Pierre Gimonnet Special Club 2012

Sünnipäeva puhul tõin veinikapi hämarusest välja ühe Special Clubi ning ühtlasi oli see minu esimene tutvus Pierre Gimonneti šampanjamajaga. Ajalooürikutes tuulates leiame esimesed märkmed perekond Gimonnet kohta 1750ndatest aastatest, nad tegelesid viinamarjakasvatusega ning müüsid kogu oma saagi teistele tootjatele. Alles aastal 1935 alustas Pierre Gimonnet ise šampanja tootmist. Tema poeg Michel asus isale appi aastal 1955 ning täna toimetavad majas Pierre pojapojad Olivier ja Didier.

Aedu on neil kokku 29,4ha, millest 13ha asuvad Grand Cru alal Cramant, Oger ja Chouilly külades. Ülejäänud 16ha asuvad Premier Cru aladel. Viinamarju teistelt kasvatajatelt nad juurde ei osta. Didier Gimonnet usub, et veini kõrge kvaliteet sõltub viinapuude vanusest. Nende aedades on keskmine viinapuude vanus 35 aastat, Grand Cru aedades on osad viinapuud 40 aastased ning leidub ka kaks väga vana aeda – istutatud aastatel 1911 ja 1913.

Erinevate aeda viinamarjadest pressitud mahla hoitakse eraldi, et säilitada konkreetse aia iseloom ning puidust vaate ei kasutata. Fermantatsioon ja malolaktiline fermentatsioon toimub terasest mahutites. Alates aastast 1982 säilitatakse reservveine pudelites vaatide asemel, veinimeistri sõnul lisavad nad reservveinile 4g suhkrut ning see hoiab pikemal säilitamisel veini värskena. Gimonneti šampanjad on oma stiililt puhtad, elegantsed ja lopsakad, küpsevad kenasti ning on head stiilinäited põhjapoolsest Côte des Blancs`st.

Alates aastast 2012 tehakse väikestes kogustes ka külapõhiseid šampanjasid, nn mono-terroir, kus segus kasutatav vein on ainult sellest külast pärit. Oger Grand Cru šampanja on segu neljast erinevast aiast. Chouilly Grand šampanjas kasutatakse erinevas vanuses reservveine 3ha suurusest “Montaigu” nimelisest aiast ning Cramant Grand Cru šampanjasegus on 12 erineva aia marju.

Nende külašampanjadeni loodan jõuda mõne aasta pärast, seekord nautisime Special Club 2012.

Koostises 100% CH, suhkrut on lisatud 4g/l kohta. 60% viinamarju pärineb Cramant külast, 30% Chouilly külast ja 10% premier cru alalt. Jook on pandud pudelisse aprillis 2013 ning korgitud oktoobris 2018.

Värvus klaasis oli tumeda varjundiga kuldkollane.

Maitses ja aroomis oli tunda õunu, võid, õunakoort, vaniljejäätist ja mineraalsust. Lõppmaitse oli pikk ja hape kandis hästi. Koos kalamarjasaiaga tuli vaniljenoot eriti jõuliselt esile, kalamarja umami ja magusus mängis joogiga väga hästi kokku. Suurepärane jook!

Lisan siia lõppu veel ühe mõttetera, mille leidsin Pierre Gimonneti kodulehelt: “Me ei päri maad oma vanematelt, vaid me laename seda oma lastelt” (Antoine de Saint Exupéry).

Kohtumine Salmoni šampanjamajaga

Erakordselt kuum suvi on minu kirjutamise ja muljetejagamise tuhinale veidike pärssivalt mõjunud, kuid mida samm sügise poole, seda enam luban olla aktiivsem ning kogetud muljed kõik siia kirja panna. Sest šampanja nautimisele ning uute muljete otsimisele ja avastamisele mõjuvad soojad ja päikeselised ilmad jällegi suurepäraselt. Eesti on küll väike riik, kuid kui avatud silmadega ringi vaadata, siis leiab šampanjariiulitelt pidevalt midagi uut ja põnevat.

Maikuu alguses kogunes meie pisike mullinaiskond Pelgulinnas ning maitsesime Salmoni šampanjamaja toodangut. See maja on mulle ja paljudele teistelegi ilmselt vana tuttav, vahepeal on vahetunud maaletooja ning Salmoni šampanjat leiab nüüd Mulligaleeri riiulitelt (mulligalerii.ee).

Paari stiilinäidet maja toodangust olen ka varem maitsnud ning tookordsetest muljetest ning vahva maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Millest ma eelmine kord ei kirjutanud, on see, et šampanjamaja sümboliks on kuumaõhupall ning selle kujutis ilutseb ka paljudel šampanjapudeli etikettidel. Nii õrn sõiduriist, mille juhtimisega igaüks hakkama ei saa ning sama lugu on ju ka šampanja valmistamisega, et teps mitte igaüks ei oska seda imelist jooki teha. Kuna ca 85%-l maja aedadest kasvab Meunieri viinamari, siis ongi nad oma missiooniks võtnud selle viinamarja hea maine taastamise ning veinimeister valmistab julgelt mitut erinevat ainult Meunierist valmistatud šampanjat.

Degustatsiooni avalöögiks oli Cuvèe Sélection Montgolfière Brut, mille koostis on kolme viinamarja segu. Värvus klaasis oli kergelt oranžikas ja tumekollase helgiga. Aroomis oli tunda õunasust ja küpseid noote. Maitses oli lisaks õuntele ka pirne ja luuvilju, hape oli särtsakas ja elav, järelmaitses oli kõvasti särtsu ja sidrunikoort. Heas tasakaalus elava loomuga šampanja!

Teise joogina valasime klaasidesse „Les Catherines“ Millésime 2014 Zero Dosage. Sa püha püss – see šampanja lõi meid oma eripärasusega jalust nõrgaks ning imestust ja kiidusõnu jagus pikalt. Koostises 100% Meunieri, suhkruid lisatud ei ole. Aroom oli mineraalne, mahlane, tunda oli üleküpsenud melonit ja küpseid pirne. Värvus klaasis oli tumekollane. Esmamulje tegi kergelt nõutuks, sest kontrast aroomi ja maitse vahel oli suur, kuid kui jook sai klaasis aega avaneda, siis ühinesid aroom ja maitse üheks täiuslikuks tervikuks. Maitses oli hapet parasjagu, küpseid noote ja kerge vihje ka männipuule. Värske ja mineraalne jook, suurepärane näide veinimeistri oskusest Meunierist imelist jooki valmistada!

Kolmandana avasime maja lipulaeva Spécial Club Millésime 2013 Zero Dosage. Koostises 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Värvus klaasis oli helekollane, aroom oli delikaatne ja peen. Nii aroomis kui maitses oli tunda õuna, mineraalsust, virsikuid ja lilli. Hästi mitmekihiline šampanja, mis on nii nauditav, et mõtted lähevad rändama ja ühtäkki avastad end hoopiski Champagne maakonnast…. Special Club oli kindlasti meie õhtu üks lemmikuid, väga heas tasakaalus, peen ja elegantne šampanja!

Järgmine šampanja oli taas midagi väga erilist, Cuvée A.S. (A. Salmon ) Brut. Koostises 50% Chardonnayd ja 50% Pinot Noir, suhkruid lisatud 7g/l kohta. Mõlemat baasveini on hoitud tammevaatides vastavalt 20 ja 8 kuud. Aroomis oli tunda lillelisust ja aprikoose, maitse oli röstine, koorene, küps, rikkalik ja võine, tunda oli küpsiseid ja pähkleid. Hästi kompleksne ja keeruka struktuuriga šampanja, mis sobib hästi tummisemate ja võiste/kooreste roogade kaaslaseks.

Õhtu lõpetasime kahe 100% Meunierist valmistatud šampanjaga. Kõigepealt Cuvée 100% Meunier Brut ja seejärel Cuvée Rosé 100% Meunier Brut. Niisiis mõlemad on valmistatud 100% Meunierist ja suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Brut oli aroomilt õunane ja tulvil erinevaid puuvilju sh ka ananassi, lisaks oli tunda ka kukekommi noote. Maitses oli mandleid ja karamelli, veidike mett, mineraalseid noote ja luuvilju. Hape oli läbivalt tuntav ja heas tasakaalus.

Rosés oli ootuspäraselt tunda rohkesti mahlaseid punaseid marju – maasikaid ja punaseid sõstraid, aga ka sidrunikoort õrnalt ja lillelisust. Maitses olid samuti punased marjad, veidike rösti, kuid ka tsitrusvilju ja üleküpsenud pirne.

Mõlemad šampanjad olid taaskord head näited veinimeistri kutsemeisterlikkusest, mida kõike võib Meunierist hea tahtmise ja lihvitud oskustega valmistada. Salmoni maja on väärikas ja hästi eripalgelise šampanjavalikuga, nii et šampanjasõpradel tasub proovida ning oma lemmik välja valida!

J.Lassalle Special Club 2008

Esimest korda maitsesime J.Lassale Special Club 2008 veidi enam kui 2 aastat tagasi, 2018. aasta sügisel. Šampanja näitas tookord oma põnevaid iseloomujooni ja omadusi, kuid oli veidi tahuline ja tundus, et vajaks arenemiseks veel veidi aega. Kuna 2008 aasta oli suurepärane aasta ning säilitus potentsiaali tundus joogil olevat, siis tundus mõistlik mõte panna üks pudel paariks aastaks seisma ning vaadata, millises suunas šampanja edasi areneb. Möödunud septembris olin väikesel puhkusel Haapsalus, ilmad olid tookord südasuviselt soojad ning ühel päikeselisel päeval korraldasime õues vana tamme all pikniku ja avasime suupistete kõrvale J.Lassalle Special Club 2008:

Klaasis oli kuldkollane intensiivne sädelev toon, aroomis oli tunda rosinaid ja küpseid aprikoose.

Maitse oli õunane, hape oli tuntav, kuid ei tunginud jõuliselt esile. Joogi keskmaitses oli tunda röstitud seemneid, brioche ja mesisust, maitse lõpp oli kuiv ja täis õunaseemneid. Võrreldes eelmise kogemusega oli jook ümaramaks arenenud, maitsed olid sügavamad ja intensiivsemad, hästi küps üldmulje. Suurepärases konditsioonis jook! Tean, et see veinipood on veel sadama juures alles, kust Lassalle tookord ostsin, aga kas seal ka veel Lassalle on, seda peab kontrollima.

Maja ajaloost ja eelmiste kordade muljetest saate lugeda siit.

Champagne Salmon

Maja asutajaks on Chaumuzy külas sündinud Michel Salmon, kes nooruses tegeles peamiselt viinamarjade kasvatamisega ning võimaluse korral muudkui aga suurendas oma aedade pindala, ostes kokku erinevaid põllulappe. Oma esimesed 500 pudelit šampanjat valmistas ta aastal 1958. Michel on veel tänagi majas ametist ning abiks on talle tema poeg Olivier (liitus 1980ndatel) ja pojapoeg. Viinamarjaaedu on majal kokku 10 hektaril, millest 85%-l kasvab Meunier. Aja jooksul on veinimeister õppinud aina paremi tundma seda imelist punast viinamarja ning tema iseloomujooni. Salmoni perekond on võtnud oma südameasjaks Meunieri hea maine taastamise ning uhkusega serveeritakse šampanjasõpradele ainult Meunierist valmistatud šampanjasid.

Maja kuulub koos 27 väikese šampanjamajaga ühendusse Club Trésors de Champagne ning Salmoni šampanjad on jaotatud kolme erineva sarja alla: Collection Montgolfier, Collection Meunier ja Collection Club.

Täna tutvustan kahte Salmoni šampanjat, esimesena Collection Montgolfiere Sélection Brut:

Koostises 50% Meunieri, 25% Chardonnay, 25% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud päris palju, 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli tumekollane küps toon. Pudel on korgitud 12/12/2019

Aroomis oli esimese hooga tunda pirne ja küpseid õunu, ka kergeid vürtsiseid noote. Avanedes ilmusid tugevamalt röstisus, kuivatatud aprikoosid ja kergelt üleküpsenud melon.

Maitse oli täidlane, ümar ja hästi mahedalt, aga parasjagu röstine. Tunda oli karamelli, õunakooki, melonit, hapet oli joogis tagasihoidlikult. Nautisime seda šampanjat Viljandis kohaliku juustumeistri poolt valmistatud lambapiima juustuga ning jook ja juust sobisid omavahel väga hästi! Meie arvates oli see jook tol hetkel ideaalses konditsioonis. Imemaitsev!

Teisena tutvustan Collection Meunieri sarjast 100% Meunier Brut:

Värvus tumekollane, kergelt isegi pruunikas. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta.

Aroomis oli tunda kõrvenõgest, küpseid õunu, aprikoose ja virsikuid. Kui šampanjale klaasis aega andsime, siis jõudsid ninna kuivatatud õunad, suitsused noodid ja karamelli. Päris tühjas klaasis ninaga lõhnu taga ajades tundsime silo ja röstitud leiba. Nii et väga mitmekihilise aroomibuketiga jook.

Maitse oli samuti rikkalik ja tugevalt röstine, alguses oli rohkem tunda luuvilju ja mineraale. Hape oli päris tugev ning püsis sellisena läbi kogu maitse pika ja kirbe alatooniga lõpuni välja.

Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeistril on põnev käekiri ning ehk kunagi õnnestub maitsta ka nende Special Clubi šampanjasid, kolmest kahte valmistavad nad 100% Meunierist.

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

• 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
• 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
• 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
• NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
• NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
• 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
• MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  
• NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
• 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
• 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50€) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Champagne Launois Pére&Fils degustatsioon

Seekordset postitust alustan rõõmsa tõdemusega, et Eesti šampanjamaastikule on lisandunud järjekordne uus tegija – Chocolate&Champagne. Ise tutvustavad nad end kui uus elamustele orienteeritud showroom-butiik, mille riiulitelt on leida 30 erineva maja 170 erinevat šampanjat. Kõlab nagu unes, mis? Ühel vihmasel õhtupoolikul otsustasin nad üles otsida ja tuleb tunnistada, et see oli võimas väljakutse. Tegin kvartalile paar tiiru peale ning olin juba meeleheitel, sest ei leidnud õiget ust üles. Õnneks lõpuks sain telefonitsi nad kätte ja leidsin õige ukse. See, mis ootas teisel pool ust, oligi selline nagu olin ette kujutanud – riiulitel majade kaupa erinevad šampanjad, uudistamist ja imestamist jätkuks seal tundideks. Jõudsin märgata mõnd väga tuntud maja, kuid oli ka palju väikseid maju, kes kindlasti pakuvad põnevat avastamist. Üht-teist haarasin riiulitelt kaasa ka, aga nendest järgmine kord, sest enne veel kui mul endal õnnestus seda butiiki külastada, osalesin nende poolt maaletoodava maja Launois Pére&Fils degustatsioonil. Ja sellest siis täna pikemalt.

Launois Pére&Fils maja šampanjat hakati müüma aastal 1872 Mesnil-sur-Oger külas, veinivalmistamise teadmisi on edasi antud 8 põlvkonna jooksul. Perekond on ehitanud väga huvitava veinivalmistamise muuseumi, kus on võimalik näha ajaloolisi veinivalmistamise vahendeid. Pudelite kuju ja disaini muudeti üsna hiljuti ning üks põhjusi selleks oli ka eristatavus samas külas tegutsevast Léon Launoisist. Täna toimetavad majas Séverine and Caroline LAUNOIS. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaati ning meie maitsesime tol õhtul 6 erinevat šampanjat:

Launois Mesnil-Quartz koostises 100% CH. Värvus kuldkollane, aroom oli üsna nõrk, tunda oli õunud. Maitse oli magus, kirsine, hape keskmise tugevusega, lõppmaitse oli lühike. Maitsest jäid meelde röstisus, kerge magusus ning tuntavalt aniisi ja apteegitilli.

Launois Veuve Clemence, samuti 100% CH ning värvus klaasis oli kuldkollane ja särav. Aroom oli koorene, aga üllatavalt tugevalt alkohoolne. Maitses oli hapet rohkem ja särtsakust ka, aga lõpp muutus paraku lamedaks. Maitse ja aroomi kooskõla jäi arusaamatuks.

Launois Dorine, koostises 100% CH, värvus särav kuldkollane ning šampanjat on hoitud 12 kuud tammevaadis. Maitse oli väga intensiivne ja tugev, hape oli jõuline ja terav, tunda oli mineraalsust ja mädaõunu. Heas tasakaalus ning selgete iseloomujoontega šampanja!

Neljandana avasime maja tippšampanja Special Club Brut Blanc de Blancs 2010, koostises 100% CH. Viinamarjad pärinevad vanadelt viinapuudelt, millised on istutatud juba enne aastat 1952. Värvus oli helekollane, aroomis oli karamelli, küpseid õunu ja isegi veidi sügisest mädaõunasust. Maitses domineerisid samuti õunad ja karamell, röstisus oli tuntav ja hape oli heas tasakaalus. Kindlasti õhtu parim šampanja!

Viies jook oli Launois Oeil de Perdrix, šampanja nimi tähendab tõlkes “põldpüü silmad”. Värvus oli tolmune, hallikaskollane, koostises 100% Pinot Noir. Aroomis oli veidi õunasust, maitse oli põnevalt suitsune ja lõppmaitses tõusid tugevalt esile aroonia ja pihlakas.

Launois Rosé Valentine, koostises 100% Pinot Noir. Värvus oli oranžikas, maitse marjane ja kirbe. Lõppmaitse oli lühike, hape madal ja tunda oli jõhvikaid.

Kokkuvõtteks saan öelda, et see maja ajas meid veidi segadusse. Kõikides šampanjades oli üks läbiv joon ja sarnasus, samas osad kõikusid väga laial skaalal. Pooled meist eelistasid BdB šampanjasid, osad aga vastupidi 100% PN valmistatud jooke. Üldmulje oli veidi kummastav ning julgen öelda, et meid see maja jalust ei löönud.

Chocolate&Champagne riiulitel on palju põnevamaid maju, nii et kes soovib, see proovib ja seab sammud Peterburi teele!

Paul Bara Special Club Brut Rosé 2006

See šampanja tuleb rubriigist “kaua hoitud kaunikene”, sest ostsin selle Special Clubi 6-7 aastat tagasi Eestist ning panin parimat hetke ootama, milline saabus eelmise aasta emadepäeval. Ilm oli kevade kohta üllatavalt soe ja päikseline ning aias istudes väikeste suupistetega ja heas seltskonnas tundus olevat õige hetk seda roséd proovida.

Paul Bara oli esimene Club Trésors de Champagne liikmetest, kes hakkas Special Club roséd valmistama ning esimest korda tegi ta seda aastal 2004.

Koostises 70% PN, 30% CH ja suhkruid lisatud 7-8g/l kohta. Ta lisab 8% punast veini Special Clubi segule ning ongi rosé valmis.

Värvus oli väga tume oranž, telliskivi toon, kergelt pruunikas.

Aroomis olid pihlakad ja jõhvikad.

Maitses domineerisid mõrudad marjad ning hapet oli täitsa piisavalt. Ma arvan, et hoidsin seda šampanjat liiga kaua ning oleks võinud ta paar aastat varem avada. Marjasust oli vähe, särts oli kadunud ja kuigi hape kandis, siis usun, et nooremana oleks ta püssim ja säravam olnud.

 

 

Henri Goutorbe Special Club 2005

H. Goutorbe maja asub Aÿ külas, nad kuuluvad Club Tresors de Champagne ühendusse ning korra elus on olnud mul au ka seda maja külastada. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009). Alates 1970ndatest toimetab majas Henri poeg René, abiks on tal abikaasa ja kolm täiskasvanud last: Elisabeth, Bertrand ja Etienne. Neile kuulub 22 hektarit viinapuuaedu, kus kasvab 70% Pinot Noir, 25% Chardonnay, 5% Meunier. Aastane kogutoodang on 180 000 pudelit.

Kohapeal maitsesime tookord paari erinevat šampanjat ning sel kevadel oli õnn taas proovida majast kaasatoodud Special Club 2005 mille avasime Kairega meie aias.

Koostises 75% Pinot Noir, 25% Chardonnay.

Värvus klaasis oli huvitava, kergelt roosaka varjundiga kollane.

Aroomis oli tunda lapsepõlvest mälus püsiva värskelt klopitud vahukoore purgist tulevat hõngu, samuti pehme või, võiküpsiste ja õrnalt röstiseid noote. Hästi mõnusalt ümar ja täidlane aroom.

Maitse üllatas alguses ootamatult tugeva sidruniga, justkui sidrunimahla oli tunda. Hape oli üsna tugev ja tuntav. Andsime joogile aega klaasis veidi soojeneda ja avaneda ning šampanja muutus pehmemaks, täidlasemaks ja ümaramaks. Maitsesse ilmusid õunakook ja küpsed puuviljad. Väga heas vanuses ja tasakaalus šampanja, selline iseloomuga, stoilise rahuga kulgev jook. Lõppmaitse oli päris pikk ja aimata oli sidruniseemne mõrkjust.

 

Taaskohtumine Lassallega

Kui kevadel 2016 Champagnes käisime, siis külastasime ka Chigny-Les-Rosé külas asuvat Lassalle šampanjamaja, mida peavad kolme põlvkonna naised. Tookordne kohtumine oli väga meeldiv ning kogu reisiseltskond ostis koju kaasa maja tippšampanja Cuvée Angéline 2008. Nende pudelite saatuseks sai tähistada midagi erakordset: mina kinkisin oma pudeli tütrele põhikooli lõpetamisel ning loodetavasti avab ta selle eeloleval suvel kui keskkool läbi. Üks teine Angéline reisis tuhandete kilomeetrite kaugusele Seišellidele tähistamaks kahe kauni noore inimese kihlumist. Kolmas pudel avati ühe kena noore daami 18ndal sünnipäeval ning ema sõnul oli šampanja erakordselt kreekapähkline, väga küps ja imeliselt siidine. Aga mitte Angélinest ei tahtnud ma täna rääkida.

Väisasin mõned kuud tagasi uuenduskuuri läbinud veinipoodi Lootsi tänaval, neil on nüüd uus nimi (Bottlescouts) ja sigari- ja veinipoodi on paigutatud mõned lauad. Klientuur koosnes peamiselt soomlastest, kuid mind köitsid ennekõike veiniriiulid, õigemini šampanjariiulid. Ja need olid täis väga põnevaid šampanjasid, mida teistes Eesti poodides ei kohta, sest tegemist on Soome firmaga ja veinivalik jõuab sealtkaudu Tallinnasse. Silm haaras riiulilt 4 erinevat Lassalle šampanjat, küll mitte Angéline, ning tekkis idee korraldada meie klubi ja Lassalle šampanjade jällenägemine. Mõeldud tehtud ning ühel tormisel laupäevaõhtul seadsimegi end ühe laua taga sisse. Suupisted valmistas kohalik köök, ei midagi erakordset, pigem tagasihoidlikud kaaslased peategelaste saatjaiks. Tol õhtul oli meil õnn ja rõõm maitsta järgmisi šampanjasid:

J. Lassalle Blanc de Blancs 2008

Koostises 100% Chardonnay. Aroomis oli karamelli ja küpseid pirne, avanedes tulid esiplaanile tsitrusviljad. Maitses oli hape väga särtsakas, veidike rohusust ja sidrunit oli tunda ja lõpus olid kerged magusad noodid. R.Juhlin soovitab oma nimistus “100 champagnes you should try before you die” samuti Lassalle BdB proovida. Mina ühinen tema soovitusega, tegemist on ülihea šampanjaga, kõik on nii hästi paigas ja tasakaalus.

J.Lassalle Préférence

Koostises 1/3 igat viinamarja. Aroomis tundsime ära Kuldreneti õunad, samuti oli tunda virsikuid ja maasikaid. Maitses olid küpsenud õunad, mesi, Limpa limonaadi ja melonit. Lõpp oli täidlane ja tunda oli magusaid noote.

J.Lassalle Rosé

Värvus klaasis oli kahvaturoosa. Aroomis oli tunda kergelt lagritsat, aga tugevalt juustu ja piimamannergut, malolaktiline fermantatsioon on oma jäljed jätnud. Maitse oli samas hästi happene, terav ja särtsakas, vastupidiselt aroomi järgi tekkinud ettekujutusele. Suus segunesid punased marjad – maasikad ja metsmarjad. Mälupildiga võrreldes meeldis kohapeal maitstud rosé meile veidi enam, seekordne oli tahuline ja järsemate piiridega.

J.Lassalle Special Club 2008

Champagnes maitsesime aasta vanemaid BdB ning Special Clubi, seekord mõlemad siis aastast 2008, millist muide peetakse väga hea säilituspotensiaaliga aastaks.

Värvus klaasis oli kuldkollane ja aroomis oli tunda aprikoose, mesiseid noote ja rosinaid. Maitse oli värske, mineraalne, hape oli särtsakas ja terav ning natuke oli tunda ka õuna ja rösti. Ilmselgelt on selle šampanja avamiseks veel liialt vähe vett merre voolanud, tasuks oodata veel mõned aastad, lasta tal küpseda ümaramaks ja täidlasemaks, et kõik nüansid ja iseloomuomadused jõuaksid välja arenenda.

Kokkuvõtteks saame öelda, et taaskohtumine oli väga maitsev ja meeleolukas, Lassalle tase on endiselt kõrge ning kes soovib ise proovida, siis seadke sammud Lootsi tänavale.

J. Lassalle Special Club 2007

Kevadel külastasime J. Lassalle šampanjamaja, kus maitsesime majas kohapeal kahte erinevat rüübet. Kaasa ostsime kamba peale terve koormatäie erinevaid šampanjasid, Reimsis proovisime Blanc de Blancs 2007 ning kodumaale kaasa tõin Special Club 2007. Õige hetk pudelilt kork ära lennutada saabus kevadisel, veidi sombusel päeval heade sõprade seltsis Läänemaal armsaks saanud rannamajas.

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus oli helekollane, mullijoad klaasis olid väga peenikesed ja tihedad.

Aroomis oli algfaasis värskust ja viiteid lagritsale, klaasis avanedes lisandusid kuivatatud puuviljad (virsikud) ja küpsed melonid.

Maitses oli pisut mineraalne, eristusid virsikud ja kerge suitsune nüanss, šampanjal oli tugev kehand ja hape oli heas tasakaalus. Suurepärane rüübe!

Kordan siinkohal ka R.Juhlini kirjeldust tema raamatu rubriigist “100 champagnes you should try before you die”:

TEENAGE J. LASSALLE

Far from the top charts in terms of pure quality, but the charm of teenaged soft J. Lassalle is irresistible. Whether you choose Blanc de Blancs or Spécial Club is less important. Toffee, honey, and the aroma of deep yellow flowers are intermingled in a jubilant, joyful dance.

 

Rahulikke jõulupühi ning meeleolukat aastavahetust!!!

 

 

Foto autor: K.K

Fresnet-Juillet šampanjamaja

Fresnet-Juillet šampanjamaja praeguse omaniku Vincent Fresneti isa Gérard otsustas aastal 1952 alustada omanimelise šampanja tootmist ning ta võttis selleks kasutusele perekonna valduses oleva vana keldri. Aga ta vajas kohta, kus lasta šampanjal küpseda ning ajavahemikus 1955-1972 toimus kuni 12 meetri sügavusel keldrikäikude kaevamine. Aastal 1991 sai šampanjamaja pärast uuenduskuuri uusima tehnoloogiaga varustatud roostevabast terasest mahutid. Majal on viinamarjaaedu kokku 5,7ha ning asuvad need Verzys ja Bisseuilis, kasvuala jaguneb 20% CH ja 80% PN. Maja kuulub Club Tresors de Champagne ühendusse, aastas toodetakse 45ooo pudelit.

Minul on õnnestunud maitsta kaht erinevat selle maja šampanjat, esimesena tutvustan väärikamat Special Club 2000, mille avasime oma armsa tütre põhikooli lõpu puhul sel suvel. Joogil ja tüdrukul on sama sünniaasta, üks neist on nende aastate jooksul küpsenud täidlaseks ja joogikõlbulikuks, teine aga alles avamas uksi suurde maailma.

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus tumedam kollane, hilissuvine küps toon tuhmjate toonidega.

Aroomis oli tunda küpseid luuvilju, aprikoose ja virsikuid, samuti pärmiseid noote.

Maitses domineerisid pirnid ja karamell, hape oli üsna märkamatuks muutunud. Küps vein, valmis joomiseks ja joojate rõõmustamiseks.

Teine kord oli juhus maitsta Fresnet-Juilleti roséd Reimsis emadepäeva hommikul.

Koostises 65% PN, 2o% CH ja 15% punast veini.

Värvus mannavahu roosa.

Aroomis oli tunda punaseid marju,  sõstraid ja vaarikaid.

Maitses domineerisid maasikad, tunda oli jõhvikaid. Jook oli heas tasakaalus ja kergelt magusa alatooniga. Ilusa päeva ilus algus!

Paul Bara Special Club 2005

Paul Bara šampanjamaja asutati Bouzy külas aastal 1833 ning sellest ajast saadik on maja juhtimist perekonnas põlvest põlve edasi antud. Täna juhib maja Chantale Bara, kes on võtnud eesmärgiks arendada brändi selliselt, et avaneksid uued turud ja uued võimalused šampanja eksportimiseks. Mul on olnud õnn kohtuda Paul Bara šampanjadega nii Reimsis kui Eestis ning sel aastal õnnestus taaskord Paul Bara šampanjat proovida tänu Georgile, kes kevadel Champagnes käis. Õige hetk pudeli avamiseks tundus meie M-i 16ndal sünnipäeval, maikuu alguses. Niisiis Special Club 2005:

Koostises 30% CH ja 70% PN.

Värvus helekollane ja särav.

Aroomis oli tunda rohusust: kirbed orasheinad ja pisut vanev nõges, lisaks veel mineraalsust ja mesiseid noote. Kui aus olla, siis aroomi tagaplaanil seisid ja ootasid oma aega kerged ja õrnad röstised noodid.

Maitse oli kergelt suitsune ja tunda oli mineraalseid noote, samas olid pildil ka karamellised maitsetorked. Lõppmaitse oli hästi rohune ja kirbe, kuid õnneks mitte väga mõru. Hape oli suhteliselt nõrguke. Šampanja oli heas tasakaalus juba täna, ei tea mis juhtuks mõne aasta pärast.

 

Kevadel Champagnes osa 2

Meie teine päev Reimsis algas maitsva hommikusöögiga ja pärast kehakinnitamist rentisime endile kaheks päevaks auto. Esimene sihtkoht oli Chigny-les-Roses külas asuv J. Lassalle šampanjamaja, milline asutati aastal 1942 ning täna juhivad seda kolme põlvkonna naised. Vanim proua on üle 80 aasta vana, kuid armastab endiselt nii veini kui šampanjat (meie giidi sõnul) ning osaleb igapäevaselt veinimaja töös. Neile kuulub 16 ha viinamarjaaedu seitsmes erinevas külas. J. Lassalle maja kuulub ühendusse Club Tresors de Champagne, milline asutati 1971. aastal ja kuhu ühtekokku kuulub 28 erinevat maja, kes ise kasvatavad oma viinamarjad ja ise valmistavad šampanja. Klubisse kuuluvad majad jagavad samu väärtusi ja põhimõtteid ning igal majal on oma Special Club nime kandev šampanja, millist valmistatakse vaid väga headel aastatel. Varem on mul olnud õnne maitsta ühendusse kuuluva Paul Bara maja šampanjasid.

Tulles tagasi J.Lassalle juurde, siis sattusime nende juurde õnneks ennelõunasel ajal ning tänu sellele õnnestus näha ka šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Parasjagu toimus magnumpudelite discorgement, s.t eemaldati pärmisete, lisati veidi veini ja suhkrulahust ning pudel sai peale uue korgi, videot (autor K.R) vaata siit:

Pärast ringkäiku majas ja keldrites õnnestus meil maitsta kaht erinevat šampanjat: Préférence ja Rosé. Mõlemad olid suurepärased šampanjad, kuid rosé meeldis meile tibake enam. Tegemist on hästi elegantsete, kergete ja peene mulliga šampanjadega, mis lausa sulasid suus ja jätsid sametise mulje.

Préférence koostises 1/3 PN, 1/3 CH ja 1/3 Meunieri, Rosé koostises 65% PN, 15% Meunieri ja 20% CH. Nautisime imelist päikselist päeva ning lahkusime kaasas kastitäis “suveniire”. Eestisse sai toodud nii Special Club 2007, BdB 2007  kui ka vanaisa poolt tütretütrele valmistatud Angéline 2008. Aga nendest lähemalt kunagi tulevikus.

Edasi kulges tee Hautvillersi külla, kus võtsime kerge lõunaeine ning vaatasime üle munk Dom Pérignoni haua külas asuvas kloostris. Seejärel võtsime suuna Aÿ külla, sest seal ootas meid ees H. Goutorbe maja külastus.

See maja kuulub samutiühendusse Club Tresors de Champagne. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, ta oli nn taimekooli pidaja.
Šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009) ning täna toimetab majas tema poeg René koos abikaasa ja kolme täiskasvanud lapsega. Meil õnnestus seal õdusas majas jahutavate võlvide all maitsta kolme erinevat šampanjat:

Cuvée Tradition Brut (koostises 70% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Cuvée Prestige Brut Premier Cru (koostises 7o% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Special Club Grand Cru 2005 (koostises 70% N, 30%CH).

Kõik olid väga nauditavad šampanjad, esimene neist lihtsam igapäevašampanja, teine juba veidi elegantsem ning Special Club oli küps, täidlane ja täis jõudu.

Kes Champagne piirkonda plaanib reisida, siis Aÿ ja naaberküla Mareuil-sur-Aÿ tasub kindlasti kavva võtta, sest seal on lisaks H. Goutorbele väga palju toredaid šampanjamaju: Bollinger, Ayala, Billecart-Salmon, Philipponnat, Deutz, Marc Hébrart jpt. mida kindlasti tasub võimaluse korral külastada.

Teise päeva lõpetasime õhtusöögiga Reimsi populaarses söögikohas Les Crayeres Brasserie “Les Jardin”, milline asub pargipuude alla peidetuna otse 5* hotelli taga. Kel soovi, võib õhtustada ka hotelli peenemas restoranis, meie otsustasime seekord brasserie kasuks. Teenindus oli super ja toidud söögikoha taseme kinnitajaks. Kõige eredama elamuse said need, kes julgesid tellida vasika harknääret. Liinale lähevad siinkohal teele tänusõnad meie reisi söögikohtade soovituste eest!

Pärast õhtusööki jalutasime veel linnas ning saime osa ka katedraali peal toimunud valgusshow’st.