Eelmisel nädalavahetusel veetsime 3 päeva Pariisis, kindlasti ühes minu lemmiklinnas ning seekord käisime seal lihtsalt head toitu ja jooki, kunsti, imekaunist linnapilti ning veidi soojemat kliimat nautimas. Igavesti vahva oli, prantslased ikka oskavad elu nautida ning seal olles hakkad ise ka justkui vähem kiirustama, muretsema ning elu nautima. Reisides meeldib meile alati käia ka kohalikes toidu- ja veinipoodides ning šampanjaletiski ei saa ju külmalt ja midagi kaasa haaramata mööda jalutada. Esimesel õhtul haarasime kaasa Canard-Duchêne Rosé poolpudeli ning järgmisel päeval pärast pikka, ca 30 000 sammust koosnevat jalutuskäiku, oli seda kosutuseks just väga vaja.
Canard-Duchêne on tuttav maja, kuigi Eestis väga tihti selle brändi otsa ei satu, mõne restorani veinikaardil siiski võib neid kohata. Minevikus paar korda varem olen maitsnud nende šampanjasid ning maja ajaloost saate lugeda siit. Aastal 1968 tähistati maja sajandat aastapäeva ning selle puhul valmistati esimest korda Charles VII cuvéed. Täna jaotuvad maja šampanjad viie erineva kategooria alla, Rosé kuulub esimesse nn Requisite Collection-sse.
Koostises 30% PN, 40% Meunier ja 30% CH, reservveine on kasutatud 10% ja suhkruid on lisatud 8g/l kohta.
Värvus klaasis oli lõheroosa, selge oranžikas toon.
Aroom oli värske ja marjane, ennekõike oli tunda maasikaid ja vaarikaid.
Maitse oli parajalt värske, hästi julge ja otsekohene. Keskmaitses domineeris väga tugevalt kirsikompott, kirsid oli väga võimsad, hape ehitas tugeva selgroo. Tunda oli veidi ka maasikaid, metsmaasikaid ja lõpus ilmusid kerged suitsused noodid. Üldmulje oli delikaatne ja võiks öelda, et isegi täiuslik. Sellist roséd jooks veel!
Veinimeister iseloomustab seda jooki kui delikaatset ja suvist, otsustavalt elegantset ning soovitab nautida koos grillitud valge liha, Serrano singi või punaste marjadega panna cotta kõrvale. Meie nautisime seda aperitiiviks ning oli väga hea!
Billecart-Salmoni majja sattusime oma esimesel šampanjareisil, majja sisse küll kahjuks ei saanud, aga jalutasime aias ning nautisime seda imekaunist ehitist väljastpoolt. See maja on kindlasti üks minu lemmikutest ning hea meelega maitsen nende šampanjat kui võimalust on. Maja ajaloost ei olegi ma enne pikemalt kirjutanud, nüüd siis parandan selle vea ning loodetavasti viitsite selle kirjalohe lõpuni lugeda.
Nicolas François Billecart ja Elisabeth Salmon abiellusid aastal 1818. Koos rajasid nad Billecart-Salmoni nimelise veinimaja nende kodulinna Mareuil-sur-Aÿ-sse ning Nicolas otsustas ühendada jõud oma naise venna Louis Salmoniga, kes oli väga huvitatud öenoloogiast ja veinivalmistamise kunstist. Aastal 1900 võttis Billecart-Salmon osa Pariisi maailmanäitusest, nad olid ka üks Palais du Champagne ehituse sponsoritest ning nende šampanjat pakuti näitusekülalistele ka klaasiga. Aastal 1919 kutsuti Charles Roland-Billecart sõjaväkke ning pärast sõja lõppu naases ta praktiliselt tühjade keldritega majja – säilinud oli vaid 75000 pudelit šampanjat. Algas raske maja ülesehitamise töö ning aastaks 1936 oli maja tootmisvõimsus kasvanud 217 000 pudelini aastas.
Charles Roland-Billecarti vanim poeg Jean algatas aastal 1958 kvaliteedi parandamise revolutsiooni. Ta sai inspiratsiooni õlletootjatelt ning ta võttis kasutusele pikema ja madalamatel temperatuuridel toimuva fermentatsiooni. Selline tehnoloogia aitab tagada Billecart-Salmoni šampanjadele baasomadused – värskuse ja peenuse. Aastal 1964 valmistati esimest korda Cuvée Nicolas François lugupidamise märgiks maja asutajale.
1970ndatel otsustas Jean Roland-Billecart esitada väljakutse šampanjale, mida siiani oli peetud nn teise klassi šampanjaks – Brut Rosé. Tema eesmärk oli luua roosa šampanja, mille värvus oleks kahvatut tooni roosa ning maitses eristuksid värskus ja punaste marjade noodid. Muudatuse risk tasus end ära ning Brut Rosést on saanud nüüdseks üks maja lipulaev.
Aastal 1993 asus maja juhtima Jeani vanim poeg François, kes tegi väga radikaalse kannapöörde. Ja nimelt osteti tagasi kogu supermarketites olev Billecart-Salmoni šampanjade tagavara ja otsustati šampanjat müüa edaspidi ainult iseseisvates veinipoodides ning restoranides. See oli oluline brändi repositsioneerimise otsus.
Aastal 1999 valiti Cuvée Nicolas François Billecart 1959 Stockholmis Richard Juhlini poolt korraldatud 150 erilise šampanja pimedegustatsioonil sajandi parimaks šampanjaks – “Champagne of the Millennium”. Samal degustatsioonil jäi maja 1961 aastakäik teisele kohale. Kusjuures Antoine Roland-Billecart viis need 2 šampanjat võistlusele salaja, kuna tema vend François ja isa Jean olid võistlusel osalemise vastu. Küll aga oli isa varem nimetanud enda arvates parimaks aastakäiguks just 1959 ning Antoine võttis lisaks kaasa ka oma sünniaasta šampanja – 1961.
Lisan siia ka tookordse võistluse top10:
1/ Billecart Salmon 1959 2/ Billecart Salmon 1961 3/ Gosset 1952 4/ Dom Pérignon 1964 5/ Dom Pérignon 1961 6/ Pol Roger 1959 7/ Dom Ruinart 1979 8/ Krug Collection 1961 9/ De Venoge Des Princes 1979 10/ Paul Bara 1959
Aastal 2018 tähistas Billecart Salmoni maja oma 200ndat aastapäeva ning selle tähtpäeva auks valmistati ei vähem ega rohkem kui 1818 magnumpudelit erilist Bicentenary Cuvéed.
Sellise huvitava ajalooga majaga on siis tegu ning peab ütlema, et nende šampanjad on tõepoolest väga nauditavad. Ajaloo peatüki lõppu lisan ka ühe šampanja muljed, seekord Brut Nature:
Koostises 30% PN, 30% CH ja 40% Meunieri, suhkruid ei ole lisatud. Šampanja esimene fermentatsioon toimub terasmahutites, 50-60% kasutatakse reservveine ning vein küpseb pärmisettel 48 kuud.
Värvus klaasis oli tumedam kollane.
Aroomis oli tunda briochi, õunasust ja kuivatatud puuvilju.
Maitses oli veidi karamelli, küpsiseid ja õunakooki. Parajalt mineraalsust ja piisavalt hapet, üsna heas tasakaalus jook, mis sobib eriti hästi mereandide kaaslaseks.
Nicolas Feuillatte brändi lõi samanimeline mees, kes teenis oma varanduse USA-s kohvi müües ning aastal 1986 müüs ta oma brändi Centre-Vinicole de la Champagne ühendusele. Nicolas Feuillatte nime all toodetakse aastas 10 miljonit pudelit ning neid müüakse enam kui 80 riigis.
Koostises 50% PN ja 50% CH, värvus klaasis oli särav kuldne toon.
Aroomis oli tunda apelsinikoort, kuivatatud puuvilju, täidlaseid ja küpseid noote, küpsiseid ja mandleid.
Maitses olid alguses küpsed puuviljad ja mesi, keskmaitses hape puudus ja oli kaugel, lõppmaitsesse tuli hape aga jõuliselt sisse ja oli üsna pikk. Tunda oli ka veidike sidruneid, aprikoose ja pähkleid. Üldmulje oli üsna täidlane ja rikkalik, sobib hästi kõvade juustude ja trühvliga vääristatud roogade kaaslaseks.
Lisaks kõikidele muudele toredustele, mis mind 2022. aasta jooksul tabas ning jookidele, mida sain maitsta, oli aasta 2022 minu jaoks eriline ka selle poolest, et maitsesime koos šampanjaklubi seltskonnaga Krugi Roséd. Olime seda hetke kaua oodanud ning lõpuks see õnnestus!
Igal Krugi pudelil on peal unikaalne ID kood ning meie pudeli koodi abil saime teada, et pudelis on Krug Rosé 20èmeÉdition, milline on valmistatud 2007. aasta korjest. Tegemist oli erakordselt keeruliste ilmastikuoludega aastaga, mis oli veinimeister Eric Lebelile tõsine väljakutse. Šampanja on segatud kokku 66 erinevast 5 erineva aastakäigu veinist, noorim vein pärineb aastast 2007 ja vanim aastast 2002. Šampanja on laagerdunud 7 aastat Krugi keldrites ning küpsedes on jook omandanud iseloomuliku elegantsi, sügavuse ja küpsuse.
Koostises 47% Pinot Noir, 37% Chardonnay, 16% Meunier. Tagamaks joogile kaunist tooni, struktuuri ja särtsakust on lisatud 10% punast veini.
Värvus oli veidi kahvatu telliskivi oranž.
Aroom oli marjane ja vürtsine, hästi sügav, tunda oli kibuvitsa, punaseid sõstraid, metspähkleid, leedriõisi ja üllataval kombel ka vinnutatud sinki.
Maitse esmamulje oli suhteliselt happeline, tunda oli sidruneid, mett ning osad maitsjad tundsid ka marineeritud kurgivedelikku. Keskel ilmusid maitsesse kuivatatud puuviljad ja pikka lõppmaitsesse tekkisid ka vaevuaimatavad metalsed nüansid. Täiesti müstiline maitsekooslus, me olime kõik pahviks löödud ja suures vaimustuses. See rosé oli lihtsalt vapustavalt hea!
Veinimeister soovitab roséd tarbida kindlasti koos soolaste roogadega ning mitte mingil juhul dessertidega! Parima koosoluse moodustab on see imeline jook lambaliha, metsloomaliha või hanemaksaga.
Mõni šampanjamaja poeb eriliselt hinge ning kohates seda brändi uuesti menüüs või poeriiulil, siis tuleb naeratus huulile ning meelde tulevad positiivsed mälestused. Nii on minul näiteks Paul Bara šampanjamajaga. Esimest korda maitsesin selle maja šampanjat oma esimesel reisil Champagne piirkonda ja esmakohtumisest jäi positiivne side meie vahele. Eestis on Paul Bara maaletooja mitu korda vahetunud ning praegu leiab Paul Barat nii Prisma poelettidelt kui ka restoraniriiulilt. Maja ajaloost polegi ma enne põhjalikult kirjutanud, nüüd on see hetk siis käes.
Bara perekonda mainiti esimest korda dokumentides 1600ndatel Bisseuil, Oiry ja Chauilly küladega seoses. Konkreetsem fakt perekonna ajaloost pärineb aastast 1833 mil Auguste Francois Bara saabus Bouzy külla ning asus seal tööle tündersepana. Kolm aastat hiljem abiellus ta Annonciade Robertiga, kelle perekonnale kuulusid ka mõned viinapuud. Bara perekonna valdus ehitati aastal 1860 ning peamiselt tegeleti karjakasvatusega. Paul Bara, kes on maja praeguse omaniku Chantale isa, oli esimene, kes hakkas tootma ja müüma šampanjat oma nime alt. See juhtus 1950ndatel. 1975. aastal oli Paul Bara üks esimesi, kes hakkas oma toodangut importima USA-sse. Tänaseni teevad nad koostööd sama partneriga, kellega tookord alustasid. Aastal 1980 otsustas Chantal isale appi asuda ning 1986 sai temast maja kaasomanik. Alates aastast 2021 juhib maja endine müügijuht Stéphanie Ducloux ning Chantalest sai maja president. Paul Bara kuulub ka Club Trésors de Champagne ühendusse ning veinimeistriks on Christian Forget.
Kokku kuulub majale 11 hektarit viinapuuaedu, millest 9,5 hektaril kasvab Pinot Noir ja 1,5 hektaril Chardonnay. Aastal 2020 omistati neile HVE “Haute valuer environnementale” ja VDC “Viticulture Durable en Champage” sertifikaadid, millised antakse majale tunnustuseks jätkusuutliku ning keskkonnasõbraliku viinamarjakasvatuse eest. Maja portfellis on 7 erinevat šampanjat, eelmistest muljetest saate lugeda siit.
Esimene kohtumine Paul Bara Grand Roséga oli ammu ning kohtumisi on vahepeal olnud mitmeid, aga hea joogi muljeid tasub ikka ka uuesti jagada.
Värv lõheroosa, aroomis domineerisid punased marjad, ennekõike maasikad ja kirsid.
Maitses küpsised, või, rohkelt maasikaid ja vaarikaid, lõpp veidi õline ja võine. Oli tunda ka kergelt karamelli. Hape oli heas tasakaalus, balanss oli igas mõttes paigas. See šampanja sobib kenasti punase liha kaaslaseks, proovige!
Veuve Doussot lõid 1970ndatel viinamarjakasvataja Georges Joly ja tema pojad. Viinamarjaaiad ja kelder asuvad Côte-des-Bar piirkonnas asuvas väikeses maalilises külakeses Noé-les-Mallets. Kuna pinnas on piirkonnas savi- ja lubjarikas, siis on see ideaalne piirkond just Pinot Noir kasvatamiseks.
Veuve Doussost kirjutasin esimest korda peaaegu 10 aastat tagasi ning hiljemgi veel paar korda, sealhulgas maja tippšampanjast Cuvée Mémoryst, mis oli erakordne! Tookord esimesel degustatsioonil maitsesime Cuvée Ernestine 2009, mis tol hetkel oli liiga nooruke ja kõik maitseomadused ei olnud veel välja arenenud. Mõned aastad pärast esmakohtumist ostsin Cuvée Ernestine 2013 aastakäigu ning panin kappi oma aega ootama. See aeg saabus eelmise aasta lõpus ning jagangi siinkohal teiega oma muljeid.
Koostises 70% Pinot Noir, 30% Chardonnay, suhkruid on lisatud 10g/l kohta.
Värvus oli joogil kuldkollane, särava helgiga toon.
Aroom klaasis oli täis karamelli, klaaskomme ja suviseid lilli.
Maitses oli mesisust, küpseid õunu, aprikoose, aga samas oli tunda ka värskust ja särtsakat hapet. Keskmaitses tundsime valgeid sõstraid, natuke mõrudad ja samas lillelised noodid. Lõppmaitse oli joogil pikk ja tunda oli hapukat karamelli. Ka ilmus lõpus veidike kirbust, mis aga kadus kiirelt. Maitse oli väga heas tasakaalus, kõik maitsed oli hästi paigas. Väga nauditav jook, mida sobib pakkuda linnulihast valmistatud roogade kaaslaseks.
Laculle perekond on pärit Aube piirkonnast ning nende ajalugu ulatub tagasi 16. sajandisse. Perekonna jaoks sai viinamarjade kasvatusest ja veini valmistamisest peamine sissetulekuallikas aastal 1789. Kuni aastani 2018 müüdi suur osa viinamarjadest teistele šampanjamajadele, kuid siis otsustasid vendadest äripartnerid Edouard ja Victor Lacuelle luua šampanjabrändi Laculle Fréres ning hakata ise šampanjat tootma. Mõlemad vennad on lõpetanud veinikooli Beaunes ning Victor õppis lisaks ka Bordeauxis. Victor alustas oma veinimeistri teekonda Châteauneuf du Papes, sealt liikus Chablis piirkonda ning lisaks on ta palju maailmas ringi rännanud ja end täiendanud nii Kalifornias, Uus-Meremaal kui ka Austraalias. Aastal 2018 tõid nad turule kolm erinevat üheaia šampanjat, millest üks on valmistatud Pinot Noirist, teine Chardonnayst ning kolmas 100% Pinot Blancist.
Lisaks on majal ka teine bränd – Vignoble Laculle, mille all nad valmistavad 6 erinevat šampanjat. Kõik need joogid küpsevad terasmahutites ning valmistamisel kasutatakse baasveine alates 2011. aastast. Pärast esimest kääritamist mahutites säilitatakse pudeleid keldris minimaalselt 5 aastat ning sestap on osadele šampanjadele antud ka eraldi nimi – La Patience.
Minul õnnestus hiljaaegu tutvust teha Vignoble Laculle sarjast Blanc de Blancs šampanjaga:
Aroomis oli tunda õunu, pirne ja veidike sidrunit.
Maitses oli soolase mere maitset, mineraalne, hästi puhta ja klaari maitsega jook. Hape on parajas tasakaalus, piisavalt tugeva selgrooga ja samas mitte domineeriv. Kristalne ja ergas jook, mis sobib suurepärane aperitiiviks või siis austrite kaaslaseks. Head nautimist!
Blogis on paar kuud väga vaikne olnud, aga jätkan sealt, kus viimane kord pooleli jäin – jätkan Leclerc Brianti šampanjadega. Viimati jagasin oma suurt vaimustust rosé osas ning mul õnnestus leida üks päris suure valikuga internetipood, kus Leclerc Brianti šampanjad valikus olid. Tellisin ühe uue maitse ning seekord siis Premier Cru Extra Brut:
Koostises 70% PN, 15% Meunier, 15% CH. Suhkruid on lisatud 3g/l kohta.
Jook oli kuldkollase värvusega, mull klaasis oli väga tugev. Jook on valmistatud 2015. aasta korjest, pudeldatud 2016 ning korgitud 2021.
Aroom oli veidi imal ja lilleline, sekka viskas ka piimamannergu hõngu.
Maitse oli tugev, terav, metalse nüansiga, kuiv ja mineraalne. Puuviljasust oli väga vähe, veidike oli tunda sidrunit ja tsitrusvilju, tegemist oli suhteliselt sirgjoonelise ja lihtsakoelise joogiga. Rasvase valge kala tasakaalustajana see jook toimis suurepäraselt, aga roséga sarnast elamust sellest joogist paraku ei saanud.
Leclerc Brianti maja alguseks loeb perekond aastat 1872 ning maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Mõned aastad tagasi leidsin Leclerc Brianti šampanjad Pagari tänava veinipoest, aga paraku seda poodi enam pole ning sellega koos kadusid ka šampanjad. Tookord jõudsin maitsta kahte erinevat, üheaia šampanja Les Crayères oli lihtsalt suurepärane jook ning seda elamust mäletan siiani. Leclerc Briant Brutoli veidi tagasihoidlikum, kuid siiski võrreldes teiste majade entry leveli šampanjadega oli selles karakterit küllaga. Igati äge maja on! Eelmiste jõulude ajal käisime korraks Pariisi õhku nuusutamas ning päevakese veetsime ka Reimsis. Külastasime seal veinipoode ning tõime koju kaasa ka mõned šampanjad. Ühe, mille kaasa tõime oli Leclerc Briant Rosé Extra Brut. Nüüd suvel avasime selle ning nentisime kahetsusega, et miks me küll ainult ühe pudeli seda kaasa tõime.
Koostises 93% Chardonnay ja 7% Pinot Noir punaveini, suhkruid on lisatud 3,5g/L kohta. Viinamarjad on korjatud aastal 2018 ning pudel on korgitud augustis 2021.
Värvus oli jõhvika roosa. Maitses olid punaseid marju, mineraalsust, kriiti, paekivi ja kirgast allikavett. Tundsime pohli, vahvleid ja lõppmaitses karamelli. Ülimaitsev rose, ülitäpne, stiilne, kirgas ja puhas. Super elamus!
Elamus oli nii võimas, et hakkasin internetist e-poode otsima ning loodan, et ehk õnnestub seda roséd ka Eestisse tellida.
Louis de Sacy maja asub Montage de Reimsi piirkonnas Verzy külas ning majas toimetab täna perekonna 13. põlvkond. Viinamarju hakati kasvatama juba aastal 1633, kuid otsuse šampanjat tootma hakata tegi André Sacy aastal 1962. Algselt oli brändi nimi Champagne Sacy Père et Fils, kuid aastast 1986 kannab maja nime Champagne Louis de Sacy perekonna esiisa auks. André poeg Alain Sacy hakkas isa kõrval maja arendama ning suunas oma tähelepanu lisaks Prantsusmaa turule ka ekspordile. Noorima põlvkonna esindajad Yaël ja Jonathan Sacy liitusid pereäriga aastal 2013.
Maja omab tänasel päeval 18ha viinapuid, mis kasvavad 23 erineval põllulapil. Punaseid marju kasvab 70% (65% Pinot Noir ja 5% Meunier) ning 30% Chardonnayd. Viinapuude keskmine vanus on 30 aastat.
Maja esimene üheaia šampanja Cuvée les Courtisols 2013 tutvustati šampanjasõpradele aastal 2019.
Minu armsad sõbrad taliujujad kinkisid mulle sünnipäevaks ühe väga erilise šampanja – Louis de Sacy Édition Limitée XII D.12.15.
Tegemist on Louis de Sacy veinimeistri eksperimendiga, kes otsustas segada kokku parimad veinid ja jätta segu 12 pikaks aastaks magnum pudelites keldrisse settele seisma. Vein segati kokku 75% 2003 aastakäigust ja 25% 2002 aastakäigust ning kasutati 55% Pinot Noir ja 45% Chardonnay viinamarju. Suhkruid lisati 6,4g/L kohta ning ümber korgiti need pudelid detsembris 2015.
Värvus klaasis oli tumedama kollane merevaigu toon.
Aroomis olid kreeka pähklid, küpsed virsikud ja mandilid, hästi jõulise aroomiga jook.
Maitse oli väga täidlane, sõstrane, suitsune ja kummine. Hape oli ergas, tunda oli viinamarja seemnete mõrkjust, lõppmaitses oli ka maasikaid. Lõpus hape kadus päris kiiresti ning suhu jäi pikaks ajaks küpse saia noodid, mesisus ja karamell. Hästi sügava maitsebuketiga võimas jook! Usun, et veinimeister jäi ka ise oma eksperimendiga rahule. Eestis on see jook täiesti saadaval (Avallone.ee), nii et proovige järele!
Lätist jõudis tänu headele sõpradele minuni Paul Cloueti šampanjamaja Grand Cru Blanc de Noirs 2012. aastakäigu šampanja. Esimene kord proovisin selle maja šampanjat enam kui viis aastat tagasi ning tookordseid muljeid ja infot maja ajaloo kohta saate lugeda siit.
Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli kuldkollane.
Aroom oli täidlane, tunda oli kuivatatud puuvilju, rosinaid, mett ja röstisaia.
Maitses oli esimese hooga oli üllatuslikult tunda hoopiski lambavilla maitset. Lisandusid küpsed luuviljad, täidlus ja magusad noodid. Hape oli tasakaalus ja tagasihoidlik, lõppmaitse oli suhteliselt lühike. Keskmaitses oli tunda mett, brioche ja kuivatatud puuvilju. Üldmulje oli täidlane, rikkalik, magusapoolne, sügav ja kõige võimsamalt domineerisid just kuivatatud puuviljad. Kindlasti nõuab enda kõrvale tugeva iseloomuga rooga.
Millalgi talvel tekkis sõpradega mõte soetada ja maitsta üheskoos Piper-Heidsiecki ja Charles Heidsiecki majade tippšampanjasid, milliseid just väga tihti niisama ei kohta. Mõeldud-tehtud ning panime šampanjad siis kannatlikult õiget aega ootama. Viimaks tekkis mõte ühel varakevadisel laupäeval korraldada õhtusöök, mille staariks pidi saama homaar ning tundus õige aeg ka need šampanjad siis avada. Polegi Eestis varem ise elusaid homaare ostnud ja küpsetanud, aga eks ükskord ole ikka esimene kord. Meie leidsime akvaariumi Kanadast pärit homaaridega Promost, neid oli seal müügil koguni kahes suuruses.
Homaarist üksi jääb ju väheks ning hakkasime siis nuputama, et mida eelroaks valmistada. Piper-Heidsieck on Rare tarbeks teinud eraldi veebilehe http://www.rare-champagne.com, kust leiab tippkokkade poolt koostatud menüüd iga konkreetse Rare aastakäigu juurde. Väga tänuväärne tegu, kodukokad ei peagi pead pooleks murdma kui töö on tippude poolt juba tehtud. Soovitan vaadata, ääretult huvitavad menüüd on seal!
Enne kui õhtusöögi juurde jõuame, siis jagan lühidalt Rare kohta mõned ajaloolised faktid. Esimest korda valmistati Piper-Heidsiecki majas limiteeritud kogus eksklusiivset La Cuvée du Centenaire Prantsusmaa kuninganna Marie-Antointette tarbeks aastal 1885 ning seda aastat peetakse Rare šampanja sünniaastaks. Erakordse sündmuse auks disainis Pierre-Karl Fabergé ka erakordse pudeli, kuid seda ei olnud võimalik suurtes kogustes toota ning tookord kujundati hoopis erilise kujundusega sildid.
Täpselt 100 aastat hiljem, aastal 1985, disainis Van Cleef & Arpels erakordse kujundusega pudeli, mida kaunistasid kuld ja teemandid, ning seda kasutati 20. sajandi esimese, Rare Millésime 1976, turuletoomiseks. Aastakümnete jooksul on pudeli kujunduse edasiarendamisega tööd tehtud ning täna ehib Rare pudelit imekaunis kuldne kroon.
Meie valisime esimeseks šampanjaks Rare Millésime 2006 ning sinna juurde valmistasime brokkoli hummuse. Ääretult lihtne roog ja üllatav kui hästi see šampanjaga sobis! Ulme! Šampanja koostises 70% CH ja 30% PN, värvus klaasis oli särav kuldkollane. Ninna tõusid troopiliste puuviljade aroomid, tunda oli ka kohvi, kakaod ja kergelt aimatavaid idamaiseid vürtse. Maitse oli kreemine, täidlane, pehmelt kohvine ja hästi pika järelmaitsega. Tunda oli mineraalsust ja kuivatatud puuvilju. Suursugune ja nauditav šampanja!
Teine käik oli Rare Rosé Millésime 2008, mille kõrvale serveerisime kreveti-redise ceviche. Koostises 70% CH ja 30% PN. Värvus klaasis oli selline tagasihoidlik, mahe roosa toon. Aroomis oli tunda musti sõstraid, mustikaid ja mandleid. Maitses oli mineraalsust, veidi sidrunit isegi, karamelli, kukekommi ja küpseid punaseid marju. Keskmaitses lisandusid kerged suitsused noodid. Võrreldes Rare 2006-ga jättis rosé 2008 meile tagasihoidlikuma mulje. Hiljem lugesin kodulehelt, et veinimeistri hinnangu kohaselt on sel šampanjal arengupotensiaali aastani 2050! Uskumatul! Mis tähendab, et see jook on alles oma arenemistee alguses ning võibki veidi kinni olla, aasta on ju alles 2022.
Enne homaari juurde asumist avasime vahepalaks Charles Heidsieck Millésime 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 10,8 g/l. Aroomis oli lillelisust ja puuvilju. Maitse oli kergelt rohune alguses, keskel oli hape päris tugev, suhkru kõrge sisaldus oli samuti tunda. Maitses oli ka küpseid luuvilju ja võisaia.
Homaari kõrvale avasime paralleelselt Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 1995 ja Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 2004. Aastakäik 1995 on legendaarne ning ka mina olen sellest varem kirjutanud. Vahepealsetel aastatel aga ei olegi muide Blanc des Millénairest valmistatud. Aasta 2004 oli väga hea aasta just Chardonnay jaoks ning see ilmselt julgustas veinimeistrit 2004 seda erilist šampanjat taas valmistama.
Koostis mõlemal 100% Chardonnay. Alustades vanemast, siis 1995 oli röstine, sügav, hästi ümar, hästi tugev šampanja, hape kandis kogu maitse jooksul, tunda oli küpseid õunu. Äärmiselt elegantne ja suursugune jook. Noorem vend aastast 2004 oli samuti õunane, aga palju värskem ja särtsakam, hape oli teravam ja nurgad oli nö veel maha lihvimata. Tunda oli mineraalsust ja sidrunit.
Homaariliha oli äärmiselt hõrk ja mahlane, nautisime šampanja ja homaari kooslust väga, road ja šampanjad täiendasid üksteist suurepäraselt!
Suures ärevuses jäid korralikud fotod ka tegemata, aga üldplaan on õnneks ikka näha.
Vollereauxi šampanjamaja alguspunktiks võib lugeda aastat 1805, mil perekond rajas Champagne piirkonda esimesed viinamarjaaiad. Suurem edulugu sai alguse pärast Esimest Maailmasõda kui aastal 1923 toodeti esimene šampanja Victor Vollereaux juhtimise all. Täna juhib maja perekonna kuuenda põlve esindaja Franck Vollereaux. Kui ta sai nelja aastaseks, siis kinkis vanaema Marguerite talle veinimeistri põlle ning täisealiseks saades ta selle ameti endale valiski. Lisaks Franckile toimetab majas tema õde Hélène, kelle vastutusala on veiniturism ja kõik sellega seonduv ning onu Jean-Marie, kes vastutab viinamarjakasvatuse eest.
Vollereauxi šampanjad on Eestis väga laialt levinud ning viimati maitsesin nende Cuvée Marguerite Rosé uusimat aastakäiku 2012. Mõned aastad tagasi maitsesime 2008. aastakäiku ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.
Värvus oli aprikoosi oranži varjundiga roosa.
Koostises 75% Chardonnay, 25% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 6g/l kohta.
Aroom oli küllaltki suitsune ja kergelt röstine, tunda oli vaarikaid, punaseid sõstraid. Klaasis avanedes lisandusid tsitrusviljade aroomid.
Maitse oli tugevalt sõstrane, õunane, täidlane ja suhteliselt jõuline. Keskmaitses oli tugevalt tunda punaseid marju, rohu mõrkjust ning lõppmaitses lisandusid kõrvetatud ja veidike kirbed noodid. Maitse keskel oli ka magusaid noote, hape oli terve maitse vältel tuntavalt tagaplaanil.
Kuna karakterit on joogil piisavalt, siis hästi kõlaks ta kokku sobiva roaga (nt lõhest valmistatud road), kuid samas on see rosé väga nauditav ka üksinda. Kokkuvõttes oli tegemist heas tasakaalus, marjase, ümara ja nauditava roséga.
Sulnil suvepäeval otsustasime teha väikese Jeeper šampanjade degustatsiooni. Mõned aastad tagasi hakati neid Eestisse importima ning valik aina täieneb. Jeeperi brändi ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Seekord oli meil menüüs 4 erinevat šampanjat, tegelikult on poeriiulil veel ka viies, aastakäigu šampanja, aga see jäi meil seekord proovimata.
Cuvée Blanc de BlancsGrande Réserve – koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli tunda mineraalsust ja õige natuke piimamannergut. Maitses oli hape keskmine, suus oli jook väga vahune ja kreemine, tunda oli tsitrusvilju ja karamelli.
Cuvée Blanc de Noirs koostises 65% Pinot Noir ja 35% Meunieri, suhkruid lisatud 5g/l. Jook oli küps, täidlane, mahe, kreemjas ja tulvil küpseid luuvilju. Aroomis oli täidlust ja alumiiniumi.
Cuvée Grand Rosé koostises 88% Chardonnay, 12% PInot Noir, suhkruid lisatud 6g/l. Maitse oli delikaatne ja külluslik, tunda oli kirsikive ning veidi meenutas maitse Belgia oude gueze kirsiõlut. Värvus oli Lõuna-Prantsusmaa rose veini värv, selline kirgas kergelt oranžikas roosa. Aroomis olid pojengid, roosid ja kirsid. Rosé on kindlasti minu vaieldamatu lemmik Jeeperi šampanjade seast!
Cuvée Grand Assemblage koostises 60% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 25% Meunier. Suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus kuldkollane, aroomis olid küpsed õunad ja brioche. Maitses oli hape päris jõuline, tunda oli sidrunite hapukust ja troopilisi puuvilju.
Oli maitsev pärastlõuna, tegemist on hea kvaliteedi ja hinna suhte šampanjadega.
See väike perekonnale kuuluv šampanjamaja asub Le Mesnil-sur-Oger külas ning täna toimetab majas asutajate lapselaps Cécile koos oma abikaasa Vincentiga. Viinapuuaedu on neil kokku 20,7 hektarit, Côte de Blancsi aladel 13,4 hektaril kasvab Chardonnay ning Coteaux Sézannaises 7,30 hektaril 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay. Enamike šampanjade korral kasutavad nad teadlikult malolaktilise fermentatsiooni blokeerimist st et õunhappel ei lasta muutuda piimhappeks. Selle asemel lastakse veini pärmisettel olla võimalikult pikalt ning veinid pudeldatakse alati alles juunis-juulis.
Aastal 2015 liitus maja ühendusega Club Trésores de Champagne. Tooteportfell on neil väga mitmekülgne ja põnev – lisaks klassikalisele sarjale ja aastakäigu šampanjale on neil ka ainult ühes külas kasvanud viinamarjadest valmistatud šampanjad (Oger, Villeneuve), ühe aia šampanjad ning ka Special Club šampanja.
Jõulude ajal tõime Reimsist kaasa aastakäigu šampanja L’Année 2013, mille nüüd kenal suvepäeval laevajuhilubade tähistamiseks avasime.
Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 1g/l. Vein on pudeldatud juulis 2014, keldris küpsesid pudelid minimaalselt 72 kuud ning korgitud oli meie pudel aprillis 2021.
Aroomis oli värskust, kergelt sidrunit, veidike metalsust, alumiiniumi, tooreid õunu ja nektariine.
Maitse algfaasis oli tugev hape, õunasus ja natuke karamelli, maitse lõpp oli aga huvitavalt pärmine.
Austrite ja päikeselise õhtuga sobis šampanja ideaalselt!
Kui märkate poeletil Pertois-Moriset šampanjasid, siis mina soovitan kindlasti proovida! Minu muljeid eelmistest kordadest saate lugeda siit.
Nicolas Feuillatte bränd on šampanjasõpradele kindlasti tuttav, ka mina olen nende šampanjadest varem kirjutanud ning maja ajalugu ja varemaid muljeid saate lugeda siit. Seekord tutvustan teile Terroir Premier Cru šampanjat, mis on nende tooteportfellis üks uuemaid ja meie leidsime selle Tallinki laevapoest.
Koostises on võrdsetes osades kolm viinamarja: Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier. Viinamarjad on kasvanud 100% premier cru alal.
Väljavalatud joogi värvus klaasis oli kuldkollane, kergelt beežika nüansiga.
Aroom oli väga täidlane, tulvil küpseid luuvilju, juustu, pirne ja piimamannergu hõngu.
Maitse oli aroomiga võrreldes värskem ja särtsakam, hästi mineraalne, intensiivne ja sujuva struktuuriga. Lõppmaitse oli kergelt soolakas. Tegemist on pretensioonitu joogiga, mis sobib ideaalselt aperitiiviks või kalaroogade, vasikaliha või vanade juustudega.
Maja asub grand cru alal Bouzy külas ning Delavenne Pére&Fils on récoltants-manipulants, mis tähendab, et nad valmistavad ja müüvad ainult enda kasvatatud viinamarjadest šampanjat. Lisaks šampanjale toodavad nad ka punast veini Coteaux Champenois. Viinamarjaaiad on majal kolmes külas: Ambonnays, Bouzys ja Cramantis, kasvatatakse Chardonnayd ja Pinot Noiri, viinamarjad korjatakse käsitsi, pressitakse eraldi ning säilitatakse eraldi vaatides ning veinimeistriteks on majas Jean-Louis ja Jean-Christophe Delavenne. Malolaktilist fermentatsiooni ei kasutata ning šampanjat pudeldatakse perekonna traditsiooni kohaselt ainult juulis.
E-drinksi kaupluste riiulitelt võib leida 5 erinevat Delavenne Pére&Fils šampanjat, seekord tutvustan teile kahte neist:
Delavenne Nature Brut Non Dosage
Koostises 60% PN ja 40% CH, värvus oli kuldkollane.
Aroom oli intenvsiivne, puuviljane, esile tulid küpsiseid, orashein ja võililled.
Maitse oli üle keskmise täidlane ja hape oli ka üsna intensiivne. Oli tunda mineraalsust ja kriiti, röstitud saia ja pähkliseid noote. Järelmaitse oli suhteliselt pikk ja mineraalne. Kindlasti sobiks see šampanja ideaalselt austrite saatjaks või lihtsalt aperitiiviks.
Delavenne Brut Rosé
Koostises 43% PN, 40% CH ja 17% Bouzy Rouge punaveini, suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Marjad pärinevad 2015-2016 korjest.
Jook klaasis oli punase sõstra tooni ja kerge kuldse helgiga.
Aroomis domineerisid kibuvitsamarjad, metsamarja moos, samuti oli tunda ka mõrkat heina ja rohttaimi.
Maitse algfaasis oli maasikaid ja maasikamoosi, vaarikaid ja pohli. Keskmaitse oli täidlane ja tunda oli kergeid suitsuseid noote. Lõppmaitses domineerisid punased sõstrad ning päris lõpus jäi suhu jõuline tugev hape. Väga hea rose, mis sobib ideaalselt sushi või tartari kaaslaseks.
Kuulsale Rothschildide suguvõsale kuulub ka üks šampanjamaja – Champagne Barons de Rothschild, mis loodi aastal 2009 kui kolm perekonnale kuuluvat veinimõisa – Château Lafite Rothschild, Château Mouton Rothschild ja Château Clarke Edmond Rothschild selle ühiselt asutasid. Perekonna esiisaks loetakse Mayer Amschel Rothschildi, kes sündis Saksamaal aastal 1744 ning pere üheks sümboliks on viis kimpu ühendatud noolt, mis kujutavad Mayeri viit poega ning kimp sümboliseerib nende ühist jõudu.
Esimest korda tegin majaga tutvust aastal 2014 ning vahepeal möödunud aastate jooksul on portfell tublisti täienenud. Nüüdseks on turule jõudnud ka aastakäigu šampanjasid ning majal on isegi oma Rare aastakäigu šampanja. Minul õnnestus seekord maitsta roséd:
Koostises 85% Chardonnay ja 15% PN, reservveinide osakaal segus on 40%.
Värvus ere oranž, aprikoosi ja lõhe värvus.
Aroom oli tulvil punastest marjadest, ennekõike jõudsid ninna metsmaasikad ning veidike ka sidrunikoort.
Maitses domineerisid punased metsamarjad ja sõstrad. Maitse oli veidike kirbe, samas õhuline, kerge ja mineraalne. Keskmaitses ilmusid kirsikivid, lõppmaitse oli pikk ja täidlane, hästi rikkalik. Kerge, aga samas intensiivse üldmuljega ning hästi tugeva kehandiga, mis klaasis seistes aja jooksul ei lahtunud. Väärt kogemus ja meeldiv maitseelamus oli see igatahes!
Charles Heidsieck on üks šampanjamaja, milline avaldab pudeli tagumisel sildil korje ja korkimise aastaarvud. Eelmisel aastal hakkasin teadlikult poodides ning laevadel vaatama, millise aastakäigu Charles Heidsiecki Bruti siis müüakse. Kui leidsin suvel Promost üllatusega 2008 korjest ja 2014. aastal korgitud šampanja ja seda maitsesin, siis tekkis idee otsida kokku kõik erinevad aastakäigud ning teha horisontaalne degustatsioon. Lisaks 2008. aastakäigu korjele leidsin veel normaalsuuruses pudeli 2017/2020 ja magnumpudeli aastanumbritega 2015/2019.
Koostises 100% CH, viinamarjad pärinevad Côte des Blancs alalt, 10 erinevast aiast ning on korjatud 2016.
Aga enne kolme šampanja mõõduvõtmist ajasime maitsemeeled soojaks Lätist minu jõudnud Charles Heidsiecki Blanc de Blancs abiga. Majas valmistasti esimest BdB juba aastal 1949 ning taaslansseeriti see aastal 2018.
Värvus oli joogil heleroheline, aroomis oli tunda tooreid õunu, rohttaimi, mandleid ja sidruneid. Maitses domineerisid värsked noodid, keskmaitses oli hape päris tugev, kuid mitte ründav. Ilus ja pigem otsekohene jook, ainult hästi kergelt oli tunda võisust ja karamelli. Lõppmaitse oli kirbe ja mõrkjas, mineraalsete nootidega. Väga hea ja nauditav šampanja ning loodetavasti jõuab ta peatselt ka Eesti turule.
Seejärel valasime klaasidesse kolm erinevat Charles Heidsiecki Brut Réserve ning võrdlesime maitseomadusi ja aroome. Erinevused tulid selgelt välja ning olid üllatavalt suured.
2017/2020 jättis kõige toorema ja värskema mulje, eks ta oligi ju kõige noorem. Maitse oli lühike, kergelt röstine, üldmulje jäi vesine. Tunda oli tooreid õunu ja sidruneid.
2015/2019 oli esimesega võrreldes juba mõnusalt täidlane, külluslik ja küpsem. Tunda oli karamelli ja magusamaid noote.
2008/2014 oli kõige vanem ja ikka täitsa teisest ooperist. Tohutult küps, täidlane, aprikoosidest nõretav ja ümar šampanja. Kergelt suitsuste, röstiste ja leivaste nootidega, ploomikooki tundsime ka.
Selline võrdlemine annab võimaluse mõista, kuidas aeg mõjutab šampanja iseloomu arengut ning milliseks võib areneda hea maja NV šampanja. Ja kui erineva mulje võivad saada kaks inimest kui üks neist joob 2017 ja teine 2008 aasta korjest valmistatud šampanjat. Ometi saavad nad väita, et jõid täpselt sedasama šampajat.
Mina soovitan taolist degustatsiooni korraldada kui võimalus tekib, sest see on silmiavav ja põnev kogemus ning kuna aina enam maju kasutab võimalust tagumisele sildile aastaarve märkida, siis võimalusi tekib aina enam.
Lallieri šampanjamaja asutati 1906. aastal Aÿ külas René Lallieri poolt, aastal 2020 ostis maja Campari grupp ning maja juhiks ja veinimeistriks sai Dominique Demarville. Tema ülesandeks on kasutada ära viinamarjade parimad omadused, avastada siiani varjatud olnud võimalusi ning pöörata maja tootmine aina enam orgaanilise tootmissuuna poole. Maja omanduses on 15ha veiniaedu peamiselt Aÿ külas, oma aedadest saavad nad 40% tootmiseks vajalikest viinamarjadest, ülejäänud ostavad kokku. Lallier kasutab šampanja tootmiseks kahte viinamarja: Chardonnayd ja Pinot Noir ning alates 2007. aastast kasutavad nad isevalmistatud pärmi, milline koguti ja aretati Aÿ külas kasvavatelt Chardonnay viinamarjadelt pärit looduslikest pärmidest.
Lallieril on tootevalikus “R” seeria, kus R tuleb sõnast Reflection ehk peegeldus ning number näitab aastakäiku, millisest saagist on see šampanja peamiselt valmistatud. Lähemalt tutvustan täna R.016, mille koostises on 44% CH ja 56% Pinot Noir. 86% veinist pärineb aastast 2016 ning 14% on reservveinid. Suhkruid lisatud 7g/l kohta.
Aasta 2016 oli keeruliste ilmaoludega, aasta esimestel kuudel sadas tavapärasest rohkem vihma. Aprilli lõpus ja mai alguses saabusid ootamatud öökülmad, mis tegid viinamarjadele liiga. Suvi oli kuiv ja põuane ning veepuudus lükkas viinamarjade valmimist tavapärasest kaugemale, sarnaselt 2009 ja 2012 aastatele.
Värvus oli kuldkollane, mullijoad klaasis olid väga tihedad.
Aroomis oli tunda küpsiseid, röstitud mandleid, küpseid tsitrusvilju, virsikuid ja melonit.
Maitse algus oli hästi mahlane, hape oli mahe, aga samas tuntav. Väga täidlane üldmulje, tunda oli suitsuseid ja mõrudaid noote, üllatavalt magusa alatooniga jook. Lõpus oli pikalt tunda karamelli. Väga nauditav jook, milline sobib paari panna kanalihast roogadega või foie grasiga.
Mullimaailm 