Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 2

Jätkan oma heietustega sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ning tutvustan teile veel kolme Ameerika veinimaja. Piper Sonoma maja valmistab Sonoma maakonnas vahuveini varsti juba pea 40 aastat. Bränd loodi 1980. aastal kui Piper-Heidsiecki šampanjamaja ja Sonoma Vineyards tegid koos otsuse rajada vahuveinimaja Healdsburgi. Täna kuulub maja Rémy Cointreau gruppi ning veinimeister on alates 2015. aastast Keith Hock, kes enne seda töötas 11 aastat teises tuntud ja prestiižses majas, Schramsberg Vineyardsis. Maitsesime Piper Sonoma Bruti, mille koostises on 25% Meunieri, 15% Pinot Noir ja 60% Chardonnayd. Segus on kasutatud 20-25% reservveine. Värvus oli helekollane, sidrunikoore värvus. Aroomis olid kollased ploomid ja natuke rösti. Maitse oli karamelline, teravust ja hapet oli parasjagu. Väga šampanjalik jook, tunda oli õunasust ja kergelt suitsust vaniljet.

Teine uus kohtumine oli veinimajaga Gruet, mille asutajaks oli Gilbert Gruet, kes sündis 1931. aastal Prantsusmaal, Bethonis. Aastal 1952 alustasid Gilbert ja tema abikaasa Danielle šampanja tootmist ning 1967. aastal loodi U.V.C.B. (Union Vinicole des Coteaux de Bethon), Bethoni küla kooperatiiv. Aastal 1983 leidsid Gruetid sobiva istanduse New Mexico osariigis ning Gilberti lapsed Laurent ja Nathalie (koos abikaasa ja pojaga) kolisid Ameerikasse ja alustasid seal vahuveini tootmist. Esimene nende vahuvein jõudis müügile 1989. aastal. 2004. aastal võitis Grueti 1997 Blanc de Blancs Londonis International Wine and Spirits võistlusel Yardeni trofee. Grueti vahuveine Ameerikas oli poeriiulitel päris palju näha, portfellis on neil kokku 7 NV ja 4 aastakäigu vahuveini. Meie valisime poeriiulilt välja Gruet Brut Rosé, koostises 100% Pinot Noir. Värvus klaasis oli jõhvikaroosa, aroomis oli tunda punaseid marju, eelkõige maasikaid. Maitse oli alguses väga kuiv, keskel hästi marjane ja lõpus lisandus kergelt suitsune mekk. Lõppmaitse oli väga pikk ja kuiv. Igati nauditav mullijook!

Ja jäänud ongi veel MUMM NAPA veinimaja, milline avati 1987.aastal ning kelle Brut Prestige maitsesin eelmine kord Ameerikas olles. Seekord proovisime Mumm Napa Brut roséd, mille koostises 80% Pinot Noir, 20% Chardonnay. Värvus oli virsikukarva oranž, aroomis oli tunda punaseid marju ja eelkõige just mahlast pakatavaid küpseid kirsse. Gastronoomiline vein, mille maitses olid kibuvitsad, hea hape, natuke karamelli ja lõpp oli üsna mõru. Iseloomuga jook, tugeva selgrooga. Üldmulje hea, kuid šampanjaga segi ei ajaks.

Sellised oli suvised muljed ookeani tagant, järgmine kord räägime taas šampanjadest.

Ilus roosa päev

Ühel laupäeval võtsime mulliklubiga nõuks maitsta erinevaid rosésid ning neid omavahel võrrelda. Varem kui oleme majapõhiselt lähenenud, siis roséd on reeglina alati vähem tähelepanu saanud ning sageli ka hinnangutes viimaste sekka jäänud. Osad meist on suured rosé armastajad, teised vastupidiselt ei pea neist palju, sestap tuligi idee maitsta ainult rosésid ning neid omavahel võrrelda.

Lähenesin lähteülesandele piirkonnapõhiselt ning otsisin välja 7 erinevat roséd kolmest erinevast piirkonnast.  Roséde saatjateks panin lauale erinevad suupisted: lõhetartar, hanepasteet, seentega seapasteet, külmad liha- ja singilõigud ning värsked maasikad. Taoline lähenemine võimaldas meil erinevaid suupisteid jookidega sobitada ning otsida just parimat kooskõla.

Alustasime Montagne de Reimsi piirkonnast pärit šampanjamajadega, esimene käik oli Michel Arnould Brut Rosé. Valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, värvus imekaunis mannavahu roosa. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid. Maitses samuti punased sõstrad ja karamellinoodid, järelmaitses ilmus silme ette lapsepõlvest meeles Põltsamaal toodetud “Kosmose” tuubimarmelaad. Väga heas tasakaalus šampanja, meeldivalt kooskõlas maitse ja aroom ning valisime selle üksmeelselt üheks tolle õhtu lemmikuks. Kindlasti kuuleme sellest Verzenays asuvast šampanjamajast veel!

Järgmisena voolas klaasidesse Veuve Clicquot Rosé. Koostises 50%-55% Pinot Noir, 28%-33% Chardonnay ja 15%-20% Meunier. Värvus oranžikas, aroomis oli tunda röstiseid noote ja vaarikaid. Maitse oli mineraalne ja väga tugeva happega, lausa metalsed noodid jäid keelele püsima. Terav ja tugev, lõppmaitses mõrudad noodid.

Kolmas rosé oli maitsmisjärjekorras G.H.Mumm Le Rosé. Esimene rosé “Royal Rosé” valmistati Mummis juba 1860ndatel. Koostises 60% Pinot Noir, 22% Chardonnay, 18% Meunier. Jõhvikapunane värvus, aroom oli üsna nõrk, ainult kergelt oli tunda maasikaid ja vaniljenoote. Maitse oli nõrk ja iseloomutu, kindlasti jäi teistele rosédele sel õhtul kõvasti alla.

Edasi liikusime Vallée de la Marne majade juurde ning sealt piirkonnast oli meil kaks esindajat. Esimesena korkisime lahti Billecart-Salmon Rosé. Ma olen Billecart-Salmoni šampanjasid maitsnud ja kiitnud ka varem ning pettuma ei pidanud me ka seekord. Kvaliteet on alati garanteeritud!

Koostises võrdsetes osades PN ja CH ning 20% Meunieri. Kollakas lõheroosa värvus. Hästi mitmekihilised aroom ja maitse, tunda küpsiseid, punaseid marju ja melonit. Heas tasakaalus šampanja, mille lõppmaitses domineerib mesisus. Suurepärane šampanja, enamike testijate jaoks tollel õhtul nr.1 šampanja.

Järgmisena Laurent-Perrier Cuvée Rosé, taaskord vana tuttav. Šampanja on valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, kauni vaarikaroosa värvusega. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid, vaarikaid ja kirsse. Nii aroomis kui maitses oli tunda kerget metalset puudutust, aga seda oli täpselt parasjagu ja see nüanss mõjus tervikule hästi. Heas tasakaalus šampanja, oli parajalt hapet ja marjasust ning lisaks veel lõppmaitses paras ports karamelli. Väga hea šampanja ning ka kindlasti meie üks lemmikutest tol õhtul.

Edasi liikusime Èpernaysse ning maitsesime Charles Mignoni Cuvée Comte de Marne Roséd. Koostises on 45% CH, 55% PN ning 15% Bouzy punaveini. Värvus on hallika alatooniga oranž. Aroomis oli tunda kirsse ja vaarikakompotti, osad ninad tundsid ka lillelisi aroome. Maitse oli vähehappeline, samas parajalt röstine ja pähkline, tunda oli ka virsikuid. Heas balansis šampanja, igati nauditav!

Last but not least, oli Michel Arnould Cuvée Fleur de Rose nii et õhtu esimene ja viimane rosé pärinesid samast majast. Koostis 100% Pinot Noir, aroomis oli tunda arooniaid ja  metsmaasikaid. Maitses klaaskommid ja siirupised omadused, mõnusas tasakaalus tagasihoidlik rosé, väga lihtsalt nauditav šampanja. 

Roosa laupäev lõppes igati positiivsete emotsioonidega, saime targemaks ning arendasime oma maitsemeelt. Kui peaksime täieliku pingerea avaldama, siis viimaste seas on kaks suurtootjat, nende roséd olid iseloomutud ja üheülbalised. Õnneks siiski enamus maitstud šampanjadest olid äärmiselt nauditavad, nii et elagu roséd! Tundub nii, et roséde mittearmastajad õnnestus ka selle degustatiooniga ehk armastajate leeri pöörata. Head nautimist head mullisõbrad!

Vahuveinimajad Ameerikas vol.3

Parimast elamusest kirjutamise jätsin viimaseks, tegelikult jõingi seda vahuveini juba kodus olles, üks pudel õnnestus kohvris tervena kodumaale ka toimetada. Aga enne veel kui parimani jõuan peatun põgusalt Mummi Napa orus paikneva maja juuures. Mumm Napa avati pidulikult aastal 1987, täna on veinimeistriks prantslane Ludovic Dervin, kes on enne tegutsenud Charles Heidsieckis ja GH Mummis. Mumm Napa tegutseb iseseisvalt, kuid vahuveinid on oma stiililt nii siin- kui sealpool ookeani sarnaselt üsna kerge ja õhulise karakteriga. Brut Prestige NV peetakse valikust kõige elegantsemaks, iseloomult oli see üsna värske ja vaevuaimatava röstinüansiga. Koostises 45% PN, 45% CH ning 10% Pinot Grisi ja Meunieri. Üldmulje jäi üsna keskpärane, ei midagi erilist, lihtne vahuvein.

 

Nüüd aga parima Ameerika vahuveini elamuse juurde ning see oli selgelt Domaine Carneros Brut Cuveé 2008.  Claude Taittinger alustas endale Californias valduste otsinguid sarnastelt teistele šampanjamajadele 1970ndatel ning jagas oma mõtteid ka Ameerika edasimüüja Kobrandiga. 1982. aastal osteti ühiselt 56 hektari suurune maavaldus ning pandi alus 50/50 partnerlusele. Veinimeistriks palgati Eileen Crane, kes oli varem töötanud Chandoni ja Gloria Ferreri juures. Täna tegutseb Eileen nii veinimeistri kui CEO-na. Domaine Carnerosi viinamarjaaiad said orgaaniliste aedade sertifikaadid aastal 2007.

Koostises 40% PN, 60% CH. Stiililt hästi elegantne ja värske, hape oli heas tasakaalus. Aroomis oli tunda pähkleid, hästi selge ja konkreetse lõhnaga. Maitse oli väga šampanjalik, tsitruseline, lõppmaitse keskmise pikkusega ja parajas tasakaalus happega. Eelmine kord Ameerikas olles maitsesime 2006 aastakäiku, aga 2008 oli selgelt parem, küpsem, täidlasem ja elegantsem. Seda vahuveini jooks hea meelega veel, hind oli ka igati normaalne, 24 dollarit, mis teeb 18,70€.

Sellised siis olid Ameerika vahuveinide muljed, kokkuvõttes võin öelda, et Ameerika veinid on ülekohtuselt alahinnatud Euroopas. Ilmselt on üheks põhjuseks see, et Euroopasse jõuavad tihti odavad mahuveinid ning need annavad USA-st kui veinimaast vale pildi. Kohapeal aga on võimalik maitsta tõeliselt häid veine. Järgmine kord siis tuleb minna Californiasse, oma silmaga kaema ja maitsma.

Mumm Cordon Rouge NV

Maja asutati Reimsis 1827. aastal kolme sakslasest venna Jacobus, Gottlieb ja Philipp Mummi poolt, kellele oli abiks kohalik mees Friedrich Giesler. Vennad andsid majale nime P. A. Mumm oma isa Peter Arnoldi järgi.
Aastal 1852 võttis maja juhtimise üle järgmise põlvkonna esindaja Georges Hermann Mumm, kes oli väga innovaatilise mõtlemisega ning pühendunud mees. Ta reisis üle terve maailma, lisaks Euroopale ka Austraaliasse ning Uus-Meremaale eesmärgiga šampanjat turundada. Sajandivahetuse aegu müüdi Mummi paljudel turgudel, nagu nt Venemaa, Kanada, USA, aga ka Brasiilias ja Peruus.

G.H.Mummi suurimaks saavutuseks on kahtlemata Cordon Rouge,  milline on tänapäeval Mummi šampanjade sümboliks. Aastal 1876 otsustas G.H.Mumm oma heade ja oluliste klientide auks panna Cuvee Bruti kaela ümber punase siidilindi. Inspiratsiooni selleks sai ta Prantsusmaa kõrgetest eraisikule antavatest autasudest  Ordre Royal et Militaire de Saint Louis ning Grand Cordon de la Légion d’Honneur.

1904.aastal sai Mummist Briti kuningakoja ametlik šampanja ning see staatus on neil säilinud tänase päevani.

Kuna tegemist oli sakslastega, siis oli I maailmasõda Mummi maja jaoks iseäranis raske aeg. Kahe maailmasõja vahelisel ajal asus maja juhtima Renè Lalou, kelle ülesandeks sai maja maine ja nime päästmine. Pärast II maailmasõda laienes Mumm jõuliselt ning suunas fookuse just eksporditurule. Aastal 1969 võttis maja üle Kanada päritolu suurkontsern Seagram, täna on omanik Pernod Ricard. Mumm on üks suurimaid šampanjamaju, aastane kogutoodang 8 miljonit pudelit.

Mina proovisin esimese Mummi šampanjana Cordon Rouge, millist kuulu järgi armastavad eriti ameeriklased. Juhlini sõnul oli mõni aasta(kümme) tagasi tegemist täiesti arvestatava ja väga hea šampanjaga, millele aga järgnes sügav ja valus kukkumine.  Täna areneb NV šampanja andeka veinimeister Didier Mariotti käe all taaskord positiivses suunas. Kahjuks ei saa ma ei kinnitada ega ümber lükata Juhlini väidet mineviku märjukese kohta, küll aga loodan tulevikus nautida veinimeistri uusi imesid.

Koostis: 45% PN, 25% PM, 30% CH

Aroomis oli tunda küpsust ning kergelt magusaid karamelli ja šokolaadinoote. Esmamulje oli täielik mainstream, kuid lähemal nuusutamisel ja maitsmisel tekkis iseloomu. Ikka see kerge magusus vist andis teatava eristuva noodi. Ja selgelt tuleb aega anda klaasis avanemiseks ja arenemiseks.

Maitse oli happeline ja mineraalne, magusus ja röst maitses esile ei tule.

Võimaluse korral soovitatakse eelistada Magnum pudeleid, kus kvaliteet oluliselt parem.

Juhlini hinnang šampanjale 72 punkti, arenedes 78.

Mummi võib küll Eestis vist igast alkoholiga kauplevast poest leida, kui hea lugeja otsustad osta ja proovida, siis jaga oma elamusi!