Madame Pommery ja Pommery Brut Royal

Loen praegu juba mitmendat korda “Champagne. Maailma kõige glamuursema veini võidukäik sõja ja raskete aegade üle”, autorid Don & Petie Kladstrup. Plaanime paari nädala pärast minna mulliklubiga mõneks päevaks Champagnesse, loodame et ees ootab kena kevad ja imelised maitseelamused. Raamat annab hea ülevaate Champagne regiooni ajaloost ja paljudest vapratest inimestest. Louise Pommery on üks neist ning on viimane aeg veidi tuttavamaks saada selle vapra naise ja tema šampanjamaja elukäiguga.16

Härra Pommery oli edukas ärimees, kes oli villaäriga teeninud täitsa korraliku varanduse. Aastal 1856 mõtles ta aja maha võtta ning hakata koos abikaasaga elu nautima, perepoeg Louis oli juba 17 aastane. Saatusel oli aga perekonnale üllatusi varuks ning 38 aasta vanusena avastas madam Pommery, et ta on lapseootel. Sündis pisike tüdruk ning härra Pommery otsustas ettevõtlusesse naasta. Kahjuks mitte kauaks, 1858. aastal tuli Louisel pärast oma abikaasa ootamatut surma ettevõtte juhtimises osalemine üle võtta. Villaäris oli madalseis, küll aga oli veiniäri tõusuteel ning Louise üks esimesi otsuseid oli villaäri mahamüümine ja keskendumine šampanjatootmisele.
Mõned aastad hiljem võttis ta ette suurejoonelise šampanjamaja ehitamise projekti, hoonete kompleks pidi järgima Inglismaa mõisahoonete arhitektuuri. Kõige uhkemaks pidid kujunema sadu tuhandeid pudeleid mahutavad veinikeldrid. Koobastest kaevati välja 20km jagu lubjakivi. Siis aga algas Prantsuse-Preisi sõda, sakslased okupeerisid Champagne ning Pommery majja asus elama uus sõjaline kuberner prints von Hohenlohe. Louisel õnnestus okupatsioon üle elada ning oma mõjuvõimu ja sarmiga päästa nii mõnedki ausad inimesed kindlast hukkamisest.

1860ndatel tekkis Louisel mõte hakata tootma kuivemat šampanjat kui senini oli tavaks. Sõda küll katkestas veiniga katsetamise, kuid pärast sõda jätkas kindlameelne Louise eksperimenteerimisega. Sellise uuenduse suhtes olid skeptilised isegi tema lähimad kaastöölised ja müügiagendid, kuid Louise ei jätnud jonni. 1874. aasta saaki peetakse sajandi parimaks ning Pommery hakkas just selle aastakäiguga südameid võitma. Väidetavalt oli Louise 1874 esimene tõeliselt kuiv ehk brut šampanja.

Louise hoolis oma töötajatest väga palju ning kehtestas reegli, et igal aastl tema sünnipäeval, 18.märtsil, oli kõikidel töötajatel vaba päev. Tänutäheks saatsid töötajad talle tema lemmiklilli – roose. Saatuse tahtel suri Louise oma 71.sünnipäeval ning  tema matustel osales sadu inimesi. Lugupidamise märgiks andis Prantsusmaa president välja määruse, et Chigny küla, kus asusid Louise roosiaiad, nimi muudeti Chigny-les-Roses’iks.

Lugemise vahepeal nautisin Pommery Brut Royali ning pettuma ei pidanud, tegemist on väga hea šampanjaga.


Koostises
35% CH, 35% PN, 30% Meunier.

Värvus helekollane, mullijoad keskmise tihedusega.

Aroomis domineerisid magusad noodid, küpsed aprikoosid, nektariinid ja suhkrusiirup.

Maitses oli tunda karamelli ja magusaid luuvilju. Maitse suubub hästi sujuvalt, magusaid noote jääb aina vähemaks ning päris lõpus oli vaevuaimatav kirbe alatoon.

Igati nauditav ja kiitust vääriv igapäeva šampanja, mis tegelikult üllatas meid oma küpsete nootidega. Ma hoidsin seda pudelit kodukeldris aastakese enne kui avasin, sest vahel kipuvad suurte majade NV-d olema liiga rutakalt turule paisatud, toored ja veidi rabedad. Õnneks Pommery keldris oldud aeg ja meie juures aastake mõjusid sellele pudelile väga hästi.

Champagne Demoiselle

Belglast Paul-Francois Vrankenit peetakse üheks nutikamaks ja karismaatilisemaks ärimeheks Champagnes. Aastal 1976 otsustas Vranken oma nimega brändi turule tuua. Ta alustas oma äri tühjalt kohalt, täna omab aga äriimpeeriumi, kuhu kuuluvad mitmed šampanjamajad: Pommery, Vranken, Demoiselle, Charles Lafitte, Sacotte, Barancourt, Heidsieck & Co Monopole. Lisaks champagnele valmistab Vranken Hispaanias cavat ning kuna ta ise on suur portveini sõber, siis kuulub Vrankeni omandusse ka kolm portveini maja: Quinta do Pacos, Sao Pedro, Quinta do Convento. Demoiselles on veinimeistriks praegu Dominique Pichart ja aastas toodetakse 4 miljonit pudelit.

Minuni jõudis Demoiselle Brut Téte de Cuvée härra Vrankeni isamaalt Belgiast ning pudelis oli tõeliselt tore ja maitsev üllatus.

IMG_5148.JPG

Koostis 15% PN, 85% CH.

Värvus kirgas ja särav kuldkollane, peaaegu sama särav kui silt pudelil.

Aroomis oli tunda küpseid õunu, üleküpsenud melonit ja viljapõllu hõngu.

Maitses oli ennekõike tunda pirne, kergelt magus alatoon, hape oli väga oskuslikult ära peidetud ning tulemuseks oli väga heas tasakaalus vein. Lõppmaitse oli pikk ja kommine. Ideaalne šampanja niisama joomiseks, ei vaja enda kõrvale suupisteid ega pidurooga. Lihtsalt istu päikselises aias, jaga elamust hea sõbraga ning kujuta ette, et oled hoopis Prantsusmaal.

 

Heidsieck & Co Monopole Rose Top

Suvi nii soe, asfalt sulas linnas, tekkis mul kavatsus minna, nädalaks puhkama Pärnusse…

Päris nii kui laulusalmis elu siiski ei ole, veetsin minagi terve nädala sel suvel Pärnus, viis päeva ootasin päikest, šampanjapudel külmkapis. Lõpuks ta siiski tuli pilve tagant välja ning siis sai aperitiiviks avada Saksamaalt kaasa toodud Heidsieck & Monopole Rose Top. Heidsieck&Monopole Blue Top ja Heidsieck&Monopole Red Top on varem järeleproovitud, nüüd oli roosa topi kord.

20130909-225231.jpg

Aroomis oli tunda südasuviseid punaseid sõstraid, metsmaasikaid ja vaarikaid.

Maitse oli happe seisukohalt vaadates üsna heas tasakaalus, mitte väga kuiv, isegi mitte lõppmaitses. Samas kui otsida sõnu maitsebuketi kirjeldamiseks, siis jäi sõnadest või maitsevõimekusest puudu. Ikka punased marjad ja veidike mandli mõrudat puudutust, kokkuvõttes üsna ilmetu üldmulje.

Pearoaks oli meil tookord valge kala, millega ka seda roséd sobitasime, tulemus oli veidi parem, kuid ikkagi mitte täiuslik paar. Tootja soovitab seda šampanjat tarbida lõhega, äkki tõesti!? Mina paneks nad paari õrnsoola lõhega, et kala hõrk puhas maitse ning veini mõrusus ja marjasus saaksid koos esile tulla. Aga see on teooria, mitte järeleproovitud nipp ning kindlasti leiab igaüks soovi korral just oma lemmikkoosluse.

Värvilist sügise saabumist!

Heidsieck & Co Monopole Red Top

Suviselt Saksamaa reisilt ei tulnud me tagasi ainult Moseli oru valgete veinidega, kohalikku kaubandusvõrku külastades vaatasin šampanjariiulid ikka ka üle. Suured majad on esindatud samamoodi nii siin kui seal, samas sattusin riiulis nägema ka 14-15€ pudeli hinnaga minu jaoks tundmatute tootjate šampanjasid. Tõin kaasa Heidsieck & Co Monopole Red Topi ja Rosé Topi, Eestis on minu teada hetkel müügil vaid Blue Top. Tekkis tahtmine ka teisi värve mekkida, sestap langes valik nende kasuks.

Red Topi avasime esimesena, tegemist on sec šampanjaga, mis tähendab, et suhkrut on lisatud 17-32g/l kohta. Olen väga vähe oma elus maitsnud sec või demi-sec šampanjasid, ikka on eelistatud olnud kuivad ja väga kuivad šampanjad. Aga kuskilt tuleb ju alustada!

20130804-183830.jpg

Aroomis oli tunda mett, magusaid pirne, pirnimoosi, venivat karamelli, kuid samas oli tunda ka mingi vaevuaimatav terav vürtsi noot.

Mull oli üsna aeglane, klaasis vaid mõni üksik juga.

Maitse oli magus, kohe ikka magus ja kommine. Minu meelest oli tunda ka äsja keedetud õunamoosi maitset, sellist mida sügisel vanaema juures sai puulusikaga süüa otse potist. Lõppmaitses domineeris magus mee maitse.
Igati tore šampanja, parajalt kerge, parajalt magus, mida sobib nt õuntest valmistatud magustoiduga nautida.

Heidsieck&Co Monopole Blue Top

Eesti jaekaubandus on Blue Topiga viimaste kuude jooksul üle ujutatud, seda võib leida mitmetest poodidest, isegi pisikeses Ecolandi külapoes seisab see klaaskapis. Hinnatase jääb reeglina vahemikku 26-29 eurot, nii et üsnagi keskmise hinnaga šampanja Eesti mõistes.

Heidsieck&Co Monopole Top-de list on tegelikult palju pikem: lisaks Bluele veel ka Silver, Green, Red, Gold ja Prestige Top, kuid neid ei ole minu silmad veel näinud. R.Juhlini arvates ei suutnud Heidsieck&Co Monopole hoolimata väga kvaliteetsetest Pinot viinamarjadest toota korralikku šampanjat, kuid pärast seda kui Vraken maja üle võttis, on kvaliteet märgatavalt paranenud.

Maja asutati 1834. aastal ning nagu eelpool juba mainitud kuulub maja täna Vraken Gruppi. Muide mõned aastad tagasi leiti Soome lahe põhjast Heidsieck&Co 1907. aastakäigu šampanjat, milline lamas merepõhjas aastast 1916. Juhlini hinnang majale 3*.

Blue Topi maitsesin esimest korda Reimsis augustis 2011, nüüd oli põhjust tutvust uuendada.

20130329-185401.jpg
Koostis: 35% PN, 32% PM,
33% CH.

Värvus õrnkollane, kerge roheka varjundiga.

Aroom puuviljane, kergelt magusa alatooniga, tunda röstisust ja võid.

Maitse üsna iseloomutu, ükski nüanss ei tõuse selgelt esile, kerget puuviljasust on siiski tunda. Ansambel küll mängib, aga üsna keskpärast lugu, kui nii võib öelda. Lihtsasti joodav igapäevašampanja, kuid ei midagi erakordset.

Pommery Rosé

Pommery rosé oli edeva plekist roosa pudelikujulise karbi sees, maitsva mannavahu värviline, väga effektne pakend.  Otsustasime seda mullitavat roséd maitsta noore sirguva tütarlapse 12ndal sünnipäeval, värvi järgi tundus kõige sobivaim valik sellisel tähtpäeval.


Koostis: 70% Pinot Noir, 30% Chardonnay

Värvus: kollakas lõheroosa (kaugel karbi värvist)

Aroom: üsna kerge aroom, tunda maasikaid. Mull väga tihe ja intensiivne.

Maitse: mineraalne, õrnad punased marjad, kergelt magusa maitsenüansiga, lühikeses lõppmaitses tunda kerget liköörsust.

Juhlini hinnang 70, arenedes 76

Pommery POP

POP-i pudelis on autentne šampanja ning tegemist on esimese šampanjaga, mis valmistati spetsiaalselt joomiseks väikesest pudelist kõrre abil.  POP toodi turule aastal 1999 ning POP-i kontseptsiooni üle on ilmselt rohkem diskuteeritud kui joogi enda üle. Ühel hetkel otsustas Pommery hakata popiks ja noortepäraseks ning lootis asendada noorte seas nii populaarse rumm-cola segu šampanjaga. Ühele joojale täpselt paraja suurusega särav sinine pudel (20 cl) koos kõrrega oli mõeldud noortele tarbijatele, kes peomeeleolus vajavad üht rõõmustavat ja tujutõstvat drinki.

Esimesele sinisele POP-le on ajapikku järgnenud roosa, kuldne, hõbedane ning mitmed erikujundusega partiid nagu näiteks POP Earth ja POP Art Collection, kus pudeli kujunduse loojatena on kaasatud erinevaid kunstnikke. USA turul näiteks müüakse POP Art kollektsiooni ka 6-packina. Miks ka mitte!?

Šampanja on valmistatud 100% Chardonnayst. Minu juurde jõudis POP Moskva lennujaamast ning äärmiselt positiivne oli üllatus, et pisikesel pudelil oli päris kork, mitte  keeratav kork. See oli tõeline ime, sest tavaliselt tuleb kõik väikestes pudelites šampanjad lahti keerata. Tol õhtul olin sõbranna sünnipäevale minemas, ladys night out ning mõtlesin, et teen enne pidu natuke A.S-i (kes teine Eestis šampanjale ikka rohkem reklaami teeb kui tema). Noh et joon natuke šampanjat, küll siis tuleb õige peotuju ka. Tuligi, muide!
Aroomis oli tunda rösti, leiba, kerget õuna ja tsitrusvilju. Maitse krõbe, kerge röstsai, mõnusalt täidlane ja kihisev. R.Juhlin annab šampanjale hindeks 57 punkti, arenedes 59. Minu hinnangul on see kindlasti üks parimat pisikesi, šampanja oli tõeliselt nauditav, ei ole tehtud mingit hinnaalandust. Igatahes soovitan proovida kui POP silma ja kätte satub!

1995 Pommery Grand Cru

Kui kõik algusest ära rääkida, siis leidsin 1995. aasta Pommery juhuslikult sel suvel Tallinnast. Seisis teine üksikuna riiulis, silt oli väsinud ja kulunud ning hind tundus liiga soodne, et olla tõsi. Mind vaevasid kahtlused leti ees seistes, aga õigel hetkel meenus: kes ei riski, see šampust ei joo ning otsustasin ta koju tuua. Kirjalikud allikad ja kohalikud asjatundjad arvavad, et šampanja tipp on käes ning nii ma otsustasin isadepäeval mullid valla päästa. Panin Pommery paari ühe usina Kiviõli naise poolt marineeritud silmudega, mille tarretises on tuntav kaneel, nelk ja vürts. Minu meelest oli sobivuse võtmed kaneel ja šampanja magusus ühelt poolt ning teisel pool silmu kerge kirbe maitse koos šampanja mineraalsusega. Meile igatahes tundus tol õhtul see paar ideaalne!

Nüüd šampanjast lähemalt:

Koostis: 50% Pinot Noir ja 50% Chardonnay

Soe kollakas-roheline värvus.

Aroom pehme, mitte väga esiletükkiv, tunda küpsetisi, värskeid puuvilju ja koorekreemi.

Maitse mitmepalgeline: ühelt poolt tunda ümarust, küpsust, magususut, isegi mett, samas tuntav ka mineraalne noot ja pähklid.

Juhlini hinnang 1995 aastakäigule 91 punkti, arenedes 92.

Pommery

Minu esimene kohtumine Pommeryga toimus Tallinna lennujaamas, augustis 2011, umbes kell 7 hommikul (!) oodates Tallinn- Pariis lendu.  Kuis siis veel, kui mitte šampanjaga alustada oma puhkust Champagnes! See oli ainuõige otsus – Pommery Brut Royal oli täpselt see, mida me Maritaga tol hommikul vajasime. Maitse oli TÄIUSLIK, mull oli ilus ja meeleolu ülev. Šampanja oli aus – täpselt nii aus, et madam Pommery võib teispoolsusest siiapoole vaadates  rahul olla.

Samal õhtul Reimsi linnas jalutades jõudsime Pommery majani ning väljastpoolt jättis muinasjutu mulje – ilus suur kompleks, mis koosnes mitmest majast ja lugematust hulgast tornidest- justkui printsessi loss! Korra põikasime sisse ka – rahvast murdu, valik lai ja hinnad soolased.

Teekond Pommery maailma seisab alles ees – 1995. aasta Millesimme on külmas ning õige  pean sirutan jalad kamina ees pikaks ja naudin… ning loen Saale kingitud raamatut “Champagne. Maailma kõige glamuursema veini võidukäik sõja ja raskete aegade üle.”

Juhlini hinnang veinimajale 4*