André Robert AURI TRIA

Henri Robert alustas viinamarjade kasvatamist pärast esimest maailmasõda, 1930ndatel lõid nad koos teiste veinivalmistajatega ühistu, sest üheskoos oli odavam toimetada, nt omavahel veinivalmistamise seadmeid jagada. Teise maailmasõja alguses asus isale appi poeg André Robert (sündinud aastal 1925). Aastal 1960 ostis André veinimõisa ning muutumatuna on see säilinud tänapäevani, koos oma kriidikivi keldritega. Omanimelise šampanja müügiga alustas ta aastal 1962.

Täna toimetab šampanjamajas perekonna 5. põlvkonna esindaja Claire Robert, kes ühines pereäriga aastal 2013.  Majal on kokku 14h viinamarjaaedu ja kasvatatakse kõiki kolme viinamarja. Aga maja number 1 viinamari on ikkagi Chardonnay, mida kasvatatakse kõige enam ja mis mängib peaosa paljudes šampanjades. See on loogiline valik, sest Le Mesnil sur Ogeri küla asub Côte des Blancs piirkonnas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaate, kus joogil lastakse 7 kuud küpseda, pärast pudeldamist püsivad pudelid keldrites veel 3-6 aastat.

Enne jõule korraldas L’Aventure šampanjatuba degustatsiooni, kus sai maitsta kolme erinevat André Roberti šampanjat, kõik üheaia šampanjad ja valmistatud ühest viinamarjast. Kollektsiooni nimi on Auri Tria, kõiki šampanjasid on valmistatud veidi enam kui 700 pudelit.

Auri Tria Chardonnay 100% CH, viinamarjad pärit Le Mesnil-sur-Oger külast. Värvus klaasis oli kuldkollane ja särav, aroom oli täidlane, kreemine ja vahukoorene. Maitses oli hapet piisavalt, hästi delikaatne ja hape kandis lõppmaitses päris pikalt. Klaasis seistes muutus maitse veel täidlasemaks. Suhkruid on lisatud 6,5g/l, pudel korgitud 04/2016.

Auri Tria Pinot Noir – 100% Pinot Noir, viinamarjad on pärit külast nimega Vertus. Aroom hästi täidlane, tunda oli küpseid õunu. Maitse samuti väga küps, karamelline ja pontsakas. Suhkruid on lisatud 7g/l, pudel korgitud 01/2016.

Auri Tria Meunier – 100% Meunier, viinamarjad kasvanud Montigny-Sous-Châtillon külas. Aroomis oli tunda kergelt oksüdatsiooni, kapsa aroomi. Maitse oli ka sellel šampanjal väga täidlane, tulvil küpseid puuvilju. Suhkruid on Meunierile kõige enam lisatud, 8g/l, pudel korgitud 01/2016.

Väga rikastav kogemus oli maitsta neid rariteetseid üheaia šampanjasid. Kõik kolm olid piisavalt iseseisvad, kuid samas veinimeistri käekiri kumas kõikidest läbi ja oli äratuntav. Hiljem olen tutvunud ka maja BdB 2006 aastakäiguga, aga sellest muljetan kunagi hiljem.

Imelisi kevadpühi ja püsige terved!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

Pierre Tricheti degustatsioon

L’Aventure šampanjabaari üritustesarjas sattusime ükskord Pierre Tricheti maja tutvustusõhtule. Korra varem olen maitsnud selle maja Bruti ning selle postituse juures on pikemalt kirjas ka maja ajalugu. Esimene šampanja valmis aastal 1971 ning veinimeistri ja maja omaniku Pierre jaoks on väga oluline ja tähtis just šampanjade aroom. Mineraalsuse asemel eelistab ta puuviljasust.

L’Aventure õhtul avati kolm eripalgelist ja põnevat šampanjat:

Pierre Trichet Brut Blanc de Noirs Brut Premier Cru. Koostises 50% PN ja 50% Meunieri, suhkruid on lisatud 7,8g/l kohta. Värvus oli tumedamat tooni kollane, mull klaasides oli tihe. Aroom oli röstine ja leivane, tunda oli küpseid pirne ja luuvilju. Aroom oli võrreldes maitsega palju ümaram. Maitses oli terav hape, tunda oli rohkelt õunu, virsikuid ning ka õrnu vaniljenoote, lõppmaitse oli kibe ja kirbe.

Pierre Trichet Blanc de Blancs Brut Premier Cru. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 7,8g/l kohta. Värvus kuldkollane, aroom oli ümar, puuviljane ning natuke rohune. Maitse oli väga jõuline ja tugev, esimese hooga oli tunda barbarissi, maitse alguses domineerisid magusad toonid. Hästi aromaatne šampanja, lõppmaitse oli sarnaselt esimesele kirbe ja hästi pikk. Hape kandis hästi ning läbi kogu maitse oli tunda kergelt suitsust puudutust.

Pierre Trichet Cuvée 1333 Blanc de Blancs. Koostises 100% Pinot Blanc!!! Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli natuke koorejäätist, mett ja karamelli. Maitse oli vastupidiselt lõhnale teravnurgelisem ja tahulisem, täis puuvilju ja värskust, hape lõpus oli pikk. Hästi põnev šampanja, 100% Pinot Blancist valmistatud šampanjad on üsna haruldased, nii et kui võimalust on, siis kindlasti proovige!

 

De Venoge Cuvée des Princes

De Venoge perekond on pärit Šveitsist, sealt kus Venoge jõgi suubub Genfi järve. Kõigepealt maja ajaloost on lühidalt:

1825 lahkub Henri-Marc de Venoge kodumaalt ning asub elama Champagne maakonda. 1837 asutab ta Epernays ettevõtte “de Venoge & Cie”.
1838 loob Henri-Marc esimese illustreeritud šampanjapudeli sildi.
1845 võtab maja juhtimise üle Henri-Marci poeg Joseph de Venoge, kelle käe all aastatel 1845-1869 on maja hiigelaeg. Tema juurutas paljude kuningakodade noorte printside seas traditsiooni hakata käima jahipiknikel.
1851 lisatakse šampanjapudeli siltide kujundusele sinine pael (The Cordon Bleu), mis sümboliseerib Venoge jõge.
1864 tuuakse turule Cuvée des Princes sari Hollandi kuningakoja auks.
1866 asub isale appi Gaëtan de Venoge, kes hakkab tegelema müügi edendamisega ning peamiseks fookuseks saab USA turg.
1998 saab de Venogest Lanson-BCC grupi liige.
2005 lansseeritakse Cuvée “Louis XV”.

Ühel kenal sügispäeval korraldasime Cuvée de Princes sarja degustatsiooni, kus kokku maitsesime viit erinevat šampanjat. Šampanjad on pudeldatud dekantrikujulistesse pudelitesse. Veinimeistriks on Isabelle Tellier, naisveinimeistreid ei ole Champagnes just väga palju ning enne teda oli veinimeistriks Eric Lebel, kes täna toimetab Krugis.

Esimesena avasime Princes Extra Brut, koostises 35% PN, 30% Meunieri, 35% CH. Suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Aroomis oli tunda metalsus, mineraale ja ka kergelt magusaid noote. Lõhn meenutas sulanud plombiirijäätist. Maitse oli Extra Bruti kohta üllatavalt magus, maitses teises pooles tuli alles hape esile, alguses oli happe osas tühjus. Keskmaitses olid küpsed puuviljad. Joogi üldmulje oli veidi segadusttekitav, me ei suutnud seda jooki lõpuni lugeda ja kõiki nüansse mõista.

Teine käik – Princes Blanc de Blancs. Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane ja mullijoad klaasis olid väga tugevad. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroom oli mesine, tunda oli delikaatselt tsitrust, sidrunikoort ja mõrkjaid noote. Maitse algus oli mesine, lõpus tuli rohkem hapet ja rohusust. Iseloomus oli särtsu rohkem ja kehand oli ka tugevam kui esimesel šampanjal. Lõppmaitses oli tunda ka pajukoort ja askorbiinhapet.

Kolmandana avasime LOUIS XV Brut Rosé 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 4,6g/l kohta. Värvus oli õrn oranž, apelsinikoore toon. Aroomis oli tunda küpseid nektariine, õunu, õunakoort ja ebaküdooniat. Maitses oli arooniaid, veidi karamelli ja paradiisiõuntest valmistatud kompotti. Lõppmaitses oli pikk hape ja mõrusust. Üldmulje oli ülihea, väga kompleksne jook, hape oli heas tasakaalus.

Neljandana avasime maitsmiseks Princes Blanc de Noirs. Šampanja on valmistatud 100% PN viinamarjadest, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli vahva tolmulõhn, lausa suvine kuiv kruusatee ja tunda oli ka mineraalsust. Maitse oli põnev, natuke magusa alatooniga, aga tunda oli raudnõgest ja ohakat. Ääretult huvitav maitse- ja aroomibukett!

Viimase käiguga pöördusime rosé juurde tagasi – Princes Rosé. Koostises 100% PN, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis olid punased marjad, ennekõike jõhvikad, värvus oli tumeroosa. Maitses domineerisid punased marjad, jõhvikad ja pohlad, lõpp oli pikk ja mõru.

Meie hinnangul tulevad veinimeistril roséd paremini välja, neil oli rohkem iseloomu ja põnevaid nüansse. Aga otsustage ise!

Blanc de Noirs pimedegustatsioon

Nädalavahetusel korraldasime mulliklubiga Blanc de Noirsi (edaspidi BdN) degustatsiooni ning et õhtu põnevam oleks, siis otsustasin seekord pudelid fooliumisse mässida. Kui kõik pudelid on anonüümsed, siis ei saa maitsjate arvamust ja muljeid mõjutada maja nimi, aastakäik või konkreetne küla. Hankida BdN õhtuks vajalik hulk erinevaid šampanjasid osutus üsna keeruliseks väljakutseks, sest poeriiulitel pole valik just väga suur. Aga lõpuks ma need leidsin ja õhtu oli põnevalt maitsev. Paremusjärjekorra selgitasime degustatsiooni lõpus punktide andmisega, hääletasime nii et parimale joogile andsid maitsjad 6 punkti ja kõige nõrgemale joogile 1 punkti. Panen meie muljed siinkohal kirja ning alustan viimasest kohast.

6. koht: Dehours & Fils Terre de Meunier Extra Brut. Tegemist on Marne orus tegutseva väikese tootjaga, šampanja koostises on 100% Meunieri. Värvus oli tumekollane, isegi kergelt oranžikas. Aroom oli hästi röstine, (mäda)õunane, robustne ja nurgeline. Maitse oli üllatavalt jõuline, röstine, domineerisid punased marjad, järelmaitses ilmusid kerged metalsed noodid.

5. koht: Pierre Paillard Les Maillerettes Grand Cru 2013 BdN Extra Brut. Tegemist on üheaia šampanjaga, mida valmistatakse 100% Pinot Noir viinamarjadest. Värvus oli kergelt roosaka alatooniga. Aroomis oli tunda pirne, hästi elegantne ja peen jook. Maitses oli hapet palju, tunda oli sidruneid ja natuke suitsu. See jook vajab kindlasti küpsemiseks veel aega, võiks lasta tal küpseda 5-10 aastat ja siis juua. Ilmselgelt oli tegemist liiga noore joogiga, millel on potensiaali palju enamaks.

3-4. kohtadel platseerusid võrdse punktiarvuga H.Goutorbe BdN 2013 ja Gonet-Medeville BdN. Mõlemad vanad tuttavad šampanjad. H.Goutorbega kohtusime hiljaaegu, koostises on 100% PN, värvus on kuldkollane, aroomis oli röstiseid noote aga ka hapukapsast. Maitse oli täis õunu ja kukekommi, hästi otsekohene šampanja. Gonet-Medeville BdN on minu ammune lemmik, koostises 100% PN, värvus oranžika tooniga kollane. Mull klaasis oli väga tihe. Aroomis tulid esile tsitrusviljad ja natuke mett. Maitse oli täis erinevaid pähkleid, rösti ja puuvilju. Täidlane, küps ja selgrooga šampanja, mis näitab oma jõulist iseloomu.

Teisele kohale platseerus Champagne Ch.de L’AUCHE Brut Selection. Selle šampanja ajalugu algab koos Maison des Vignerons de Germigny’ga aastal 1961. Alguses kuulus ühendusse 7 iseseisvat viinamarjakasvatajat, kes otsustasid õlad kokku panna ja koos veini tegema hakata. Ühendus loodi Janvrys, 15km Reimsist lääne pool, kohas mida kutsutakse “L’Auche” ning nad andsid oma šampanjale sama nime.

Tegemist on seguga, mille koostises on 85% Meunieri ja 15% PN. Väga aromaatne ja lai aroom, tunda oli hapuoblikat, pirne ja aprikoose. Maitse oli pungil punastest marjadest.

Meie õhtu ülivõimas võitja, milline sai kõikidelt osalejatelt maksimumpunktid, oli Egly-Ouriet Les Vignes de Vrigny Värvus oli kergelt oranžikas, aroom mesine ja rikkalik, tunda oli võiseid noote. Maitse oli pähkline ja karamelline, alguses on hape terav, aga keskmaitses lahtub. Müstiliselt hea šampanja, üliheas tasakaalus, väga põnev ja mitmekihiline.

Teistest Egly-Ourieti šampanjadest ja majast saab lugeda siit.

 

Kohtumised Nicolas Feuillatte šampanjadega

Nicolas Feuillatte bränd on viimastel aastatel Eesti turule sisenenud, valik poodides ja laevadel on suurenenud ning mul on õnnestunud proovida kolme erinevat šampanjat. Otsustasin kõik muljed ühte kirjatükki koondada, hea võrrelda ja järge pidada. Nicolas Feuillatte näol on tegemist suure kooperatiiviga, kus on ca 5000 liiget ning mõnede kirjalike allikate andmetel on tegemist lausa suuruselt viienda šampanjabrändiga. Kuigi kooperatiiv omab palju kvaliteetseid viinapuuaedu ja nad võiksid toota väga head šampanjat, siis potensiaali ei ole seda suudetud ära kasutada ning asjatundjate hinnangul toodetakse jätkuvalt suhteliselt keskpärast šampanjat. Kui entrylevel šampanja kohta võib nii öelda, siis minu meelest iga järgmise tasemega astutakse ikka samm kvaliteedis edasi ka.

Esmalt siis Nicolas Feuillatte Brut, mida esimest korda jõime Tartus Toomemäe sillal.

Koostises 10% CH, 50% Meunier ja 40% PN.

Aroomis oli tunda valgeid luuvilju, õunu ja vaarikaid. Maitse oli parajalt puuviljane, kerge ja ümara maitsebuketiga. Natuke ilmetu, keskpärane šampanja, mis meeleolu loomiseks sobis aga talvepäeva vägagi hästi.

Järgmine kohtumine leidis aset suvel Põlvas, Intsikurmu festivalil, kus leidsime lettidelt Nicolas Feuillatte Réserve Exclusive Bruti. Kui neli suve tagasi esimest korda Intsikurmus käisin, siis sai osta vaid õlut, viimane kord aga juba šampanjat, erinevatest veinidest rääkimata. Eks pakkumine areneb ikka vastu nõudlust, mis on ju väga tore! Igatahes seal me kohtusime ja hiljem olen leidnud seda šampanjat soodsa hinnaga nii Tallinki laevadelt kui Tallinna kauplustest.

 

Koostises 20% CH, 40% PN ja 40% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 4 aastat.

Aroomis oli tunda küpseid pirne ja aprikoose. Tegemist on kerge, värske ja elava šampanjaga, kus puuviljasus on päris jõuline ja iseloomukas. Heas tasakaalus nauditav šampanja, milline sobib imeliselt aperitiiviks ning niisama sõpradega nautimiseks. Veinimeister soovitab seda šampanjat nautida suitsulõhe, krevettide ja valgest kalast sashimiga või näiteks ka marineeritud kanalihaga.

 

Nicolas Feuillatte Brut Millésimé 2006 Blanc de Noirsi sain eelmisel aastal sünnipäevaks, aitäh Merike!

Koostises 100% Pinot Noir, värvus küps kuldkollane toon. Aroom oli hästi rikkalik, täis vaniljet, mesiseid noote, küpseid aprikoose. Hästi lopsakas ja täidlane lõhn, tunda oli ka õunakooki, brioche ja ahjust äsjavõetud keeksi. Maitse oli aroomist märksa sirgjoonelisem, värskem ja nurgelisem. Tunda oli veidi teravat, kuid samas parajas tasakaalus hapet, samuti aprikoose ja lõppmaitses tulid esile rohttaimed ja kirbed noodid. Igati nauditav ja elegantne šampanja!

 

 

 

Kohtumine H.Goutorbega L’Aventures

Lõpuks ometi on Tallinna baarimaastikule (popima sõnaga vist skeenele) jõudnud täiselujõus, teotahteline ja sõbralik šampanjabaar L’Aventure Maakri tänaval. Sattusin sinna esimest korda vahetult enne jõule, riiulid olid täis põnevaid šampanjasid ja teenindaja ülisõbralik ja lahke. Ta oli meid oodanud! Rääkisime maast ja ilmast ja muidugi šampanjast, paljud majad riiulitel on nende endi maale toodud ja mis eriti tore – paljud tootjad kuuluvad ühendusse Club Tresors de Champagne. Kohtumine vanade tuttavatega soojendab südant ja meelt! L’Aventure kontseptsioon meeldis meile esimesest pilgust – koht kuhu tulla sõbraga, võtta klaasike ja lihtsalt lobiseda. Taolisi veinibaare on vanalinnas küll, kuid 100% šampanjabaare mitte. Õnneks nüüd on!

Jaanuaris korraldab L’Aventure kolmapäeviti erinevaid šampanjamajasid tutvustavaid õhtuid, hind on soodne ning soovijatel avaneb harukordne võimalus saada lähemalt tuttavaks ühe majaga. Eelmisel nädalal käisime kohtumas vana tuttava H.Goutorbe majaga, mida korra oma klubiga aastal 2016 väisasime. Korra kohtusime ka eelmisel kevadel ning seda enam tõmbas mind nendega uuesti kohtuma.

Degustatsiooniõhtul pakuti külalistele kolme erinevat H.Goutorbe šampanjat. Esimesena lendas kork Cuvée Prestige‘lt. Koostises 70% PN, 5% Meunier, 25% Chardonnay. Värvus oli tumekollane, kuldse helgiga. Aroom oli hästi täidlane, kergelt magusate nootidega, tunda oli karamelli ja praetud leiba. Maitse oli teravam kui lõhn, hapet oli alguses rohkem tunda, kuid see ei domineerinud. Üldmulje oli väga delikaatne, tunda oli küpseid õunu ja lõpus ka mesiseid noote. Igati nauditav šampanja!

Teisena valati klaasidesse Blanc de Noirs Grand Cru 2013. Koostises 100% PN, värvus oli küpsetes toonides kollane justnagu augustikuine viljapõld Virumaal.  Aroomis domineeris metall, tagaplaanil kergelt hõljus röstiseid noote, kuid väga õrnalt. Veidike oli tunda ka õunasust. Maitses oli hape veel teravam, õunhape, hästi sirgjooneline, justkui lööks käega vastu põske. Maitses oli tunda ka kukekommi ja veidike leiba. Kokkuvõttes on tegemist on noore ja potensiaalika šampanjaga, mis kindlasti vajab aega küpsemiseks, et näidata oma parimaid iseloomuomadusi. Soovitan osta ühe pudeli koju, panna keldrisse ja oodata mõned aastad, sest potensiaali on selles joogis oi-oi kui palju!

Kolmandana proovisime Special Club Grand Cru 2006. Koostises 70% PN, 30% CH, värvus kuldkollane. Aroomis oli samaaegselt nii metalli kui röstist karamelli, veidike ka mädanenud ploome. Maitse oli hästi mitmetahuline: rikkalik, kergelt suitsune ja hästi täidlane. Tunda oli jõhvikaid, tolmu, parkainet ning lõppmaitse oli kergelt kirbe ja hästi pikk. Imeline šampanja, mis sobib niisama nautida, kuid minu arvates oleks seda põnev sobitada mõne imelise roa nagu nt vasikaliha või (mets)linnu kõrvale.

Aga sellega minu H.Goutorbe nädal ei piirdunud, sest oma sünnipäeval avasin Champagnest kaasatoodud Cuvée Millesime 2006. Lihtsalt tundus olema õige päev ja õige hetk just selle šampanja avamiseks. Koostises 75% PN ja 25% CH. Värvus oli tumekollane ja mull klaasis oli väga tihe. Aroom oli täidlane, küps ja täis luuvilju: ploome, aprikoose, kreeke. Maitse oli küps, mõnusalt täidlane, täis küpseid luuvilju ja veidike ka pirne. Hästi küpsenud ja väljaarenenud šampanja!

 

Kokkuvõtteks ütlen, et mulle meeldib H.Goutorbe maja stiil, nende šampanjade täidlus ja maitsenüansid on mulle arusaadavad ja imeliselt nauditavad. Kel huvi proovida, siis seadke sammud Maakri tänavale ning hoidke silmad lahti, sest üritusi aina tuleb kalendrisse!

LANGLET Extra Brut Blanc de Noirs

Šampanjamaja Langlet taga on kolm meest, kolm sõpra: Vincent Métivier, kes valis majale asupaigaks Glandi, väikese küla Château-Thierry ja Épernay vahel; Luc Chaudron, kes omab viinamarjaaedu Montagne de Reimsis ning Fréderic Papelard, kes on brändi saadik ja müügimees. Maja sümboliks on eesel, kelle pea kaunistab ka kõikide pudelite etikette. Meeste sõnul soovivad nad eelkõige olla innovatiivsed, pidevalt areneda ning trendide ja muutustega kaasas käia. Loomulikult hindavad nad šampanja valmistamise traditsioone ning vahel kasutavad ka tuntuid kunstnikke, kes nende pudelite etikette joonistavad.

Mind kõnetas Langleti šampanjamaja Pariisi kaubamajas ning haarasin riiulilt kaasa 100% Meunierist valmistatud Extra Bruti.

Värvus klaasis oli tumekollane, kuldse läikega.

Aroom oli täidlane, tunda oli aprikoose, tammekoore nüansse, natuke piimhapet ja silo hõngu.

Maitse oli suitsune, täis küpseid luuvilju ning sügisesi üliküpsenud õunu. Lõpus oli pikk ja kuiv hape, samuti oli tunda mineraalsust.

Väga põnev ja omapärane šampanja, 100% Meunieri näeb poelettidel harva ning tasub kindlasti proovida kui satute kohtuma. Pikemalt sellest põnevast viinamarjast Meunierist saate lugeda siit.

 

 

Voirin-Jumel Blanc de Noirs Premier Cru

Voirin-Jumeli šampanjamaja asub Grand Cru piirkonna külas Cramantis ning täna juhib maja asutajate tütar Alice ning veinimeistriks on poeg Patrick. Teistelt nad viinamarju ei osta ning seda näitab šampanjapudeli siltidel tähis RM (Récoltant-Manipulant). Grand Cru külasid on Champagne piirkonnas kokku 17, kuues neist kasvatatakse peamiselt Chardonnay viinamarju ja 11-s kasvab Pinot Noir. Aga sellest kirjutan ükskord eraldi ja veidi pikemalt.

Tulles tagasi Voirin-Jumeli šampanjade juurde, siis Eestis selle maja valik aina laieneb ning maaletoojaks on Rein Kasela veinituba, millise leiab uuest põnevast asukohast Rotermanni kvartalis (R14). Uue aasta esimesel päeval maitsesime
Blanc de Noirs Premier Cru Brut:

Koostises 100% Pinot Noir, viinamarjad pärinevad Mareuil sur Aÿ piirkonnast. Suhkruid on lisatud 6-8g/l kohta.

Värvus joogil oli kuldkollane ning mullijuga klaasis oli väga tugev ja intensiivne.

Aroomis domineerisid lilled, mesi ja kerged röstised noodid.

Maitse oli mõnusalt pähkline, eriti hästi tuli minu jaoks esile maapähkli maitse. Oli tunda ka küpseid põldmarju ja mahlaseid ploome. Hape oli läbivalt keskmise tugevusega ning lõppmaitse üllatavalt kestev ja pikk. Väga hea gastronoomiline šampanja, milline sobib talvise õhtusöögi saatjaks!

 

Mailly Blanc de Noirs

Mailly on vana tuttav maja, kus mul endalgi õnnestus kord kohal käia ning Eestis on Mailly šampanjad laialt saadaval. Kohalikud viinamarjakasvatajad panid Mailly ühendusele aluse aastal 1929, täna neil on 480 erinevat põllulappi, kokku 70ha. Aedades kasvab 75% Pinot Noir ja 25% Chardonnay. Kui tavaliselt ostavad šampanjamajad kasutatud tammevaate Burgundiast, siis Mailly ostab tammevaadid Bordeauxist Château Margaux’lt, kus neid on enne kasutatud valge veini Pavillon Blanc valmistamisel. Kevadisel Mailly maitsmisõhtul jäi meil Blanc de Noirs proovimata ning sestap võtsime BdN tarbeks eraldi aja.

Koostises 100% Pinot Noir, suhkrut on lisatud 8g/l. Värvus tuhmjas kollane.

Aroomis oli tunda kuivatatud aprikoose ja küpseid virsikuid, sutsuke mineraalsust ning kruusatee tolmu.

Maitse oli mesine, tunda oli kuivatud õunu, brioche, õrnalt suitsuseid noote. Hapet oli parasjagu, jook oli siidine ja heas tasakaalus. Väga hea gastronoomiline šampanja, mis sobib hanemaksa, rikkalikus kastmes valge kala või kanalihaga.

Champagne Philipponnat

Seekord otsustasime mulliklubiga degusteerida Philipponnati šampanjamaja esindajaid. Philipponnati maja oli üks esimeste seas, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile trükkima infot šampanja valmistamiseks peamiselt kasutatud baasveini aastat, korkimise kuupäeva ja lisatud suhkru kogust.

Šampanjamaja on Eestis kohal juba paar aastat, maaletooja käest saab otse osta neid brillare.eu veebipoest ning meie võtsime esimese hooga maitsmiseks neli erinevat šampanjat. Jookidele saatjaks ostsime sushit ning viimaseks käiguks foie gras koos Muhu leiva magusa puuviljasaiaga. Sushi oli imekaunis ja imemaitsev, anname 6 soovitushäält Viimsi vanas keskuses asuvale väikesele sushikohale!

Aga nüüd šampanjade juurde, esimesena avasime Royale Réserve Non Dosé. Tegemist on maja NV sarja esindajaga, baasveinile on lisatud 48% reservveine ning šampanja on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostises 65% PN, 30% CH, 5% Meunier.

Värvus kahvatu kuldkollane.

Aroomis olid pärnaõied ja röstised noodid, hästi täidlane ja küps esimene mulje.

Maitse oli tugev ja puhas, kus oli tunda pirne, tsitruste puudutust, karamelli ja kergeid suitsuseid noote. Suurepärane avalöök, mis sai degusteerijatelt lõpuks 24 maksimumpunkti ja oli selle õhtu absoluutne lemmik. Veinimeister ütleb, et šampanja näitab oma jõulist intensiivsust kõige paremini 6-18 kuud pärast korkimist, kuid võib seista ka keldris mõned aastad.

Teine šampanja, mida maitsesime oli Royale Réserve Brut, milline on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostis sama mis zero dosagel: 65% PN, 30% CH, 5% Meunier, suhkrut on lisatud 8g/l kohta.

Aroomis olid küpsised ja pirnid, meenoodid ja tsitrusviljad.

Maitse oli hästi õunane, veidike ka punaseid sõstraid ja vaarikaid, lõppmaitse hästi leivaröstine. Järelmaitses domineeris suhkur ning meie hinnangute skaalal sai see šampanja neljanda koha. Bruti võib keldris säilitada kuni 5 aastat, kus ta ajaga areneb ümaramaks. Šampanja sobib kenasti valge liha külmade lõikudega, linnulihaga, kala ja mereandidega.

Kolmas šampanja oli vana väärikas Grand Blanc Brut 2006. Viinamarjad on kasvanud kriidisel pinnasel, koostises 100% CH ning suhkrut on lisatud 4,25 g/l. Värvus kuldkollane. 

Aroomis oli tunda kõrbenud leivakoorikut, kääriva leivajuuretise hõngu ning pähkleid.

Maitse oli väga täidlane, rukkileivane. Lõpus tulid esile hape ja kirsid, lõppmaitse oli üsna pikk. Ideealne kaaslane homaarile või vähile, kuid värske tuunikala ja lõhe tõid ka kenasti selle šampanja parimad omadused esile. Meie järjestuses sai BdB napilt II koha.

Viimane käik oli Blanc de Noirs 2008 koos foie grasi ja magusa puuviljasaiaga. Kevadel Reimsis nautisime seda šampanjat õhtupäikesest täis tänavakohvikus, seekord süübisime jooki põhjalikumalt.

Koostises 100% Pinot Noir.

Värvus kuldkollane, mullijoad keskmise tihedusega.

Aroomis domineerisid mustad ploomid ja ploomikivid, meenoodid samuti.

Maitse oli mineraalne ja puuviljane, lõppmaitses tulid esile pipar ja erinevad vürtsid. Meie pingereas väärikas kolmas koht. Veinimeister soovitab seda šampanjat metslindudega, usun et pardiga oleks kooslus super.

Kokkuvõttes saame öelda, et maja ei ole asjata saanud R.Juhlinilt 4* tunnustust, kõik proovitud šampanjad olid suurepärased, ükski ei valmistanud pettumust. Ja me alustasime ju maja alumistest sarjadest, saab vaid oletada, mida maja tippsarjad pakuvad. Nii et soovitan kindlasti Philipponnatiga tutvust teha, uskuge, te ei pettu!

Ilusat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!!!!!

Egly-Ouriet Grand Cru Brut Tradition

Uue aasta alguses õnnestus mul üle hulga aja taaskohtuda Egly-Ourieti maja šampanjaga. Seekord Brut Tradition, millest ma polegi varem jõudnud kirjalikke märkmeid teha. Maja ise on muidugi erakordne, sain jõuludeks kingituseks trükilõhnalise Tyson Stelzeri šampanjaraamatu ning tema hinnangul on Champagnes neli 10/10 hinnangu saanud maja ning Egly-Ouriet on üks neist. R. Juhlini hinnangul on tegemist parima Pinot Noiri kasvatajaga terves maakonnas. Nende Grand Cru Blanc de Noirs Vieilles Vignes kuulub minu TOP3 šampanjaelamuse hulka, see oli vapustavalt hea. Maja omab 12 hektarit grand cru aedu, kus kasvab 70% PN ja 30% CH, suurem osa aedu on Ambonnays. Viinapuud on keskmiselt 45 aastat vanad ja korje toimub siis kui viinamarjad on maksimaalset küpsed.

Aga nüüd šampanjast lähemalt.

Koostises 70% PN, 30% CH, värvus tumekollane, küpsete värvitoonidega.

Aroomis mesi, küpsised, või, küpsed luuviljad. Samas ka veidike rohusust ja kummelit!

Maitse oli väga täidlane, küpsete nootidega, kus oli tunda õunu ja küpseid ploome. Hape oli olemas, aga püsis tarmukalt tagaplaanil. Kogu maitsebukett oli väga heas tasakaalus, iseloomukas ja meeldejääv. R.Juhlin võrdleb seda šampanjat Bollingeri NV-ga, kus tema nina tunneb šokolaadi, metspähkleid ja küpseid õunu. Mina nautisin seda koos Juustukuningate trühvlijuustuga ning nad täiendasid üksteist suurepäraselt.

Olen enne ka maitsnud Egly-Ourieti 100% Meunierist valmistatud šampanjat, muljeid saab lugeda siit. Vägev maja igatahes, soovitan kindlasti proovida kui juhust on!

 

Devaux Blanc de Noirs – new kid on the block!

Eelmisel suvel kohtusin esimest korda Veuve Devauxi šampanjamajaga, see oli meeleolukas ja maitsev kohtumine. Õnnelik taaskohtumine toimus paar kuud tagasi kui Eestisse jõudsid uued ja põnevad šampanjamaja esindajad. Seekord vaatame lähemalt Blanc de Noirs’i, iseloomuga uut tulijat:

Koostises 100% PN, mullid klaasis olid keskmise suurusega ning mullijoad tihedad.

Värvus tumekollane, kergelt oranžika tooniga.

Aroomis olid küpsed noodid, kreemjad küpsised, aprikoosid ja mõnusat päikest täis küpsed ploomid.

Maitses domineerisid rohelised õunad, küpsed pirnid ja samuti barbarissinoodid. Hape oli alguses terav, aga hakkas siis langema ning jõudis keskmise balansini. Lõppmaitse oli suhteliselt pikk ning ürtidest rikaste nootidega. Meeldiv ja kergelt joodav šampanja, millele klaasis soojenedes lisandus magus ja vaevuaimatav kirbe alatoon.

Kokkuvõttes võin öelda, et tegemist on maitsva šampanjaga, mis sobib suurepäraselt nii lihtsalt sõpradega nautimiseks kui ka õhtusöögi saatjaks.

 

 

Kohtusime taas – Besserat de Bellefon

Meie šampanjahuviliste seltsing ehk teisisõnu “mulliklubi” pidas ka sel aastal oma seltsingu suvepäevi Läänemaa kalurikülas. Tavapäraselt oli lisaks aktiivsele liikumisele ning hea toidu ja joogi nautimisele plaanis ka ühe majaga lähemalt tuttavaks saamine. Seekord valisime tutvumiseks Besserat de Bellefoni šampanjad. Tutvumine ei ole vist päris õige sõna sest tegemist on ikkagi tuntud headuses majaga, millega on meil olnud au mitu korda eelnevatel aastatel tutvust teha. Muljed on kõik õnneks talletatud siinsamas mulliblogis. 

Kuigi ilm absoluutselt ei soosinud meie kogunemist ja ei pakkunud hetkekski hilissuvist päikesepaistet, siis nii nagu öeldakse ilma ja riiete kohta, saab öelda ka jookide kohta. Kui laual on parajas koguses sobivaid suupisteid ja šampanjasid, siis ei heiduta meid ka pilves  ilm või tasahilju tibutav vihm.

Esimesena proovisime Cuvée des Moines Bruti:

Värvus oli šampanjal helekollane.

Koostises 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunier.

Aroomis olid küpsed aroomid, ploomid ja virsikud ning kerge röstisus.

Maitse algusfaas üllatas põneva kirsiga – täiesti ootamatult ilmus (must)kirss ja üldsegi mitte kirsikivi, vaid just viljaliha. Kirsile järgnes karamell ja lõppmaitses tugev sidrun.

Hästi selged ja puhtad maitsekomponendid olid ses  joogis ning see oli igati naudiv avalöök meie ilusale päevale.

Pärast paaritunnist jalutuskäiku rannaniitudel ja võlumetsas ootas meid ees järgmine šampanja – Brut Blanc de Noirs.

img_1604
Värvus oli beežikas, lausa tuhmjaskollane.

Koostises 100% Pinot Noir.

Aroomis domineerisid küpsed ploomid.

Maitses tuli esmalt parajalt jõulise sammuga barbarisskomm, lisaks veel küpsed ja röstised noodid. Lõppmaitse oli üsna happeline, esile tuli sidruni koore all oleva valge sisekoore mekk, mis on parajalt mõrkjas. Klapitasime seda imelist jooki puuviljaleiva/pardipasteedi suupistetega ning erinevate juustudega. Kusjuures eriti hästi klappis see šampanja Inglismaalt pärit vana juustuga, tasakaal juustu ja šampanja vahel oli väga hästi paigas.

Järgmisena avasine Millésime 2006, mis rabas meid kõiki oma küpsuse ja iseloomuga.

Värvus oli õrn kollane, koostises 54% CH, 15% PN, 31% Meunier.

Aroomis tuli esimesena esile kergelt kõrbenud röstisus, seejärel lisandusid kuivanud puuviljad ja ürtide puudutus.

Maitses oli tunda röstitud pähkleid, lapsepõlvest siiani mälupildis püsivaid pirniseid klaaskomme ja mõnusalt siirupist, marjast ja ploomist alatooni. Lõppmaitse oli pikk ja vähese happesusega. Maitsekooslus oli suurepärane, laua taga valitses ühtlane arvamus, et just see jook oli selle päeva parim! Nautisime pikalt ja mõnuga šampanja kooskõla ja küpsust.

Brut Blanc de Blancs’i me laupäeval oma degustatioonimenüüsse ei liitnud, sest hetk, ilm ja toit ei tundunud õiged. Proovisime BdB ära järgmisel päeval, päikesepaistelises Viimsi pargis, kus šampanja kaaslaseks kutsusime vana Roterdami juustu. Vana, kergelt ühe jalaga lonkva, aga mitte täiskristalse soolanoodiga juust, sobis tegelikult väga hästi selle noore ja karge šampanjaga.

Koostises 100% CH, aroom oli mineraalne ja tunda oli sidrunit.

Maitse oli alguses terav, aga lühikese lõppmaitsega. Tunda oli aprikoose ja sidrunit, kohati oli tunda ka siirupist puudust ja kerget karamelli siirupis.

Taaskord oli nauditav kohtumine Besserat de Bellefoni majaga – järgmise korrani!

img_1612

Blanc de Noirs õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus mul täita oma ammune unistus ning degusteerida erinevaid Blanc de Noirs (edaspidi BdN) šampanjasid imelise õhtusöögi käigus. Ootused olid kõrged ja need said täidetud, kuid kõigest aga järjekorras.

Esimene käik oli André Clouet Grande Réserve BdN Brut koos keedetud soovähkidega. Sulatatud soovähid olid tõelised iludused, tumeda tulipunase värvusega, kuid suhteliselt maitsetud ning suviste Soome või Eesti vähkidega võrdlust ei kannata. Kuid tühja sest, koos šampanjaga maitsesid nad ikkagi hästi.

André Clouet Grande Réserve valmistatakse 100% PN-st, viinamarjad on korjatud Bouzy ja Ambonnay küla grand cru aedadest. Värvus virsikukarva, kergelt hallika varjundiga. Maitse oli väga küps ja täidlane, hapet oli üsna vähe, tunda oli punaseid marju. Lõppmaitses oli tunda mõrudat šokolaadi. Täidlane ja küpsenud šampanja.

Teine käik  olid värsked austrid ja Joseph Perrier Cuvée Royale BdN Brut Nature 2008. Tegemist on vana tuttava veinimajaga ning BdN kinnitas taaskord maja kõrget taset. Värvus kergelt oranžikas kollane. Aroom mineraalne, tunda oli mustõstraid ja mett. Maitse oluliselt teravam kui aroom, tunda oli suitsuseid nüansse ja küpseid virsikuid, samuti tsitrusvilju. Austrite meresus ja šampanja mineraalsus mängisid kenasti kokku. 

Kolmas käik oli kordus paar nädalat tagasi proovitud kooslusest: foie gras ja Pierre Paillard BdN. Seekord andis maitsekooslusele erilise krutski juurde  Muhu Leib pagarikojast päeval ostetud must leib šokolaadi ja aprikoosidega. Kergelt magusa alatooniga tumedast kakaost tulvil leib sobis ideaalselt foie grasiga. Ja šampanja ainult täiendas seda paari.

Järgmisena ilutses meie taldrikuil kergelt praetud imeõrn kanamaks rohelisel salatipadjal. Saatjaks sedakorda Champagne P.Louis Martin Bouzy Brut BdN. Aroom oli sarnaselt eelmisele korrale hästi röstine, lausa kõrbenud nootidega. Maksaga koos tulid maitses esile mustad ploomid, šokolaadi puudutus ning järelmaitses piprased noodid. Kokku sobisid nad igatahes hästi ning maitsebukett oli nauditav.

Meie õhtusöögi pearoaks oli mooritud jänes ahjus röstitud köögiviljadega, mille kõrvale avasime Egly-Ouriet Grand Cru BdN Vieilles Vignes. Tegemist on maja tippveiniga, kõik viinamarjad pärinevad ühest, grand cru külas Ambonnays asuvast Les Crayèresi nimelisest aiast. Viinapuud on istutatud aastal 1946 ning kuna mullapind on üsna õhuke, siis see võimaldab viinapuude juurtel minna sügavale kriidikihini ning tulemuseks on mineraalne, võimas, rikkalik ja küps vein. Suhkrut on lisatud minimaalselt 2g/l.

Värvus oli oranžikas kollane, kergelt isegi roosaka varjundiga. Aroom oli väga täidlane, domineerisid küpsed röstised noodid ja mustsõstar, meenutas dessertveini aroomibuketti. Maitses oli tunda tammenoote, küpseid tumedaid marju, metskirsse ja mineraalsust. Hästi tammine, kompleksne ja väga heas tasakaalus vein, väga pika lõppmaitsega. Uskumatu elamus, ohhetasime ja ahhetasime päris pikalt, jänes pakkus šampanjale kenasti seltsi, kuid minu jaoks jäi toit ikkagi veini varju.

Tegemist oli vapustava šampanjaga, minu jaoks kõikidest senini kogetuist vägevaim ja huvitavaim šampanjaelamus. Absoluutne lemmik! Majast ja ükskord varem maitstud 100% Meunierist valmistatud šampanjast saab lugeda siit.

Õhtusöögi lõpetas Gonet-Medeville BdN ning tõstsime toosti kõikide tublide ja andekate veinimeistrite auks. Kogu õhtu oli üks suur nauding!

 

Pierre Paillard Blanc de Noirs “Les Maillerettes”

Aastal 1768 oli Antoine Paillard üks esimestest, kes Bouzys veini valmistas. Täna toimetavad majas perekonna kaheksanda põlvkonna esindajad Quentin ja Antoine. Kõik nende aiad paiknevad grand cru külas Bouzys. Paillardi maja šampanjasid olen ennegi proovinud, kuid nende seas on ka kaks ühe aia šampanjat (single-vineyard champagne): Les Motelettes Chardonnay viinamarjadest ning Les Maillerettes valmistatud Pinot Noir’st. Vennad valmistavad neid veine hoolimata ilmastikutingimustest ja olukorrast igal aastal. 

Minul õnnestus maitsta Bouzy Grand Cru Blanc de Noirs Les Maillerettes, valmistatud 100% PN-st. Tegemist oli 2008. aasta korjega, suhkruid on lisatud 5 g/l ning viinapuud on 43 aastat vanad. 

Värvus oli kerge läike ja tumeda helgiga kuldkollane st põhukollane.

Aroomis oli tunda küpseid ploome, mineraalsust, soolasust ja sidrunikoort.

Maitse oli ümar ja luuviljadest pungil, lisaks oli tunda pähkleid ja küpseid õunu. Keskmaitse muutus teravamaks ja jõuliseks ning esile kerkis hape, mis päädis pikalt püsiva lõppmaitsega.

Nautisime seda šampanjat alguses niisama ja kiitsime tema täidlust, maitse koosmängu ning terviklikkust. Hiljem täiendasime maitseelamust pardi foie grasiga õhukesel saiaviilul ning tulemus oli suurepärane! Südikas ja iseloomuga šampanja, mis oli niisama nautides tore elamus, kuid koos toiduga lõi täielikult õitsele! Suurepärane Blanc de Noirs, seda lihtsalt peab proovima!

Pinot Noir

Pinot Noir (edaspidi PN) on Burgundiast pärit viinamari ning PN näol on tegemist ülimalt mitmetahulise viinamarjaga, milline kasvab hästi ka külmemas kliimas ning pigem mitte kuumas kliimas.

PN on väga vana viinamari ning tõenäoliselt kasvatati seda juba paar tuhat aastat tagasi. On tõendeid, et PN kasvatati Burgundias juba 4.sajandil AD. Morillon Noir oli PN iidne nimi, Pinot Noiri mainiti esmakordselt Burgundiast leitud 14.sajandi ürikutes. PN kasvatati rikastes ja võimsates Burgundia ja Saksamaa kloostrites.

PN on Chardonnay, Pinot Blanci ja Pinot Grisi esivanem, varem arvati, et ka Pinot Meunier kuulub Noirien´i perekonda, kuid teadlased on selle väite viimasel ajal ümber lükanud. Just selle pärast ei kasutata enam Meunieri ees täiendust „pinot”. PN-st on aretatud palju erinevaid kloone, millised on levinud ka Prantsusmaal, nt kloonid nr 375 ja 386 on laialt levinud Champagnes.

Parimaid veine saab paekivi pinnasel, suhteliselt jahedas kliimas kasvanud PN-st. Marjad on üsna varase valmimisega, aromaatsed ja parajalt happelised. Võrreldes chardonnayga on PN keerulisem kasvatada, kuna ta vajab pidevat jälgimist ja monitoorimist.

PN peamised kasvualad on Prantsusmaa idaosas, Cote d`Or oli pikalt suurim PN kasvuala, kuid Champagne piirkonna kiire kasv 1980ndal viis Champagne piirkonna suurimaks PN kasvualaks Prantsusmaal. Burgundias segatakse PN harva mõne teise viinamarjaga, kui siis vahel Gamayga. Viinamarja aedades võivad PN viinamarjad kasvada koos Pinot Grisiga. PN

Burgundiast tulevad maailma parimad, hinnatuimad ja elegantseimad PN veinid, millised vahel maksavad terve varanduse. Parimad veinid pärinevad Cote d´Or-st, mis tõlkes tähendab „kuldne kallas”. Jaguneb veel omakorda põhja pool asuvaks Cote de Nuits´ks ja lõunapoolseks Cote de Beauneks. Hinnatuim ja kalleim piirkond on põhjapoolne Cote de Nuits.

PN karakterid varieeruvad tumepunastest, tanniinest tulvil, maasikaste-vaarikaste aroomidega, tammevaadi laagerdusega sügavamaitselistest veinidest happeliste, tumeroosade, noorelt joodavate veinideni.

Loire jõe orus valmistatakse PN-st roosat ja punast Sancerre, samuti kasvatatakse PN Jura, Savoie, Limouxi ja Alsace piirkondades. Sakslased kasutavad PN puhul nime Spätburgunder ning austerlased ütlevad Blauburgunder. Euroopas on PN üldse üsna laialt levinud seda kasvatatakse Horvaatias, Ungaris, Slovakkias,samuti Itaalias, Hispaanias, Šveitsis jpt riikides.

Uue Maailma veinivalmistajad pöörasid pilgu PN poole 1980ndatel ja varastel 1990ndatel, Ameerikast tulevad väga head PN Vaikse ookeani äärsest Oregonist, suurimad PN kasvualad USA-s on muidugi Californias. Loomulikult viljelevad PN kasvatust ka Argentiina ja Tšiili ning üle mere LAV-s kasvatakse PN ja Cinsauti ristamisel saadud Pinotage viinamarju. Tšiili ja USA veinid on vürtsisemad ja piprasemad, neis on vihjeid tumedatele üleküpsenud marjadele. Enim pakuvad burgundlastele konkurentsi Uus-Meremaa PN, kuid samale tasemele need muidugi ei küüni.

Teine kuulus kasvuala Prantsusmaal on Champagne piirkond, mille kasvualast on 39% PN all. Isegi kui PN-st valmistatud šampanja ei saavuta sellist sügavust ja jõulisust kui Burgundia veinid, siis ometi võib neis leida sarnaseid iselooomujooni. Šampanjameistrid kasutavad PN eelkõige cuveedes šampanjale selgroo andmiseks. PN-st valmistatakse ka Blanc de Noirs šampanjat, mõnikord segatuna Meunieriga, vahel mitte. BdN nõuab kindlasti enda kõrvale head toitu, ninna jõuavad animaalsed noodid, aedviljad, küpsed puuviljad, vahel ka mee, suitsu, karamelli või isegi seente aroomid. Mulle isiklikult väga meeldivad PN põhised šampanjad, nende jõulisus, röstised noodid ja selgroog, kohe nähe, et joogil on iseloomu!

Foto pärineb internetist: http://www.socialcooking.no/blog/2015/4/23/pinot-noir-wines-wine-and-food-pairing

P. Louis Martin Bouzy Brut Blanc de Noirs

Montagne de Reimsi südamest, grand cru külast Bouzyst, pärit šampanjamaja asutati aastal 1864. Louis Martin osales aktiivselt Bouzy Kooperatiivi loomisel ning ta oli ka selle ühenduse esimene president. Tema poeg Paul oli tõeline rahvamees ning kogukonnas väga armastatud inimene. Ta arendas šampanjatootmist ning alustas ka punaveinide tootmist. Täna toimetavad majas Pauli tütar ja tütrepoeg ning portfellis on 7 erinevat šampanjat.

Eesti turule jõudsid P. Louisi Martini maja šampanjad üsna hiljuti ning mul on väga hea meel, et ikka jõudsid! Hinna ja kvaliteedi suhe tundub pärast esimest katsetust küll hästi paigas olevat. Mina alustasin proovimist Blanc de Noirsist.

2015/01/img_5441.jpgKoostis 100% Pinot Noir.

Värvus tumekollane, mull üsna harv.

Aroom hästi mitmekülgne ja põnev. Esimene mulje täidlane, kus tunda küpseid virsikuid ja kodusküpsetatud vahvleid. Klaasis arenedes tulid aga esile hoopis hapukad aroomid: hapu leib, lambic õlule iseloomuliku nüansid  ja hapukapsas.

Maitses domineerisid hapud õunad, tsitrusviljad ja metsamarjad. Iseloomult mitte väga jõuline ja suruv, heas balansis korralik toiduvein. Lõppmaitse oli üsna lühike, kus domineerisid kerged vürtsid ja röstinüansid. Soovitan proovida ja nautida koos mõne imehea roaga!

Vahuveinimajad Ameerikas vol.1

Mullimaailm veetis sel soojal suvel paar nädalat Ameerika idarannikul, mis andis võimaluse proovida tuntud šampanja- ja vahuveinimajade poolt Ameerikas valmistatud toodangut. Kuigi olen siiani hoidnud joont ja kirjutanud ainult šampanjadest, siis erandid ju ainult kinnitavad reegleid, sest tahan oma muljeid ka teiega jagada.

Esimene mullivein valmistati Ameerikas aastal 1842 Nicholas Longworthi poolt Ohio jõe kallastel, Cincinnati lähistel. Viinamarja sort, mida tol ajal idarannikul peamiselt kasvatati ja millest veini valmistati oli kohalik sort Catawba (Labrusca hübriid) – valmistati nii valget, roosat, nii tavalist kui ka mulliveini. Veini iseloomustamiseks kasutatakse spetsiaalset väljendit “foxy” – äärmiselt omapärase, kergelt kopitanud maitsega veinid, mille maitse kaldub rohkem animaalsuse kui lillelisuse, puuviljade poole ning kus seguneb ka kommidele sarnane metsmaasikaid meenutav aroom. Ilmselt oli tegemist äärmiselt pikantse vahuveiniga.

Californias valmistati esimene vahuvein arvatavasti aastal 1855 San Gabrieli veinimõisas Benjamin Davis Wilsoni poolt. Moët & Chandon oli trendilooja Euroopa suurte veinimajade liikumises üle ookeani, nad ostsid esimestena aastal 1973 Napa Valleys 324ha maad. Esimene Chandoni vahuveini valmistati Ameerikas aastal 1976. Mina proovisin Chandon NV Brut Classic´i, milline oli üsna happeline, domineerisid sidrunid ja õunad, omas üsna lühikest maitsebuketti ja oli kokkuvõttes üsna ilmetu vahuvein. Tegemist on maja kõige lihtsama veiniga ka, nii et võib-olla ootuspärane tulemus, teisi kahjuks seekord proovida ei õnnestunud.

Meeldivaima ja maitseküllaseima elamuse valmistas kohapeal Gloria Ferreri vahuvein – tegemist ei ole šampanjamajaga, vaid Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982 asutatud majaga. Ferrer alustas veinitootmist tegelikult Ameerika idarannikul juba 1930ndatel, kuid alles 1980ndatel liiguti teiste eeskujul läänerannikule. Kuna Freixenet Cordon Negro oli tol ajal Ameerikas enimmüüdud mullivein ja müüdi eelkõige hinda, siis tegi José Ferrer väga targa otsuse ning andis majale oma naise nime – Gloria Ferrer. Tekkis uus ja kvaliteetsem bränd, mida saab kallima hinnaga müüa. Freixenetiga võrreldes on muidugi tegemist mikrotootmisega, millest 10% imporditakse ka USA-st välja.

Mina maitsesin Gloria Ferreri Blanc de Noirs`i, mille koostises on 92% Pinot Noir ja 8% Chardonnayd.
Värvus hallikas lõheroosa, selline tuhmi helgiga. Aroomis oli tunda maasikaid, küpseid virsikuid ja punaseid ploome, samuti kerget saiarösti. Maitse oli hästi terviklik ja kompleksne, aimatavad maasikad, natuke vaniljet ja järelmaitses pähklite mõrusus. Mullid olid pisitillukesed ja tihedates jugades. Kokkuvõttes suurepärane vahuvein, mis kindlasti teeb tuule alla nii mõnelegi keskpärasele šampanjale.

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2 ilmub õige pea.

IMG_5110.JPG

Šampanjaõhtu Veinisõbras

Eile õhtul toimus Veinisõbras šampanjaõhtu, kus maitsmisele tuli viis erinevat mullijooki. Kolm neist olid pärit Tribaut Schloesseri majast, üks Mullimaailmas ka varem kajastust leidnud Jacquart Brut Mosaique ning viies Dosnon&Lepage Récolte Noir. 

Ürituse avalöök oli Tribaut Schloesser Brut Rosé:

20140118-133513.jpgKoostis 40% PN, 30% Meunier, 30%CH.
Värvus lõheroosa, aroomis tunda maasikaid, punast sõstart, kerget mesisust ja pähkleid.
Maitses samuti maasikas, õhkõrn röstisus, lõppmaitse üsna pikk ja kuiv.
Veini on keldris hoitud 48 kuud.

Roséle järgnes Jacquarti Brut Mosaique, eile õhtul tungis ninna eelkõige õuna aroom, hästi värske ja rohune aroom. Maitse kergelt röstine, tunda pärminoote, algmaitses tunda täidlust ja ümarust, aga lõpp tõmbas ikka kuivaks.

Kolmas käik oli Tribaut Schloesser Brut Premier Cru: 

20140118-133520.jpgKoostis 60%PN, 20%CH, 20% Meunier. Veinil on keldrites lastud valmida 36 kuud.

Aroomis eristusid õunad, tsitrusviljad ja õrnad pärminoodid.

Maitses oli tunda pirne, luuvilju, üsna ümar ja keskmaitses jäi kohati isegi kergelt magusa alatooni mulje. Järelmaitse oli pikk ja hästi mineraalne. Kuna koostises domineerib Pinot Noir, siis on tugev kehand olemas ning üldmulje on hästi kompleksne. Nimetatud šampanja võitis eelmise aasta lõpus toimunud EE Gurmee pimedegustatsioonil I koha, edestades õige napilt isegi oma suuremat ja võimsamat venda L’Authentique’d, millest hiljem juttu tuleb.

Neljas mullijook, mis klaasidesse valati oli 100% Dosnon&Lepage Récolte Noire:

20140118-133526.jpgKoostises 100% Pinot Noir.

Aroom võine ja täidlane, hästi jõuline üldmulje.

Maitse jäi aroomile isegi veidi alla oma võimsuse ja täidluse poolest, kuid ikkagi oli tegemist suurepärase joogiga. Kergelt oli lisaks võinootidele tunda ka õunasust, lõppmaitse oli üllatavalt lühike ja mõruda tooniga.

Dosnon&Lepage on kahe mehe: Simon-Charles Lepage ja Davy Donson ühisettevõtmine. R.Juhlin hindab nende šampanjasid väga kõrgelt, ta annab majale 3 tärni ja temal hinnangul on tegemist ühtede Aube parimate tegijatega. Récolte Noire on saanud Juhlinilt maja šampanjadest kõrgeima hinnangu 82/100.

Viimane maitseelamus oli oodatult kõige võimsam ja uhkem – Tribaut Schloesser Brut L’Authentique. Veinil lastakse 2 aastat tammevaadis laagerduda ning üldse kokku valmib ta keldris 6 aastat. Veinisõbra perenaise Kaidi sõnul on neil võimalik seda Eestisse importida väga piiratud koguses, seda enam oli hea meel see ära proovida.

20140118-133458.jpgKoostises 60% PN ja 40% CH.
Aroom  täidlane ja või nootidega, tunda oli nii röstsaia kui ka pärminoote. Räägiti midagi ka pähklitest ja mandlist, mina isiklikult neid aroome nii jõuliselt ei tundnud.

Maitse oli heas tasakaalus, ühtlane, täidlane ja ümar, kus oli tunda õuna, karamelli ja röstisust.

Selgelt õhtu väärikaim ja suursuguseim jook, meie laudkonna üks lemmikutest.

Tänan Veinisõpra meeleoluka ürituse eest ning ootame huviga järgmist korda!