Charles Heidsieck Rosé Réserve

Sellest ajast kui Charles Heidsiecki veinimajast esimest korda kirjutasin on palju vett merre voolanud, tänaseks on majas ühtteist juba muutunud ning tasub end taas maja arengutega kurssi viia.

Aastal 1985 sai Charles Heidsiecki veinimeistriks andekas Daniel Thibault, kes hakkas Brut Réserve puhul kasutama ca 40% ulatuses reservveine ning see uuendus viis NV šampanja järgmisele tasemele. Tegemist on kindlasti ühe parima NV šampanjaga! Ambitsiooni jagus tal aga veel enamakski ning ta töötas välja “Mis en Cave” kontseptsiooni, kus NV sildile märgitakse šampanja valmistamiseks kasutatud baasveini  aastanumber. See on väga väärtuslik info lõpptarbijale hindamaks konkreetse veini küpsust ja iseloomu, sest suur osa veinist on pärit just sellest konkreetsest aastakäigust. Thibaulti järel asus veinimeistri kohale Régis Camus, kes suutis kontseptsiooni säilitada ning Charles Heidsiecki šampanjapudelite sildid on tänagi inforikkaimad omasuguste seas.

Aastal 2012 sai maja veinimeistriks Thierry Roset, kelle arendusplaan nägi ette vähendada 120 erineva cru viinamarjade kasutamist 60 parimani ning ta eriline fookus läks Ambonnay Pinot Noirile, Ogeris kasvanud Chardonnayle ning Verneuili Meunierile. Paraku on saatus karm ning 2014. aasta korje ajal sai Roset õnnetul kombel hukka. Aastal 2015 sai veinimeistriks 15 aastat Veuve Clicquotis kogemusi omandanud Cyril Brun.

Maja omanik Rémy Cointreau loobus Charles ja Piper-Heidsiecki majade omamisest aastal 2011 ning uueks omanikuks sai Prantsuse luksbrändide omanikfirma EPI. Kui eelmine omanik Rémy Cointreau fokusseeris peamiselt Piper-Heidsiecki arendamisele, siis uue omaniku fookus on just Charles Heidsiecki brändil. Igal aastal suurendatakse kogutoodangu mahtu ning eesmärgiks on jõuda 35 aasta tagusele tasemele, kus Charles Heidsiecki toodang oli võrreldav Veuve Clicquoti mahuga.

Heidsiecki roséd on mul õnn olnud maitsta erinevatel aegadel, nii Eestis kui Reimsis, aga eraldi kirjatükki polegi siiani õnnestunud roséle pühendada. Maja degustatsioonil nautisime aastakäigu rośed, NV rosé jäi tookord välja. Essi Avellanin kiidab oma viimases raamatus kogu Charles Heidsiecki maja valikut, kuid erilist kiitust väärivad tema sõnul just roosad šampanjad. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda, ma tunnistan, et tegemist on ühe minu lemmikmajaga.

Aga nüüd parandan vea ning muljetan oma viimasest roosast kogemusest. Pudeli etiketil oli kirjas baasveini aastakäik 2009 ning korkimise aastaks märgitud 2016.

Värvus oli heleda tooniga virsikukarva oranž.

Aroomis olid tunda karamell, virsikud ja veidike ka potipõhja kõrbenud maasikamoosi.

Maitses oli rösti ja vaniljenoote, punaseid sõstraid, isegi aimatavaid pihlakaid ja peotäis pähkleid. Hape oli üsna jõuline, keskel päris terav, lõppmaitse see-eest pikk ja mahenev. Imeliselt puhta ja mitmetahulise maitsega jook, mida kindlasti tasub soetada ja nautida!

G.H.Martel&Co Cuvée VICTOIRE Brut Premier Cru

Kevadel külastasime G.H.Martel&Co šampanjamaja, mis asub Reimsi katedraalist ca 1,5km kaugusel rajoonis, kus on mitmeid šampanjamaju, näiteks Taittinger ja Drappier. Võtsime osa ekskursioonist majas ja keldrites ning esimesena üllatas meid niiskuse tagajärjel tekkinud ning nüüd šampanjakeldri lagedes ja seintel vohavad värvikirevad hallituslaigud. Taolist värvikirevust ei ole varem keldrites kohanudki, Eesti keldrites vaatab reeglina vastu paarkümmend erinevat halli hallitusevarjundit.

Fotodel on kaks näidet hallituse värvikirevusest ja valgusshow Reimsi katedraalil.

Kohapeal õnnestus meil mekutada mitut erinevat šampanjat, millest kirjutasin juba ükskord enne, ent parima mulje jättis proovitud Brut Fut de Chêne. Kaasa ostsime mõned ja maitsesime need ka Reimsis ära, kuid ei üllatanud need meid positiivselt. Järgmine maitseküllane kohtumine leidis aset hoopis koduses Eestis, sest õnneks üle lahe Soomes on selle maja šampanjad saadavalt ning minuni jõudis Cuvée Victoire Brut Premier Cru. See šampanja väärib eraldi sissekannet ning lähemalt tutvustamist. 

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus hele-helekollane, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda tsitrusvilju: sidruneid ja lime ning tooreid luuvilju.

Maitse alguses tulid esile ploomid, millele lisandusid kergelt magusad noodid, karamellised sähvatused ja lapsepõlve meenutavad kukekommid. Hape oli päris tugev ja jõuline ning lõppmaitses pressis esile sidrun. Šampanja oli väga heas tasakaalus ning maitsete kokkumäng moodustas ühe hästi kooskõlava terviku. Suurepärane aperitiiv või siis valge liha kaaslane. Kokkuvõttes saan oma kogemuste pealt üldistada, et maja Cuvée Victoire sarja šampanjasid tasub poest otsida ja osta.

 

Kevadel Champagnes osa 3

Suur suvi, pisike puhkus ja kiired tööajad on hõivanud kogu minu aja ning sestap on siin blogis valitsenud hapukurgihooajale iseloomulik vaikus. Täna lõpuks tõmban meie kevadisele reisile joone alla ning järgmine kord siis jätkan uute maitsete ja elamustega.

Oma reisi kolmandal päeval võtsime suuna Épernayle ning esimese peatuse tegime Eestis hästi teada Charles Mignoni šampanjamajas. Tegemist on moodsa sisustusega uuemat sorti majaga, mida juhib täna Bruno Mignon. Vaatasime veidi ringi ning mekkisime Premium Reserve Bruti.

Seejärel jalutasime linnas veidi ringi ning kuna oli saabunud lõuna aeg, siis otsustasime pargis korraldada pikniku. Ostsime krabiliha salatiga täidetud poolikud greipfruudid, erinevaid pasteete, juustu ja pikka saia. Joogiks muidugi šampanjat, millised pandi poes jää ja külma veega täidetud kottidesse, et joogid ikka külmad püsiksid. Pärast kerget kehakinnitust tegime jalutuskäigu mööda Avenue de Champagnet, sealhulgas toimus kohustuslik pildistamine Dom Perignoni kuju ees. Épernays on kaks väga laia valikuga šampanjapoodi, kus on hinnad paari euro võrra madalamad kui Reimsis. Meie tutvusime Cave Salvatori (11 rue Flodoard) poega, mille perenaine on veiniäriga tegelenud juba 50 aastat. Pood on  seestpoolt muhedasti veidike segamini ning sortimendiga tutvumiseks ulatas perenaine klade nimetuste ja hindadega. Aastakäigu šampanjasid oli väga suur valik ning ühtteist sai ka kaasa ostetud sh Alfred Gratien Brut Millesimé 2000. Tegemist oli hästi täidlase ja küpse šampanjaga, mille aroomis oli tunda pähkleid, röstitud küpsiseid, kaneeli ja kohvinoote. Maitse oli samuti rikkalik ja ümar, hape oli tagasihoidlik ja püsis tagaplaanil. Saime suurepärase elamuse ja veel millise hinnaga (48€)!

Päev jätkus Reimsiga tutvudes, külastasime turuhoone taga asuvat Club Tresors de Champagne kauplust, kus on müügil kõikide ühendusse kuuluvate majade šampanjad. Õhtusööki nautisime ehedas brasseriis Le Boulingrin kus mina sõin imemaitsvaid seajalgu ja julgemad maitsesid veelkord kohalikku rupskivorsti Andouillette. 

Reisi viimane päev tervitas meid imelise päikesepaistega ning sättisime end katedraali vastas asuva šampanjapoe laudade ümber. Nad ise pakuvad kohapeal joomiseks vaid kahte sorti šampanjat, kuid tegelikult saab väikese korgimaksuga kohapeal tarbida kogu poe valikut. Me otsustasime tol hommikul roosade kasuks ning degusteerisime Charles Heidsiecki Rosé Réserve, Bollinger Rosé ning Deutz Rosé 2009. Bollinger rabas meid kõiki jalust oma punaste metsamarjade maitsega -tugev jõhvikas esireas domineerimas ning samas oli tunda ka kerget vürtsikust. Kindlasti oli see šampanja reisi TOP3 kuuluv elamus.

Oli ilus ja maitseid täis reis, statistika ütleb, et seitse inimest maitsesid ühtekokku 43 erinevat šampanjat. Õppisime ka ühtteist ning järgmine kord ajastame oma reisi paremini, et mitte sattuda Prantsusmaale riigipühade nädalavahetusel ning kindlasti tahaks jõuda Cote des Blancsi küladesse, kuhu paraku seekord ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Hetkel siis naudime suve ja sügisel hakkame järgmist reisi planeerima. Mullitavaid elamusi kõikidele!

Kevadel Champagnes osa 2

Meie teine päev Reimsis algas maitsva hommikusöögiga ja pärast kehakinnitamist rentisime endile kaheks päevaks auto. Esimene sihtkoht oli Chigny-les-Roses külas asuv J. Lassalle šampanjamaja, milline asutati aastal 1942 ning täna juhivad seda kolme põlvkonna naised. Vanim proua on üle 80 aasta vana, kuid armastab endiselt nii veini kui šampanjat (meie giidi sõnul) ning osaleb igapäevaselt veinimaja töös. Neile kuulub 16 ha viinamarjaaedu seitsmes erinevas külas. J. Lassalle maja kuulub ühendusse Club Tresors de Champagne, milline asutati 1971. aastal ja kuhu ühtekokku kuulub 28 erinevat maja, kes ise kasvatavad oma viinamarjad ja ise valmistavad šampanja. Klubisse kuuluvad majad jagavad samu väärtusi ja põhimõtteid ning igal majal on oma Special Club nime kandev šampanja, millist valmistatakse vaid väga headel aastatel. Varem on mul olnud õnne maitsta ühendusse kuuluva Paul Bara maja šampanjasid.

Tulles tagasi J.Lassalle juurde, siis sattusime nende juurde õnneks ennelõunasel ajal ning tänu sellele õnnestus näha ka šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Parasjagu toimus magnumpudelite discorgement, s.t eemaldati pärmisete, lisati veidi veini ja suhkrulahust ning pudel sai peale uue korgi, videot (autor K.R) vaata siit:

Pärast ringkäiku majas ja keldrites õnnestus meil maitsta kaht erinevat šampanjat: Préférence ja Rosé. Mõlemad olid suurepärased šampanjad, kuid rosé meeldis meile tibake enam. Tegemist on hästi elegantsete, kergete ja peene mulliga šampanjadega, mis lausa sulasid suus ja jätsid sametise mulje.

Préférence koostises 1/3 PN, 1/3 CH ja 1/3 Meunieri, Rosé koostises 65% PN, 15% Meunieri ja 20% CH. Nautisime imelist päikselist päeva ning lahkusime kaasas kastitäis “suveniire”. Eestisse sai toodud nii Special Club 2007, BdB 2007  kui ka vanaisa poolt tütretütrele valmistatud Angéline 2008. Aga nendest lähemalt kunagi tulevikus.

Edasi kulges tee Hautvillersi külla, kus võtsime kerge lõunaeine ning vaatasime üle munk Dom Pérignoni haua külas asuvas kloostris. Seejärel võtsime suuna Aÿ külla, sest seal ootas meid ees H. Goutorbe maja külastus.

See maja kuulub samutiühendusse Club Tresors de Champagne. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, ta oli nn taimekooli pidaja.
Šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009) ning täna toimetab majas tema poeg René koos abikaasa ja kolme täiskasvanud lapsega. Meil õnnestus seal õdusas majas jahutavate võlvide all maitsta kolme erinevat šampanjat:

Cuvée Tradition Brut (koostises 70% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Cuvée Prestige Brut Premier Cru (koostises 7o% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Special Club Grand Cru 2005 (koostises 70% N, 30%CH).

Kõik olid väga nauditavad šampanjad, esimene neist lihtsam igapäevašampanja, teine juba veidi elegantsem ning Special Club oli küps, täidlane ja täis jõudu.

Kes Champagne piirkonda plaanib reisida, siis Aÿ ja naaberküla Mareuil-sur-Aÿ tasub kindlasti kavva võtta, sest seal on lisaks H. Goutorbele väga palju toredaid šampanjamaju: Bollinger, Ayala, Billecart-Salmon, Philipponnat, Deutz, Marc Hébrart jpt. mida kindlasti tasub võimaluse korral külastada.

Teise päeva lõpetasime õhtusöögiga Reimsi populaarses söögikohas Les Crayeres Brasserie “Les Jardin”, milline asub pargipuude alla peidetuna otse 5* hotelli taga. Kel soovi, võib õhtustada ka hotelli peenemas restoranis, meie otsustasime seekord brasserie kasuks. Teenindus oli super ja toidud söögikoha taseme kinnitajaks. Kõige eredama elamuse said need, kes julgesid tellida vasika harknääret. Liinale lähevad siinkohal teele tänusõnad meie reisi söögikohtade soovituste eest!

Pärast õhtusööki jalutasime veel linnas ning saime osa ka katedraali peal toimunud valgusshow’st.

Mumm Cordon Rouge NV

Maja asutati Reimsis 1827. aastal kolme sakslasest venna Jacobus, Gottlieb ja Philipp Mummi poolt, kellele oli abiks kohalik mees Friedrich Giesler. Vennad andsid majale nime P. A. Mumm oma isa Peter Arnoldi järgi.
Aastal 1852 võttis maja juhtimise üle järgmise põlvkonna esindaja Georges Hermann Mumm, kes oli väga innovaatilise mõtlemisega ning pühendunud mees. Ta reisis üle terve maailma, lisaks Euroopale ka Austraaliasse ning Uus-Meremaale eesmärgiga šampanjat turundada. Sajandivahetuse aegu müüdi Mummi paljudel turgudel, nagu nt Venemaa, Kanada, USA, aga ka Brasiilias ja Peruus.

G.H.Mummi suurimaks saavutuseks on kahtlemata Cordon Rouge,  milline on tänapäeval Mummi šampanjade sümboliks. Aastal 1876 otsustas G.H.Mumm oma heade ja oluliste klientide auks panna Cuvee Bruti kaela ümber punase siidilindi. Inspiratsiooni selleks sai ta Prantsusmaa kõrgetest eraisikule antavatest autasudest  Ordre Royal et Militaire de Saint Louis ning Grand Cordon de la Légion d’Honneur.

1904.aastal sai Mummist Briti kuningakoja ametlik šampanja ning see staatus on neil säilinud tänase päevani.

Kuna tegemist oli sakslastega, siis oli I maailmasõda Mummi maja jaoks iseäranis raske aeg. Kahe maailmasõja vahelisel ajal asus maja juhtima Renè Lalou, kelle ülesandeks sai maja maine ja nime päästmine. Pärast II maailmasõda laienes Mumm jõuliselt ning suunas fookuse just eksporditurule. Aastal 1969 võttis maja üle Kanada päritolu suurkontsern Seagram, täna on omanik Pernod Ricard. Mumm on üks suurimaid šampanjamaju, aastane kogutoodang 8 miljonit pudelit.

Mina proovisin esimese Mummi šampanjana Cordon Rouge, millist kuulu järgi armastavad eriti ameeriklased. Juhlini sõnul oli mõni aasta(kümme) tagasi tegemist täiesti arvestatava ja väga hea šampanjaga, millele aga järgnes sügav ja valus kukkumine.  Täna areneb NV šampanja andeka veinimeister Didier Mariotti käe all taaskord positiivses suunas. Kahjuks ei saa ma ei kinnitada ega ümber lükata Juhlini väidet mineviku märjukese kohta, küll aga loodan tulevikus nautida veinimeistri uusi imesid.

Koostis: 45% PN, 25% PM, 30% CH

Aroomis oli tunda küpsust ning kergelt magusaid karamelli ja šokolaadinoote. Esmamulje oli täielik mainstream, kuid lähemal nuusutamisel ja maitsmisel tekkis iseloomu. Ikka see kerge magusus vist andis teatava eristuva noodi. Ja selgelt tuleb aega anda klaasis avanemiseks ja arenemiseks.

Maitse oli happeline ja mineraalne, magusus ja röst maitses esile ei tule.

Võimaluse korral soovitatakse eelistada Magnum pudeleid, kus kvaliteet oluliselt parem.

Juhlini hinnang šampanjale 72 punkti, arenedes 78.

Mummi võib küll Eestis vist igast alkoholiga kauplevast poest leida, kui hea lugeja otsustad osta ja proovida, siis jaga oma elamusi!