Bauchet Cuvée Origine

Baucheti šampanjamajale pandi alus eelmise sajandi alguses ning pikemalt saab maja ajaloost lugeda siit. Lisaks Tallinki laevadele on võimalik Baucheti maja šampanjasid osta Eestis ka kuivalt maalt ning valikus on 5-6 erinevat jooki. Seekord haarasime väljasõidule ja väikesele soolaleivapeole riiulilt kaasa Cuvée Origine.

Värvus klaasis oli hästi helekollane, peaaegu nähtamatu toon, mullijoad klaasis olid tihedad ja mullid väikesed.

Aroomis domineerisid alguses jõuliselt õunad, pirnid ja lillelisus jäid tarmukalt tahaplaanile. Kui šampanja klaasis aegamööda avanes, siis tõusid esile küpsemad aroomid: õunakook, võitaignast valmistatud küpsised ja röstitud pähklid.

Maitses domineeris samuti õunasus, alguses kirbe õunakoor ja hiljem küpsem õunakook. Värskust oli täpselt parasjagu ning pika lõppmaitse jooksul ilmus veidike suitsust karamelli. Hästi sügisehõnguline šampanja, mis sobis suurepäraselt krabisevate värviliste puulehtedega kaetud päikeselises hoovinurgas nautimiseks. Tasub teinekordki see šampanja poeletilt kaasa haarata, serveerida seda aperitiivina või proovida sobitada näiteks köögiviljagratääni või suvekõrvitsa roogadega.

Imelist sügist kõikidele!

Baron Albert L’Émancipée Millésime 2010

Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.

Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.

Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.

Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.

Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.

Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.

 

 

 

Pointillart Leroy Trois Soeurs Rosé

Pointillart Leroy šampanjamaja ajalugu sai alguse aastal 1894, ajal mil Prantsusmaa veiniaedu laastas phylloxera ehk viinamarjakatk. Kümne aastaga suutis too haigus hävitada suure osa viinamarjaaedadest ning paljud viinamarjakasvatajad otsustasid käega lüüa. Emile Leroy koos abikaasa aga ei andnud alla ning ning aastal 1904 alustasid nende pojad Louis ja Henry Beaunes veiniteaduse õpinguid. Siis tuli esimene maailmasõda, Louis langes keemiarünnakus, tema lesk jäi üksinda kasvatama nende lapsi, kellest vanim André pühendus viinamarjade kasvatamisele ning pereäri jätkamisele. Pärast teist maailmasõda osalesid André ja tema naine Odette aktiivselt kogukonna tegemistes, andsid osa oma maavaldustest  kogukonna käsutusse kui külas loodi kooperatiiv (Cooperative of Écueil) ning nad olid ka ise kooperatiivi aktiivsed liikmed. Aastal 1950 tõid nad turule oma esimese šampanja Leroy-Régnier nime all. Esimestel aastatel müüdi umbes 5000 pudelit aastas. Kurjal saatusel oli aga veel lööke varuks ning aastal 1957 suri Odette haiguse tagajärjel. Pere vanim tütar Jacqueline oli sel ajal 18 aastane ning ta otsustas koolist ära tulla ning asuda isale appi. André suunas kogu oma energia šampanja valmistamisesse ning aastal 1959 võttis ta maja nimena kasutusele André Leroy.  Ajavahemikul 1960-1975 rajas André uusi viinamarjaaedu ning 30 aastat pärast esimese viinapuu istutamist kuulus talle 3ha aedu ning aastane toodang oli 18000 pudelit. Aastal 1976 abiellus Jacqueline Jean-Louis Pointillartiga, kahe pere viinamarjaaiad liideti kokku ning šampanja tootmist jätkati Pointillart-Leroy nime alt. Aastal 2009 asus isa kõrvale õpipoisiks nende tütar Juliette ning 2012. aastal andis isa maja juhtimise tütrele üle, kes selle väljakutse rõõmuga vastu võttis.

Täna kuulub majale ühtekokku 5,12 hektarit viinamarjaaedu, millised paiknevad 22 erineval maatükil üle kolme premier cru küla: Ècueil, Chamery ja Vrigny. Kõige enam kasvab aedades Pinot Noir viinamarju (kokku 3,59ha).

Šampanja Trois Soeurs (kolm õde) on austusavaldus šampanjamaja märkimisväärsetele naistele, kolmele õele, tänu kelle abile ja toetusele on maja siiani püsinud.

Koostises on 85% Pinot Noir ja 15% Meunier. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli intensiivne punane, meenustas punasesõstra mahla tooni.

Aroomis oli esimesega hooga tunda mineraalsust ja kerget suitsusus, hiljem järgnesid punased sõstrad, maasikad ja veidike röstisust. 

Maitses oli hape keskmine, tunda oli maasikaid, valgeid ja punaseid sõstraid, lõppmaitse oli lühike, kergelt mõru ja veidi vesise loomuga.


Nicolas Maillart Rosé Brut

Suvi kestab ja on imeliselt soe sel aastal, tuuline küll, aga ikkagi soe. Ja päikseliste ilmadega kohe kisub rohkem roosa veini poole, sestap tuleb ka siin mitu kirjutist järjest just roosadest šampanjadest. Seekord jagan muljeid Eestis hästi tuntud ja levinud Nicolas Maillarti maja roosast stiilinäitest. Kui on huvi ja viitsimist, siis saate maja ajaloo ja teiste šampanjade osas mälu värskendada siit.

Koostises 60% Pinot Noir, 40% Chardonnayd, 7% on lisatud punaveini. Pressitud mahla on hoitud koos kestadega 52 tundi, pärast pudeldamist hoitakse šampanjat keldris keskmiselt 2 aastat.

Värvus klaasis oli särav lõheroosa toon, väga ilus värv! Suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroomis oli tugevalt tunda maasikaid, natuke ka pähkleid ja röstisust.

Maitses oli hapet parasjagu, mitte väga teravalt ja tugevalt tuntav. Maitse keskosas oli tunda punaseid marju: jõhvikaid, punaseid sõstraid ning järelmaitse oli tugevalt maasikane. Hästi suvine jook, sobib ideaalselt magustoitude kõrvale, mille valmistamisel on kasutatud maasikaid või teisi südasuviseid marju.

Imelist suve jätku, nautige päikest ja laadige akusid!

 

 

Patrick Soutiran Millésime 2008

Gérard Soutiranil oli neli last ning poeg Patrick lõi oma ettevõtte aastal 1971. Majas tegutsevad täna Patricku lapsed Estelle ja Fabrice ning maja asub Montagne de Reimsi südames Ambonnay külas. Kokku omavad nad 3ha viinapuuaedu, kus kasvavad Pinot Noir ja Chardonnay. Vanade aedade viinamarju lastakse küpseda tammevaatides, nooremate puhul kasutatakse roostevabast terasest valmistatud mahuteid. Patricku vanema venna Alaini järeltulijad toimetavad täna Soutirani šampanjamajas ning mõlema maja šampanjad on Eestis täitsa olemas. Seekord tutvustan lähemalt:

Patrick Soutiran Millésime 2008

Koostises 80% PN ja 20% CH, suhkruid lisatud 8g/l.

Värvus oli kergelt halli varjundiga õlgkollane.

Aroomis oli tunda luuvilju ja mett, maitses domineerisid esimese hooga tsitrusviljad. Hiljem muutus maitse kreemisemaks ja ümaramaks, üldmulje oli puuviljane ja täidlane. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike, tunda oli hapet veidi, kuid üldine alatoon oli pigem magus. Aastakäigu šampanja kohta jättis too šampanja pigem tagasihoidliku ja keskpärase mulje, ei üllatanud ega löönud jalust nõrgaks.

 

Claude Baron Cuvée Topaze Millésime 2009

Champagne Claude Baron on šampanjamaja Albert Baroni teine bränd, mille taga on lisaks kolmele tegusale õele ka nende isa Claude. Albert Baroni šampanjamajast ning nende šampanjadest olen varem ka muljetanud, neid muljeid saab lugeda siit.

Claude Baroni brändi all valmistatakse kolme erinevat šampanjat, kõik nad on ka Eesti turule jõudnud.

Mina maitsesin Claude Baron Cuvée Topaze Millésime 2009:

Koostises 40% PN ja 60% CH.

Aroomis oli veidike rösti, rohusust ja kergelt sidrunit.

Maitse oli tulvil mesisust ja meekärge, isegi liialt intensiivne tundus see mee domineerimine. Aga kui mesisus õnnestus kõrvale lükata, siis oli mõnusalt ja maitsemeeli hellitavalt tunda ka valgeid ja punaseid sõstraid. Hea gastronoomiline vein, mida tasub erinevate roogadega sobitada.

 

 

Champagne Tribaut Schloesser

Tribaut Schloesser šampanjamaja kuulub Veinisõbra portfelli ja aastate jooksul oleme selle maja šampanjasid nautinud nii erinevatel pop-up üritustel kui ka kodustel õhtusöökidel, kuid majast ja tema ajaloost ei olegi ma varem pikemalt kirjutanud. Nüüd on aeg see tühimik täita.

Tribaut Schloesser maja lugu algas 20. sajandi alguses kui Luksemburgist pärit noor talumees René Schloesser otsustas minna Champagne maakonda paremat elu otsima. Seal kohtas ta Lucie Coutelast, kelle perekond tegeles viinamarjade kasvatamisega ning noored abiellusid aastal 1927. Kaks aastat hiljem saabus Prantsusmaale majanduskriis ning veinitootjad ei ostnud enam kasvatajatelt kogu viinamarjasaaki ära. Sel hetkel tegid René ja Lucie elumuutva otsuse hakata oma viinamarjadest ise šampanjat tootma ning šampanjamaja oligi sündinud! Esimestel aastatel toodeti ca 1000 pudelit aastas ning pereliikmed, kes elasid Pariisis, aitasid šampanjat müüa. Pärast teise maailmasõja lõppu hakkas šampanja tarbimine vaikselt taas kasvama ning maja toodang suurenes 5000 pudelini aastas.

Aastal 1950 abiellus René ja Lucie tütar Suzanne Jean Tribautiga ning kahe perekonna ühinemise tulemusena sündis uus bränd CHAMPAGNE TRIBAUT-SCHLOESSER. Jean ja Suzanne jätkasid äri arendamist, investeerisid tootmistehnikasse ning ostsid juurde ka viinamarjaaedu. Perekonnale kuulub täna 40 hektarit viinamarjaaedu.

Aastal 1967 asus oma vanematele appi poeg Jean-Marie, kes keskendus äri laiendamisele ja turundusele. 1980. aastal ehitasid nad uue tootmishoone ning soetasid ka 600 liitrised tammevaadid, milles hoitakse reservveine. 1986. aastal alustati šampanja eksporti Saksamaale, Belgiasse, UK-sse, Šveitsi ja USA-sse. 1990ndatel viisid Jean-Marie koos vennaga šampanjamaja järgmisele tasemele, nad hakkasid tootmiseks viinamarju kokku ostma ka teistelt kasvatajatelt ning soetasid uued pressid.

Täna toimetavad majas perekonna 4. põlvkonna esindajad Sébastien ja Valentin (Jean-Marie pojad) ning nende šampanjat müüakse 25 riigis üle maailma, õnneks ka Eestis. Alates 2020. aastast on maja viinamarjaistandused klassifitseeritud HEV (High Environmental Value) kategooriasse. See akrediteering tunnustab omanike pühendumust keskkonda säästvale kasvatamisele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja veeressursse. Selle saavutamiseks kasutatakse vähe väetisi ja enamik töötlemisviise on orgaanilised.

Aga nüüd ka lähemalt kahest Tribaut Schloesseri maja šampanjast:

Tribaut Schloesser Blanc de Chardonnay

Koostises 100% CH, suhkruid on lisatud 6g/l ning reservveine on segus kasutatud 20%. Viinamarjad on kasvanud Romery, Fleury la Rivière, Aÿ ja Bassuet külades.

Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 42 kuud.

Aroomis on tunda küpseid mahlast kohe plahvatavaid valgeid sõstraid ning rohusust, mida tunned, kui jalutad suvel veel niitmata heinamaal. Samuti on äratuntav mineraalsus ning aimatav mõningane õrn lillelisus.

Maitse on tulvil rohususest ja värskusest, aga maitsemeeleni jõuavad ka õrnad röstised noodid. Hape ei ole väga intensiivne, pigem tagasihoidlik ja tasakaalukas. Šampanja sobib hästi mereandide ja valge kalaga, mina soovitan seda jooki nautida oma vaieldamatu lemmiku – värskelt soolatud siiakalaga.

Tribaut Schloesser Brut Origine

Koostises 30% CH, 20% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 8g/l ning reservveine on segus kasutatud 10%.

Aroomis on tunda kuivatatud puuvilju, õunasust, küpseid aprikoose ja kergelt leiva röstisust.

Maitse on värske ja puuviljane, hape on keskmiselt intensiivne ja järelmaitse keskmise pikkusega. Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 30 kuud. Jook sobib hästi aperitiiviks või niisama sõbraga päikselisel päeval nautimiseks.

 

 

 

André Robert AURI TRIA

Henri Robert alustas viinamarjade kasvatamist pärast esimest maailmasõda, 1930ndatel lõid nad koos teiste veinivalmistajatega ühistu, sest üheskoos oli odavam toimetada, nt omavahel veinivalmistamise seadmeid jagada. Teise maailmasõja alguses asus isale appi poeg André Robert (sündinud aastal 1925). Aastal 1960 ostis André veinimõisa ning muutumatuna on see säilinud tänapäevani, koos oma kriidikivi keldritega. Omanimelise šampanja müügiga alustas ta aastal 1962.

Täna toimetab šampanjamajas perekonna 5. põlvkonna esindaja Claire Robert, kes ühines pereäriga aastal 2013.  Majal on kokku 14h viinamarjaaedu ja kasvatatakse kõiki kolme viinamarja. Aga maja number 1 viinamari on ikkagi Chardonnay, mida kasvatatakse kõige enam ja mis mängib peaosa paljudes šampanjades. See on loogiline valik, sest Le Mesnil sur Ogeri küla asub Côte des Blancs piirkonnas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaate, kus joogil lastakse 7 kuud küpseda, pärast pudeldamist püsivad pudelid keldrites veel 3-6 aastat.

Enne jõule korraldas L’Aventure šampanjatuba degustatsiooni, kus sai maitsta kolme erinevat André Roberti šampanjat, kõik üheaia šampanjad ja valmistatud ühest viinamarjast. Kollektsiooni nimi on Auri Tria, kõiki šampanjasid on valmistatud veidi enam kui 700 pudelit.

Auri Tria Chardonnay 100% CH, viinamarjad pärit Le Mesnil-sur-Oger külast. Värvus klaasis oli kuldkollane ja särav, aroom oli täidlane, kreemine ja vahukoorene. Maitses oli hapet piisavalt, hästi delikaatne ja hape kandis lõppmaitses päris pikalt. Klaasis seistes muutus maitse veel täidlasemaks. Suhkruid on lisatud 6,5g/l, pudel korgitud 04/2016.

Auri Tria Pinot Noir – 100% Pinot Noir, viinamarjad on pärit külast nimega Vertus. Aroom hästi täidlane, tunda oli küpseid õunu. Maitse samuti väga küps, karamelline ja pontsakas. Suhkruid on lisatud 7g/l, pudel korgitud 01/2016.

Auri Tria Meunier – 100% Meunier, viinamarjad kasvanud Montigny-Sous-Châtillon külas. Aroomis oli tunda kergelt oksüdatsiooni, kapsa aroomi. Maitse oli ka sellel šampanjal väga täidlane, tulvil küpseid puuvilju. Suhkruid on Meunierile kõige enam lisatud, 8g/l, pudel korgitud 01/2016.

Väga rikastav kogemus oli maitsta neid rariteetseid üheaia šampanjasid. Kõik kolm olid piisavalt iseseisvad, kuid samas veinimeistri käekiri kumas kõikidest läbi ja oli äratuntav. Hiljem olen tutvunud ka maja BdB 2006 aastakäiguga, aga sellest muljetan kunagi hiljem.

Imelisi kevadpühi ja püsige terved!

Beaumont des Crayères Grande Réserve

Koduses karantiinis olles on aega vanu märkmeid sirvida ja avastada, et kõik mekutamised ei olegi blogisse jõudnud. On aega puudujääke likvideerida ning vabastada märkmik ja telefonimälu uute elamuste tarbeks. Küll tulevad uued elamused, iga asi omal ajal nagu öeldakse, ning seda magusamad need esimesed põnevad kohtumised saavad olema. Seniks aga sobrame minevikus.

Beaumont des Crayères nimelise tootjate ühenduse šampanjat nägin nii esimest kui teist korda just Stockholmi poelettidel. Esimene kord maitsesime 2004. aastakäigu šampanjat, muljeid saate lugeda siit.

Teine kord, täpselt aasta tagasi aprillis Stockholmi kruiisil olles, haarasin poeletilt kaasa sama tootja Grande Réserve. Poolpudeleid on Eestis poelettidel üsna vähe näha, ilmselt ei ole nõudlust nende järele, aga Stockholmis ikka valikut oli. Pildi tegemise ajaks sättisime linnamüürile ritta kolm erinevat, tänane päevakangelane on keskmine, vt foto allpool.

Niisiis Beaumont des Crayères Grande Réserve:

Koostises 60% Meunieri, 25% Chardonnay, 15% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus oli kuldkollane, särav toon.

Aroomis olid tunda leiba, suitsu, küpseid pirne ja sügislillede lõhnu.

Maitse esmamulje oli täidlane, suu oli täis küpseid virsikuid, samas kui hape oli suhteliselt märkamatu. Keskmaitse oli ümar ja sarnaselt aroomile täis röstisust ja suitsunoote. Lõppmaitse oli mahe ja lühike. Natuke liiga aeglane ja loid jook minu jaoks, särtsust ja elavaloomulisusest jäi puudu, hapet nappis. Võib-olla oli viga minus või väikeses pudelis, ei tea, aga tookordne mulje selline jäi. Usun et suuremast pudelist saab joogist täielikuma pildi ette ja iseloomuomadusi paremini tunda. Nii et tuleb uuesti Stockholmi minna.

 

Champagne TH Petit Brut

TH Petit šampanjamajas on veini valmistatud juba enam kui 150 aastat, täna toimetab majas perekonna neljas põlvkond ning nende kodukülaks on lillerohke Ambonnay küla. Maja valikus on BdB, Brut, Rosé, Demi-Sec ning ka paar aastakäigu šampanjat. Mina tegin tutvust maja visiitkaardiga –  Cuvée Brut Grand Cru:

Koostises 78% PN ja 22% CH,  2012. aasta reservveine on segus kasutatud 66%. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta.

Värvus tumekollane, mull klaasis oli tihe ja peen.

Aroomis oli tunda mädanenud õunu ja röstist saia.

Maitses olid õunad, kukekommi natuke, hapet oli parasjagu piisavalt ning keskmaitses oli veidike kirssi. Lõppmaitses kerkis esile õunaseemne mõrudus. Jook oli parajalt täidlane ja ümar, lõppmaitse sidus joogi kenasti ühtlaseks tervikuks. Kindlasti on tegemist hea gastronoomilise joogiga, mida sobib paaritada külmade suupistete või nt vasikalihast roogade juurde.

Ilusat kevadet kõikidele, püsige kodus ja olge terved!

 

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

Michel Genet Brut Rosé

Maja tootmine ja keldrid asuvad Chouilly külas ning maja ajalugu ulatub tagasi 1900ndate algusesse. Täna toimetavad majas Antoine, Vincent ja Agnès Genet, nende isa ja asutaja järgi on maja oma nime saanud. Nad lähenevad viinamarjakasvatusele ja šampanjatootmisele võimalikult naturaalselt ja orgaaniliselt. Kõik viinamarjad korjatakse käsitsi ning erinevatest aedadest korjatud viinamarjadest valmistatud veinid küpsevad eraldi vaatides.

Mõned kuud tagasi proovisime nende Brut Roséd:

Koostises 92% CH ja 8% PN-st valmistatud punaveini.

Värvus klaasis oli aprikoosikarva oranž. Suhkruid lisatud 8g/l kohta.

Aroomis oli tunda lambic-tüüpi õlut ja hapukapsast, piimhape oli tugev, üldmuljelt väga täidlane ja suhteliselt jõuline aroom. Veidi oli tunda ka punaseid marju, eelkõige sõstraid ja veidike võimsate südasuviste lillede aroomi.

Maitses domineerisid kuivatatud aprikoosid, tunda oli ka sidrunit. Hape oli lõpus väga ergas, lisaks oli tunda apelsinikoore mõrusust ja veidike marjasust. See rosé sobiks kokku punastest marjadest valmistatud magustoitudega või miks mitte ka meloni ja singi saatjaks.

 

 

SOUTIRAN Grand Cru Blanc de Blancs

Maja ajalugu on üsna tüüpiline paljudele Champagne piirkonna perekondadele. Erinevad põlvkonnad toimetavad koos, maja juhtimine ja veinivalmistamise tarkus liigub põlvest põlve edasi ning on auasi jätkata esivanemate poolt alustatut.

Gérard Soutiran naases nooruses õpitud veinivalmistamise juurde pärast sõjaväelase karjääri lõpetamist aastal 1936. Ta võttis üle oma endise juhendaja viinapuuaiad, lisaks omas viinapuuaedu ka tema abikaasa Solange. 1950ndatel said šampanjapudelid esimest korda sildi, kus seisis uhkelt nimi SOUTIRAN. Aastal 1969 võttis maja juhtimise üle Alain, Gérardi neljast lapsest vanim, kes koos abikaasa Roselynega tegi uuenduslikke muudatusi tootmises ja äristruktuuris ning nad võtsid kasutusele nime SOUTIRAN PELLETIER. Aastal 1989 liitus pereäri tegemistega Valérie, Alaini vanim tütar, kes keskendus müügitegevustele ning eksporditurgudele siseneti uuesti SOUTIRAN nime alt. Kümme aastat hiljem sai meeskond täiendust Valérie abikaasa Patrick Renaux näol, kes alguses keskendus müügile, kuid täna juhib ta tootmist ja vastutab veinivalmistamise eest.

Soutirani maja omab 6 hektarit viinapuuaedu, millised paiknevad peamiselt Ambonnays. On mõned aiad ka premier cru külades Trépail, Chigny the Roses, Ludes ja Chamerys. Maja on tuntud ka selle poolest, et nad müüsid oma parima aia Krugile – Clos d`Ambonnay!

Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanjad küpsevad keldrites enne ümberkorkimist keskmiselt 5-8 aastat. Enne müüki lastakse šampanjadel rahuneda keldrites keskmiselt 6 kuud.

 

Abel Jobart Brut Millésime 2008

Viis aastat tagasi kevadel tellisime Prantsusmaalt kahe väikese maja šampanjasid ning nende kodusest degusteerimisest sündis üks väga vahva mulliklubi, kellega koos oleme nende aastate jooksul paljude šampanjamajadega tuttavaks saanud ja erinevaid šampanjasid degusteerinud. Ka paljuski tänu sellele klubile Mullimaailm õigupoolest eksisteeribki, sest blogipidaja üksi ei jõuaks kõiki neid šampanjasid osta ega ammugi üksinda ära juua.

Pöördun nüüd tagasi aastasse 2014, kui postipakiga saabusid Prantsusmaalt šampanjad ning ühe neist panin keldrisse küpsema – Champagne Abel Jobart Brut Millésime 2008. Kuna 2008 on väga suure potensiaaliga aastakäik, siis lasin šampanjal 5 aastat küpseda ning sel sügisel proovisime ta ära.

Abel Jobart asutas oma šampanjamaja aastal 1975 ning aastal 2002 võtsid tema 3 poega maja juhtimise isalt üle. Laurent vastutab viinapuuaedade eest, Thierry šampanja valmistamise ja Vincent turunduse eest. Aastane kogutoodang on 60 000 pudelit ning nende šampanjat juuakse lisaks Prantsusmaale ka Jaapanis, Belgias, Inglismaal, Itaalias, Šveitsis ja Saksamaal. Majale kuulub kokku 13 hektarit viinapuuaedu ning neis kasvab 80% Meunier, 10% Pinot Noir ja 10% Chardonnay. Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanja valmistamiseks kasutatakse ainult oma aedadest pärit viinamarju.

Ja nüüd siis šampanjast lähemalt:

Koostises 70% Meunier, 30% CH, värvus klaasis oli tumekollane.

Aroomist kerkisid esimese hooga ninna küpsed õunad, sügisehõng, silo ja koorene jogurt. Klaasis seistes võimendus õunasus veelgi, ilmusid röstised noodid ja aprikoosid.

Maitse oli hästi küps, alguses domineerisid kuivatatud ploomid. Hapet oli keskmaitses üsna tagasihoidlikult, lõpus ilmusid maitsesse aga sidrunid ja järelmaitse oli päris pikk ja happeline. Huvitaval kombel tundsin ma selles šampanjas saepuru maitset, mitte et ma seda kunagi söönud oleksin, aga õigem on vist öelda, et puutolmu tundsin. Just sellist, mis tekib, kui saagida puid ja sae alla tekib hunnik õrna tolmu. Üldmulje oli täidlane ja ümar, maitsekomponendid olid väga hästi paigas. Olen rahul, et lasin sel šampanjal küpseda ning usun, et tabasin õige hetke selle avamiseks. Väga nauditav kohtumine oli!

 

Champagne E.Jamart Tentation Extra Brut

Pagari ametit pidavast Emilien Jamartist sai viinapuuaedade ja nende juurde kuuluvate ehitiste omanik aastal 1930. Tema isa töötas Moet & Chandoni veinikeldris ning ta oli kirglik ja kogenud veinimaailmas tegutseja. Juhuste kokkulangemise tõttu asutas Emilien 6 aastat hiljem omanimelise šampanjamaja ning temast sai viinamarjakasvataja ja veinimeister. Tema poeg Robert võttis maja juhtimise üle aastal 1954. Maja asub Saint Martin d’Ablois külakeses, majas toimetab täna perekonna neljas põlvkond ja aastane kogutoodang on ca 70 000 pudelit. Šampanjasid turundatakse kolme erineva kollektsiooni alt, minul õnnestus maitsta Exceptional collection sarja stiilinäidet Tentation Extra-Brut.

Koostises 50% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta. Šampanja on settel küpsenud minimaalselt 5 aaastat.

Joogi värvus klaasis oli kuldkollane, särava helgiga.

Aroomis olid küpsed õunad, natuke oli tunda rösti ja õrnalt sidrunikoort.

Maitse oli suitsune, rustikaalne, natuke kirbe ja kõige enam domineerisid küpsed (aga mitte väga magusad) luuviljad. Maitses oli piisavas koguses värskust ja ümarat hapet, lõppmaitse oli päris pikk. Nautisime seda šampanjat koos vasikakarbonaadiga ning nad täiendasid üksteist hästi. Vasikaliha kerge magusus ja šampanja õrn suitsune nüanss moodustasid põneva duo.

H.BLIN Millésime 2006

Talvel Riias leidsin ühes vinoteegis H.Blin nime kandva šampanjamaja 2006. aastakäigu šampanja ning otsustasime kolleegidega selle joogi ära proovida. Maja asub Vincelles külakeses, Marne orus ning 70% aedades kasvavad Meunieri viinamarjad ja 30%-l PN ja CH. Viinamarjaaiad paiknevad kõik lõuna või kagu suunal ning see tagab rohke päikesevalguse, pinnas on lubjakivine ning see annab viinamarjadele rafineeritust ja delikaatsust. Mõned ütlevad, et Meunier on Vincelles sama kui Pinot Noir Aÿ’ s.

Pärast II maailmasõda, aastal 1947, oli Vincelles viinamarjakasvatajatel rasked ajad, sest marjad kippusid kätte jääma ning ellujäämise nimel otsustasid 28 viinamarjakasvatajat osta vajalikud seadmed ning hakata ise šampanjat tegema. Nende vaprate seas oli ka Henri Blin. Tänapäeval on H.Blin brändi taga 110 viinamarjakasvatajat ning viimased 25 aastat on maja juhtinud Tony Rasselet. Maja asutaja Henri lapselaps Simon tegutseb alates 2009. aastast firma presidendina.

Nüüd aga veidike maitstud šampanjast H.BLIN Millésime 2006.

Koostises 50% Meunier, 50% CH, suhkrut lisatud 8g/l. Värvus kuldkollane.

Aroomis oli sügise hõngu ja mädanenud õunu.

Maitses tundsime kukekommi, täidlast karamelli, röstleiba, kuid samas ka sidrunihapet ja õunu. Lõppmaitse oli ülipikk, rohune ja mõrudate nootidega. Väga intensiivse maitsega šampanja, mida võiks nautida koos mõne tugevama juustuga näiteks.

Louis de Sacy ORIGINEL

Originel jõudis Eestisse Ukrainast, sealne šampanjaturg on teistsuguse valikuga kui Eesti turg ning vahelduseks on võimalus leida uusi põnevaid maju ja veel proovimata šampanjasid. Louis de Sacy maja ajalugu ulatub kaugele minevikku, lähemalt kirjutasin sellest paar aastat tagasi ning  lugeda saate siit.

Koostises PN 57%, CH 36% ja Meunieri 7%. Viinamarjad on kasvanud Bligny, Cernay ja Tresloni külades.

Värvus oli beežikas ja kreemiselt kollane.

Aroomis oli tunda mandariine, pirne ja metalsust.

Maitse oli väga tugev, isegi vänge, mõruda rohususe nootidega. Hästi jõuline šampanja, tõeline toiduvein, kus oli aimata suitsuseid noote, küpseid ploome ja rosinaid. Lõpp oli tugevalt alkohoolne ja kandva happega. Kindlasti tasub seda šampanjat nautida koos maitsva toiduga, nt valgest lihast või punasest kalast valmistatud roogadega.

 

 

Grower Champagne veiniõhtu Pazzos

Eelmisel nädalal toimus Pazzo veinibaaris põnev veiniõhtu, mille teemaks oli Grower Champagne. See termin tähendab, et šampanjat valmistatakse enda poolt kasvatatud viinamarjadest. Ürituse viisid läbi Kristjan Peäske ja Ketri Leis, noor daam on hetkel valitsev Eesti parim sommeljee. Maitsta sai kuue erineva maja šampanjat, kõik olid väga eripalgelised ja põnevad. Ja nüüd kõigest järjekorras:

Dehours Grande Reserve Brut. Tegemist on Marnes oru väiketootjaga, kelle jaoks on väga oluline jätkusuutlik viinamarjakasvatus. Joogi koostises on kolme viinamarja segu, kõige enam on Meunieri. Suhkruid on lisatud 4,5g/l kohta. Vein on settel küpsenud enam kui 2 aastat. Värvus oli õlekollane, aroomis oli tunda sügisel õunapuuaias vedelevaid mustaks kuivanud mädaõuna lõhna. Maitses oli hape keskmine, tunda oli pirne, lõppmaitse oli suht lühike ja lame.

Laherte Fréres Les Vignes D’Autrefois 2014. Maja ajalugu ulatub tagasi aastasse 1889. Alastes 2005. aastast juhib maja seitsmenda põlve esindaja Aurélien Laherte. 80% veinist küpseb tammevaatides. See šampanja on valmistatud 100% Meunierist, viinapuud on istutatud 1940-1950ndatel. Aroom oli aromaatne, tunda oli lillelisust ja puuviljasust. Maitses oli alguses hape päris terav, üldmulje oli röstine ja karamelline.

Egly-Ouriet les Vignes de Vrigny 1er Cru Brut. Egly-Ourietita ei möödu ühtegi grower champagne õhtut ja nii peabki, sest tegemist on ühe tuntuima récoltant-manipulantiga ning nende šampanjad on üliägedad ning tippkvaliteediga. Seekord 100% Meunierist valmistatud šampanja, millest olen ennegi mitu korda kirjutanud. Mõnusalt täidlane, puuviljane ja veidi karamelline šampanja. Järelmaitses on soolakust ja mineraalsust. Segus kasutatakse kolme järjestikuse aasta baasveine, malolaktilist fermentatsiooni ei kasutata.

Chartogne-Taillet Couarres Extra Brut 2012. Koostises 100% Pinot Noir, aroom oli tolmune, täis mandleid ja kuivatatud lilli. Maitse oli kreemine, veidike suitsune ja röstine.  Tunda oli punaseid marju, lõppmaitse oli kergelt soolane ja mineraalne. Hästi fokusseeritud ja sirgjooneline šampanja! Chartogne-Tailleti perekonna šampanjamaja alguseks saab lugeda aastat 1870 ja pikemalt saab maja ajaloost lugeda siit. 

Tarlant Cuvée Louis Brut Nature, koostises 50% CH ja 50% PN. Segus on kasutatud nelja erineva, 1996-1999, aastakäigu baasveine, suhkruid on lisatud 2g/l kohta. Jook on pandud pudelisse mais 2000 ja korgitud 2013. aastal. Aroomis oli hästi tugevalt tunda võililli, kreemisust ja võid ning natuke musti ploome. Maitse oli täidlane ja rikas, tunda oli kerget kummi ja lõppmaitse oli pisut mõrkjas. Hästi põnev ja mitmekülgne šampanja, rikkaliku buketiga, midagi sellist polegi varem kogenud.

Jacques Selosse Grand Cru Initial. Karismaatiline Anselme Selosse on elav legend, kes on olnud mitmeski mõttes pioneer ning olnud grower champagne eestkõnelejaks ja eeskujuks ka teistele väikestele majadele. Teda on palju mõjutanud õpingud Burgundias Lycée Viticoles ning ta võttis endale eesmärgiks valmistada šampanjat sarnaselt veinivalmistamisele Burgundias. Tema isa Jacques omas mitmeid suurepäraseid veiniaedu, sealhulgas vanu viinapuid Cote de Blancsis, nii et Anselmel oli suurepärane võimalus oma ideid ellu viia. Täna omab maja aedu paljudes erinevates külades ning 30 erineva Chardonnay veiniaia veinid küpsevad kõik eraldi väikestes tammevaatides. Anselme välistab kategooriliselt malolaktilise fermentatsiooni ning šampanjad küpsevad pudelis vähemalt 8 aastat enne korkimist. Suhkruid lisab ta minimaalselt, et šampanjad oleksid võimalikult  naturaalsed. Selosse stiil on R.Juhlini sõnul avanud Chardonnay viinamarjadest valmistatud šampanjadele teise dimensiooni.

Tol õhtul õnnestus meil maitsta Jacques Selosse Grand Cru Initial, millise koostises on 100% CH. Šampanjat oli enne serveerimist dekanteeritud, mille käigus ohverdati mullid, aga maitse avanes olulisel määral. Värvus klaasis oli tumekollane, kergelt oranžika alatooniga. Aroomis oli tunda rosinaid ja küpseid õunu. Küps ja ümar, kriidise maitsega šampanja, ääretult põnev ja eriilmeline šampanja. Kogu õhtu oli ääretult sisukas, maitsev ja põnev rännak grower champagne maailmas.

Denis Frézier Trois Crus Brut

Champagne Denis Frézieri ajalugu sai alguse aastal 1823 ning on siiani kestnud tänu seitsmele põlvele viinamarjakasvatajatele ja veinimeistritele. Varem müüdi kogu saak kokkuostjatele, kuni aastal 1935 otsustas Alfred Frézier ise šampanja valmistamist proovida ning enda nime alt seda ka müüma hakata. Aastal 1975 võttis maja juhtimise üle tema poeg Denis ning omakorda tema poeg Sébastian võttis maja üle aastal 2003. Tema on viimastel aastakümnetel maja kõvasti arendanud ja kaasajastanud. Tänaseks on maja saanud endale ka ökoloogilise veini tootmiseks vajalikud sertifikaadid “Viticulture Durable en Champagne” (Sustainable wine growing in Champagne) ja “Haute Valeur Environnementale” (High Environmental Value).  Šampanjad küpsevad keldrites pärast pudeldamist 2-8 aastat, olenevalt segust ning pärast korkimist rahunevad nad minimaalselt 3 kuud keldrites enne kui nad müügile paisatakse.

Mina leidsin Denis Frézieri šampanjad Chocolate & Champagne riiulitelt, kus oli muljetavaldavalt suur valik poolpudeleid ning haarasingi proovimiseks kaasa 375ml suuruse pudeli Denis Frézier Trois Crus Brut:

Viinamarjad on korjatud Monthelon, Mancy ja Chavot-Courcourt küladest.

Koostises 70% Meunieri ja 30% Chardonnay.

Värvus oli õlgkollane, helkiv tume toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, luuvilju, alkoholi oli ka päris tugevalt tunda.

Maitse alguses oli keskmise tugevusega hape, lõpus oli magusad noodid ja lõppmaitse oli väga pikk ja kirbe. Tunda oli üleküpsenud õunu ja pirne, moosine alatoon, õrnalt oli aimata ka vaniljenoote. Mõnus, igapäevane šampanja, milline sobib niisama nautimiseks või õhtusöögi kaaslaseks.

 

Vollereaux Cuvée Marguerite 2008

Vollereauxi šampanjamaja on meie vana tuttav ning Eesti turul võib selle maja šampanjasid jätkuvalt leida hästivarustatud poodidest ja vinoteekidest. Olen varem kirjutanud Vollereaux Blanc de Blancs Brut muljetest ning ka Vollereaux Brut Réservest. Seekord jagan teiega Cuvée Marguerite 2008 emotsioone ning olgu kohe öeldud, et muljed on positiivsed.

Koostises 75% CH ja 25% PN, suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Šampanja on keldris küpsenud 7 aastat! Värvus oli klaasis tugev kollane.

Aroomis oli veidi rohusust, hästi natuke metalli (vist alumiinium), mineraalsust ning kindlasti valgeid luuvilju ja lilli.

Maitses üllatas meeldivalt väga tugev kirss, oli nii kirsikompotti kui lõppmaitses kirsikivi õrna mõrkjust. Maitse algfaasis oli tunda kreemisaia ja võiroosi, mõnusalt küps ja koorene maitse koos kergete vaniljenootidega. Keskmaitse oli heas tasakaalus koos kergelt torkava happega, samas lõppmaitse oli pikk, tulvil magusaid noote ning hääbuvat hapet.

Aasta 2008 oli väga hea aasta Champagnes, suure potensiaaliga ning see šampanja kinnitab seda, tegemist oli suurepärase šampanjaga!