Dosnon Récolte Noire

Dosnoni šampanjamajale pani aluse Davy Dosnon ning tema soov oli luua kaasaegne ja ökoloogiliselt jätkusuutlik šampanjamaja. Tema äripartneriks on Nicolas Laugerotte, kes tegutseb majas ärijuhina. Dosnoni šampanjamaja asub Côte des Bar piirkonnas Avirey-Lingey külas, tegemist on Champagne piirkonna lõunaosaga ning viinamarjad kasvavad seal lubjakivisel pinnasel. Majal endal on viinamarjaaedu 2,15 hektaril ning šampanja tootmiseks ostetakse viinamarju ka teistelt kasvatajatelt. Viinamarjaaiad on piisava murukattega, et tagada pinnases leiduvate mikroobide hea tervis, maapinda õhutatakse ning kunagi ei kasutata kemikaale. Viinapuid pügades reguleeritakse viinapuude saagikust ja marjade jõulisust ning viinamarju korjatakse käsitsi. Veini valmistamisel on oluline veini kokkupuude tammega, et vein areneks võimsaks ja täidlaseks, säilitades samal ajal oma peensuse ja puhtuse. Récolte šampanjade valmistamisel kasutatakse 228 liitrisi Burgundia tammevaate, mis on minimaalselt 5 aasta vanused ning neid ostetakse Puligny-Montrachet piirkonnast.

Mina leidsin Eesti poeriiulilt Dosnoni Récolte Noire.

Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta.

Värvus klaasis oli kuldkollane nagu augustikuine viljapõld.

Aroomis oli röstisust ja täidlust, hästi sügav vein. Ninna jõudsid küpsete luuviljade ja leiva aroomid.

Maitses domineerisid alguses võised noodid, tunda oli küpseid õunu ja pirne. Maitse esimeses faasis oli vein sügavam, keskmaitses ilmus hape ning lõppmaitse oli pikk, kirbe ja mõrudate nootidega. Hästi põnev šampanja, mida veinimeister soovitab tarbida koos hautatud lamabaliha või köögivilja-veiseliha hautisega. Mina panin šampanja paari pasteedi ja krõbeleivaga ning see kooslus kõlas ka kenasti kokku.

Kohtumine Famille Delouvin šampanjadega

Maja 7,25ha viinapuuaedu asuvad Cru de Vandières, Marne oru südames ning ca 80% aedades kasvab Meunier viinamari. Majas toimetab täna Geoffrey, veinimaja 10. põlvkonna esindaja, kes õppis veinitegemise põhitõdesid Alsaces ning praktikal käis erinevates veinimajades, sh Austraalias ning Uus-Meremaal. Selle perekonna lähenemine veinitoomisele on lihtne ja selge – kogu tootmisprotsess peab olema jätkusuutlik, saagikust hoitakse madal kaitsmaks viinapuid ja tagamaks kvaliteeti, viinamarjaaedades ei kasutata herbitsiide ning keemilisi väetisi, vaid ainult kompostitud lambasõnnikut.

Šampanjat toodetakse kahe erineva nime alt – Champagne Delouvin Nowack tootmisel jälgitakse Champagne piirkonna traditsioone, kasutatakse terasest mahuteid ning malolaktilist fermentatsiooni ei kasutada, et säiliks šampanjade värskus. Champagne Famille Delouvin tootmisel jälgitakse Burgundia piirkonna veinitootmise traditsioone ning kasutatakse ka väikeseid tammevaate, kus vein käärib settel 9 kuud. Segudes kasutatakse märkimisväärsel hulgal ka vanematest aastakäikudest pärit baasveine, aastast 1992 kuni tänaseni.

Eestisse on Famille Delouvin šampanjad jõudnud tänu Barbarea restorani omanikele, kes valisid need šampanjad omale majašampanjaks ning veinisõbrad saavad osta neid ka Karjase saia poest koju kaasa. Meie tegime seda ning proovisime hetkel valikus olnud kolm šampanjat ära. Me polegi enne oma klubiga biodünaamilisi šampanjasid teadlikult degusteerinud, nii et olime põnevil ja valmis uuteks kogemusteks.

Esimesena avasime Fauve Brut Nature, mille koostises on 25% Meunieri ja 75% Chardonnayd. Sildi keskel istub rahulolev, priske ja koheva sabaga rebane, juba sildi kujundus üksi üllatas positiivselt. Jook on keldrites küpsenud minimaalselt 72 kuud, toodetud aastal 2016 ning pudeldatud 02.2023. Kogutoodang oli 5544 pudelit. Aroomis oli tunda juuretise ja pärmivee lõhna, kohati lõi ninna lõhn, mida tunned kui seisad viljakuivatis. Maitse oli hästi erinevate tahkudega – oli tunda punaseid sõstraid, röstiseid noote, ka piimamannergut ja värsket leiba. Hästi täidlane üldmulje, lõppmaitse oli pikk ja sügav, hape oli heas tasakaalus. Väga põnev kohtumine ja positiivne üllatus!

Teisena avasime Blanc de Noir Le Lieu Dit Les Chaillets Brut Nature. Nagu nimigi juba ütleb, siis koostises on 100% Meunier ning Le Lieu Dit aia rajas Geoffrey vanaisa Pierre aastal 1974. Selle joogi aroomis oli tunda sammalt, niiske metsa aroome, käärinud õuna ja viljakuivatit. Maitse oli hästi õunane, röstine, selline elavaloomuline (mull oli suus tunda), joogi värvus oli õrnalt roosakas. Suhkruid lisatud ei ole, sestap oli jook väga kuiv ja hapet oli piisavalt.

Viimasena valasime klaasidesse Meunier perpetuel Extra Brut. Võrreldes kahe varasemaga, siis sellele segule on lisatud suhkruid 5g/l ning jook tundus, võrdluses eelmistega, magus. Värvus oli tuntavalt roosa, koostises 100% Meunieri, baasvein pärineb aastast 2020 ning sellele on lisatud solera meetodil vähesel määral reservveine perioodist 1992-2019. Pudel oli korgitud 08.2023. Maitses oli tunda tammevaadi nüansse, mahlaseid ja küpseid punaseid marju, jook oli täidlane ja röstine.

Kõik kolm šampanjat olid iseloomuga ja põnevad maitsed, veidi metsikud ja üllatustest pungil. Kui nüüd huvi tekkis, siis soovitan sul ette võtta teekond ühte Tallinna põnevaimasse, üliägeda menüü ja veinikaardiga restorani Barbarea ning kindlasti telli ka šampanjat. Proosit!

Paul Clouet Bouzy Vintage 2012

Lätist jõudis tänu headele sõpradele minuni Paul Cloueti šampanjamaja Grand Cru Blanc de Noirs 2012. aastakäigu šampanja. Esimene kord proovisin selle maja šampanjat enam kui viis aastat tagasi ning tookordseid muljeid ja infot maja ajaloo kohta saate lugeda siit.

Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli kuldkollane.

Aroom oli täidlane, tunda oli kuivatatud puuvilju, rosinaid, mett ja röstisaia.

Maitses oli esimese hooga oli üllatuslikult tunda hoopiski lambavilla maitset. Lisandusid küpsed luuviljad, täidlus ja magusad noodid. Hape oli tasakaalus ja tagasihoidlik, lõppmaitse oli suhteliselt lühike. Keskmaitses oli tunda mett, brioche ja kuivatatud puuvilju. Üldmulje oli täidlane, rikkalik, magusapoolne, sügav ja kõige võimsamalt domineerisid just kuivatatud puuviljad. Kindlasti nõuab enda kõrvale tugeva iseloomuga rooga.

JEEPER šampanjade degustatsioon

Sulnil suvepäeval otsustasime teha väikese Jeeper šampanjade degustatsiooni. Mõned aastad tagasi hakati neid Eestisse importima ning valik aina täieneb. Jeeperi brändi ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Seekord oli meil menüüs 4 erinevat šampanjat, tegelikult on poeriiulil veel ka viies, aastakäigu šampanja, aga see jäi meil seekord proovimata.

Cuvée Blanc de Blancs Grande Réserve – koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli tunda mineraalsust ja õige natuke piimamannergut. Maitses oli hape keskmine, suus oli jook väga vahune ja kreemine, tunda oli tsitrusvilju ja karamelli.

Cuvée Blanc de Noirs koostises 65% Pinot Noir ja 35% Meunieri, suhkruid lisatud 5g/l. Jook oli küps, täidlane, mahe, kreemjas ja tulvil küpseid luuvilju. Aroomis oli täidlust ja alumiiniumi.

Cuvée Grand Rosé koostises 88% Chardonnay, 12% PInot Noir, suhkruid lisatud 6g/l. Maitse oli delikaatne ja külluslik, tunda oli kirsikive ning veidi meenutas maitse Belgia oude gueze kirsiõlut. Värvus oli Lõuna-Prantsusmaa rose veini värv, selline kirgas kergelt oranžikas roosa. Aroomis olid pojengid, roosid ja kirsid. Rosé on kindlasti minu vaieldamatu lemmik Jeeperi šampanjade seast!

Cuvée Grand Assemblage koostises 60% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 25% Meunier. Suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus kuldkollane, aroomis olid küpsed õunad ja brioche. Maitses oli hape päris jõuline, tunda oli sidrunite hapukust ja troopilisi puuvilju.

Oli maitsev pärastlõuna, tegemist on hea kvaliteedi ja hinna suhte šampanjadega.

Moussé Fils “L’Or d’Eugène”

Moussé perekond kasvatab Marne jõe orus peamiselt Meunieri viinamarju juba alates aastast 1629, aiad paiknevad kolmes erinevas külas. Viinamarjade kasvatamise teadmist ja kogemust on edasi antud isalt pojale 12 inimpõlve jooksul ning veini valmistama hakati 3 inimpõlve tagasi. Eugène Moussé, kes sündis aastal 1896, otsustas 1920ndatel lisaks viinamarjade kasvatamisele ka ise veini valmistama hakata. Esimene šampanja valmis 1923, esimene pudel müüdi aastal 1926 ning tootmine ja kauplemine kestis teise maailmasõja alguseni. Kahjuks karm sõda nõudis oma ning Eugène ja tema poeg Edmond viidi Saksamaale Neuengamme koonduslaagrisse, kus Eugène aastal 1945 suri. Pojal õnnestus ellu jääda ning ta naases koju, kus seni tegeles maja juhtimisega tema ema Suzanne. Edmond võttis maja juhtimise emalt üle ning pühendus täielikult veinimaja arendamisele, ta oli tohutu veinientusiast ning veini kvaliteedi tõstmine oli tema jaoks väga oluline. Edmond suri aastal 1990 ning andis teatepulga üle oma pojale Jean Marcile. Täna juhib maja Edmondi pojapoeg Cédric, kes töötas enne perekonna ärisse astumist aastaid erinevates veiniregioonides ja -majades. Ta on väga uuendusmeelne ning tema juhtimisel lõpetati aastal 2014 Moussé Filsi majas täielikult sünteetiliste pestitsiidide kasutamine. Moussé Fils šampanjamaja kuulub Club Tresoirs de Champagne ühendusse ning Special Club šampanjat toodavad nad ühena vähestest 100% Meunierist.

Nüüd aga maitstud šampanja juurde, Bottlescoutsi poest ma selle leidsin –

Moussé Fils “L’Or d’Eugène Perpetuelle” Blanc de Noirs

Koostises 80% Meunier, 20% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta. Reservveinid pärinevad aastatest 2013-2018, pudeldatud on šampanja aprillis 2019 ja korgitud 11/06/2020.

Joogi värvus oli tumekollane, oranžika alatooniga.

Aroom oli intensiivne, jõuline, ümar, eksootiline, tunda oli ploome ja veidike röstisust.

Maitse tundus esimese hooga veidi vesine, meenus lapsepõlves joodud suhkruvesi, veidi hiljem lisandusid õunakook, ploomid, natuke vürtsi ja punaseid marju. Hape oli hästi tagaplaanil ning üldmulje jäi hästi malbe. Aroomi järgi oleks oodanud intensiivsemat maitserünnakut ja iseloomu, väga üllatav BdN.

Champagne J.M.Labryère PARADOXE Blanc de Noirs

Labruyère perekonna ajalugu algab Burgundia piirkonnas aastal 1850 kui Jean-Marie jäi paikseks Les Thorinsis ning nende veiniistandus sai aastal 1924 osaks Moulin-à-Vent apellatsioonist. Mõned põlvkonnad hiljem, aastal 1988, võttis Jean-Pierre Labruyère koos teiste investoritega üle Burgundia tuntud veinimaja Domaine Jacques Prieuri ning aastal 1992 sai temast esimene Burgundia veiniistanduse omanik, kes investeeris raha Bordeaux piirkonda, ostes 18 hektarit veiniaedu Pomerolis (Château Rouget). Aastal 2008 andis ta teatepulga üle oma pojale Edouardile, kes soetas aastatel 2012-2014 kokku 6 hektarit viinapuuaedu Montagne de Reimsi piirkonda ning aastatel 2016-2017 pani aluse šampanjamajale J.M.Labruyère. Nii et kokku on perekonnal 4 erinevat veinimõisa kolmes erinevas piirkonnas.

Nadine Gublin on Domaine Jacques Prieur veinimeister aastast 1990 ja Domaine Labruyère’s alates 2009. Ta on sündinud Champagne maakonnas ning aastal 2012 sai ta pöörduda tagasi oma juurte juurde, asuda tööle Champagne piirkonna viinamarjadega ning luua Champagne J.M. Labruyère. Ta oli esimene naine Prantsusmaal, kes sai 1998 “Aasta veinimeister” (Winemaker of the Year 1998) tiitli.

J.M.Labruère šampanjamajale kuulub kokku 6 hektari Grand Cru viinapuuaedu Verzenay ja Verzy külades. Aedades kasvab 70% Pinot Noir ja 30% Chardonnay. 

Eesti turule on J.M.Labruère šampanjamaja jõudnud üsna hiljuti ning poelettidelt võib leida kolm erinevat šampanjat. Tänu armsale sõbrannale Kairele õnnestus mul eelmisel nädalal maitsta J.M. Labryère PARADOXE Blanc de Noir. Tegemist on šampanjamaja portfelli kõige uuema šampanjaga.

Koostises 100% Pinot Noir, 2014. aasta korje, 20% on kasutatud 2013 aasta reservveine. Pudelisse on jook villitud 01. septembril 2015 ning korgitud 18. juulil 2018. Suhkruid on lisatud 1,6g/l kohta. Kogu see info on kirjas pudeli tagumisel sildil ning see on äärmiselt teretulnud tava, mis annab šampanjasõpradele väga kasulikku informatsiooni.

Värvus klaasis oli kuldkollane justnagu päikesepaistes kõrbeliiv.

Aroom oli hästi täidlane, tunda oli lilli ja kuivatatud puuvilju, nahka, küpseid aprikoose, röstiseid noote ja küpse ploomi aroome. Ääretult sügav ja nüansirohke aroom, mis tõstis ootuse maitse osas päris kõrgele.

Maitse ei petnud meie lootusi. Maitse oli samaaegselt kergelt mineraalne ja soolakas, aga ka kergelt röstine ja tunda oli punaseid metsamarju ning kirsse. Keskmaitses tundsime küpsetatud sidruneid ja parasjagu hapet, samas lõppmaitse oli huvitavalt suitsune. Üliäge ja külluslik šampanja, mis kindlasti ei jäta külmaks kedagi, kes seda proovib.

Blanc de Noirs austajatele võin soovitada ainult üht – kui soovite seda imelist šampanjat proovida, siis peate kiirelt poodi lippama, sest maja andmetel on kogutoodang ainult 3000 pdl.

André Clouet “Un jour de 1911…”

André Clouet šampanjamaja tippvein kannab nime Un jour de 1911. Šampanja looja inspiratsiooniks oli vanatädi Jenny poolt keldrisse pea 80-ks aastaks küpsema jäetud šampanjapudelid ning veinimeister andis tolle kuldse ajastu auks šampanjale nimeks “Ühel päeval 1911”. See šampanja on segu erinevatest aastakäikudest, mille vanus on vähemalt 8 aastat, iga kord valmistatakse korraga ainult 1911 pudelit. 

Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid lisatud 5g/l. Värvus klaasis oli kuldkollane.

Aroomis oli tunda küpseid puuvilju ja õunu, kuivatatud ploome ja aprikoose, ka väheke suitsuseid noote.

Maitse oli heas tasakaalus, hape kandis väga hästi, hoidis nö selja sirge. Rikkalik maitse, hästi sügav jook täis rosinaid ning lõpus oli tunda ka kergelt mineraalsust.

Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

André Robert AURI TRIA

Henri Robert alustas viinamarjade kasvatamist pärast esimest maailmasõda, 1930ndatel lõid nad koos teiste veinivalmistajatega ühistu, sest üheskoos oli odavam toimetada, nt omavahel veinivalmistamise seadmeid jagada. Teise maailmasõja alguses asus isale appi poeg André Robert (sündinud aastal 1925). Aastal 1960 ostis André veinimõisa ning muutumatuna on see säilinud tänapäevani, koos oma kriidikivi keldritega. Omanimelise šampanja müügiga alustas ta aastal 1962.

Täna toimetab šampanjamajas perekonna 5. põlvkonna esindaja Claire Robert, kes ühines pereäriga aastal 2013.  Majal on kokku 14h viinamarjaaedu ja kasvatatakse kõiki kolme viinamarja. Aga maja number 1 viinamari on ikkagi Chardonnay, mida kasvatatakse kõige enam ja mis mängib peaosa paljudes šampanjades. See on loogiline valik, sest Le Mesnil sur Ogeri küla asub Côte des Blancs piirkonnas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaate, kus joogil lastakse 7 kuud küpseda, pärast pudeldamist püsivad pudelid keldrites veel 3-6 aastat.

Enne jõule korraldas L’Aventure šampanjatuba degustatsiooni, kus sai maitsta kolme erinevat André Roberti šampanjat, kõik üheaia šampanjad ja valmistatud ühest viinamarjast. Kollektsiooni nimi on Auri Tria, kõiki šampanjasid on valmistatud veidi enam kui 700 pudelit.

Auri Tria Chardonnay –100% CH, viinamarjad pärit Le Mesnil-sur-Oger külast. Värvus klaasis oli kuldkollane ja särav, aroom oli täidlane, kreemine ja vahukoorene. Maitses oli hapet piisavalt, hästi delikaatne ja hape kandis lõppmaitses päris pikalt. Klaasis seistes muutus maitse veel täidlasemaks. Suhkruid on lisatud 6,5g/l, pudel korgitud 04/2016.

Auri Tria Pinot Noir – 100% Pinot Noir, viinamarjad on pärit külast nimega Vertus. Aroom hästi täidlane, tunda oli küpseid õunu. Maitse samuti väga küps, karamelline ja pontsakas. Suhkruid on lisatud 7g/l, pudel korgitud 01/2016.

Auri Tria Meunier – 100% Meunier, viinamarjad kasvanud Montigny-Sous-Châtillon külas. Aroomis oli tunda kergelt oksüdatsiooni, kapsa aroomi. Maitse oli ka sellel šampanjal väga täidlane, tulvil küpseid puuvilju. Suhkruid on Meunierile kõige enam lisatud, 8g/l, pudel korgitud 01/2016.

Väga rikastav kogemus oli maitsta neid rariteetseid üheaia šampanjasid. Kõik kolm olid piisavalt iseseisvad, kuid samas veinimeistri käekiri kumas kõikidest läbi ja oli äratuntav. Hiljem olen tutvunud ka maja BdB 2006 aastakäiguga, aga sellest muljetan kunagi hiljem.

Imelisi kevadpühi ja püsige terved!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

Pierre Tricheti degustatsioon

L’Aventure šampanjabaari üritustesarjas sattusime ükskord Pierre Tricheti maja tutvustusõhtule. Korra varem olen maitsnud selle maja Bruti ning selle postituse juures on pikemalt kirjas ka maja ajalugu. Esimene šampanja valmis aastal 1971 ning veinimeistri ja maja omaniku Pierre jaoks on väga oluline ja tähtis just šampanjade aroom. Mineraalsuse asemel eelistab ta puuviljasust.

L’Aventure õhtul avati kolm eripalgelist ja põnevat šampanjat:

Pierre Trichet Brut Blanc de Noirs Brut Premier Cru. Koostises 50% PN ja 50% Meunieri, suhkruid on lisatud 7,8g/l kohta. Värvus oli tumedamat tooni kollane, mull klaasides oli tihe. Aroom oli röstine ja leivane, tunda oli küpseid pirne ja luuvilju. Aroom oli võrreldes maitsega palju ümaram. Maitses oli terav hape, tunda oli rohkelt õunu, virsikuid ning ka õrnu vaniljenoote, lõppmaitse oli kibe ja kirbe.

Pierre Trichet Blanc de Blancs Brut Premier Cru. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 7,8g/l kohta. Värvus kuldkollane, aroom oli ümar, puuviljane ning natuke rohune. Maitse oli väga jõuline ja tugev, esimese hooga oli tunda barbarissi, maitse alguses domineerisid magusad toonid. Hästi aromaatne šampanja, lõppmaitse oli sarnaselt esimesele kirbe ja hästi pikk. Hape kandis hästi ning läbi kogu maitse oli tunda kergelt suitsust puudutust.

Pierre Trichet Cuvée 1333 Blanc de Blancs. Koostises 100% Pinot Blanc!!! Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli natuke koorejäätist, mett ja karamelli. Maitse oli vastupidiselt lõhnale teravnurgelisem ja tahulisem, täis puuvilju ja värskust, hape lõpus oli pikk. Hästi põnev šampanja, 100% Pinot Blancist valmistatud šampanjad on üsna haruldased, nii et kui võimalust on, siis kindlasti proovige!

 

De Venoge Cuvée des Princes

De Venoge perekond on pärit Šveitsist, sealt kus Venoge jõgi suubub Genfi järve. Kõigepealt maja ajaloost on lühidalt:

1825 lahkub Henri-Marc de Venoge kodumaalt ning asub elama Champagne maakonda. 1837 asutab ta Epernays ettevõtte “de Venoge & Cie”.
1838 loob Henri-Marc esimese illustreeritud šampanjapudeli sildi.
1845 võtab maja juhtimise üle Henri-Marci poeg Joseph de Venoge, kelle käe all aastatel 1845-1869 on maja hiigelaeg. Tema juurutas paljude kuningakodade noorte printside seas traditsiooni hakata käima jahipiknikel.
1851 lisatakse šampanjapudeli siltide kujundusele sinine pael (The Cordon Bleu), mis sümboliseerib Venoge jõge.
1864 tuuakse turule Cuvée des Princes sari Hollandi kuningakoja auks.
1866 asub isale appi Gaëtan de Venoge, kes hakkab tegelema müügi edendamisega ning peamiseks fookuseks saab USA turg.
1998 saab de Venogest Lanson-BCC grupi liige.
2005 lansseeritakse Cuvée “Louis XV”.

Ühel kenal sügispäeval korraldasime Cuvée de Princes sarja degustatsiooni, kus kokku maitsesime viit erinevat šampanjat. Šampanjad on pudeldatud dekantrikujulistesse pudelitesse. Veinimeistriks on Isabelle Tellier, naisveinimeistreid ei ole Champagnes just väga palju ning enne teda oli veinimeistriks Eric Lebel, kes täna toimetab Krugis.

Esimesena avasime Princes Extra Brut, koostises 35% PN, 30% Meunieri, 35% CH. Suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Aroomis oli tunda metalsus, mineraale ja ka kergelt magusaid noote. Lõhn meenutas sulanud plombiirijäätist. Maitse oli Extra Bruti kohta üllatavalt magus, maitses teises pooles tuli alles hape esile, alguses oli happe osas tühjus. Keskmaitses olid küpsed puuviljad. Joogi üldmulje oli veidi segadusttekitav, me ei suutnud seda jooki lõpuni lugeda ja kõiki nüansse mõista.

Teine käik – Princes Blanc de Blancs. Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane ja mullijoad klaasis olid väga tugevad. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroom oli mesine, tunda oli delikaatselt tsitrust, sidrunikoort ja mõrkjaid noote. Maitse algus oli mesine, lõpus tuli rohkem hapet ja rohusust. Iseloomus oli särtsu rohkem ja kehand oli ka tugevam kui esimesel šampanjal. Lõppmaitses oli tunda ka pajukoort ja askorbiinhapet.

Kolmandana avasime LOUIS XV Brut Rosé 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 4,6g/l kohta. Värvus oli õrn oranž, apelsinikoore toon. Aroomis oli tunda küpseid nektariine, õunu, õunakoort ja ebaküdooniat. Maitses oli arooniaid, veidi karamelli ja paradiisiõuntest valmistatud kompotti. Lõppmaitses oli pikk hape ja mõrusust. Üldmulje oli ülihea, väga kompleksne jook, hape oli heas tasakaalus.

Neljandana avasime maitsmiseks Princes Blanc de Noirs. Šampanja on valmistatud 100% PN viinamarjadest, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli vahva tolmulõhn, lausa suvine kuiv kruusatee ja tunda oli ka mineraalsust. Maitse oli põnev, natuke magusa alatooniga, aga tunda oli raudnõgest ja ohakat. Ääretult huvitav maitse- ja aroomibukett!

Viimase käiguga pöördusime rosé juurde tagasi – Princes Rosé. Koostises 100% PN, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis olid punased marjad, ennekõike jõhvikad, värvus oli tumeroosa. Maitses domineerisid punased marjad, jõhvikad ja pohlad, lõpp oli pikk ja mõru.

Meie hinnangul tulevad veinimeistril roséd paremini välja, neil oli rohkem iseloomu ja põnevaid nüansse. Aga otsustage ise!

Blanc de Noirs pimedegustatsioon

Nädalavahetusel korraldasime mulliklubiga Blanc de Noirsi (edaspidi BdN) degustatsiooni ning et õhtu põnevam oleks, siis otsustasin seekord pudelid fooliumisse mässida. Kui kõik pudelid on anonüümsed, siis ei saa maitsjate arvamust ja muljeid mõjutada maja nimi, aastakäik või konkreetne küla. Hankida BdN õhtuks vajalik hulk erinevaid šampanjasid osutus üsna keeruliseks väljakutseks, sest poeriiulitel pole valik just väga suur. Aga lõpuks ma need leidsin ja õhtu oli põnevalt maitsev. Paremusjärjekorra selgitasime degustatsiooni lõpus punktide andmisega, hääletasime nii et parimale joogile andsid maitsjad 6 punkti ja kõige nõrgemale joogile 1 punkti. Panen meie muljed siinkohal kirja ning alustan viimasest kohast.

6. koht: Dehours & Fils Terre de Meunier Extra Brut. Tegemist on Marne orus tegutseva väikese tootjaga, šampanja koostises on 100% Meunieri. Värvus oli tumekollane, isegi kergelt oranžikas. Aroom oli hästi röstine, (mäda)õunane, robustne ja nurgeline. Maitse oli üllatavalt jõuline, röstine, domineerisid punased marjad, järelmaitses ilmusid kerged metalsed noodid.

5. koht: Pierre Paillard Les Maillerettes Grand Cru 2013 BdN Extra Brut. Tegemist on üheaia šampanjaga, mida valmistatakse 100% Pinot Noir viinamarjadest. Värvus oli kergelt roosaka alatooniga. Aroomis oli tunda pirne, hästi elegantne ja peen jook. Maitses oli hapet palju, tunda oli sidruneid ja natuke suitsu. See jook vajab kindlasti küpsemiseks veel aega, võiks lasta tal küpseda 5-10 aastat ja siis juua. Ilmselgelt oli tegemist liiga noore joogiga, millel on potensiaali palju enamaks.

3-4. kohtadel platseerusid võrdse punktiarvuga H.Goutorbe BdN 2013 ja Gonet-Medeville BdN. Mõlemad vanad tuttavad šampanjad. H.Goutorbega kohtusime hiljaaegu, koostises on 100% PN, värvus on kuldkollane, aroomis oli röstiseid noote aga ka hapukapsast. Maitse oli täis õunu ja kukekommi, hästi otsekohene šampanja. Gonet-Medeville BdN on minu ammune lemmik, koostises 100% PN, värvus oranžika tooniga kollane. Mull klaasis oli väga tihe. Aroomis tulid esile tsitrusviljad ja natuke mett. Maitse oli täis erinevaid pähkleid, rösti ja puuvilju. Täidlane, küps ja selgrooga šampanja, mis näitab oma jõulist iseloomu.

Teisele kohale platseerus Champagne Ch.de L’AUCHE Brut Selection. Selle šampanja ajalugu algab koos Maison des Vignerons de Germigny’ga aastal 1961. Alguses kuulus ühendusse 7 iseseisvat viinamarjakasvatajat, kes otsustasid õlad kokku panna ja koos veini tegema hakata. Ühendus loodi Janvrys, 15km Reimsist lääne pool, kohas mida kutsutakse “L’Auche” ning nad andsid oma šampanjale sama nime.

Tegemist on seguga, mille koostises on 85% Meunieri ja 15% PN. Väga aromaatne ja lai aroom, tunda oli hapuoblikat, pirne ja aprikoose. Maitse oli pungil punastest marjadest.

Meie õhtu ülivõimas võitja, milline sai kõikidelt osalejatelt maksimumpunktid, oli Egly-Ouriet Les Vignes de Vrigny Värvus oli kergelt oranžikas, aroom mesine ja rikkalik, tunda oli võiseid noote. Maitse oli pähkline ja karamelline, alguses on hape terav, aga keskmaitses lahtub. Müstiliselt hea šampanja, üliheas tasakaalus, väga põnev ja mitmekihiline.

Teistest Egly-Ourieti šampanjadest ja majast saab lugeda siit.

 

Kohtumised Nicolas Feuillatte šampanjadega

Nicolas Feuillatte bränd on viimastel aastatel Eesti turule sisenenud, valik poodides ja laevadel on suurenenud ning mul on õnnestunud proovida kolme erinevat šampanjat. Otsustasin kõik muljed ühte kirjatükki koondada, hea võrrelda ja järge pidada. Nicolas Feuillatte näol on tegemist suure kooperatiiviga, kus on ca 5000 liiget ning mõnede kirjalike allikate andmetel on tegemist lausa suuruselt viienda šampanjabrändiga. Kuigi kooperatiiv omab palju kvaliteetseid viinapuuaedu ja nad võiksid toota väga head šampanjat, siis potensiaali ei ole seda suudetud ära kasutada ning asjatundjate hinnangul toodetakse jätkuvalt suhteliselt keskpärast šampanjat. Kui entrylevel šampanja kohta võib nii öelda, siis minu meelest iga järgmise tasemega astutakse ikka samm kvaliteedis edasi ka.

Esmalt siis Nicolas Feuillatte Brut, mida esimest korda jõime Tartus Toomemäe sillal.

Koostises 10% CH, 50% Meunier ja 40% PN.

Aroomis oli tunda valgeid luuvilju, õunu ja vaarikaid. Maitse oli parajalt puuviljane, kerge ja ümara maitsebuketiga. Natuke ilmetu, keskpärane šampanja, mis meeleolu loomiseks sobis aga talvepäeva vägagi hästi.

Järgmine kohtumine leidis aset suvel Põlvas, Intsikurmu festivalil, kus leidsime lettidelt Nicolas Feuillatte Réserve Exclusive Bruti. Kui neli suve tagasi esimest korda Intsikurmus käisin, siis sai osta vaid õlut, viimane kord aga juba šampanjat, erinevatest veinidest rääkimata. Eks pakkumine areneb ikka vastu nõudlust, mis on ju väga tore! Igatahes seal me kohtusime ja hiljem olen leidnud seda šampanjat soodsa hinnaga nii Tallinki laevadelt kui Tallinna kauplustest.

 

Koostises 20% CH, 40% PN ja 40% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 4 aastat.

Aroomis oli tunda küpseid pirne ja aprikoose. Tegemist on kerge, värske ja elava šampanjaga, kus puuviljasus on päris jõuline ja iseloomukas. Heas tasakaalus nauditav šampanja, milline sobib imeliselt aperitiiviks ning niisama sõpradega nautimiseks. Veinimeister soovitab seda šampanjat nautida suitsulõhe, krevettide ja valgest kalast sashimiga või näiteks ka marineeritud kanalihaga.

 

Nicolas Feuillatte Brut Millésimé 2006 Blanc de Noirsi sain eelmisel aastal sünnipäevaks, aitäh Merike!

Koostises 100% Pinot Noir, värvus küps kuldkollane toon. Aroom oli hästi rikkalik, täis vaniljet, mesiseid noote, küpseid aprikoose. Hästi lopsakas ja täidlane lõhn, tunda oli ka õunakooki, brioche ja ahjust äsjavõetud keeksi. Maitse oli aroomist märksa sirgjoonelisem, värskem ja nurgelisem. Tunda oli veidi teravat, kuid samas parajas tasakaalus hapet, samuti aprikoose ja lõppmaitses tulid esile rohttaimed ja kirbed noodid. Igati nauditav ja elegantne šampanja!

 

 

 

Kohtumine H.Goutorbega L’Aventures

Lõpuks ometi on Tallinna baarimaastikule (popima sõnaga vist skeenele) jõudnud täiselujõus, teotahteline ja sõbralik šampanjabaar L’Aventure Maakri tänaval. Sattusin sinna esimest korda vahetult enne jõule, riiulid olid täis põnevaid šampanjasid ja teenindaja ülisõbralik ja lahke. Ta oli meid oodanud! Rääkisime maast ja ilmast ja muidugi šampanjast, paljud majad riiulitel on nende endi maale toodud ja mis eriti tore – paljud tootjad kuuluvad ühendusse Club Tresors de Champagne. Kohtumine vanade tuttavatega soojendab südant ja meelt! L’Aventure kontseptsioon meeldis meile esimesest pilgust – koht kuhu tulla sõbraga, võtta klaasike ja lihtsalt lobiseda. Taolisi veinibaare on vanalinnas küll, kuid 100% šampanjabaare mitte. Õnneks nüüd on!

Jaanuaris korraldab L’Aventure kolmapäeviti erinevaid šampanjamajasid tutvustavaid õhtuid, hind on soodne ning soovijatel avaneb harukordne võimalus saada lähemalt tuttavaks ühe majaga. Eelmisel nädalal käisime kohtumas vana tuttava H.Goutorbe majaga, mida korra oma klubiga aastal 2016 väisasime. Korra kohtusime ka eelmisel kevadel ning seda enam tõmbas mind nendega uuesti kohtuma.

Degustatsiooniõhtul pakuti külalistele kolme erinevat H.Goutorbe šampanjat. Esimesena lendas kork Cuvée Prestige‘lt. Koostises 70% PN, 5% Meunier, 25% Chardonnay. Värvus oli tumekollane, kuldse helgiga. Aroom oli hästi täidlane, kergelt magusate nootidega, tunda oli karamelli ja praetud leiba. Maitse oli teravam kui lõhn, hapet oli alguses rohkem tunda, kuid see ei domineerinud. Üldmulje oli väga delikaatne, tunda oli küpseid õunu ja lõpus ka mesiseid noote. Igati nauditav šampanja!

Teisena valati klaasidesse Blanc de Noirs Grand Cru 2013. Koostises 100% PN, värvus oli küpsetes toonides kollane justnagu augustikuine viljapõld Virumaal.  Aroomis domineeris metall, tagaplaanil kergelt hõljus röstiseid noote, kuid väga õrnalt. Veidike oli tunda ka õunasust. Maitses oli hape veel teravam, õunhape, hästi sirgjooneline, justkui lööks käega vastu põske. Maitses oli tunda ka kukekommi ja veidike leiba. Kokkuvõttes on tegemist on noore ja potensiaalika šampanjaga, mis kindlasti vajab aega küpsemiseks, et näidata oma parimaid iseloomuomadusi. Soovitan osta ühe pudeli koju, panna keldrisse ja oodata mõned aastad, sest potensiaali on selles joogis oi-oi kui palju!

Kolmandana proovisime Special Club Grand Cru 2006. Koostises 70% PN, 30% CH, värvus kuldkollane. Aroomis oli samaaegselt nii metalli kui röstist karamelli, veidike ka mädanenud ploome. Maitse oli hästi mitmetahuline: rikkalik, kergelt suitsune ja hästi täidlane. Tunda oli jõhvikaid, tolmu, parkainet ning lõppmaitse oli kergelt kirbe ja hästi pikk. Imeline šampanja, mis sobib niisama nautida, kuid minu arvates oleks seda põnev sobitada mõne imelise roa nagu nt vasikaliha või (mets)linnu kõrvale.

Aga sellega minu H.Goutorbe nädal ei piirdunud, sest oma sünnipäeval avasin Champagnest kaasatoodud Cuvée Millesime 2006. Lihtsalt tundus olema õige päev ja õige hetk just selle šampanja avamiseks. Koostises 75% PN ja 25% CH. Värvus oli tumekollane ja mull klaasis oli väga tihe. Aroom oli täidlane, küps ja täis luuvilju: ploome, aprikoose, kreeke. Maitse oli küps, mõnusalt täidlane, täis küpseid luuvilju ja veidike ka pirne. Hästi küpsenud ja väljaarenenud šampanja!

 

Kokkuvõtteks ütlen, et mulle meeldib H.Goutorbe maja stiil, nende šampanjade täidlus ja maitsenüansid on mulle arusaadavad ja imeliselt nauditavad. Kel huvi proovida, siis seadke sammud Maakri tänavale ning hoidke silmad lahti, sest üritusi aina tuleb kalendrisse!

LANGLET Extra Brut Blanc de Noirs

Šampanjamaja Langlet taga on kolm meest, kolm sõpra: Vincent Métivier, kes valis majale asupaigaks Glandi, väikese küla Château-Thierry ja Épernay vahel; Luc Chaudron, kes omab viinamarjaaedu Montagne de Reimsis ning Fréderic Papelard, kes on brändi saadik ja müügimees. Maja sümboliks on eesel, kelle pea kaunistab ka kõikide pudelite etikette. Meeste sõnul soovivad nad eelkõige olla innovatiivsed, pidevalt areneda ning trendide ja muutustega kaasas käia. Loomulikult hindavad nad šampanja valmistamise traditsioone ning vahel kasutavad ka tuntuid kunstnikke, kes nende pudelite etikette joonistavad.

Mind kõnetas Langleti šampanjamaja Pariisi kaubamajas ning haarasin riiulilt kaasa 100% Meunierist valmistatud Extra Bruti.

Värvus klaasis oli tumekollane, kuldse läikega.

Aroom oli täidlane, tunda oli aprikoose, tammekoore nüansse, natuke piimhapet ja silo hõngu.

Maitse oli suitsune, täis küpseid luuvilju ning sügisesi üliküpsenud õunu. Lõpus oli pikk ja kuiv hape, samuti oli tunda mineraalsust.

Väga põnev ja omapärane šampanja, 100% Meunieri näeb poelettidel harva ning tasub kindlasti proovida kui satute kohtuma. Pikemalt sellest põnevast viinamarjast Meunierist saate lugeda siit.

 

 

Voirin-Jumel Blanc de Noirs Premier Cru

Voirin-Jumeli šampanjamaja asub Grand Cru piirkonna külas Cramantis ning täna juhib maja asutajate tütar Alice ning veinimeistriks on poeg Patrick. Teistelt nad viinamarju ei osta ning seda näitab šampanjapudeli siltidel tähis RM (Récoltant-Manipulant). Grand Cru külasid on Champagne piirkonnas kokku 17, kuues neist kasvatatakse peamiselt Chardonnay viinamarju ja 11-s kasvab Pinot Noir. Aga sellest kirjutan ükskord eraldi ja veidi pikemalt.

Tulles tagasi Voirin-Jumeli šampanjade juurde, siis Eestis selle maja valik aina laieneb ning maaletoojaks on Rein Kasela veinituba, millise leiab uuest põnevast asukohast Rotermanni kvartalis (R14). Uue aasta esimesel päeval maitsesime
Blanc de Noirs Premier Cru Brut:

Koostises 100% Pinot Noir, viinamarjad pärinevad Mareuil sur Aÿ piirkonnast. Suhkruid on lisatud 6-8g/l kohta.

Värvus joogil oli kuldkollane ning mullijuga klaasis oli väga tugev ja intensiivne.

Aroomis domineerisid lilled, mesi ja kerged röstised noodid.

Maitse oli mõnusalt pähkline, eriti hästi tuli minu jaoks esile maapähkli maitse. Oli tunda ka küpseid põldmarju ja mahlaseid ploome. Hape oli läbivalt keskmise tugevusega ning lõppmaitse üllatavalt kestev ja pikk. Väga hea gastronoomiline šampanja, milline sobib talvise õhtusöögi saatjaks!

 

Mailly Blanc de Noirs

Mailly on vana tuttav maja, kus mul endalgi õnnestus kord kohal käia ning Eestis on Mailly šampanjad laialt saadaval. Kohalikud viinamarjakasvatajad panid Mailly ühendusele aluse aastal 1929, täna neil on 480 erinevat põllulappi, kokku 70ha. Aedades kasvab 75% Pinot Noir ja 25% Chardonnay. Kui tavaliselt ostavad šampanjamajad kasutatud tammevaate Burgundiast, siis Mailly ostab tammevaadid Bordeauxist Château Margaux’lt, kus neid on enne kasutatud valge veini Pavillon Blanc valmistamisel. Kevadisel Mailly maitsmisõhtul jäi meil Blanc de Noirs proovimata ning sestap võtsime BdN tarbeks eraldi aja.

Koostises 100% Pinot Noir, suhkrut on lisatud 8g/l. Värvus tuhmjas kollane.

Aroomis oli tunda kuivatatud aprikoose ja küpseid virsikuid, sutsuke mineraalsust ning kruusatee tolmu.

Maitse oli mesine, tunda oli kuivatud õunu, brioche, õrnalt suitsuseid noote. Hapet oli parasjagu, jook oli siidine ja heas tasakaalus. Väga hea gastronoomiline šampanja, mis sobib hanemaksa, rikkalikus kastmes valge kala või kanalihaga.

Champagne Philipponnat

Seekord otsustasime mulliklubiga degusteerida Philipponnati šampanjamaja esindajaid. Philipponnati maja oli üks esimeste seas, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile trükkima infot šampanja valmistamiseks peamiselt kasutatud baasveini aastat, korkimise kuupäeva ja lisatud suhkru kogust.

Šampanjamaja on Eestis kohal juba paar aastat, maaletooja käest saab otse osta neid brillare.eu veebipoest ning meie võtsime esimese hooga maitsmiseks neli erinevat šampanjat. Jookidele saatjaks ostsime sushit ning viimaseks käiguks foie gras koos Muhu leiva magusa puuviljasaiaga. Sushi oli imekaunis ja imemaitsev, anname 6 soovitushäält Viimsi vanas keskuses asuvale väikesele sushikohale!

Aga nüüd šampanjade juurde, esimesena avasime Royale Réserve Non Dosé. Tegemist on maja NV sarja esindajaga, baasveinile on lisatud 48% reservveine ning šampanja on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostises 65% PN, 30% CH, 5% Meunier.

Värvus kahvatu kuldkollane.

Aroomis olid pärnaõied ja röstised noodid, hästi täidlane ja küps esimene mulje.

Maitse oli tugev ja puhas, kus oli tunda pirne, tsitruste puudutust, karamelli ja kergeid suitsuseid noote. Suurepärane avalöök, mis sai degusteerijatelt lõpuks 24 maksimumpunkti ja oli selle õhtu absoluutne lemmik. Veinimeister ütleb, et šampanja näitab oma jõulist intensiivsust kõige paremini 6-18 kuud pärast korkimist, kuid võib seista ka keldris mõned aastad.

Teine šampanja, mida maitsesime oli Royale Réserve Brut, milline on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostis sama mis zero dosagel: 65% PN, 30% CH, 5% Meunier, suhkrut on lisatud 8g/l kohta.

Aroomis olid küpsised ja pirnid, meenoodid ja tsitrusviljad.

Maitse oli hästi õunane, veidike ka punaseid sõstraid ja vaarikaid, lõppmaitse hästi leivaröstine. Järelmaitses domineeris suhkur ning meie hinnangute skaalal sai see šampanja neljanda koha. Bruti võib keldris säilitada kuni 5 aastat, kus ta ajaga areneb ümaramaks. Šampanja sobib kenasti valge liha külmade lõikudega, linnulihaga, kala ja mereandidega.

Kolmas šampanja oli vana väärikas Grand Blanc Brut 2006. Viinamarjad on kasvanud kriidisel pinnasel, koostises 100% CH ning suhkrut on lisatud 4,25 g/l. Värvus kuldkollane. 

Aroomis oli tunda kõrbenud leivakoorikut, kääriva leivajuuretise hõngu ning pähkleid.

Maitse oli väga täidlane, rukkileivane. Lõpus tulid esile hape ja kirsid, lõppmaitse oli üsna pikk. Ideealne kaaslane homaarile või vähile, kuid värske tuunikala ja lõhe tõid ka kenasti selle šampanja parimad omadused esile. Meie järjestuses sai BdB napilt II koha.

Viimane käik oli Blanc de Noirs 2008 koos foie grasi ja magusa puuviljasaiaga. Kevadel Reimsis nautisime seda šampanjat õhtupäikesest täis tänavakohvikus, seekord süübisime jooki põhjalikumalt.

Koostises 100% Pinot Noir.

Värvus kuldkollane, mullijoad keskmise tihedusega.

Aroomis domineerisid mustad ploomid ja ploomikivid, meenoodid samuti.

Maitse oli mineraalne ja puuviljane, lõppmaitses tulid esile pipar ja erinevad vürtsid. Meie pingereas väärikas kolmas koht. Veinimeister soovitab seda šampanjat metslindudega, usun et pardiga oleks kooslus super.

Kokkuvõttes saame öelda, et maja ei ole asjata saanud R.Juhlinilt 4* tunnustust, kõik proovitud šampanjad olid suurepärased, ükski ei valmistanud pettumust. Ja me alustasime ju maja alumistest sarjadest, saab vaid oletada, mida maja tippsarjad pakuvad. Nii et soovitan kindlasti Philipponnatiga tutvust teha, uskuge, te ei pettu!

Ilusat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!!!!!

Egly-Ouriet Grand Cru Brut Tradition

Uue aasta alguses õnnestus mul üle hulga aja taaskohtuda Egly-Ourieti maja šampanjaga. Seekord Brut Tradition, millest ma polegi varem jõudnud kirjalikke märkmeid teha. Maja ise on muidugi erakordne, sain jõuludeks kingituseks trükilõhnalise Tyson Stelzeri šampanjaraamatu ning tema hinnangul on Champagnes neli 10/10 hinnangu saanud maja ning Egly-Ouriet on üks neist. R. Juhlini hinnangul on tegemist parima Pinot Noiri kasvatajaga terves maakonnas. Nende Grand Cru Blanc de Noirs Vieilles Vignes kuulub minu TOP3 šampanjaelamuse hulka, see oli vapustavalt hea. Maja omab 12 hektarit grand cru aedu, kus kasvab 70% PN ja 30% CH, suurem osa aedu on Ambonnays. Viinapuud on keskmiselt 45 aastat vanad ja korje toimub siis kui viinamarjad on maksimaalset küpsed.

Aga nüüd šampanjast lähemalt.

Koostises 70% PN, 30% CH, värvus tumekollane, küpsete värvitoonidega.

Aroomis mesi, küpsised, või, küpsed luuviljad. Samas ka veidike rohusust ja kummelit!

Maitse oli väga täidlane, küpsete nootidega, kus oli tunda õunu ja küpseid ploome. Hape oli olemas, aga püsis tarmukalt tagaplaanil. Kogu maitsebukett oli väga heas tasakaalus, iseloomukas ja meeldejääv. R.Juhlin võrdleb seda šampanjat Bollingeri NV-ga, kus tema nina tunneb šokolaadi, metspähkleid ja küpseid õunu. Mina nautisin seda koos Juustukuningate trühvlijuustuga ning nad täiendasid üksteist suurepäraselt.

Olen enne ka maitsnud Egly-Ourieti 100% Meunierist valmistatud šampanjat, muljeid saab lugeda siit. Vägev maja igatahes, soovitan kindlasti proovida kui juhust on!