Bruno Paillard sündis 1953. aastal Reimsis, tema esivanemad oli viinamarjakasvatajad ja kauplejad ning perekonna ajalugu ulatub aastani 1704. Esiisade eeskujul alustas ka Bruno viinamarjakaupmehena, kuid aastal 1981 tekkis tal soov ise šampanjat valmistama hakata. Ta müüs oma vana Jaguari maha ning asutas ettevõtte. Aastal 1994 ostis Bruno Paillard oma esimese, 3 hektari suuruse viinamarjaaia Oger külakeses Côte des Blancsis. Täna on majal kokku 32 hektarit viinapuuaedu, millest 12 hektarit paiknevad grand cru alal. Oma aedadest saadakse 50-60% vajalikust viinamarjakogusest, ülejäänud ostetakse kokku maja pikaajalistelt partneritelt. Aastal 1983 oli Bruno Paillard esimene, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile märkima ümberkorkimise (disgorgement) kuupäeva. Pärast ümberkorkimist lähevad pudelid tagasi keldritesse, kus nad küpsevad veel 5-18 kuud.
Aastal 2007 liitus pere ettevõtmisega ka Bruno tütar Alice Paillard ning täna juhivad nad maja isaga kahasse. Kogutoodangust 75% eksporditakse 30-sse erinevasse riiki ning on suur rõõm, et nende riikide seas on nüüd ka tilluke Eesti!
Bruno Paillardi šampanjad on oma stiililt väga puhta ja klaari maitsega, mineraalsed ja heas tasakaalus. Šampanjade valmistamisel kasutatakse ainult esimese pressi mahla, iga “cru” käärib eraldi mahutis või vaatides, reservveine lisatakse 25-50% ning eriti sümpaatne on see, suhkrut lisatakse minimaalselt ning kõik šampanjad on extra brut.
Meie degusteerisime 4 erinevat šampanjat ning nüüd siis nendest ja meie emotsioonidest lähemalt.
Esimene käik oli Blanc de Blancs Grand Cru. Nagu nimigi viitab, siis on koostises ainult Chardonnay viinamarjad, millised kõik on kasvanud grand cru alal. Segus on kasutatud 25 erineva aastakäigu reservveine. Settel on šampanja olnud 4 aastat ja pärast ümberkorkimist veel 10 kuud keldris rahunenud. Värvus klaasis oli hästi hele, valkjaskollane võiks selle tooni kohta öelda. Aroomis oli tunda luuvilju, kergelt sidruneid ja lilli. Maitses tundsime estragoni, aprikoosikivi, mineraalsust ja veidike tsitrusvilju. Hape oli hästi delikaatne, hoidis end varjus, lõppmaitse oli keskmise pikkusega ning kergelt jäi suhu toomingamarja mekk. Väga heas tasakaalus šampanja!
Teisena valasime klaasidesse Dosage Zero, kuhu pole üldse suhkruid juurde lisatud. Jook on settel olnud 3-4 aastat ja hiljem pudelis veel 6 kuud. Selle joogi värvus oli helekollane koos kerge roheka varjundiga. Aroom oli suhteliselt nõrk, veidike kukekommine. Maitse oli alguses üsna äkiline, tunda oli mahlaseid punaseid sõstraid ja hiljem lisandus kreeka pähkel.
Kolmas käik oli Blanc de Blancs 2006. Šampanja on settel olnud 9 (!) aastat ja hiljem veel aasta pudelis küpsenud. Imekauni etiketi on kujundanud Rootsi kunstnik Jockum Nordström. Värvus klaasis oli kuldkollane ning mullijoad olid imepeened. Aroomis oli kuivatatud ploome ja kuivatatud apelsinikoort. Maitse oli erakordne ja äärmiselt huvitav, luuviljane ja üleküpsenud viinamarjad tulid silme ette. Kohati meenutas dessertveini maitset, hästi mineraalne ja kompleksne. Väga kihvt ja eriline šampanja!
Õhtul lõpetasime traditsiooniliselt roosas toonis, Rosé Premiere Cuvée. Koostises peamiselt Pinot Noir, aga veidi on lisatud ka Chardonnayd. Settel on šampanja olnud 3 aastat ja hiljem pudelis veel 5 kuud. Värvus oli õrnalt oranž, aroomis tulid esile pihlakamarjad, punased sõstrad ja õrn sidrun. Maitse oli hästi värske, täis punaseid marju ja mõrudaid noote.
Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega oli tõeliselt nauditav ja elamusterohke ning kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.
Mullimaailm 