Taittinger Comtes de Champagne 2007

Umbes täpselt aasta tagasi sain sünnipäevaks Taittingeri Comtes de Champagne 2007 ning on viimane aeg need muljed paberile panna, sest uus aastakäik 2008 on alates eelmisest sügisest saadaval. Muide esimest korda toodeti Comtes de Champagne 1952. aastal. 2019. aasta mais Helsinki šampanjaüritusel osalesime degustatsioonil, kus pakuti Taittingeri Comtes de Champagne 2007 võrdluseks tavapudelist ja magnumist ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.

Comtes de Champagne 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju, 5% veinist on hoitud 3-4 kuud noortes tammevaatides.

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus oli helekollane ja mullijoad klaasis olid tihedad.

Aroom oli väga rikkalik ja mitmekülgne: tunda oli võiküpsiseid väga tugevalt, valgeid lilli, mineraalsust, rosinaid, küpseid pirne ja kergelt suitsu.

Maitse oli alguses keelel üllatavalt pehme, hape oli suhtelistelt nõrguke ja tagasihoidlik. Ka maitses oli meie meelest väga palju komponente ning need tekitasid suus kerge segaduse, väga kihvt nüanss oli soolase või maitse. Üldmulje oli täidlane, ümar ja väga rikkalik. Võimas jook ning jään huviga ootama kohtumist super aastakäik 2008-ga!

Minu varasematest kohtumistest Taittingeri šampanjadega ja maja ajaloost saate huvi korral lugeda siit.

Kohtumine Ruinartiga

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.

Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.

Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasis oli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!

Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.

Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.

Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

• 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
• 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
• 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
• NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
• NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
• 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
• MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  
• NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
• 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
• 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50€) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Cuvée Mémory Brut Millésime 2007

Cuvée Mémory on Veuve Doussot šampanjamaja tippšampanja, mis on loodud brändi asutaja Guy Joly mälestuseks. Pika kogemusega viinamarjakasvataja lõi koos poegadega oma brändi 1970ndatel, täna on tooteportfellis 10 erinevat šampanjat. Cuvée Mémoryt toodetakse aastas 6000 pudelit.

Koostises 60% CH ja 40% PN, suhkruid on lisatud 6-8g/l kohta.

Aroomis oli tunda piimhapet, küpseid õunu ja sulanud klaaskomme.

Maitses oli hape väga tugev ja ergas, täpselt parajalt sirgjooneline ja hape hoidis kogu maitsebuketti koos. Lisaks oli tunda suitsuseid noote ja täidlust, tunda on, et vein on küpsenud tammevaatides. Šampanja võlus joojaid ühtaegu nii oma magususe kui intensiivsusega, äärmiselt hea gastronoomiline vein.

Meie nautisime seda imelist jooki sügisel koos heade sõprade, pardiliha ning pardimaksast ja seentest valmistatud suupistetega. Šampanja hape ja pardipasteedi magusus tulid teineteisega suurepäraselt toime.

Ilus päikseline hetk ja imelised maitsed! Proosit!

 

Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

Grand Champagne Helsinki

Mullimaailm kutsus sõbrad kaasa ning külastas eelmisel nädalavahetusel üritust Grand Champagne Helsinki. Üritus toimus juba viiendat korda ning ürituse üks eestvedaja on põhjanaabrite Master of Wine Essi Avellan. Üritusel olid esindatud ca 80 erinevat šampanjamaja ning külalistel oli võimalus maitsta ca 400-450 erinevat šampanjat ning lisaks veel osaleda master class loengutel ja degustatsioonidel. Meie väisasime üritust kahel päeval ning mõlemal päeval võtsime kavva ka ühe masterclassi.

Šampanjamajadest olid väljas kõik tuntud nimed: Krug, Bollinger, Louis Roederer, Lanson, Piper-Heidsieck, Henriot, Pol Roger, Ruinart, Pommery, Taittinger, Laurent-Perrier jne.
Aga oli ka palju väiksemaid tegijaid: Bruno Paillard, Pierre Paillard, Paul Bara, Dumangin J.Fills, Leclerc Briant, Jacques Selosse, Chartogne-Taillet, Francis Orban jpt.

Väljapanek võttis silme eest kirjuks ning esimesel päeval keskendusime eelkõige vanade aastakäikude maitsmisele. Haruldasi ja erilisi šampanjasid avati vastavalt ajakavale kindlal kellaajal, nii et soovi korral sai end selleks ajaks leti ette sättida. Minu jaoks oli üllatav osalejate suur hulk – mõlemal päeval oli lõpuks ruum rahvast nii täis, et võimatu oli liikuda. Ilmselt said ka korraldajad aru, et viimane aeg on üritus vanast üliõpilasmajast (Vanha Ylioppilastalo) suuremale pinnale kolida.

Mõned šampanjad võtsid jalust nõrgaks, mõni jättis ka päris külmaks või lausa valmistas pettumuse ja vanade tuttavad ei vedanud alt. Siinkohal jagan teiega muljeid mõnedest eredamatest hetkedest.

Bruno Paillard N.P.U 2002 “Nec Plus Ultra”. Koostises on 50% PN ja 50% CH, suhkruid on lisatud 3g/l kohta, värvus kuldkollane. Aroomis oli üleküpsenud puuvilju ning kuna šampanja on küpsenud väikestes tammevaatides 10 kuud ja siis järgmised 10 aastat seisnud pärmisettel pudelis, siis on tegemist küpse ja sügava joogiga. Hape oli tagasihoidlik ja veidi oli tunda mineraalsust. Hästi omapärane šampanja, millist valmistatakse vaid erakordsetel aastatel, siiani on seda tehtud 6 korda, viimati aastal 2003.

Lanson 1979 – koostises 48% CH ja 52% PN. Korgitud on see šampanja alles eelmise aasta septembris! Tegemist oli magnum pudeliga ning šampanja on pudelis seisnud peaaegu 40 aastat. Maitse oli väga täidlane, täis küpseid puuvilju, oksüdatsiooni ja kergelt kummiseid noote. Värvus oli tumekollane, kusjuures klaasis olid mullijoad päris tihedad. Aroomis oli mädaõuna, veidike sõnnikut ja üllatav oli sellise vanuse kohta nii tugev hape. Ääretult põnev šampanja, vanim, mida ma siiani maitsnud olen ning see kogemus oli seda väärt! Ma läksin tol aastal esimesse klassi 🙂 ja keegi hea inimene valmistas samal aastal šampanja kellega kohtusime 40 aastat hiljem. Milline vedamine!

Bollinger La Grande Année Rosé 2007. Bollinger mu arm – kindlasti üks minu lemmikmaja, milles kunagi ei pettu. Samas letis sai maitsta ka La Grande Année 2008, millel on kindlasti suur potensiaal arenemiseks, kuid hetkel oli ta veel väga toores ja nooruke. Rosé oli küpsem ja juba praegu väga nauditav, kuigi ka sel joogil on veel potensiaali arenemiseks küll ja küll. Koostises 72% PN ja 28% CH, lisatud on 6% punast veini. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli särav oranž, aroomis oli punaseid sõstraid ja kuivatatud lilli. Maitses domineerisid kirsid, maasikad ja veidike röstiseid noote.

 

de Venoge Millésime 2002. Aroom oli puuviljane, röstine ja tunda oli brioche. Maitse oli täidlane, heas tasakaalus, hape keskmine ja suu oli täis kuivatatud puuvilju. Küpsenud ja väärikas šampanja, põnev kohtumine oli! 

Need olidki mõned eredamad hetked neist kahest päevast, järgmine kord jagan teiega masterclassi muljeid.

J. Lassalle Special Club 2007

Kevadel külastasime J. Lassalle šampanjamaja, kus maitsesime majas kohapeal kahte erinevat rüübet. Kaasa ostsime kamba peale terve koormatäie erinevaid šampanjasid, Reimsis proovisime Blanc de Blancs 2007 ning kodumaale kaasa tõin Special Club 2007. Õige hetk pudelilt kork ära lennutada saabus kevadisel, veidi sombusel päeval heade sõprade seltsis Läänemaal armsaks saanud rannamajas.

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus oli helekollane, mullijoad klaasis olid väga peenikesed ja tihedad.

Aroomis oli algfaasis värskust ja viiteid lagritsale, klaasis avanedes lisandusid kuivatatud puuviljad (virsikud) ja küpsed melonid.

Maitses oli pisut mineraalne, eristusid virsikud ja kerge suitsune nüanss, šampanjal oli tugev kehand ja hape oli heas tasakaalus. Suurepärane rüübe!

Kordan siinkohal ka R.Juhlini kirjeldust tema raamatu rubriigist “100 champagnes you should try before you die”:

TEENAGE J. LASSALLE

Far from the top charts in terms of pure quality, but the charm of teenaged soft J. Lassalle is irresistible. Whether you choose Blanc de Blancs or Spécial Club is less important. Toffee, honey, and the aroma of deep yellow flowers are intermingled in a jubilant, joyful dance.

 

Rahulikke jõulupühi ning meeleolukat aastavahetust!!!

 

 

Foto autor: K.K

J. Lassalle Blanc de Blancs 2007

Kevadisel reisil Champagnesse õnnestus meil külastada J.Lassalle maja ning päris lähedalt näha šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Seda 1942. aastal asutatud maja juhivad täna kolme põlvkonna naised ning nende Chardonnay veine peetakse ühteteks parimateks väljaspool Cote des Blancsi. Lassalle laseb oma NV šampanjadel küpseda keldrites 4 ning aastakäigu šampanjadel kuni 10 aastat.

Enne minekut tegin kodutööd ka ning Richard Juhlini raamatus “A scent of Champagne” on selline põnev nimekiri nagu “100 champagnes you should try before you die”. Olen võimaluse avanedes ikka püüdnud sinna nimekirja kantud šampanjasid maitsta. Paljud neist jäävadki mulle ilmselt kättesaamatuks, nagu näiteks 1966 Billecart-Salmon BdB või 1954 Henriot, kuid õnneks on nende saja hulgas ka piisavalt kättesaadavaid šampanjasid. Lassalle maja on ka nimekirjas ning soovitus kõlab järgmiselt:

TEENAGE J. LASSALLE
Far from the top charts in terms of pure quality, but the charm of teenaged soft J. Lassalle is irresistible. Whether you choose Blanc de Blancs or Spécial Club is less important. Toffee, honey, and the aroma of deep yellow flowers are intermingled in a jubilant, joyful dance. 

Ostsime majast kaasa nii BdB kui Spécial Clubi, mõlemad 2007 aastakäigust ning BdB proovisime Reimsis ära.

Värvus oli helekollane, mull väga tihe.

Aroomis tundsime pirni ja õuna, samas ka põnevaid ürte, teelehte ja takjalehe mõrudat hõngu.

Maitse oli kergelt mesine koos tagasihoidlikke pirnide, tibakese mineraalsuse ja rohususega. Erinevad maitsenüansid täiendasid üksteist, kõlasid kokku väga hästi ning tulemuseks oli heas tasakaalus, väga maitsev ja põnev šampanja! Suurepärane elamus, mida kordaks iga kell! Tuleb siis ilmselt tagasi minna.

 

Deutzi šampanjamaja degustatsioon

Imelisel reedeõhtul kogunes meie pisike šampanjaklubi, eesmärgiga süveneda Deutzi šampanjamaja loomingusse. Eestis on Deutz juba ammu ning mul on väga meeldivaid hetki olnud nii Brut Classicuga kui ka roséga. Kuna oli reede õhtu, siis me ei jõudnud suupisteid valmistada ning läksime seekord kergema vastupanu teed – tellisime austreid. Sõime neid nii toorelt kui gratineeritult. Austrid ja šampanja on klassikaline koosolus, värsked austrid ja õrnad mullid on üksteise jaoks loodud.

Esimesena lendas kork pudelilt, millel oli silt Blanc de Blancs 2008. Kork lendas ning klaasi valatud mullijook lõi meid kõiki oimetuks. Sõna otseses mõttes, osad meist ei toibunud sellest maitseelamusest õhtu lõpukski, kindlasti oli tegemist ühe eilse õhtu parima, kui mitte kõige parema joogiga.

Koostis 100% Chardonnay.

Aroomis lõi esimese hooga ninna hästi tugev küpsetis ja röstisus. Kui panna talulauta suur hunnik heinu, lasta neil seal seista ja vajuda, võib-olla hakkab isegi altpoolt kergelt mädanema ja kui pistad nina sinna heinahunnikusse, siis tunned sama aroomi – see oli Saale nägemus aroomist. Tasapisi lisandusid puuviljanoodid, hästi küpsed, kes tundis  pirni, kes hurmaad. Põnevalt hiilis aroomi tagaplaanil aga hoopis selline imal hape, selline varjatud, luusiv aroominüanss. Äärmiselt põnev ja mitmekülgne aroom!

Maitse oli sama põnev, alguses oli tunda päikese poolt kergelt kõrvetatud rohtu, kus lisaks röstile ikka on veel rohusust ka tunda. Keskmaitse ümar ja mesine, minule sümpatiseeris kõige enam täiesti lõpus keelel jääv pehme ja magusa alatooniga koduõlu maik.

Milline üheshingamine aroomil ja maitsel, milline suudpaitav hellitus! Suurepärane šampanja, uskumatu elamus, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Teisena mekkisime Brut Classicut, mis on väga maitsev traditsiooniline šampanja, aga eile jäi ta suurepärase avalöögi varju. Võib-olla vajaks ta ka veidi küpsemist pudelis veel, eile tundus maitse kergelt sinepine, sellerivart oli isegi tunda. Küpseid noote oli üllatavalt vähe, samas nagu öeldud, siis BdB surus ta kindlasti ebavõrdsesse positsiooni.

Kolmas valik oli võib-olla ootamatu, aga minu poolt teadlikult rea keskele paigutatud – Cuvée William Deutz Rosé 2002. R.Juhlin on valinud selle rosé 100 šampanja hulka, milline tuleb enne surma kindlasti ära proovida. Tema hinnangul on tegemist maailma paremuselt nr.2 roséga (kõik aastakäigud) pärast Louis Roedereri Cristal Roséd.  R.Juhlin soovitab teha nii: Go to Normandie, Bretagne, or Gotland and sit down and wait for the slow sunset, and enjoy it when the rocks adopt the same pink tint as the contents of the glass.

Meie küll päikeseloojangut ei näinud, kuid klaasis värelevat, õrna karamelli tooni nägime küll. Seltskonna rosé armastajad kiitsid jooki taevani, mina sealhulgas, tegemist oli kindlasti ühe parima roséga, mida mul on elus õnnestunud proovida.

Esimesed aastakäigud valmistati William Deutzi roséd ainult Ay külas kasvanud Pinot Noirist, kuid alates 1990ndast aastast on koostises ka 25% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda mineraalsust, soola lõhna, samuti õrnalt maasikaid.
Maitses punased marjad, maasikad ja mõrkjad noodid. Väga heas tasakaalus maitse!

 

Õhtu kaks viimast käiku oli sarnased ja samas erinevad Brut Millésime 2006 ja Brut Millésime 2007 alustasime nooremast.

Koostises: 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis staaritsesid rosinad, kuivatatud aprikoosid ja mustad ploomid. 2006. aastakäigus tulid esile küpsemad ja jõulised röstinoodid.

Maitsed erinesid üksteisest enam, vanem aastakäik oli hästi sügava maitsega, heas tasakaalus. Tunda oli röstsaia, kusjuures hästi pikalt suuspüsiv röstisus. 2007 oli võrdluses neutraalsema ja nõrgema iseloomuga.

Kokkuvõttes sai vanem aastakäik kõrgemad punktid ning nii mõnigi osaleja hindas selle õhtu parimaks šampanjaks!

Deutz on suurepärane šampanjamaja, kelle valikus ei ole ühtegi nõrka või pettumust valmistavat jooki. Eestis on need poeriiulitel täitsa olemas, mina soovitan neid kindlasti proovida!