Kohtumine Veuve Clicquot šampanjamajaga

Madam Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin on šampanja ajaloo üks silmapaistvamaid naisi, kes vaid 27 aastaselt leseks jäädes otsustas äial mitte lubada šampanjamaja maha müüa ning sisenes julgelt valdavalt meeste pärusmaaks olnud šampanjamaailma. Ta julges võtta riske, oli töökas ja loominguline ning kindlasti mängis maja eduloos rolli kogu tema ümber olnud meeskond. Pikemalt maja ajaloost kirjutasin ka kunagi varem. 

Lähiajaloost veel niipalju, et aastal 1987 loodi LVMH Grupp, kuhu täna kuulub ka Veuve Clicquoti šampanjamaja. Maja NV rosé lansseeriti kirsipuude õitsemise ajal 2004. aasta kevadel Jaapanis, kuid kogu ülejäänud maailm pidi seda rosé’d veel 2 aastat ootama.

Soov teha Veuve Clicquoti majaga lähemalt tutvust oli meie peades juba ammu, aga alati kui klubiõhtuks maja valimine toimus, siis ikka tundus mõni teine maja palju põnevam või erilisem. Veuve Clicquoti turundus on maailmas ülitugev ja sisuliselt ükskõik kuhu pilgu pöörad, on ta kohal. Eks see aspekt ka veidi hoidis meid tagasi.

Mitte väga kaua aega tagasi võtsime kätte ja proovisime ühel kenal talvisel laupäeval Läänemaal nelja erinevat Veuve Clicquot šampanjat. Alustasime Veuve Clicquot Brut Yellow Label NV-st. See šampanja on maailmas tootmismahult (ca 13,5 miljonit pudelit aastas) teisel kohal pärast Moët&Chandoni Brut Impériali. Kui maja veinimeistriks sai Dominique Dermarville, siis ühe esimese otsusena tõi ta majja tagasi suured tammevaadid, milliseid polnud seal nähtud pärast 1960ndaid. Peamiselt kasutatakse neid aastakäigu šampanjade valmistamiseks, kuid kehvematel aastatel kui vintage šampanjat ei tehta, siis kasutatakse neid vaate Yellow Labeli valmistamisel. Kuigi see tammevaadi puudutus on kui piisake meres, on see siiski šampanja iseloomus tuntav. Lisaks kasutatakse kuni 35% reservveine. Yellow Label sünnib kohe juua, kuid ka säilitada 2-3 aastat, mille jooksul ta küpsust veel juurde kasvatab.

Koostises 50-55% Pinot Noir, 15-20% Meunier ja 28-33% Chardonnay. Suhkruid on lisatud 10g/l.

Värvus klaasis oli tumeda helgiga kuldkollane. Aroomis oli krõbedat ahjusooja röstisust ja kukekommi. Maitse oli alguses väga kreemine ja natuke röstine, keskmaitses ilmusid õunad ja lõpus ka kriidised noodid. Suhkruid on lisatud päris palju, nii et jook on hästi ümar ja kergelt joodav. Meie jaoks oli see Yellow Label tõeliselt positiivne üllatus, kõikidele meeldis ja ületas meie arvamusi ja ootusi.

Seejärel võtsime kaks aastakäigu šampanjat: Veuve Clicquot Vintage Brut 2008 ja Veuve Clicquot Vintage Rose 2008.

2008 oli viinamarjade valmimiseks väga heade tingimustega aasta, korje toimus hea ilmaga ning tegemist on väga suure potensiaaliga aastakäiguga. See aastakäik oli järjekorras 65, alates aastast 1810. Eelmised aastakäigu šampanjad pärinevad aastatest 2002 ja 2004, viimast nautisin mõned aastad tagasi jõuluõhtul.

2008 aastakäigu puhul on esmakordselt 5% veinist hoitud Kesk-Prantsusmaa tammedest valmistatud vaatides ning see lisab šampanjale rösti ja vaniljet.

Värvus oli Brutil helekollane, õrn särav toon. Rosé oli klaasis jõhvikatooni.

Maitse oli Brutil hästi värske ja ergas, hape oli jõuline ja julge. See šampanja vajab kindlasti aega, et küpseda ja rahuneda ning siis oma parimad iseloomuomadused välja tuua.

Rosé aroomis oli punaseid marju ja ka tsitruse noote. Maites tulid esile lisaks happele ka jõhvikad ja kirsid, lõppmaitse oli suhteliselt lühike.

lmselgelt olid mõlemad aastakäigu šampanjad liiga noored tarbimiseks. Veinimeister annab nii tavalisele kui rosé 2008 aastakäigule vananemispotensiaali kuni aastani 2030(!). Tasub panna paar pudelit keldrisse küpsema, mõned aastad oodata ja siis lasta šampanjadel uuesti rääkida. Mina igatahes võtsin soovitust kuulda.

Tolle päeva parim šampanja oli aga vaieldamatult La Grande Dame 2006. Esimest korda tehti seda šampanjat aastal 1969 ning šampanjasõbrad said seda maitsta aastal 1977. Segus kasutatakse eranditult ainult 8 grand cru aiast korjatud viinamarju, 2006. aastakäigu segus on 53% Pinot Noir ja 47% Chardonnay viinamarju.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, röstitud leiba, rikkalikku rosinakooki, aroom oli küps ja mõnusalt ümar. Maitse oli aga veelgi küpsem, täidlane ja täiuslikus tasakaalus, siidiselt pehme ja suud paitav. Ülim nauding ja imetlust vääriv veinimeistri kätetöö!

 

Ilus roosa päev

Ühel laupäeval võtsime mulliklubiga nõuks maitsta erinevaid rosésid ning neid omavahel võrrelda. Varem kui oleme majapõhiselt lähenenud, siis roséd on reeglina alati vähem tähelepanu saanud ning sageli ka hinnangutes viimaste sekka jäänud. Osad meist on suured rosé armastajad, teised vastupidiselt ei pea neist palju, sestap tuligi idee maitsta ainult rosésid ning neid omavahel võrrelda.

Lähenesin lähteülesandele piirkonnapõhiselt ning otsisin välja 7 erinevat roséd kolmest erinevast piirkonnast.  Roséde saatjateks panin lauale erinevad suupisted: lõhetartar, hanepasteet, seentega seapasteet, külmad liha- ja singilõigud ning värsked maasikad. Taoline lähenemine võimaldas meil erinevaid suupisteid jookidega sobitada ning otsida just parimat kooskõla.

Alustasime Montagne de Reimsi piirkonnast pärit šampanjamajadega, esimene käik oli Michel Arnould Brut Rosé. Valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, värvus imekaunis mannavahu roosa. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid. Maitses samuti punased sõstrad ja karamellinoodid, järelmaitses ilmus silme ette lapsepõlvest meeles Põltsamaal toodetud “Kosmose” tuubimarmelaad. Väga heas tasakaalus šampanja, meeldivalt kooskõlas maitse ja aroom ning valisime selle üksmeelselt üheks tolle õhtu lemmikuks. Kindlasti kuuleme sellest Verzenays asuvast šampanjamajast veel!

Järgmisena voolas klaasidesse Veuve Clicquot Rosé. Koostises 50%-55% Pinot Noir, 28%-33% Chardonnay ja 15%-20% Meunier. Värvus oranžikas, aroomis oli tunda röstiseid noote ja vaarikaid. Maitse oli mineraalne ja väga tugeva happega, lausa metalsed noodid jäid keelele püsima. Terav ja tugev, lõppmaitses mõrudad noodid.

Kolmas rosé oli maitsmisjärjekorras G.H.Mumm Le Rosé. Esimene rosé “Royal Rosé” valmistati Mummis juba 1860ndatel. Koostises 60% Pinot Noir, 22% Chardonnay, 18% Meunier. Jõhvikapunane värvus, aroom oli üsna nõrk, ainult kergelt oli tunda maasikaid ja vaniljenoote. Maitse oli nõrk ja iseloomutu, kindlasti jäi teistele rosédele sel õhtul kõvasti alla.

Edasi liikusime Vallée de la Marne majade juurde ning sealt piirkonnast oli meil kaks esindajat. Esimesena korkisime lahti Billecart-Salmon Rosé. Ma olen Billecart-Salmoni šampanjasid maitsnud ja kiitnud ka varem ning pettuma ei pidanud me ka seekord. Kvaliteet on alati garanteeritud!

Koostises võrdsetes osades PN ja CH ning 20% Meunieri. Kollakas lõheroosa värvus. Hästi mitmekihilised aroom ja maitse, tunda küpsiseid, punaseid marju ja melonit. Heas tasakaalus šampanja, mille lõppmaitses domineerib mesisus. Suurepärane šampanja, enamike testijate jaoks tollel õhtul nr.1 šampanja.

Järgmisena Laurent-Perrier Cuvée Rosé, taaskord vana tuttav. Šampanja on valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, kauni vaarikaroosa värvusega. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid, vaarikaid ja kirsse. Nii aroomis kui maitses oli tunda kerget metalset puudutust, aga seda oli täpselt parasjagu ja see nüanss mõjus tervikule hästi. Heas tasakaalus šampanja, oli parajalt hapet ja marjasust ning lisaks veel lõppmaitses paras ports karamelli. Väga hea šampanja ning ka kindlasti meie üks lemmikutest tol õhtul.

Edasi liikusime Èpernaysse ning maitsesime Charles Mignoni Cuvée Comte de Marne Roséd. Koostises on 45% CH, 55% PN ning 15% Bouzy punaveini. Värvus on hallika alatooniga oranž. Aroomis oli tunda kirsse ja vaarikakompotti, osad ninad tundsid ka lillelisi aroome. Maitse oli vähehappeline, samas parajalt röstine ja pähkline, tunda oli ka virsikuid. Heas balansis šampanja, igati nauditav!

Last but not least, oli Michel Arnould Cuvée Fleur de Rose nii et õhtu esimene ja viimane rosé pärinesid samast majast. Koostis 100% Pinot Noir, aroomis oli tunda arooniaid ja  metsmaasikaid. Maitses klaaskommid ja siirupised omadused, mõnusas tasakaalus tagasihoidlik rosé, väga lihtsalt nauditav šampanja. 

Roosa laupäev lõppes igati positiivsete emotsioonidega, saime targemaks ning arendasime oma maitsemeelt. Kui peaksime täieliku pingerea avaldama, siis viimaste seas on kaks suurtootjat, nende roséd olid iseloomutud ja üheülbalised. Õnneks siiski enamus maitstud šampanjadest olid äärmiselt nauditavad, nii et elagu roséd! Tundub nii, et roséde mittearmastajad õnnestus ka selle degustatiooniga ehk armastajate leeri pöörata. Head nautimist head mullisõbrad!

Veuve Clicquot Ponsardin Vintage 2004

Kingitused on toredad, eriti need, mis sa ise endale teed. Mina kinkisin endale eelmise aasta jõuludeks Veuve Clicquoti 2004 aastakäigu šampanja.
Madame Clicquot valmistas oma esimese aastakäigušampanja aastal 1810. Tookord valmistati jook ühe erakordse aastakäigu saagist. Tänapäeval otsustab veinimeister, kas veinidel on keskmisest suurem vananemis- ja valmimispotensiaal ning otsustab siis, kas valmistada aastakäigu veini või mitte. Iga aasta pole kaugeltki mitte sobilik vintage šampanja valmistamiseks, 2004. aastakäik oli järjekorras number 64.

Koostis: 62% PN, 30% CH, 8% Meunier

Aroom hästi röstine, tunda küpseid pirne, luuvilju, samuti varasuviseid rohetavaid taimi ja võililli! Milline õndsus tunda jõuluõhtul ninas võililli!?

Maitse terviklik ja täidlane, tunda mesisust ja samas ilmus ka hapuoblika nüansse. Keskmaitse oli balansseeritud ja terviklik, keskmise happega, lõppmaitses sisenesid mõrudad noodid.

Üldpilt väga positiivne, šampanjal oli tugev kehand, selge iseloom, karakter hästi jõuline ja terviklik. Jook oli võimas algusest lõpuni välja. Suurepärane šampanja kaunistamaks (jõulu)õhtut!

Veuve Clicquot Brut Yellow label

Kaunil kollasel päikesepaistelisel laupäeval on paslik üles tähendada märkmed ja emotsioonid Yellow Labeli (Rootsis kutsutakse seda jooki Kollaseks Leseks) kohta.

Vaatamata sellele, et Clicquot näol on tegemist suurtootjaga, aastatoodang 18 miljonit pudelit, on maja suutnud läbi aegade säilitada Pinot’l baseeruva klassikalise stiili ning šampanjades on tunda taigna, leiva ning pipra selgeid elemente.

Ajavahemikul 1860-1870 sisenes Clicquot šampanjapudeli kujunduses uude ajajärku. 1873 aastakäik sai “spetsiaalse riietuse” – kollast värvi sildi. Aastal 1876 sai kollasest sildist spetsiaalne tunnus kuivale veinile, mida müüdi Briti saartel. Yellow label võeti kiirelt omaks ning müügiagendid ja kliendid nõudsid just kollast šampanjat. Yellow Labelil on ka väga kaunis, teistest eristuv madami portreega korgikaas.

Koostis: 56% PN, 16% PM, 28% CH
Värvuselt kuldkollane, päikeseloojangu varjund, äärmiselt mahe toon.

Aroomis tunda rosinaid, puuvilju, kerget vanilli ja brioche. Minu jaoks domineeris üle kõige puuvili, üldine aroomibukett ei olnud väga intensiivne ja iseloomukas, pigem rahulik, pipranoote ma kahjuks ei tabanud. Maitses oli selgelt tunda puuvilju ja marju üsna heas tasakaalus.

Juhlini hinnang 74, arenedes 85

Veuve Clicquot Ponsardin

Seekord teeme nii, et kõigepealt räägime majast ning alles tulevikus veinidest.
Majale pani 1772. aastal aluse Philippe Clicquot. Tema poeg, François, abiellus Nicole-Barbe Ponsardiniga, kes vaid 27 aastasena jäi leseks ning hakkaja naisterahvana võttis aastal 1805 maja juhtimise üle.  Naisel oli hea ärivaist, ta lõi vajalikke sidemeid ning tema šampanjad leidsid tee Euroopa õukondadesse sealhulgas Vene Impeeriumi südamesse.

Aastal 1811 oli Champagnes erakordne saak, legendikohaselt tänu komeedile ning erakordsest saagist valmistati Clicquotis erakordne vintage: The Comet Cuvèe.

Lisaks võimsa äriimpeeriumi ja tugeva brändi ülesehitamisele võib Madam Clicquoti suurimaks saavutuseks lugeda 1816.a koostöös veinimeister Antoine de Mülleriga välja arendatud pudelite hoidmiseks mõeldud aukudega raam-riiulit.
Nimetatud riiul oli võimas läbimurre šampanja valmistamise tehnoloogias, sest võimaldas  veinisetet eemaldada hoopis efektiivsemalt ja väiksemate veinikadudega kui seni tehtud oli.

Omal ajal oli ülimalt uuenduslik ja erakordne ka kollast värvi silt, mis patenteeriti 12.veebruaril 1877.aastal.

Teadaolevalt vanim avamata Veuve Clicquot`i pudel leiti 2008. aastal Šotimaalt ning tegemist oli 1893. aastakäiguga. Haruldast ja hindamatu väärtusega pudelit hoitakse täna Reimsis Clicquoti külastuskeskuses.

Ka 2010. aastal Soome lahest leitud šampanjalaadungis, mis ilmselt oli teel Peterburgi,  oli lisaks Heidsieckile ka  Clicquot šampanjat.

Täna omab Clicquot 284 hektarit aedu 22 külas ning sellest piisab, et valmistada aastas tohutu 18 miljonit pudelit šampanjat. Alates 1987. aastast kuulub Clicquot Louis Vuitton Moët Hennessy (LVMH) grupi koosseisu.

Madam Clicquot oli legend ja paljuski tänu temale saame täna kogeda neid hõrku kihisevaid naudinguid.

Õige pea jagan teiega ka oma esimest kogemust kollase lesega, Gula Änkan`ga, nagu rootslased Veuve Clicquoti kutsuvad. Seniks aga mullitavaid naudinguid Teile!