Lanson Extra Age Brut

Lansoni maja ajalugu sai alguse aastal 1760 ning kuni aastani 1976 oli maja sama perekonna kätes. Pikemalt saab ajaloost ja maja arengust lugeda siit. Täna on veinimeistri ametis Hervé Dantan, kes ametisse asudes võttis hoogsamalt kasutusele tammevaadid ja malolaktilist kääritamist kasutab aina vähem.

Lanson Extra Age NV toodi turule aastal 2009 ning segu sisaldab alati kolme erineva aastakäigu veine. Hetkel müügilolev Extra Age koosneb 2004, 2005 ja 2006 aastakäigu veinidest.

Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 7g/l.

Värvus oli tumeda helgiga kuldkollane.

Aroom oli pärmine ja mesine, tunda oli pärmitainast, küpseid õunud ja mõnusalt küpseid ja mahlaseid pohli.

Maitses oli tunda meekooki, suvist esimest meekärge, hape oli tugev ja stoiline. Lõppmaitse oli väga pikk, lõpus ilmus tugev marjasus. Rühikas ja elav, kergelt kreemise puudutusega, kuid siiski pigem sirgjooneline, marjane ja happest tulvil. Igati nauditav šampanja!

 

 

Grand Champagne Helsinki

Mullimaailm kutsus sõbrad kaasa ning külastas eelmisel nädalavahetusel üritust Grand Champagne Helsinki. Üritus toimus juba viiendat korda ning ürituse üks eestvedaja on põhjanaabrite Master of Wine Essi Avellan. Üritusel olid esindatud ca 80 erinevat šampanjamaja ning külalistel oli võimalus maitsta ca 400-450 erinevat šampanjat ning lisaks veel osaleda master class loengutel ja degustatsioonidel. Meie väisasime üritust kahel päeval ning mõlemal päeval võtsime kavva ka ühe masterclassi.

Šampanjamajadest olid väljas kõik tuntud nimed: Krug, Bollinger, Louis Roederer, Lanson, Piper-Heidsieck, Henriot, Pol Roger, Ruinart, Pommery, Taittinger, Laurent-Perrier jne.
Aga oli ka palju väiksemaid tegijaid: Bruno Paillard, Pierre Paillard, Paul Bara, Dumangin J.Fills, Leclerc Briant, Jacques Selosse, Chartogne-Taillet, Francis Orban jpt.

Väljapanek võttis silme eest kirjuks ning esimesel päeval keskendusime eelkõige vanade aastakäikude maitsmisele. Haruldasi ja erilisi šampanjasid avati vastavalt ajakavale kindlal kellaajal, nii et soovi korral sai end selleks ajaks leti ette sättida. Minu jaoks oli üllatav osalejate suur hulk – mõlemal päeval oli lõpuks ruum rahvast nii täis, et võimatu oli liikuda. Ilmselt said ka korraldajad aru, et viimane aeg on üritus vanast üliõpilasmajast (Vanha Ylioppilastalo) suuremale pinnale kolida.

Mõned šampanjad võtsid jalust nõrgaks, mõni jättis ka päris külmaks või lausa valmistas pettumuse ja vanade tuttavad ei vedanud alt. Siinkohal jagan teiega muljeid mõnedest eredamatest hetkedest.

Bruno Paillard N.P.U 2002 “Nec Plus Ultra”. Koostises on 50% PN ja 50% CH, suhkruid on lisatud 3g/l kohta, värvus kuldkollane. Aroomis oli üleküpsenud puuvilju ning kuna šampanja on küpsenud väikestes tammevaatides 10 kuud ja siis järgmised 10 aastat seisnud pärmisettel pudelis, siis on tegemist küpse ja sügava joogiga. Hape oli tagasihoidlik ja veidi oli tunda mineraalsust. Hästi omapärane šampanja, millist valmistatakse vaid erakordsetel aastatel, siiani on seda tehtud 6 korda, viimati aastal 2003.

Lanson 1979 – koostises 48% CH ja 52% PN. Korgitud on see šampanja alles eelmise aasta septembris! Tegemist oli magnum pudeliga ning šampanja on pudelis seisnud peaaegu 40 aastat. Maitse oli väga täidlane, täis küpseid puuvilju, oksüdatsiooni ja kergelt kummiseid noote. Värvus oli tumekollane, kusjuures klaasis olid mullijoad päris tihedad. Aroomis oli mädaõuna, veidike sõnnikut ja üllatav oli sellise vanuse kohta nii tugev hape. Ääretult põnev šampanja, vanim, mida ma siiani maitsnud olen ning see kogemus oli seda väärt! Ma läksin tol aastal esimesse klassi 🙂 ja keegi hea inimene valmistas samal aastal šampanja kellega kohtusime 40 aastat hiljem. Milline vedamine!

Bollinger La Grande Année Rosé 2007. Bollinger mu arm – kindlasti üks minu lemmikmaja, milles kunagi ei pettu. Samas letis sai maitsta ka La Grande Année 2008, millel on kindlasti suur potensiaal arenemiseks, kuid hetkel oli ta veel väga toores ja nooruke. Rosé oli küpsem ja juba praegu väga nauditav, kuigi ka sel joogil on veel potensiaali arenemiseks küll ja küll. Koostises 72% PN ja 28% CH, lisatud on 6% punast veini. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli särav oranž, aroomis oli punaseid sõstraid ja kuivatatud lilli. Maitses domineerisid kirsid, maasikad ja veidike röstiseid noote.

 

de Venoge Millésime 2002. Aroom oli puuviljane, röstine ja tunda oli brioche. Maitse oli täidlane, heas tasakaalus, hape keskmine ja suu oli täis kuivatatud puuvilju. Küpsenud ja väärikas šampanja, põnev kohtumine oli! 

Need olidki mõned eredamad hetked neist kahest päevast, järgmine kord jagan teiega masterclassi muljeid.

Lanson Wimbledon Edition Rosé

Tänasel naistepäeval tundub mulle eriti paslik kirjutada rosé šampanjast. Nii umbes aasta tagasi kirjutasin erikujundusega Lansoni rosest, milline paisati sõbrapäevaks müüki UK-s ning paaris Euroopa lennujaamas. Tegemist oli turundusnipiga võitmaks juurde uusi šampanjasõpru ning tundub, et see töötab, inimestele meeldivad erikujundused!

Eelmisel suvel leidsin Amsterdami lennujaamas (hiljem nägin sama šampanjat ka Vilniuse lennujaamas) Wimbledoni tenniseturniiri auks loodud erišampanjad. Neid oli seal lausa kaks – Black Label ja Rosé, ühe tõin koju kaasa ning ära jõime selle koos sõpradega imeilusal õhtul Tallinna Botaanikaaias. Ütlen kohe ära, et tennist me ei mänginud, piirdusime lilleilu, muru ja imeliste šampanjade nautimisega.

Lanson Wimbledon Edition Rosé koostises on 32% CH, 53% PN ja 15% Meunieri. Veinimeister on lisanud tibakese ka punaveini Côteaux du Champenois Bouzy Rouge, milline on valmistatud PN viinamarjadest ja milline annab joogile imekauni kahvatu lõheroosa, minu meelest kergelt oranžika värvuse.

Aroomis domineerisid punased marjad ja suvelillede hõng. Maitse oli värske, õunane, tunda oli maasikaid ja lõppmaitses kirbeid noote. Üldmulje on õrn, värske ja parajalt ümar, heas tasakaalus sportliku iseloomuga rosé.

 

Imeliselt hästi sobis see rosé suveõhtusse ning kindlasti sobib see kaunistama ka tänast päeva. Imelist päeva Teile kaunid naised! 

 

 

Lansoni rosé

Eelmine kord rääkisime šampanjamüügi langusest UK-s ning tänane uudis räägib sellest, et šampanjatootjad ei jää ootama järgmist langust sellel aastal. Homme on aasta kõige roosam päev ning Lansoni šampanjamaja otsustas selle puhul turule tuua uue, erikujundusega Rosé Label Brut NV. Maja sõnul moodustab roosa šampanja läbimüük juba 17% maja koguläbimüügist.

Erikujunduse looja on inspiratsiooni ammutanud Londonis asuvalt Shoreditchi turult. Pudeli kujundus on roosa grafiti ning koosneb märksõnadest nagu “fresh”, “fruity” ja “elegant” mis iseloomustavad pudeli sees olevat jooki. Ilmselgelt on seekordne erikujundus suunatud kõnetama nooremat šampanjasõprade põlvkonda ning ma usun, et homsel valentinipäeval nii mõnigi šampanjasõber selle pudeli oma armsamale kingituseks ostab.

Lisaks UK-le tuleb erikujundusega šampanja müüki homme ka Brüsseli ja Frankfurti lennujaamades ning märtsis ka Pariisi lennujaamas. Nii et kes nüüd lähiajal Euroopas reisima juhtub, siis hoidke silmad lahti!

Imelist roosat sõbrapäeva kõikidele šampanjasõpradele!

Kasutatud allikas: thedrinkbusiness.com veebileht

 

Delamotte šampanjamaja ja Blanc de Blancs 1999

Delamotte maja asutati Le Mesnilis aastal 1760 ning maja on vanuselt kuuendal kohal. Samast majast sai alguse ka Lanson, rist mis kaunistab Lansoni šampanjapudeleid oli Nicolas Louis Delamotte Malta ordu rüütlirist.

Aastal 1988 ostis Laurent-Perrier Delamotte maja ja aasta hiljem ka Saloni šampanjamaja ning sellest ajast saadik tegutsevad need kõrvutiasuvad majad käsikäes. Delamottel endal on 5 ha viinamarjaaedu, kuid lisaks on neil õigus ja võimalus kasutada Saloni aedade viinamarju neil aastatel kui Salon ise šampanjat ei tooda. Kahte maja juhib täna Didier Dupont, kellel juba emotsionaalsusest ja entusiasmist puudu ei jää. Maja stiil on puhas, värske ja elegantne, hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas. Brut on kindla peale minek, kuid kõrgemad hinded saab Delamotte asjatundjate käest just blanc de blancs (BdB) šampanjade eest.

Delamotte on nüüd õnneks jõudnud ka Eestisse, kuid siinkohal jagan mõned aastad tagasi Prantsusmaal nauditud  Blanc de Blancs 1999 muljeid.

Koostis: 100% Chardonnay.

Mull harv ja hõre, kuid korrapärane.

Aroom oli lilleline, tunda tsitrusvilju ja puuvilju, röstisus ja teravili olid üsna vaevuaimatavad.

Maitse oli sügavam ja jõulisem, tunda oli mineraalseid noote, küpsiseid ja röstist leiba.

 Proovitud Pariisis 20. augustil 2011

Lanson Gold Label Brut vintage 2002

Champagne Lansoni õilsatest jookidest olen kirjutanud varemgi, rosést ja Black Labelist, seekord siis kuldsest sildist. Pudeli Lansoni Gold Label 2002 sain sünnipäevaks eelmisel aastal, aga olin kärsitu ning lasin sel küpseda veel vaid aastakese. Liigne tormakus ei ole hea, tegelikult võiks lasta sel aastakäigul kauem küpseda ja täidlasemaks muutuda. Toidu kaaslasena pääseb tema iseloom paremini esile ning toidu täiustajana on ta hetkel kindlasti parem valik kui niisama nautimiseks.

IMG_1204.JPGKoostis; 47% Chardonnay, 53% Pinot Noir.

Aroom oli karamelline, tunda nõrka meearoomi, kuivatatud puuvilju ja valgeid lilli.

Mullijuga klaasis oli väga tihe, klaas oli täis peeni, tihedaid mullijugasid.

Maitses oli tunda virsikuid, viigimarju ja pirne. Mitte just väga täidlased ja sügiseselt küpsed puuviljad, vaid pigem kesksuvised ja poolküpsed. Lõppmaitse oli teravalt kuiv, täis noorust ja toorust, valmis veel küpsema mõned aastad.

Minu soovitus on, et kel see pudel on kapis oma aega ootamas, siis las ta küpseb veel. Kui aega on, siis miks mitte 3-5 aastat ning siis saate aimu kogu selle imelise joogi täiusest, nii maitses kui aroomis. Endal mul pudelit kapis küpsemas ei ole, aga kavatsen panna ning oodata, sest kes kannatab, see hiljem naudib.

Lanson Rosé Label NV

20130929-181020.jpgRäägime Lansoni rosést –  Fresh as a rose!

Lansonil on rosé valmistamise kogemust enam kui 50 aastat ning nende rosé on üle maailma üsna tuntud ja armastatud šampanjasõprade seas.

Koostises 32% Chardonnay, 53% Pinot Noir, 15% Meunier.

Värvus oli kirgas pojengiroosa toon, ilus, värske ja särav. Mullid olid väiksed ja sädelevad, tihedad ja elavad.

Aroomis oli tunda kibuvitsa noote ja punaste marjade kohalolekut ning kaugelt kumasid lõhnavad roosid.

Maitses domineerisid punane sõstar, õunamahl ja maasikad. Keskmaitse oli üllatavalt mõru, lõppmaitse päris pikk, kus täidlus ja hape olid üsna heas tasakaalus.

Essi Avellani hinnang sellele šampanjale 89/100.

Lanson

Minu esimene kohtumine Lansoni šampanjaga leidis aset paar aastat tagasi, Black Label Brut jõudis minuni tookord Moskvast. Tänaseks on Lanson üle ujutanud kogu Eestimaa, valik on üsna lai Black Labelist kuni Extra Age valikuteni. Möödunud aastavahetuse aegu külastasin Omaani, selles range alkoholipoliitikaga riigis on mõned baarid ja restoranid, kus alkoholi müüakse ning veinikaartidelt võis peaaegu alati leida ka Lansoni šampanjat, Black Labeli hinnaks oli ca 150€ pudel.
Enne kui šampanjadega tõsisemalt tutvust teha, mõtlesin süübida veidi detailsemalt maja ajalukku ja mõned faktid kirja panna.

Maja asutas aastal 1760 François Delamotte ning see oli üks esimesi šampanjamaju. Françoise poeg Nicolas-Louis, kes oli Malta Ordu rüütel, võttis maja üle 1798. aastal ning just tema otsustas maja sümbolina hakata kasutama Malta Risti. Pärast Delamotte surma, aastal 1837, läks maja juhtimine Jean-Baptiste Lansoni käe alla ning võeti kasutusele nimi Lanson Pere&Fils. Aastal 1900 andis kuninganna Victoria Lansonile kuningliku volikirja kui ametlikule Inglise kohtu varustajale. Ilusad ja helged ajad XX sajandi alguses ning veidi enne II maailmasõda (1937) otsustas Victor Lanson pöörata oma tähelepanu just non vintage šampanja tootmisele ja tehnoloogiale ning just tema võttis kasutusele nime Black Label.

Aastani 1976 kuulus maja samale suguvõsale, esimene nn välisomanik oli Ricard, järgnes Moët&Chandon, kes oli Lansoni omanik väga lühikese perioodi jooksul, vaid 175 päeva. Müües jättis Moët&Chandon 208 ha väärtuslikke aedu enda omandusse, jättes Lansonile tühjad pihud. Üldse olid 1990ndad Lansonis rasked ajad, saadi nahutada nii kõikuva kvaliteedi kui viletsa stiili pärast, õnneks ei keeranud majale selga veinimeister Jean-Paul Gandon. Tänaseks on raske töö end ära tasunud, maja maine on kõvasti paranenud ning uute omanike abil (Boizel Chanoine Champagne Grupp) on Lanson tõusnud masstootjate liigas Moët&Chandoni ning Veuve Clicquoti rinnale.

Champagne Besserat de Bellefon

Edmond Besserat, kes oli pärit Hautvillersist asutas šampanjamaja Aÿ’s aastal 1843. Pärast teda võtsid äri üle tema lapselapsed Edmond ja Victor, kellest üks oli rohkem tehnikainimene ja teine hea maitsemeele ning ärivaistuga. Koos moodustasid nad eduka tandemi. Aastal 1920 abiellus Edmond Yvonne de Meric de Bellefon’ga ning sellest abielust sündis ka uus nimi majale – Besserat de Bellefon.

Aastal 1930 esitas Pariisi restoran la Samaritaine de Luxe majale väljakutse valmistada šampanja, mis sobiks ideaalselt kõikide roogadega. Sellest väljakutsest sündis “Crémant des Moines” – iseloomult kerge, ilusa mulliga, kahvatukollast värvi šampanja, millest sai õige pea Pariisi restoranide nõutuim šampanja. Täna tuntakse seda mullijooki Cuvée des Moines nime all.

Aastast 2006 kuulub Besserat de Bellefoni bränd Lanson-BCC grupi nn “selective retail” harusse ning neid šampanjasid müüakse eelkõige läbi restoranide ja vinoteekide. Veinimeister on Cédric Thiébault. 2009. aastal tutvustas maja maailmale oma uut imagot ning Cuvée des Moines ovaalne silt sai juurde pärlmutter tooni, mis muudab selle siidiselt läikivaks ning elegantseks.

Mina nägin Besserat de Bellefoni šampanjasid prantsuse kaupade poes Kukk ja konn. Mõnus väike ja hubane on see poeke Vilmsi tänaval, mõnus sisse astuda ning alati jääb ka kojuviimiseks midagi näppu. Naistepäeval tegin ise endale kingituse brut rosé näol.

20130319-212845.jpg

Koostis: 30% PN, 40% PM, 30% CH.

Värvus tumeda varjundiga lõheroosa.

Aroomis tunda karamelli, lilli, mandlit, metsmaasikat, kohati meenutas aroom marjatarretise hõngu.

Maitses domineerisid punased sõstrad, marjasus, hape oli väga heas tasakaalus.

Laurent-Perrier

Laurent-Perrieri ajaloos on suurt rolli mänginud naised, maja on juhtinud nii leskproua Mathilde Emilie Perrier kui ka Marie-Louise de Nonancourt.
Maja ajalugu algas aastal 1812 kui veini tootmist alustas Alphonse Pierlot. Aastal 1881 pärandas ta mõisa oma veinimeister Eugene Laurentile, kes hakkas majas toimetama koos abikaasa Mathilde Emiliega. Kahjuks sai Eugene õnnetult hukka ning aastal 1887 jäi  maja lesknaise juhtida. Mathilde ühendas enda ning kadunud abikaasa perekonna nimed ning lõi uue brändi: Veuve Laurent-Perrier & Cie.

Aastal 1914 ületati esmakordselt 50 000 kasti tootmismaht, mis oli tolle aja kohta tippsaavutus ühe maja poolt. Pärast ema surma 1925 võttis mõisa juhtimise üle tütar Eugenie, kes müüs aga mõisa maailmasõdade vahelisel perioodil Madame Louise Lanson de Nonancourt`le, šampanjatootjate Victor ja Henri Lansoni õele. Ülevõtmisel hetkel, 1939, olid maailmas ja majanduses keerulised ajad, mõis oli väga viletsas seisus ning Louise-Marie pühendas end täielikult mõisa ülesehitamisele, et kindlustada endale ning oma poegadale helge tulevik.
Kahjuks kaotas vanim poeg Maurice Teises Maailmasõjas oma elu, kuid noorem poeg Bernard de Nonancourt jõudis sõjast tagasi ning asus jõudsalt tegutsema. Ta alustas A-st ja B-st, oli õpipoisiks Lansoni ning Delamotte mõisades ning aastal 1949 oli valmis mõisa enda juhtida võtma.

Bernardi motiveeris armastus šampanja ning selle valmistamise vastu, tema moto oli: “with quality wine and people, you cannot fail”. Koos oma väikese meeskonnaga panid nad aluse Laurent-Perrieri kui innovaatilise tootja teekonnale, millest kasvas välja üks suurimaid šampanjatootjaid, täna aastane kogutoodang ca 8 mio pudelit.
1950 oli L-P üks esimesi tootjaid, kes kasutas roostevabast terase st mahuteid.

1958 toodeti esmakordselt mitme erineva aastakäigu veinidest prestige cuvéeLaurent-Perrier Grand Siècle. Seni oli prestige cuveè´sid valmistatud alati ühe aastakäigu veinidest.
1968 tutvustati maailmale esmakordselt mitme aastakäigu veinidest valmitatud Cuveè Rosè Brut, valmistatud 100% Pinot Noir`st.
1980 toodi turule brut nature (ei ole lisatud suhkrut) Laurent-Perrier Ultra Brut.

Täna kuulub L-P valdusfirmale, kelle omandusse kuuluvad ka Salon, Delamotte, Lemoine ja De Castellane šampanjamajad. Maja omab ca 150 ha viinamarjaaedu, mis katab 10% tootmiseks vajaliku mahu, ülejäänud marjad ostetakse kokku.

Veinimeistriks on Michel Fauconnet, kelle stiiliks on eriti puhas maitse ning selle nimel pingutab ta kõvasti. L-P on hinnatud oma puuviljase ja elegantse stiili poolest.
L-P šampanjadest kirjutan edaspidi täpsemalt, siis kui õnnestub neid maitsta, siiani on õnnestunud proovida vaid Brut NV-d.

Nauditavaid mullitavaid kogemusi teile!

Lanson Black Label Brut

Lanson Black Label Brut jõudis minu juurde Moskva lennujaamast, kaugelt tulnud kaunikene.

Koostis: 35% Chardonnay, 50% Pinot Noir, 15% Pinot Meunier.

Värvuses domineerib helkiv merevaigu toon, taoline kollane noot viitab Pinot Noirile.

Mull oli väga tihe, noorsportlaslik 🙂 ja klaasis pulbitses väga aktiivne purskkaev. Nii aktiivset purskkaevu näeb klaasis harva, see oli ikka äärmiselt võimas.

Aroom elujõuline, tuntavad kevadised aroomid koos vihjetega röstsaiale ja lillelõhnale.

Maitses oli tunda küpseid puuvilju ja tsitruselisi, mis loovad üheskoos küllusliku ja täidlase mulje.

Richard Juhlini hinnang majale 4* ning konkreetsele šampanjale 70 punkti, arenedes 84.

Hääd vana-aasta lõppu !!!!!!!!!!!!!!!!!!