Piper-Heidsieck Rosé Sauvage NV

Kõigi kolme šampanjamaailma Heidsiecki: Charles Heidsieck, Piper-Heidsieck ja Heidsieck Co&Monopole juured algavad Florens Louis Heidsieckist, kes pani aluse oma firmale juba aastal 1785. Pärast tema surma jätkas äri tema vennapoeg Christian Heidsieck ning nime teine pool “Piper” lisandus tänu Henri-Guillaume Piperile, kes abiellus lõpuks Christiani lesega. Mõis kuulus perekonnale kuni aastani 1989, mil neist sai Rémy Cointreau osa.

Piper-Heidsiecki on läbi aegade hästi turundatud ning kuulsaim Piperi fänn oli kindlasti Hollywoodi staar Marilyn Monroe, kes väidetavalt alustas oma hommikuid klaasikese Piperi šampanjaga. Hoogne turundus toimus aga ka juba palju varem – firma 100ndaks (aastal 1885) juubeliks disainis Carl Fabergé šampanja tarbeks teemantide ja kullaga kaunistatud pudeli.

Esimesena tegin tutvust Piperi Rosé Sauvage NV-ga:

20130710-195643.jpgKoostis: 45% PN, 40% PM, 15% CH

Värvus tugev granaatpunane, meenutas toore liha värvust, nii sügav punane toon oli.

Aroom elav ja mahlane, tunda jõhvikaid ja pohli. Kerge röstine nüanss, kuid domineerib siiski marjasus.

Maitses on iseloomu, hästi sirgejooneline ja mahlane maik, kus tunda punaseid metsamarju, veidike barbarissi ja lõppmaitsesse hiilib kerge mõrusus. Mulle imponeeris selle šampanja iseloomukus ja selgroog, ta võiks olla hea kaaslane näiteks pardi kõrvale.

Juhlini hinnang 75, arenedes 80.

Champagne Henriot

Perekond Henriot on algselt pärit Lorrainest, kuid aastal 1640 kolisid nad Champagnesse. Peamiselt tegeleti tekstiilide ja veini müügiga, tasapisi aga hakkas perekond kokku ostma viinamarjuaedu. Aastal 1794 abiellus Nicolas Henriot Apolline Godinot`ga, kes oli kuulsa ja osava veinimeistri Abbé Godinot`i õetütar. Üheskoos hakkasid Nicolas ja Apolline veini valmistama ning aastal 1808 asutas selleks ajaks juba kahjuks lesestunud Apolline ametlikult Henrioti šampanjamaja. Alguses müüs ta šampanjat nimetuse “Veuve Henriot Ainé” alt. Ta oli tubli ja tegus ärinaine ning ta müüs šampanjat nii kodu- kui välismaal. Henriotist sai Hollandi kuningliku perekonna ametlik varustaja ning õige pea jõid seda ka Habsburgid Austria-Ungari keisrikojas.

19.sajandi keskpaigas ristusid Henrioti ja Charles Heidsicki suguvõsad ning sest saadik on need kaks majad olnud üksteisega väga tihedalt seotud. Tänagi jagatakse ühiselt kontoripindu ja veinikööke.

Mina leidsin Henrioti veinidkoju.ee-st, kus müüakse kaupa ainult kastiga, (positiivse) üllatusena on Henrioti kastis ainult 2 pudelit.
Tellisin Henriot Brut Souveraini:

20120924-194252.jpgVärvus: särav kuldkollane

Koostis: ca 60% PN ja 40% CH osade allikate sõnul siiski lisatakse ka väike kogus PM-i.

Aroomis tunda valgeid lilli, tsitruseid ja kollased puuvilju.

Maitse hästi mõru, bitter šokolaad, tugev mesi, ploomid. Šokolaadi mekk oli tõelisest rabav ja meeldejääv.

Üldmulje suurepärane, tõeliselt isepärane ja huvitav šampanja! Juhlini hinnang 82, arenedes 88.

Charles-Camille Heidsiecki lugu

Täna tahan teiega jagada üht imelist ja liigutavat lugu šampanja ajaloost.

………………………………………………………………………………………………….

Charles- Henri Heidsieck oli nutikas mees, kellel tuli 1811. aastal kui Napoleoni armee lähenes Moskvale, idee jõuda Moskvasse enne Napoleoni armeed ning tähistada võitjate sisenemist. Kahekümne ühe aastane noormees ostis valge hobuse ning ratsustas sellel 2000 miili Reimsist Moskvasse. Tema saabumine oli tõeline sensatsioon, tekitades elanikes palju elevust ning konkurentides pahameelt.

Charles-Henri poeg Charles-Camille Heidsieck oli aga andekas ja veelgi hulljulgem mees kui tema isa. Aastal 1851, enne kolmekümneseks saamist, pani ta aluse omanimelisele šampanjamajale ning uskus võimalusse siseneda Ameerika turule. Ta saabus Bostonisse aastal 1852 ning oli esimene šampanjamaja omanik, kes isiklikult USA-d külastas. Charles vaimustus selle maa energiast ning ringi rännates tema vaimustus ainult kasvas. Targa mehena palkas ta endale kohaliku agendi ning lükkas müügi  täie hooga käima. Viis aastat hiljem New Yorki saabudes tervitati teda kui naasvat kangelast, tema auks korraldati vastuvõtte ja temast kirjutasid ajalehed. Charles oli 190 cm pikk, moeka kitsehabeme ja vuntsidega, suurte, sügavate ja naeratavate silmadega. Teda hakati kutsuma Šampanja- Charlie´ks.

Ilus edulugu sai tõsise tagasilöögi kui 12.aprillil 1861. aastal algas Ameerika Ühendriikide kodusõda.

Heidsieck tormas uudist kuuldes esimese Ameerikasse suunduva laeva peale, kuna pool tema varast oli Ameerikasse investeeritud ja mitme tuhande pudeli eest oli raha veel saamata. New Yorki jõudnuna kuulis ta oma agendilt, et on vastu võetud  uus seadus, mis vabastab võlgnikud nende kohustustest ning agent ei kavatsenudki talle raha maksta! Seadus oli vastu võetud Lõuna sissetulekute vähendamiseks, kuid nagu ikka, leidus kavalpäid, kes tõlgendasid seadust nii nagu neile vaja. Heidsieck otsustas minna Lõunasse ning raha tarnitud šampanja eest siiski kokku koguda. Kuna Lõunas raha ei olnud, otsustas  Charles  võtta raha asemel puuvilla, paigutas need kahele laevale ning saatis Prantsusmaa poole teele. Kahjuks kumbki neist sinna ei jõudnud…

New Orleansi naastes Charles arreteeriti ning kuna tema kotist leiti diplomaatilisi dokumente, siis süüdistati teda spionaažis ja heideti Fort Jacksoni vanglasse, mis asus Mississippi delta soisel saarekesel. Heidsiecki perekond ja sõbrad hakkasid võitlema tema vabastamise eest, läkitades palvekirju Napoleon III-le. Vanglas möllas kollapalavik, samuti tuli vangidel võidelda looduslike valvurite – alligaatoritega, kes üritasid ronida sisse kongide lahtistest akendest iga kord kui veetase jões tõusis.

16. novembril 1862 tasus võitlus end ära ning president Lincolni ettekirjutusega vabastati Charles vanglast. Kosumiseks ja taastumiseks kulus terve talv ning alles kevadel jõudis ta koju tagasi. Ta oli masenduses, kuna äri oli läinud pankrotti ja tema naine oli hakanud arvete maksmiseks nende vara müüma.

Ja siis juhtus ime….

Ühel talveõhtul koputati Heidsiecki uksele ning paluti tulla naaberkülla kohtuma sinna saabunud misjonäriga. Preester ulatas talle paki pabereid ja maakaardi. Tegemist oli Colorados asuva maatüki paberitega, kõik kirjutatud Heidsiecki nimele. Preester selgitas, et Heidsiecki endise agendi vend tundis sügavat kahetsust, et agent oli keeldunud Charlesile maksmast ning loodab, et maatükk katab vähemalt osaliselt võlgu oleva summa. Heidsieck oli sõnatu – maa hulka kuulus kolmandik Denveri linna territooriumist. Tillukesest külast oli saanud suur ja jõukas linn, maatükk oli väärt miljoneid! Heidsieck müüs maa maha ning maksis saadud rahaga ära kõik oma võlad, paari kuu pärast oli šampanjamaja uuesti jalul.

(Kirjalik allikas: Don & Petie Kladstrup “Champagne”)