J.Lassalle Cuvée ANGELINE 2009

Lõpuks ometi jõudis kätte see päev, mil avasime J.Lassalle majast kaasa toodud šampanja Cuvée Angeline 2009. Kinkisin selle pudeli oma armsale tütrele põhikooli lõpu puhul ning tema otsustas seda hoida gümnaasiumi lõpuni. Fair enough!

Paar päeva tagasi sai ta lõputunnistuse kätte ning koduaias oli põhjust Angelinel kork pealt võtta. Lapsed on eluõied, nii ka Angeline, kelle auks vanaisa aastal 1973 valmistatud šampanja tõi turule just Angeline sünniaastal – 1978.

Meie pudel kandis järjekorranumbrit 1944 ning iseloomustamiseks kasutan täna selliseid sõnu:

Värvus kuldkollane.

Aroom oli väga mitmekülgne, kus oli tunda oli mineraalsust, piimhapet, alumiiniumi, astelpaju ja kreeka pähkleid. Astelpaju oli üllatav, aga samas väga selgelt eristuv.

Maitses oli väga tugevalt tunda kreeka pähkleid, veidike tsitrusvilju ja küpseid aprikoose. Lõppmaitses on tunda soolasust ja üsna tugevat hapet, tegemist on keskmisest jõulisema šampanjaga.

Imelise hetke imeliseks tunnistajaks sobis see oma looga šampanja ideaalselt. C’est la vie!

Taaskohtumine Lassallega

Kui kevadel 2016 Champagnes käisime, siis külastasime ka Chigny-Les-Rosé külas asuvat Lassalle šampanjamaja, mida peavad kolme põlvkonna naised. Tookordne kohtumine oli väga meeldiv ning kogu reisiseltskond ostis koju kaasa maja tippšampanja Cuvée Angéline 2008. Nende pudelite saatuseks sai tähistada midagi erakordset: mina kinkisin oma pudeli tütrele põhikooli lõpetamisel ning loodetavasti avab ta selle eeloleval suvel kui keskkool läbi. Üks teine Angéline reisis tuhandete kilomeetrite kaugusele Seišellidele tähistamaks kahe kauni noore inimese kihlumist. Kolmas pudel avati ühe kena noore daami 18ndal sünnipäeval ning ema sõnul oli šampanja erakordselt kreekapähkline, väga küps ja imeliselt siidine. Aga mitte Angélinest ei tahtnud ma täna rääkida.

Väisasin mõned kuud tagasi uuenduskuuri läbinud veinipoodi Lootsi tänaval, neil on nüüd uus nimi (Bottlescouts) ja sigari- ja veinipoodi on paigutatud mõned lauad. Klientuur koosnes peamiselt soomlastest, kuid mind köitsid ennekõike veiniriiulid, õigemini šampanjariiulid. Ja need olid täis väga põnevaid šampanjasid, mida teistes Eesti poodides ei kohta, sest tegemist on Soome firmaga ja veinivalik jõuab sealtkaudu Tallinnasse. Silm haaras riiulilt 4 erinevat Lassalle šampanjat, küll mitte Angéline, ning tekkis idee korraldada meie klubi ja Lassalle šampanjade jällenägemine. Mõeldud tehtud ning ühel tormisel laupäevaõhtul seadsimegi end ühe laua taga sisse. Suupisted valmistas kohalik köök, ei midagi erakordset, pigem tagasihoidlikud kaaslased peategelaste saatjaiks. Tol õhtul oli meil õnn ja rõõm maitsta järgmisi šampanjasid:

J. Lassalle Blanc de Blancs 2008

Koostises 100% Chardonnay. Aroomis oli karamelli ja küpseid pirne, avanedes tulid esiplaanile tsitrusviljad. Maitses oli hape väga särtsakas, veidike rohusust ja sidrunit oli tunda ja lõpus olid kerged magusad noodid. R.Juhlin soovitab oma nimistus “100 champagnes you should try before you die” samuti Lassalle BdB proovida. Mina ühinen tema soovitusega, tegemist on ülihea šampanjaga, kõik on nii hästi paigas ja tasakaalus.

J.Lassalle Préférence

Koostises 1/3 igat viinamarja. Aroomis tundsime ära Kuldreneti õunad, samuti oli tunda virsikuid ja maasikaid. Maitses olid küpsenud õunad, mesi, Limpa limonaadi ja melonit. Lõpp oli täidlane ja tunda oli magusaid noote.

J.Lassalle Rosé

Värvus klaasis oli kahvaturoosa. Aroomis oli tunda kergelt lagritsat, aga tugevalt juustu ja piimamannergut, malolaktiline fermantatsioon on oma jäljed jätnud. Maitse oli samas hästi happene, terav ja särtsakas, vastupidiselt aroomi järgi tekkinud ettekujutusele. Suus segunesid punased marjad – maasikad ja metsmarjad. Mälupildiga võrreldes meeldis kohapeal maitstud rosé meile veidi enam, seekordne oli tahuline ja järsemate piiridega.

J.Lassalle Special Club 2008

Champagnes maitsesime aasta vanemaid BdB ning Special Clubi, seekord mõlemad siis aastast 2008, millist muide peetakse väga hea säilituspotensiaaliga aastaks.

Värvus klaasis oli kuldkollane ja aroomis oli tunda aprikoose, mesiseid noote ja rosinaid. Maitse oli värske, mineraalne, hape oli särtsakas ja terav ning natuke oli tunda ka õuna ja rösti. Ilmselgelt on selle šampanja avamiseks veel liialt vähe vett merre voolanud, tasuks oodata veel mõned aastad, lasta tal küpseda ümaramaks ja täidlasemaks, et kõik nüansid ja iseloomuomadused jõuaksid välja arenenda.

Kokkuvõtteks saame öelda, et taaskohtumine oli väga maitsev ja meeleolukas, Lassalle tase on endiselt kõrge ning kes soovib ise proovida, siis seadke sammud Lootsi tänavale.

J. Lassalle Special Club 2007

Kevadel külastasime J. Lassalle šampanjamaja, kus maitsesime majas kohapeal kahte erinevat rüübet. Kaasa ostsime kamba peale terve koormatäie erinevaid šampanjasid, Reimsis proovisime Blanc de Blancs 2007 ning kodumaale kaasa tõin Special Club 2007. Õige hetk pudelilt kork ära lennutada saabus kevadisel, veidi sombusel päeval heade sõprade seltsis Läänemaal armsaks saanud rannamajas.

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus oli helekollane, mullijoad klaasis olid väga peenikesed ja tihedad.

Aroomis oli algfaasis värskust ja viiteid lagritsale, klaasis avanedes lisandusid kuivatatud puuviljad (virsikud) ja küpsed melonid.

Maitses oli pisut mineraalne, eristusid virsikud ja kerge suitsune nüanss, šampanjal oli tugev kehand ja hape oli heas tasakaalus. Suurepärane rüübe!

Kordan siinkohal ka R.Juhlini kirjeldust tema raamatu rubriigist “100 champagnes you should try before you die”:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

TEENAGE J. LASSALLE

Far from the top charts in terms of pure quality, but the charm of teenaged soft J. Lassalle is irresistible. Whether you choose Blanc de Blancs or Spécial Club is less important. Toffee, honey, and the aroma of deep yellow flowers are intermingled in a jubilant, joyful dance.

 

Rahulikke jõulupühi ning meeleolukat aastavahetust!!!

 

 

Foto autor: K.K

Klaasike roséd

Veuve Clicquot šampanjamaja peetakse roosa šampanja valmistamise teerajajaks, nende esimene rosé valmis juba aastal 1775. XIX sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti roséd eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistatajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogub aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on enamike šampanjamajade sortimendis NV rosé olemas, aastakäigu roséde valmistajaid on muidugi vähem.

Champagne on ainus piirkond Prantsusmaal, kus lisaks klassikalisele veinivalmistamise meetodile, kus roosa värvuse intensiivsus sõltub värskes mahlas punase viinamarja kestade leotamise ajast, on lubatud roosa värvus saavutada ka selliselt, et valgele veinile lisatakse punast veini (8-20%).

Klassikalise meetodi järgi värvi saavutamine on keerulisem ja riskantsem ning lõpptulemuseks võib olla liialt tanniinine lõppmaitse. Klassikalise meetodi suurimaks meistriks peetakse Laurent-Perrieri, kelle rosé on tõesti suurepärane. Punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakäigu šampanjade kohta, mis kindlasti kannatavad oodata oma aega keldrites, näiteks Dom Ruinart, Bollinger, Roederer Cristal, Veuve Clicquot Grande Dame, Deutz, Perrier-Joudet Belle Epoque jpt.

Roosa värvigamma on väga lai: õrn mannavahu roosa, jõhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks veel punakad telliskivid, päikeseloojangu oranž või merevaik, kuni päris intensiivse punase veini toonini välja. Sama laial skaalal kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse roséd nautida nii eel-, pea- kui magusroa juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé sobib kõigega ja on alati nauditav.

Minu lahedamad ja säravamad roosad hetked on olnud Reimsi katedraali ees päikesepaistelisel hommikul sõpradega jagatud Bollingeri rosé, Billecart-Salmon Brut Rosé õhtusöögi kaaslasena, Laurent-Perrier Cuvée Rosé ning Chigny-les-Roses külas J.Lassalle majas roséd degusteerides.

Eriti meeldejäävad elamused on muidugi olnud aastakäigu šampanjad: Cuvée William Deutz Rosé 2002 ja Charles Heidsieck Rosé Millesime 1999.

Roosad šampanjad on tõeliselt eripalgelised, nii et tasub proovida ja uusi elamusi koguda. Palun mulle üks klaasike roséd!


J. Lassalle Blanc de Blancs 2007

Kevadisel reisil Champagnesse õnnestus meil külastada J.Lassalle maja ning päris lähedalt näha šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Seda 1942. aastal asutatud maja juhivad täna kolme põlvkonna naised ning nende Chardonnay veine peetakse ühteteks parimateks väljaspool Cote des Blancsi. Lassalle laseb oma NV šampanjadel küpseda keldrites 4 ning aastakäigu šampanjadel kuni 10 aastat.

Enne minekut tegin kodutööd ka ning Richard Juhlini raamatus “A scent of Champagne” on selline põnev nimekiri nagu “100 champagnes you should try before you die”. Olen võimaluse avanedes ikka püüdnud sinna nimekirja kantud šampanjasid maitsta. Paljud neist jäävadki mulle ilmselt kättesaamatuks, nagu näiteks 1966 Billecart-Salmon BdB või 1954 Henriot, kuid õnneks on nende saja hulgas ka piisavalt kättesaadavaid šampanjasid. Lassalle maja on ka nimekirjas ning soovitus kõlab järgmiselt:

TEENAGE J. LASSALLE
Far from the top charts in terms of pure quality, but the charm of teenaged soft J. Lassalle is irresistible. Whether you choose Blanc de Blancs or Spécial Club is less important. Toffee, honey, and the aroma of deep yellow flowers are intermingled in a jubilant, joyful dance. 

Ostsime majast kaasa nii BdB kui Spécial Clubi, mõlemad 2007 aastakäigust ning BdB proovisime Reimsis ära.

Värvus oli helekollane, mull väga tihe.

Aroomis tundsime pirni ja õuna, samas ka põnevaid ürte, teelehte ja takjalehe mõrudat hõngu.

Maitse oli kergelt mesine koos tagasihoidlikke pirnide, tibakese mineraalsuse ja rohususega. Erinevad maitsenüansid täiendasid üksteist, kõlasid kokku väga hästi ning tulemuseks oli heas tasakaalus, väga maitsev ja põnev šampanja! Suurepärane elamus, mida kordaks iga kell! Tuleb siis ilmselt tagasi minna.

 

Kevadel Champagnes osa 2

Meie teine päev Reimsis algas maitsva hommikusöögiga ja pärast kehakinnitamist rentisime endile kaheks päevaks auto. Esimene sihtkoht oli Chigny-les-Roses külas asuv J. Lassalle šampanjamaja, milline asutati aastal 1942 ning täna juhivad seda kolme põlvkonna naised. Vanim proua on üle 80 aasta vana, kuid armastab endiselt nii veini kui šampanjat (meie giidi sõnul) ning osaleb igapäevaselt veinimaja töös. Neile kuulub 16 ha viinamarjaaedu seitsmes erinevas külas. J. Lassalle maja kuulub ühendusse Club Tresors de Champagne, milline asutati 1971. aastal ja kuhu ühtekokku kuulub 28 erinevat maja, kes ise kasvatavad oma viinamarjad ja ise valmistavad šampanja. Klubisse kuuluvad majad jagavad samu väärtusi ja põhimõtteid ning igal majal on oma Special Club nime kandev šampanja, millist valmistatakse vaid väga headel aastatel. Varem on mul olnud õnne maitsta ühendusse kuuluva Paul Bara maja šampanjasid.

Tulles tagasi J.Lassalle juurde, siis sattusime nende juurde õnneks ennelõunasel ajal ning tänu sellele õnnestus näha ka šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Parasjagu toimus magnumpudelite discorgement, s.t eemaldati pärmisete, lisati veidi veini ja suhkrulahust ning pudel sai peale uue korgi, videot (autor K.R) vaata siit:

Pärast ringkäiku majas ja keldrites õnnestus meil maitsta kaht erinevat šampanjat: Préférence ja Rosé. Mõlemad olid suurepärased šampanjad, kuid rosé meeldis meile tibake enam. Tegemist on hästi elegantsete, kergete ja peene mulliga šampanjadega, mis lausa sulasid suus ja jätsid sametise mulje.

Préférence koostises 1/3 PN, 1/3 CH ja 1/3 Meunieri, Rosé koostises 65% PN, 15% Meunieri ja 20% CH. Nautisime imelist päikselist päeva ning lahkusime kaasas kastitäis “suveniire”. Eestisse sai toodud nii Special Club 2007, BdB 2007  kui ka vanaisa poolt tütretütrele valmistatud Angéline 2008. Aga nendest lähemalt kunagi tulevikus.

Edasi kulges tee Hautvillersi külla, kus võtsime kerge lõunaeine ning vaatasime üle munk Dom Pérignoni haua külas asuvas kloostris. Seejärel võtsime suuna Aÿ külla, sest seal ootas meid ees H. Goutorbe maja külastus.

See maja kuulub samutiühendusse Club Tresors de Champagne. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, ta oli nn taimekooli pidaja.
Šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009) ning täna toimetab majas tema poeg René koos abikaasa ja kolme täiskasvanud lapsega. Meil õnnestus seal õdusas majas jahutavate võlvide all maitsta kolme erinevat šampanjat:

Cuvée Tradition Brut (koostises 70% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Cuvée Prestige Brut Premier Cru (koostises 7o% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Special Club Grand Cru 2005 (koostises 70% N, 30%CH).

Kõik olid väga nauditavad šampanjad, esimene neist lihtsam igapäevašampanja, teine juba veidi elegantsem ning Special Club oli küps, täidlane ja täis jõudu.

Kes Champagne piirkonda plaanib reisida, siis Aÿ ja naaberküla Mareuil-sur-Aÿ tasub kindlasti kavva võtta, sest seal on lisaks H. Goutorbele väga palju toredaid šampanjamaju: Bollinger, Ayala, Billecart-Salmon, Philipponnat, Deutz, Marc Hébrart jpt. mida kindlasti tasub võimaluse korral külastada.

Teise päeva lõpetasime õhtusöögiga Reimsi populaarses söögikohas Les Crayeres Brasserie “Les Jardin”, milline asub pargipuude alla peidetuna otse 5* hotelli taga. Kel soovi, võib õhtustada ka hotelli peenemas restoranis, meie otsustasime seekord brasserie kasuks. Teenindus oli super ja toidud söögikoha taseme kinnitajaks. Kõige eredama elamuse said need, kes julgesid tellida vasika harknääret. Liinale lähevad siinkohal teele tänusõnad meie reisi söögikohtade soovituste eest!

Pärast õhtusööki jalutasime veel linnas ning saime osa ka katedraali peal toimunud valgusshow’st.