Kohtumine Louis Roedereriga

Kui veebruaris 2019 avaldati nimekiri The Most Admired Champagne Brand 2019, siis Roederer oli selles nimekirjas auväärsel kolmandal kohal. Keda huvitab maja ajalugu, siis pikemalt saate lugeda siit.

Täna on õnneks põhjust pikemalt peatuda maja lipulaeval Christalil, varem ei ole meil olnud võimalust seda kultusšampanjat maitsta.
Vene tsaar Aleksander II oli suur Roedereri maja toodangu austaja ning aastal 1876 valmistati tsaarile eriline šampanja – Christal. Šampanja villiti läbipaistvasse kristallist valmistatud pudelitesse ning väidetavalt oli selleks kaks põhjust: esiteks nägid siis kõik, et tsaar joob hinnalist jooki, teiseks kartis Aleksander II mürgitamist ning uskus, et läbipaistvast pudelist on mürk paremini näha. Kristallist pudelid ei olnud väga vastupidavad ning neid kasutati vaid paar aastat.
Aastatel 1917-1927 Cristali ei valmistatud, kuna pärast revolutsiooni kadus ostujõuline Venemaa turg. Aastal 1928 otsustas madame Olry-Roederer Christali uuesti valmistama hakata. Läbipaistev pudel sai patenteeritud ning tänapäeval müüakse seda kollasesse tsellofaani mähituna. Paber pole mitte ainult ilu pärast, vaid kaitseb jooki ka UV kiirguse eest.

Maitsesime tol õhtul 4 erinevat Louis Roedereri šampanjat ning nüüd kõikidest järjekorras:

Brut Premier koostises 40% CH, 40% PN ja 20% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 3 aastat ning jäetud pärast korkimist rahunema veel minimaalselt 6 kuuks. Värvus klaasis oli kuldkollane, aroomis oli tunda õunasust. Maitses domineerisid samuti õunad, hapu sügisene Antonovka, hape oli ilus tugev ja kandis läbi terve maitse. Üldmuljelt oli tegemist värske ja heas tasakaalus joogiga, piisavalt elav, parajalt rikas ja jõuline. 

Järgmisena avasime Vintage 2012 – koostises 70% PN ja 30% CH. Segust 30% on küpsenud tammevaatides ning pärmisettel on jook küpsenud reeglina 4 aastat. Aroom oli röstine ja ahjuõunane, tunda oli ka kerget metalsust. Maitses oli küpsed õunad, lõppmaitses küpsed ploomid, järelmaitse oli hästi pikk. Piisavalt magusust ja hapet, mis olid heas balansis.

Kindlasti võiks anda mõlemale aastakäigu šampanjale aega küpsemiseks, kuigi nad olid juba praegugi väga nauditavad. Aga noored ja vihased veel, aastatega tuleb ilmselt ümarust ja küpsust juurde.

Eriti palju ootaks seda Rosé Vintage 2013-lt, sest tegemist on suurepärase aastakäiguga, millel on piisavalt palju vananemispotensiaali. Koostises 65% PN ja 35% CH. Aroomis oli tunda fenkolit ja kergelt aniisi, lillelisust ja kuivatatud luuvilju. Maitses oli jõuliselt tunda punaseid marju, samas oli piisavalt mineraalsust ja särtsakat hapet.
Meie nautisime roséd koos grillitud nektariini ja krevettidega ning maitsekooslus oli imemaitsev!

Ja õhtu lõpuks siis kauaoodatud kohtumine Christal 2006-ga! Koostises 40% CH ja 60% PN, pärast 5-6 aastat pudelis, lisatakse Christalile 10-11g/l suhkruid ning 8-10 aasta vanuseid CH ja PN reservveine. Värvus oli kuldkollane ja helkiv, aroomis oli tunda vaniljet, rosinaid ja meekärge. Maitse oli siidine ja pehme, tunda oli mesisust, piisavalt mineraalsust ja luuvilju. Christalil on vananemispotensiaali 20 aastat, ilma et ta kaotaks happes või oma iseloomus. Head säilitamist ja nautimist!

Louis Roederer Rosé 2009

Sel aastal avasime meie pere traditsioonilisel roosal päeval Roedereri 2009. aastakäigu rosé. Mõned aastad tagasi õnnestus maitsta Roederi 2004. aastakäiku ning tookord saime võimsa elamuse osaliseks. Palju vett on vahepeal merre voolanud, uued aastakäigud pudelitesse villitud ning isegi šampanjapudeli sildi kujundust on Roederer vahepeal uuendada jõudnud. Seekordne eksemplar jõudis Eestisse Londoni lennujaamast, aga kindlasti leiab seda ka lähemalt.

Kui enne veini juurde asumist veidi süübida sügavamalt 2009. aastasse, siis kuuldavasti oli talv tol aastal külm ja kuiv, kevad seevastu aga ebaühtlaste vihmahoogudega ja üsna soe. Alates juulist kuni korjeni septembri keskel oli kliima Champagne regioonis väga kuum, kontinentaalne ja kuiv. Roedereri maja on ülestähendanud isegi korjeajad tol aastal: Pinot Noiri korje Vallée de la Marnes ja Chardonnay korje Côte des Blancsis algas 10. septembril ning Pinot Noiri korje Montagne de Reimsis algas 15. septembril. Mitte et neil kuupäevadel šampanja maitsmisel ja hindamisel meie jaoks suur tähtsus oleks, mulle lihtsalt meeldib siin blogis ka numbreid jagada.

Nüüd aga siirdume loo peategelase juurde – Louis Roederer Rosé 2009:

Koostises 62% Pinot Noir ja 38% Chardonnay, veinist 7% on küpsenud tammevaatides malolaktilise fermentatsioonita.

Louis Roederer kasutab rosé šampanjade valmistamisel saignée meetodit, kus roosa värvus saadakse veinivirde hoidmisel koos viinamarjakestadega. Rosé 2009 on küpsenud 4 aastat settel ning pärast korkimist veel minimaalselt 6 kuud pudelist. Suhkrut on lisatud 9 g/ kohta.

Värvus klaasis oli tõeliselt särav, päikesepaistes sädelev lõhekala oranž.

Aroomis oli tunda punaseid marju ja kirsse, kergelt karamelli ja küpsetiste hõngu.

Maitses oli alguses mõrudaid tsitrusvilju ja sidrunikoort, keskmaitses tulid esile mõnusalt mahlased kirsid. Tõeliselt tugev ja domineeriv kirss oli seekord klaasis. Maitse oli mahlane, samas parajalt värske ja püsiva happega. Mõrudad noodid domineerisid, punased marjad ja ka kerged rohused ürdid. Hästi puhta maitsega šampanja, millel on koospüsiv maitsebukett, kus ükski detail ära ei kuku järgmises klaasis või järgmises sõõmus. Meie nautisime seda roséd koos sushiga, klassikaline kooslus, mis taaskord hästi kokku kõlas. Ilus vein oli!

 

Champagne Louis Roederer

Louis Roedereri šampanjamaja asutati juba aastal 1776 aga kuni aastani 1833 kandis maja nime Dubois Père & Fils. Louis oli tubli ärimees ning tal õnnestus oma maja šampanjat müüa mitmele välisturule. Roedereri tõeline edulugu sai alguse Venemaa turult, just samamoodi kui Veuve Clicquotil. Vene tsaar Aleksander II soovis oma külalisi üllatada erilise šampanjaga ning aastal 1876 jõudsid Venemaale esimesed Christali pudelid. Kusjuures pudelid olidki valmistatud päris kristallist. Jook pudelites oli aga magus, milline teistel turgudel enam tol ajal ei müünud, kuid Venemaal armastati. Valusa hoobi andis magus šampanja Roedererile pärast revolutsiooni, kui raha jäi Venemaalt saamata ning olemasolevat šampanjat oli raske teistel turgudel realiseerida.

Maja uus tõus algas 1930ndatel kui tüüri juurde sai Camille Olry-Roederer, kes juhtis maja 42 aastat. Nutika ärinaisena ostis ta kasumi eest kokku viinamarjaaedu grand cru ja premier cru külades. Tänapäevalgi elab maja hästi selle nutika otsuse peal, 70% vajalikest viinamarjadest tulevad oma aedadest. Maja juhib täna Frédéric Rouzaud ning veinimeister on Jean-Baptiste Lécaillon. Veinid fermenteeritakse külade kaupa eraldi, väikestes terasmahutites või tammevaatides. Reservveine hoitakse suurtes tammevaatides, sealt pärineb ka maja šampanjadele iseloomulik kerge vaniljepuudutus.

R.Juhlini hinnangul on tegemist Champagne maakonna TOP3 hulka kuuluva majaga, ta annab majale hinnangu 5/5-st ning soovitab osta ja proovida kõiki aastakäigu šampanjasid, milliseid õnnestub kätte saada.

Mina proovisin hiljuti kaasajastatud sildiga Brut Premier’i :

Koostises 40% PN, 20% Meunier, 40% CH. Reservveini kasutatakse ca 20%.

Värvus küpse tooniga kuldkollane.

Aroomis kerged tsitrused ja rohelised õunad.

Maitse oli alguses luuviljadest pungil, seejärel tõusis keskmaitses esile rohusus. Üsna lühike ja nõrk lõppmaitse oli seekord. Tekkis tunne, et šampanjat on lastud vist liialt lühikest aega keldrites küpseda, eelmised elu jooksul proovitud NV-d on olnud palju täidlasemad ja küpsemad. Aga üldmulje oli ikkagi positiivne ning ükski kohtumine nii Roedereri maja šampanjade kui ka Ameerikas toodetud vahuveinidega ei ole pettumust valmistanud. Nii et kui võimalus tekib, nautige!

Deutzi šampanjamaja degustatsioon

Imelisel reedeõhtul kogunes meie pisike šampanjaklubi, eesmärgiga süveneda Deutzi šampanjamaja loomingusse. Eestis on Deutz juba ammu ning mul on väga meeldivaid hetki olnud nii Brut Classicuga kui ka roséga. Kuna oli reede õhtu, siis me ei jõudnud suupisteid valmistada ning läksime seekord kergema vastupanu teed – tellisime austreid. Sõime neid nii toorelt kui gratineeritult. Austrid ja šampanja on klassikaline koosolus, värsked austrid ja õrnad mullid on üksteise jaoks loodud.

Esimesena lendas kork pudelilt, millel oli silt Blanc de Blancs 2008. Kork lendas ning klaasi valatud mullijook lõi meid kõiki oimetuks. Sõna otseses mõttes, osad meist ei toibunud sellest maitseelamusest õhtu lõpukski, kindlasti oli tegemist ühe eilse õhtu parima, kui mitte kõige parema joogiga.

Koostis 100% Chardonnay.

Aroomis lõi esimese hooga ninna hästi tugev küpsetis ja röstisus. Kui panna talulauta suur hunnik heinu, lasta neil seal seista ja vajuda, võib-olla hakkab isegi altpoolt kergelt mädanema ja kui pistad nina sinna heinahunnikusse, siis tunned sama aroomi – see oli Saale nägemus aroomist. Tasapisi lisandusid puuviljanoodid, hästi küpsed, kes tundis  pirni, kes hurmaad. Põnevalt hiilis aroomi tagaplaanil aga hoopis selline imal hape, selline varjatud, luusiv aroominüanss. Äärmiselt põnev ja mitmekülgne aroom!

Maitse oli sama põnev, alguses oli tunda päikese poolt kergelt kõrvetatud rohtu, kus lisaks röstile ikka on veel rohusust ka tunda. Keskmaitse ümar ja mesine, minule sümpatiseeris kõige enam täiesti lõpus keelel jääv pehme ja magusa alatooniga koduõlu maik.

Milline üheshingamine aroomil ja maitsel, milline suudpaitav hellitus! Suurepärane šampanja, uskumatu elamus, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Teisena mekkisime Brut Classicut, mis on väga maitsev traditsiooniline šampanja, aga eile jäi ta suurepärase avalöögi varju. Võib-olla vajaks ta ka veidi küpsemist pudelis veel, eile tundus maitse kergelt sinepine, sellerivart oli isegi tunda. Küpseid noote oli üllatavalt vähe, samas nagu öeldud, siis BdB surus ta kindlasti ebavõrdsesse positsiooni.

Kolmas valik oli võib-olla ootamatu, aga minu poolt teadlikult rea keskele paigutatud – Cuvée William Deutz Rosé 2002. R.Juhlin on valinud selle rosé 100 šampanja hulka, milline tuleb enne surma kindlasti ära proovida. Tema hinnangul on tegemist maailma paremuselt nr.2 roséga (kõik aastakäigud) pärast Louis Roedereri Cristal Roséd.  R.Juhlin soovitab teha nii: Go to Normandie, Bretagne, or Gotland and sit down and wait for the slow sunset, and enjoy it when the rocks adopt the same pink tint as the contents of the glass.

Meie küll päikeseloojangut ei näinud, kuid klaasis värelevat, õrna karamelli tooni nägime küll. Seltskonna rosé armastajad kiitsid jooki taevani, mina sealhulgas, tegemist oli kindlasti ühe parima roséga, mida mul on elus õnnestunud proovida.

Esimesed aastakäigud valmistati William Deutzi roséd ainult Ay külas kasvanud Pinot Noirist, kuid alates 1990ndast aastast on koostises ka 25% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda mineraalsust, soola lõhna, samuti õrnalt maasikaid.
Maitses punased marjad, maasikad ja mõrkjad noodid. Väga heas tasakaalus maitse!

 

Õhtu kaks viimast käiku oli sarnased ja samas erinevad Brut Millésime 2006 ja Brut Millésime 2007 alustasime nooremast.

Koostises: 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis staaritsesid rosinad, kuivatatud aprikoosid ja mustad ploomid. 2006. aastakäigus tulid esile küpsemad ja jõulised röstinoodid.

Maitsed erinesid üksteisest enam, vanem aastakäik oli hästi sügava maitsega, heas tasakaalus. Tunda oli röstsaia, kusjuures hästi pikalt suuspüsiv röstisus. 2007 oli võrdluses neutraalsema ja nõrgema iseloomuga.

Kokkuvõttes sai vanem aastakäik kõrgemad punktid ning nii mõnigi osaleja hindas selle õhtu parimaks šampanjaks!

Deutz on suurepärane šampanjamaja, kelle valikus ei ole ühtegi nõrka või pettumust valmistavat jooki. Eestis on need poeriiulitel täitsa olemas, mina soovitan neid kindlasti proovida!

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2

Roedereri šampanjamaja esindajad analüüsisid 2 aastat 1970ndate lõpus võimalust asutada  Andersoni orus veinimaja. Tol ajal oli seal orus ainult 4 veinimõisa ning ükski neist ei valmistanud vahuveini. Aastatel 1981-1982 ostis Roederer 4 erinevat viinamarja kasvandust ning neile anti ühine nimi “Quartet”. Tänaseks on nende valduses 240 ha seitsmes erinevas asukohas, aastane kogutoodang on 125 000 kasti. Roederer Estate tugevuseks peetakse reservveinide oskuslikku kasutamist vahuveinide valmistamisel. Täna on veinimeistriks kogenud Alsace päritolu Arnaud Weyrich.

Minul õnnestus maitsta Roederer Estate Bruti, mille valmistamisel kasutatakse ca 15% reservveini. Koostises ca 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir. Aroomi- ja maitsebukett oli karge, kompleksne, domineerisid pirnid ja mandlid. Kerge vürtsikas nüanss, segamini röstiste nootidega. Väga heas tasakaalus vein, nauditav algusest lõpuni.

 

Deutz šampanjamaja ja Deutz rosé

Deutzi šampanjamaja asutasid Aÿ külas 1838. aastal kaks sakslast – William Deutz ja Pierre Gelderman. Maja juhtis pikki aastaid André Lallierí, kes otsustas soetada valdusi ka teistesse veinipiirkondadesse: näiteks osteti Rhone orus Delas veinimõis, üks mõis Loire orus  ning asutati Maison Deutz Californias.

Aastal 1993 omandas mõisa enamusaktsiapaki Louis Roederer ning täna juhivad maja Fabrice Rosset ja Jean-Marc Lallier-Deutz.  Roedereri arvatakse olevat üheks enim omavahendeid omavaks ja pankadest sõltumatuks veinimajaks Champagnes. Nii et vahendeid ja tahtmist Deutzi arendada oli küll ja rohkemgi veel. Aastane kogutoodang on kasvanud 3 korda: 600 tuhandest pudelist on saanud 1.8 miljonit, veinimeistriks on Michel Davesne.

75% viinamarjadest tuleb Grand cru ja Premier cru küladest, Deutz ise omab maad viies külas kokku 42 hektaril. 1997.aastal müüdi California veinimõis, kuid vahuveinialane koostöö Uue Maailmaga kestab seniajani – partneriks on  Brancott Uus-Meremaalt. Mis on omamoodi huvitav situatsioon, sest Brancotti emafirma Pernot Ricard omab tegelikult kahte šampanjamaja – GH Mummi ja Perrier-Jouëti.

Deutzi šampanjade stiil on üldiselt tagasihoidlik, elegantne ja keskmise täidlusega, kus on kristallselgelt tunda puuvilju. Seekord siis lähema vaatluse all rosé:

Koostis 100% Pinot Noir

Värvilt kollakas lõheroosa, mull klaasis oli pigem laisa iseloomuga.

Aroom sirgjooneliselt marjane, tunda jõhvikat, värsket vaarikat ja  mõrkjat pohla koos kibuvitsamarjadega. Aroomi lõppu lisandus torkivat  mineraalsust koos punase õunakoore ja pihlakamarjadega, samuti ilmus välja punane  sõstar.

Maitse oli täidlaselt marjane, samaa ürdine ja rohune, kus oli tunda värskeid kirsse,  kibuvitsamarju ja mõrkjaid pihlakaid. Lisaks marjasusele tungis esile apteegitill oma paraja mõrususe ja maitsenüansirohkusega. Lõppmaitse oli pikk ja ühtlane, elegantselt vürtsikas-marjane, tunda oli ka röstitud pähkleid.

 

 

 

2004 Louis Roederer Brut Vintage

Vintage 2004 jõudis Eestisse Moskvast ükskord emadepäeva paiku, kuid lahti korkisime selle hoopis isadepäeval, ilusal kuupäeval 11/11. Reimsis olles maitsesime Roedereri Bruti  ning jäime väga rahule, sestap olid ootused vintage osas üsna kõrged.

Louis Roedereri vaimustas Pinot Noiri viinamarja mitmekülgsus ning ta otsustas vintage selgroo üles ehitada just Pinot Noirile tugevusele ja struktuursusele. Viinamarjad on kasvanud Montage de Reimsis, kus viinamarjad valmivad veidi aeglasemalt ning sestap on vein alguses üsna kinnine ja karm. Tammevaadis areneb vein intensiivsemaks ning iseloomukaks. Aastal 1850 ostis Louis 15 viinamarjaaeda Verzenays eesmärgiga tagada vintage tootmiseks vajaliku kvaliteediga viinamarjade olemasolu.
Vintage küpseb keldris vähemalt 4 aastat ning lõplik küpsemine toimub pudelis pärast korkimist 6 kuu jooksul.

Koostis: 70% Pinot Noir, 30% Chardonnay.

Värvuselt kuldkollane, kerge merevaigu tooniga.

Aroomis alguses kerge kaseleht, kohe lisanduvad õunakoor ja tsitrused, peamiselt apelsin.  Veelgi enam avanedes tunda karamelli ja kerget rösti.

Maitse täidlane ja rikkalik, ümar, tunda klasskommi ja mett, samas taustal ka kerge happenoot. Võimas ja iseloomukas šampanja!

Juhlini hinnang 88, arenedes 94 punkti.  

Üllatav Soome

Laupäeval võtsime üle mitme aasta ette ühepäevase reisi Helsingisse, eesmärgiks lihtsalt end tuulutada, ringi tallata ja Soome õhku hingata. Viking Line hommikune reis oli üsna rahvarohke, meiesuguseid tuuletallajaid oli teisigi. Lõime laevalehe lahti ning saime teada, et Viking Line pöörab nüüdsest rohkem tähelepanu šampanja valikule ning on oma riiuleid rohkesti täiendanud. Laevapoe riiulid üllatasid tõesti laia sortimendi ja hinnaskaalaga, suurimad üllatajad olid  kõrgema hinnaklassi šampanjad, kus nt Roedereri Cristal 2004 maksis 149€ ja Krug Grand Cuvée 125€. Lisaks veel hulk tuntud (Pol Roger, Charles Heidsieck, Taittinger) ja tundmatuid nimesid, milliste hinnad algasid 25 eurost ja lõppesid 100 juures. Laevašampanjaks on VL valinud Laurent Perrieri, seda müüdi mitmes suuruses nii kohvikutes kui poodides.

Suurim üllatus tabas mind aga poes tund pärast avamist kui Krugi riiul oli tühjaks ostetud, no seal oli vähemalt 6 karpi. Pidasin seda esialgu eksituseks või silmamoonduseks….aga tagasiteel sain selgust. Nimelt oli VL-l seekord šampanja nädalavahetus ning korraldati ka degustatsioone (ilmselt siis Soome pool reklaamides), mille käigus tutvustati väga häid ja ka kallima hinnaklassi jooke ning needsamad inimesed siis hommikul ostsidki poe tühjaks. Imekspandav, pole midagi öelda, niimoodi kasvatataksegi klientuuri ja levitatakse šampanjausku.

Helsinki oli ikka endine, nagu meil, nii ka neil kesklinnas kesklinna hinnad –  siiavõileiva eest pidi välja käima juba 3.50. Aga maitses hästi. Stockmanni toiduosakond on minu jaoks ikka endiselt klass omaette, vaata ja imesta kui ilus ja rikkalik väljapanek meist kõigest 75 km kaugusel. Kahju kohe, et autoga ei läinud, seljakotti kõike soovitut kahjuks ei mahutanud. Alkoholi osasto oli põnev, lisaks rikkalikule veinivalikule uudistasin muidugi ka šampanjaletti, hinnad algasid 20 eurost ning üllatav oli magnum pudelite lai valik. Muidugi, eks üle lahe on ostjaid rohkem, nõudlus suurem ja nende jaoks on ka valikuvõimalusi loodud. Ei tulnud ka meie sealt tühja kotiga ära ning nüüd ootame päikeselist sooja õhtut. Nii et kui järgmine kord üle lahe sõidate, hoidke silmad ja rahakotirauad lahti!

Mullitamiseni!