Billecart-Salmon šampanjamaja ja nende Brut Nature

Billecart-Salmoni majja sattusime oma esimesel šampanjareisil, majja sisse küll kahjuks ei saanud, aga jalutasime aias ning nautisime seda imekaunist ehitist väljastpoolt. See maja on kindlasti üks minu lemmikutest ning hea meelega maitsen nende šampanjat kui võimalust on. Maja ajaloost ei olegi ma enne pikemalt kirjutanud, nüüd siis parandan selle vea ning loodetavasti viitsite selle kirjalohe lõpuni lugeda.

Nicolas François Billecart ja Elisabeth Salmon abiellusid aastal 1818. Koos rajasid nad Billecart-Salmoni nimelise veinimaja nende kodulinna Mareuil-sur-Aÿ-sse ning Nicolas otsustas ühendada jõud oma naise venna Louis Salmoniga, kes oli väga huvitatud öenoloogiast ja veinivalmistamise kunstist. Aastal 1900 võttis Billecart-Salmon osa Pariisi maailmanäitusest, nad olid ka üks Palais du Champagne ehituse sponsoritest ning nende šampanjat pakuti näitusekülalistele ka klaasiga. Aastal 1919 kutsuti Charles Roland-Billecart sõjaväkke ning pärast sõja lõppu naases ta praktiliselt tühjade keldritega majja – säilinud oli vaid 75000 pudelit šampanjat. Algas raske maja ülesehitamise töö ning aastaks 1936 oli maja tootmisvõimsus kasvanud 217 000 pudelini aastas.

Charles Roland-Billecarti vanim poeg Jean algatas aastal 1958 kvaliteedi parandamise revolutsiooni. Ta sai inspiratsiooni õlletootjatelt ning ta võttis kasutusele pikema ja madalamatel temperatuuridel toimuva fermentatsiooni. Selline tehnoloogia aitab tagada Billecart-Salmoni šampanjadele baasomadused – värskuse ja peenuse. Aastal 1964 valmistati esimest korda Cuvée Nicolas François lugupidamise märgiks maja asutajale.

1970ndatel otsustas Jean Roland-Billecart esitada väljakutse šampanjale, mida siiani oli peetud nn teise klassi šampanjaks – Brut Rosé. Tema eesmärk oli luua roosa šampanja, mille värvus oleks kahvatut tooni roosa ning maitses eristuksid värskus ja punaste marjade noodid. Muudatuse risk tasus end ära ning Brut Rosést on saanud nüüdseks üks maja lipulaev.

Aastal 1993 asus maja juhtima Jeani vanim poeg François, kes tegi väga radikaalse kannapöörde. Ja nimelt osteti tagasi kogu supermarketites olev Billecart-Salmoni šampanjade tagavara ja otsustati šampanjat müüa edaspidi ainult iseseisvates veinipoodides ning restoranides. See oli oluline brändi repositsioneerimise otsus.

Aastal 1999 valiti Cuvée Nicolas François Billecart 1959 Stockholmis Richard Juhlini poolt korraldatud 150 erilise šampanja pimedegustatsioonil sajandi parimaks šampanjaks – “Champagne of the Millennium”. Samal degustatsioonil jäi maja 1961 aastakäik teisele kohale. Kusjuures Antoine Roland-Billecart viis need 2 šampanjat võistlusele salaja, kuna tema vend François ja isa Jean olid võistlusel osalemise vastu. Küll aga oli isa varem nimetanud enda arvates parimaks aastakäiguks just 1959 ning Antoine võttis lisaks kaasa ka oma sünniaasta šampanja – 1961.

Lisan siia ka tookordse võistluse top10:

1/ Billecart Salmon 1959
2/ Billecart Salmon 1961
3/ Gosset 1952
4/ Dom Pérignon 1964
5/ Dom Pérignon 1961
6/ Pol Roger 1959
7/ Dom Ruinart 1979
8/ Krug Collection 1961
9/ De Venoge Des Princes 1979
10/ Paul Bara 1959

Aastal 2018 tähistas Billecart Salmoni maja oma 200ndat aastapäeva ning selle tähtpäeva auks valmistati ei vähem ega rohkem kui 1818 magnumpudelit erilist Bicentenary Cuvéed.

Sellise huvitava ajalooga majaga on siis tegu ning peab ütlema, et nende šampanjad on tõepoolest väga nauditavad. Ajaloo peatüki lõppu lisan ka ühe šampanja muljed, seekord Brut Nature:

Koostises 30% PN, 30% CH ja 40% Meunieri, suhkruid ei ole lisatud. Šampanja esimene fermentatsioon toimub terasmahutites, 50-60% kasutatakse reservveine ning vein küpseb pärmisettel 48 kuud.

Värvus klaasis oli tumedam kollane.

Aroomis oli tunda briochi, õunasust ja kuivatatud puuvilju.

Maitses oli veidi karamelli, küpsiseid ja õunakooki. Parajalt mineraalsust ja piisavalt hapet, üsna heas tasakaalus jook, mis sobib eriti hästi mereandide kaaslaseks.

Õhtusöök Billecart-Salmon šampanjadega

Kevadiselt šampanjareisilt tassisin kaasa Billecart-Salmon Brut Blanc de Blancsi, mis maitses i.m.e.l.i.s.e.l.t ning õige varsti avastasin, et ka Eestis on maja valik vahepeal oluliselt laienenud. Mõeldud, tehtud – kohe tekkis idee korraldada õhtusöök Billecart-Salmoni maja uute šampanjadega, eesmärgiga maitsta kõiki uusi tulijaid ja valmistada neile kõrvale väärilised road. Idee jõudis teostuseni paar nädalat tagasi.

Õhtusöögi avalöögiks olid klassikalised värske austrid, heigi-avokaado kreem näkileival ja Blanc de Blancs Grand Cru.

Koostises 100% CH, viinamarjad on korjatud viiest grand cru külast: Avize, Chouilly, Cramant, Mesnil-sur-Oger ja Oger. Segus on kasutatud kahe erineva aastakäigu veini. Värvus oli helekollane, kergelt helkivate varjunditega. Aroomis oli tunda aprikoose, mandleid ja röstiseid noote. Värskete austritega sobis see šampanja ootuspäraselt ideaalselt, maitses tulid esile tugevad mineraalsed noodid, mis kõlasid koos austrite merevee soolakusega. Lisaks veel paitavad kreemised noodid ja kergelt magusad alatoonid, lõpus ilmus ka õrn mõrudus. Chardonnay ilusad omadused tulid selles joogis väga kenasti välja. Ilus algus!

Teine käik oli külmsuitsulõhe aedviljapadjal, saatjaks Brut Sous Bois.

Vot see oli alles põnev šampanja – kolme marja segu, mis on terve aja küpsenud tammevaadis. Keerutasin oma peas mitut toiduvarianti, mida selle joogi kõrvale pakkuda, aga just tänu tugevale tammele julgesin juurde sobitada õrnsuitsu lõhe (Peetri lõheärist) koos hapukal aurutatud köögiviljapadjal (fenkol, porgand, õun). Joogis olid tammenoodid vägagi julgelt kohal, aroomis olid tunda toffet, vaniljet ja kuivatatud puuvilju. Värvus oli oranžide nootidega keskmisest tumedam kollane, maitses olid või ja üleküpsenud lopsakad puuviljad. Heas tasakaalus, täidlane ja samas jõuline šampanja, mis üllatas meid väga positiivselt.

Pearoaks oli tol õhtul vasikakarbonaad polenta ja seentega ning Cuvée Nicolas François Billecart Brut 2002.

Cuvées kasutatakse vaid grand cru aedadest pärit Pinot Noir (60%) ja Chardonnay (40%) viinamarju ning valmisprotsessi käigus kasutatakse ka osaliselt tammevaate, mis annavad veinile juurde tugevust ja täidlasi noote. Värvus oli kuldsete toonidega kollane. Aroomis oli tunda röstitud pähkleid, võiseid noote ning sekka ka ürte. Maitse oli väga täidlane, tunda oli kergeid magusaid mekke, röstist saia ja võikreemi. Veini juues oli tunda, et iseloomu tal on ja vasikaga sai ta ka kenasti hakkama. Kui mul oleks veel üks pudel, siis ma laseks sel veel mõned aastad keldris küpseda, sest põnev oleks näha, milliseks ta veel areneb.

Õhtu lõpetasime musta trühvli juustuga, mis pani kena punkti meie õhtule.

Billecart-Salmon näitas taaskord oma tipptaset, kogu nende valik on super! Eelmised meenutused leiate siit, head lugemist ja proovimist!

Nicolas François Billecart 1998

See eriline cuvée sai omale nime maja asutaja Nicolas Françoisi järgi ning esmakordselt valmistati seda 1955. aasta saagist. Cuvées kasutatakse vaid grand cru aedadest pärit Pinot Noir (60%) ja Chardonnay (40%) viinamarju ning valmisprotsessi käigus kasutatakse ka osaliselt tammevaate, mis annavad veinile juurde tugevust ja täidlasi noote.

Kui aastal 1999 toimus Stockholmis pimedegustatsioon 20. sajandi parima šampanja leidmiseks, siis võitis esikoha 150 erineva aastakäigu šampanja seas just Nicolas François Billecart 1959. Teise koha saavutas 1961. aastakäik.

Jõululaupäeval otsustasin lõpuks oma väikesest veinikogust välja tuua ja avada 1998. aastakäigu cuvée Nicolas François Billecarti. Olen seda pudelit säilitanud ja hoidnud mõned aastad, kuid just nüüd tundus olema õige aeg see legendaarne jook ära proovida.

Värvus tumeda varjundiga küps kollane.

Aroom oli pärmine ja hästi pähkline, tunda oli nii maapähkleid kui mandleid, lõpus kerge suitsune puudutus.

Maitse oli väga rikkalik ja mitmekülgne, esimese hooga oli tunda küpseid õunu ja üleküpsenud virsikuid. Maitse areneb täidlusest happelisema lõpu suunas, keskmaitses oli tunda tsitrusvilju (mitte väga teravalt torkivaid) ja röstitud saia.

Tõelises heas tasakaalus vein, mille iga suutäis oli nauding ning lõppmaitse mõtete ja maitsete koondamiseks sobilikult pikk. Üldmulje oli ääretult positiivne, tegemist on erakordselt täiusliku šampanjaga! Selline klaasitäis teeb au paljudele roogadele, meie nautisime seda koos rasvase angerja ja külmade õrnade lihalõikudega, aga päris kindlasti saab ta hästi hakkama ka õrna ja suussulava vasikaga.

R. Juhlin on 1998. aastakäigule andnud oma raamatus hinnangu 90-94/100-st. Kel vähegi võimalik, siis kindlasti tasub see šampanja ära proovida, noorimad pärinevad aastakäikudest 2000 ja 2002. Head vana-aasta lõppu!!!