad eksperimente uue tamme vaatidega ning valmistavad sel viisil Comtes de Champagnet. Meie rahakott seda jooki veel seekord soetada ei lubanud ehk järgmine kord?

Täiesti muljetavaldav oli ühte kelderihoova laotud ca 72 000 pudelit, mis on kahe mehe viie päeva töö. Absoluutselt uskumatu!

Kuulasime ja vaatasime ning tuuri lõpetuseks saime ka klaasikese Taittinger Bruti. Oi see maitses hea, kuis siis muidu ning suures eufoorias ostsime kaasa ka ühe pudeli vahutavat ning cooleri. Viimane õnnestus isegi tervelt Eestisse toimetada, nüüd on, kus šampanjat külmana hoida.