Cuvée William Deutz Millésime 2002

Deutzi šampanjamaja asutasid Aÿ külas 1838. aastal kaks sakslast – William Deutz ja Pierre Gelderman. Deutz oli ärimees, aga Geldermannil oli ka veinivalmistamise kogemusi naabruses asuvast Bollingeri majast. Tänase tasemeni on Deutz jõudnud tänu Roedererile, kes 1993. aastal omandas majast enamusosaluse ning kes on hulga raha Deutzi maja arengusse investeerinud.

Cuvée William Deutzi valmistatakse 1959. aastast alates ning maja esindusšampanjaks on Amour de Deutz, millist valmistatakse nii BdB-d kui roséd.

Paar aastat tagasi Deutzi degustatsiooni raames maitsesime William Deutzi 2002 aastakäigu roséd, tookordsed muljed leiate siit. Seekord siis Cuvée William Deutzi muljed, soetasin selle paar aastat tagasi Liviko poest ja panin ta kappi jõule ootama.

Koostises 55% PN, 35% CH ja 10% Meunieri.

Värvus õlekollane, selline kuldne toon.

Aroomis oli tunda kukekommi, rohelisi õunu ja briochi.

Maitse oli täidlane, pungil küpseid ploome ja samal ajal oli tunda ka suitsuseid noote ja mineraalsust. Täidlane ja ümar, hästi elegantne jook! Lõppmaitse oli pikk ja hape püsis ärksana päris kaua. Äärmiselt nauditav jook, asjatundjad soovitavad 2002 aastakäiku tarbida ajaaknas 2017-2037. Nii et potensiaali on sel joogil kõvasti ning tasub huvi korral pudel või paar keldrisse küpsema panna.

Grand Champagne Helsinki

Mullimaailm kutsus sõbrad kaasa ning külastas eelmisel nädalavahetusel üritust Grand Champagne Helsinki. Üritus toimus juba viiendat korda ning ürituse üks eestvedaja on põhjanaabrite Master of Wine Essi Avellan. Üritusel olid esindatud ca 80 erinevat šampanjamaja ning külalistel oli võimalus maitsta ca 400-450 erinevat šampanjat ning lisaks veel osaleda master class loengutel ja degustatsioonidel. Meie väisasime üritust kahel päeval ning mõlemal päeval võtsime kavva ka ühe masterclassi.

Šampanjamajadest olid väljas kõik tuntud nimed: Krug, Bollinger, Louis Roederer, Lanson, Piper-Heidsieck, Henriot, Pol Roger, Ruinart, Pommery, Taittinger, Laurent-Perrier jne.
Aga oli ka palju väiksemaid tegijaid: Bruno Paillard, Pierre Paillard, Paul Bara, Dumangin J.Fills, Leclerc Briant, Jacques Selosse, Chartogne-Taillet, Francis Orban jpt.

Väljapanek võttis silme eest kirjuks ning esimesel päeval keskendusime eelkõige vanade aastakäikude maitsmisele. Haruldasi ja erilisi šampanjasid avati vastavalt ajakavale kindlal kellaajal, nii et soovi korral sai end selleks ajaks leti ette sättida. Minu jaoks oli üllatav osalejate suur hulk – mõlemal päeval oli lõpuks ruum rahvast nii täis, et võimatu oli liikuda. Ilmselt said ka korraldajad aru, et viimane aeg on üritus vanast üliõpilasmajast (Vanha Ylioppilastalo) suuremale pinnale kolida.

Mõned šampanjad võtsid jalust nõrgaks, mõni jättis ka päris külmaks või lausa valmistas pettumuse ja vanade tuttavad ei vedanud alt. Siinkohal jagan teiega muljeid mõnedest eredamatest hetkedest.

Bruno Paillard N.P.U 2002 “Nec Plus Ultra”. Koostises on 50% PN ja 50% CH, suhkruid on lisatud 3g/l kohta, värvus kuldkollane. Aroomis oli üleküpsenud puuvilju ning kuna šampanja on küpsenud väikestes tammevaatides 10 kuud ja siis järgmised 10 aastat seisnud pärmisettel pudelis, siis on tegemist küpse ja sügava joogiga. Hape oli tagasihoidlik ja veidi oli tunda mineraalsust. Hästi omapärane šampanja, millist valmistatakse vaid erakordsetel aastatel, siiani on seda tehtud 6 korda, viimati aastal 2003.

Lanson 1979 – koostises 48% CH ja 52% PN. Korgitud on see šampanja alles eelmise aasta septembris! Tegemist oli magnum pudeliga ning šampanja on pudelis seisnud peaaegu 40 aastat. Maitse oli väga täidlane, täis küpseid puuvilju, oksüdatsiooni ja kergelt kummiseid noote. Värvus oli tumekollane, kusjuures klaasis olid mullijoad päris tihedad. Aroomis oli mädaõuna, veidike sõnnikut ja üllatav oli sellise vanuse kohta nii tugev hape. Ääretult põnev šampanja, vanim, mida ma siiani maitsnud olen ning see kogemus oli seda väärt! Ma läksin tol aastal esimesse klassi 🙂 ja keegi hea inimene valmistas samal aastal šampanja kellega kohtusime 40 aastat hiljem. Milline vedamine!

Bollinger La Grande Année Rosé 2007. Bollinger mu arm – kindlasti üks minu lemmikmaja, milles kunagi ei pettu. Samas letis sai maitsta ka La Grande Année 2008, millel on kindlasti suur potensiaal arenemiseks, kuid hetkel oli ta veel väga toores ja nooruke. Rosé oli küpsem ja juba praegu väga nauditav, kuigi ka sel joogil on veel potensiaali arenemiseks küll ja küll. Koostises 72% PN ja 28% CH, lisatud on 6% punast veini. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli särav oranž, aroomis oli punaseid sõstraid ja kuivatatud lilli. Maitses domineerisid kirsid, maasikad ja veidike röstiseid noote.

 

de Venoge Millésime 2002. Aroom oli puuviljane, röstine ja tunda oli brioche. Maitse oli täidlane, heas tasakaalus, hape keskmine ja suu oli täis kuivatatud puuvilju. Küpsenud ja väärikas šampanja, põnev kohtumine oli! 

Need olidki mõned eredamad hetked neist kahest päevast, järgmine kord jagan teiega masterclassi muljeid.

Suvepäevad Bollingeriga

Kujutage nüüd korraks ette: on laupäev, imeliselt soe ja päikseline juulikuu pärastlõuna. Puhub kerge tuuleiil, päike särab ja paitab õrnalt seitsme graatsia paljaid õlgu kui nad istuvad soojale rannaliivale kaetud valge linaga laua taha. Meri loksub kergelt, liiv on soe ja meeleolu pidulik. Laual ootavad hõrgud suupisted ja kuuleris on jääs kolm pudelit Bollingeri. Seda päeva on kaua planeeritud ja oodatud.

Stop! Elame Eestis ja meil on Eesti suvi! Oli kauaoodatud laupäeva hommik ja vihma tuiskas. Tuuleiilid kihutasid mööda kodumaad ringi ja viisid rannamajakesest öösel elektri. Pealinnas jäeti halva ilma tõttu isegi tantsupeo etendus ära. Graatsiad otsustasid mere äärde mitte minna, suvepäevad koliti ümber pealinna ja päikese asemel paitas meie kaetud õlgu kaminasoojus.

Laud oli ikkagi kaetud maitsvate suupistetega ning külmkapis olid Bollingerid. Olime seda päeva kaua oodanud ja planeerinud ning ei ole halba ilma, vaid peavad olema sobilikud riided ja korralik ulualune.

Bollingeriga oli meie mulliklubil meeliülendav kohtumine eelmise aasta mais, kui olime oma klubiseltskonnaga väljasõidul Reimsis ning pühapäeva hommikul jõime katedraali imetledes Bollingeri roséd. Sestap tekkis ühisotsus suvepäevadel just seda maja põhjalikumalt tundma õppida. Valisime välja kolm aastakäigu šampanjat ning püüdsime leida jookidele väärilised toidud.

Esimene käik oli 2005 La Grande Année. Kõrvale sobitasime Parmesani ja baklažaanikreemi koos röstitud ciabattaga.

Koostises 70% Pinot Noir ja 30% Chardonnay, segus on kasutatud 13 erineva aia marju, 95% pärinevad grand cru aladelt ja 5% premier cru aedadest. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus – tumedate toonidega helkiv kollane.

Aroomis oli tunda erivaid õunavarjundeid, röstitud kõrvitsat, veidi mesiseid noote ja pähkleid.

Maitses oli tunda õunakooki ja küpseid puuvilju, Põltsamaa kuldse õunaveini mekki. Parmesaniga sobisid nad kokku ülihästi, juustu magusus ja šampanja moodustasid hästi tervikliku koosluse. Tõdesime kõik, et tegelikult see jook enda kõrvale toitu üldse ei vajagi, väga nauditav on see jook ka üksinda. Suurepärane algus!

Teine käik oli 2005 La Grande Année Rosé koos pardi-rillette, Guandalupe meloni ja Serrano singiga.

Koostises 72% Pinot Noir ja 28% Chardonnay, viinamarjad pärinevad samuti 13 aiast ning lisatud on 5% La Côte aux Enfants punast veini. Suhkrut on lisatud 7g/l kohta.

Värvus oli porgandikarva oranž, peaaegu sama toon kui melonil.

Aroom oli röstine ja leivane, viited küpsetistele ja puidunootidele.

Maitses oli punaseid marju, tugevat hapet ja mõrkjaid noote. Part oli selle rosé jaoks liialt tugevasti maitsestatud, kuid see-eest Serrano singi ja meloniga oli maitsekooslus ülihea. Taaskord suurepärane etteaste Bollingerilt ning rosé armastajad panid selle oma elu edetabelis kindlasti Top3 hulka.

Kolmas šampanja oli Bollinger R.D 2002 mille kõrvale nautisime Old Comté juustu, vana Rotterdami juustu ning trühvlipastaga röstsaia.

Koostises 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay, koostises on 23 erineva aia viinamarju. Suhkrut on lisatud 3-4g/l kohta.

Aroomis oli karamelli, küpseid marju ja mõrudaid mandleid ning vürtse, hästi täidlane aroom.

Maitse oli hästi täidlane ja karamelline, võimas ja tugev, samas hape oli parajalt tagasihoidlik. Lõppmaitse oli mineraalne ja kergelt mõrudate nootidega. Old Comté sobis selle šampanjaga ülihästi, juust oli kergelt animaalse maitsega ning sobitus šampanjaga perfektselt!

R.D toodi turule esmakordselt aastal 1963. Madame Bollinger leppis oma New Yorki agendiga kokku, et Ameerika turul lastakse müüki spetsiaalne, limiteeritud hulk šampanjat “Réserve 1947”. Mõte oli tekitada konkurentsi turul pakutavate “special” ja “Prestige cuvées” šampanjadele.

Madame idee oli valida välja vana aastakäik, see võimalikult hilja settest vabastada ja lisada vähe suhkruid nagu Extra Bruti puhul. Aastal 1967 otsustati nimekuju Bollinger R.D kasuks, mis tähendabki Récemment Dégorgé, Recently Disgorged.

Hoolimata halvast ilmast oli meil suurepärane tutvumisõhtu Bollingeriga, kõik šampanjad olid tipptasemel ja ilmselt see teisiti olla ei saagi. Hea töö, Madame Bollinger!

Õhtusöök Billecart-Salmon šampanjadega

Kevadiselt šampanjareisilt tassisin kaasa Billecart-Salmon Brut Blanc de Blancsi, mis maitses i.m.e.l.i.s.e.l.t ning õige varsti avastasin, et ka Eestis on maja valik vahepeal oluliselt laienenud. Mõeldud, tehtud – kohe tekkis idee korraldada õhtusöök Billecart-Salmoni maja uute šampanjadega, eesmärgiga maitsta kõiki uusi tulijaid ja valmistada neile kõrvale väärilised road. Idee jõudis teostuseni paar nädalat tagasi.

Õhtusöögi avalöögiks olid klassikalised värske austrid, heigi-avokaado kreem näkileival ja Blanc de Blancs Grand Cru.

Koostises 100% CH, viinamarjad on korjatud viiest grand cru külast: Avize, Chouilly, Cramant, Mesnil-sur-Oger ja Oger. Segus on kasutatud kahe erineva aastakäigu veini. Värvus oli helekollane, kergelt helkivate varjunditega. Aroomis oli tunda aprikoose, mandleid ja röstiseid noote. Värskete austritega sobis see šampanja ootuspäraselt ideaalselt, maitses tulid esile tugevad mineraalsed noodid, mis kõlasid koos austrite merevee soolakusega. Lisaks veel paitavad kreemised noodid ja kergelt magusad alatoonid, lõpus ilmus ka õrn mõrudus. Chardonnay ilusad omadused tulid selles joogis väga kenasti välja. Ilus algus!

Teine käik oli külmsuitsulõhe aedviljapadjal, saatjaks Brut Sous Bois.

Vot see oli alles põnev šampanja – kolme marja segu, mis on terve aja küpsenud tammevaadis. Keerutasin oma peas mitut toiduvarianti, mida selle joogi kõrvale pakkuda, aga just tänu tugevale tammele julgesin juurde sobitada õrnsuitsu lõhe (Peetri lõheärist) koos hapukal aurutatud köögiviljapadjal (fenkol, porgand, õun). Joogis olid tammenoodid vägagi julgelt kohal, aroomis olid tunda toffet, vaniljet ja kuivatatud puuvilju. Värvus oli oranžide nootidega keskmisest tumedam kollane, maitses olid või ja üleküpsenud lopsakad puuviljad. Heas tasakaalus, täidlane ja samas jõuline šampanja, mis üllatas meid väga positiivselt.

Pearoaks oli tol õhtul vasikakarbonaad polenta ja seentega ning Cuvée Nicolas François Billecart Brut 2002.

Cuvées kasutatakse vaid grand cru aedadest pärit Pinot Noir (60%) ja Chardonnay (40%) viinamarju ning valmisprotsessi käigus kasutatakse ka osaliselt tammevaate, mis annavad veinile juurde tugevust ja täidlasi noote. Värvus oli kuldsete toonidega kollane. Aroomis oli tunda röstitud pähkleid, võiseid noote ning sekka ka ürte. Maitse oli väga täidlane, tunda oli kergeid magusaid mekke, röstist saia ja võikreemi. Veini juues oli tunda, et iseloomu tal on ja vasikaga sai ta ka kenasti hakkama. Kui mul oleks veel üks pudel, siis ma laseks sel veel mõned aastad keldris küpseda, sest põnev oleks näha, milliseks ta veel areneb.

Õhtu lõpetasime musta trühvli juustuga, mis pani kena punkti meie õhtule.

Billecart-Salmon näitas taaskord oma tipptaset, kogu nende valik on super! Eelmised meenutused leiate siit, head lugemist ja proovimist!

Deutzi šampanjamaja degustatsioon

Imelisel reedeõhtul kogunes meie pisike šampanjaklubi, eesmärgiga süveneda Deutzi šampanjamaja loomingusse. Eestis on Deutz juba ammu ning mul on väga meeldivaid hetki olnud nii Brut Classicuga kui ka roséga. Kuna oli reede õhtu, siis me ei jõudnud suupisteid valmistada ning läksime seekord kergema vastupanu teed – tellisime austreid. Sõime neid nii toorelt kui gratineeritult. Austrid ja šampanja on klassikaline koosolus, värsked austrid ja õrnad mullid on üksteise jaoks loodud.

Esimesena lendas kork pudelilt, millel oli silt Blanc de Blancs 2008. Kork lendas ning klaasi valatud mullijook lõi meid kõiki oimetuks. Sõna otseses mõttes, osad meist ei toibunud sellest maitseelamusest õhtu lõpukski, kindlasti oli tegemist ühe eilse õhtu parima, kui mitte kõige parema joogiga.

Koostis 100% Chardonnay.

Aroomis lõi esimese hooga ninna hästi tugev küpsetis ja röstisus. Kui panna talulauta suur hunnik heinu, lasta neil seal seista ja vajuda, võib-olla hakkab isegi altpoolt kergelt mädanema ja kui pistad nina sinna heinahunnikusse, siis tunned sama aroomi – see oli Saale nägemus aroomist. Tasapisi lisandusid puuviljanoodid, hästi küpsed, kes tundis  pirni, kes hurmaad. Põnevalt hiilis aroomi tagaplaanil aga hoopis selline imal hape, selline varjatud, luusiv aroominüanss. Äärmiselt põnev ja mitmekülgne aroom!

Maitse oli sama põnev, alguses oli tunda päikese poolt kergelt kõrvetatud rohtu, kus lisaks röstile ikka on veel rohusust ka tunda. Keskmaitse ümar ja mesine, minule sümpatiseeris kõige enam täiesti lõpus keelel jääv pehme ja magusa alatooniga koduõlu maik.

Milline üheshingamine aroomil ja maitsel, milline suudpaitav hellitus! Suurepärane šampanja, uskumatu elamus, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Teisena mekkisime Brut Classicut, mis on väga maitsev traditsiooniline šampanja, aga eile jäi ta suurepärase avalöögi varju. Võib-olla vajaks ta ka veidi küpsemist pudelis veel, eile tundus maitse kergelt sinepine, sellerivart oli isegi tunda. Küpseid noote oli üllatavalt vähe, samas nagu öeldud, siis BdB surus ta kindlasti ebavõrdsesse positsiooni.

Kolmas valik oli võib-olla ootamatu, aga minu poolt teadlikult rea keskele paigutatud – Cuvée William Deutz Rosé 2002. R.Juhlin on valinud selle rosé 100 šampanja hulka, milline tuleb enne surma kindlasti ära proovida. Tema hinnangul on tegemist maailma paremuselt nr.2 roséga (kõik aastakäigud) pärast Louis Roedereri Cristal Roséd.  R.Juhlin soovitab teha nii: Go to Normandie, Bretagne, or Gotland and sit down and wait for the slow sunset, and enjoy it when the rocks adopt the same pink tint as the contents of the glass.

Meie küll päikeseloojangut ei näinud, kuid klaasis värelevat, õrna karamelli tooni nägime küll. Seltskonna rosé armastajad kiitsid jooki taevani, mina sealhulgas, tegemist oli kindlasti ühe parima roséga, mida mul on elus õnnestunud proovida.

Esimesed aastakäigud valmistati William Deutzi roséd ainult Ay külas kasvanud Pinot Noirist, kuid alates 1990ndast aastast on koostises ka 25% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda mineraalsust, soola lõhna, samuti õrnalt maasikaid.
Maitses punased marjad, maasikad ja mõrkjad noodid. Väga heas tasakaalus maitse!

 

Õhtu kaks viimast käiku oli sarnased ja samas erinevad Brut Millésime 2006 ja Brut Millésime 2007 alustasime nooremast.

Koostises: 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis staaritsesid rosinad, kuivatatud aprikoosid ja mustad ploomid. 2006. aastakäigus tulid esile küpsemad ja jõulised röstinoodid.

Maitsed erinesid üksteisest enam, vanem aastakäik oli hästi sügava maitsega, heas tasakaalus. Tunda oli röstsaia, kusjuures hästi pikalt suuspüsiv röstisus. 2007 oli võrdluses neutraalsema ja nõrgema iseloomuga.

Kokkuvõttes sai vanem aastakäik kõrgemad punktid ning nii mõnigi osaleja hindas selle õhtu parimaks šampanjaks!

Deutz on suurepärane šampanjamaja, kelle valikus ei ole ühtegi nõrka või pettumust valmistavat jooki. Eestis on need poeriiulitel täitsa olemas, mina soovitan neid kindlasti proovida!

Champagne Joseph Perrier degustatsioon

Suvel tegime algust koduste šampanjadegustatsioonidega, möödunud laupäeval sai maitseklubi jälle kokku ning seekord tutvusime üheskoos Joseph Perrieri šampanjadega. Maja asub imekaunis Châlons-en-Champagnes, maja ajalugu ei hakka ma siinkohal ümber kirjutama, kirjas on see ühes minu varasemas postituses.

Laupäeval maitsesime kuut erinevat J.Perrieri mullijooki koos spetsiaalselt just selle joogi juurde valmistatud suupistega. Kuna istusime küünlavalges sumeda valgusega toas, siis värvuse kirjeldamise jätsime seekord ära.

Õhtu avalöök – Cuvée Royale Brut Blanc de blancs koos kammkarbi carpaccioga. Koostis 100% Chardonnay ja segust 15% on reservveini. Jooki on lastud keldrites küpseda minimaalselt 5 aastat. Aroomis oli röstist teravilja, aprikoose ja ploomisust. Maitses oli tunda sidrunikoort ja tsitrusvilju, üsna happeline ja äkiline, samas lõppmaitse oli magusa alatooniga. Kammkarbi magusus ja BdB kõlasid koos imeliselt! 

Teine käik Cuvée Royale Brut suitsetatud meriahvena määrdega krõbeleival. Koostis: 35% CH, 35% PN, 30% Meunier. Segus on 20% reservveini ja viinamarjad pärinevad enam kui 20 erinevast külast. Aroom hästi röstine ja õunane. Maitse heas tasakaalus, esile tükivad küpsed mahlased pirnid ja kerge karamelli puudutus ka.

Esimene aastakäigu šampanja oli Cuvée Royale Brut Vintage 2002 saatjaks forellimari pisikesel kuivikul. Koostis: 50% CH, 41% PN, 9% Meunier. Vein on keldrisügavustes küpsenud 6 aastat. Aroomis virsikud ja küdoonia. Maitse oli külluslik ja ümar, tundsime ingverit ja virsikumoosi. Forellimari oli merehõnguline ja väga maitsev, jook ja suupiste täiendasid üksteist kenasti.

Õhtu ülekaalukas lemmik oli Cuvée Speciale Brut Blanc de blancs Vintage 2006.

Koostis 100% CH. Aroomis oli tunda suitsust röstisust, väga põnev oli see suitsune puudutus. Samuti oli tunda tsitrusvilju. Maitse oli väga heas tasakaalus, rikkalik, saiaröstine, kerge happega ja paraja mulliga. Teistega võrreldes oli see BdB selgelt eristuva iseloomuga ja see meeldis meile väga! Ja kõrvale pakutud soolasiig sobis joogiga ideaalselt oma võrratu puhta ja klaari maitsega.

Maja lipulaev on Cuvée Joséphine seekord õnnestus meil maitsa 2004 aastakäiku, kõrvale pakkusin faasanipasteedi suupisteid. Koostis: 52% CH ja 48% PN. Aroomis oli tunda idamaiseid vürtse ja kuivatatud aprikoose. Maitse oli üllatavalt vaoshoitud, kergelt karamelline. Eelnenud BdB tõstis lati nii kõrgele, et nende kahe võrdluses pidi Joséphine alla vanduma. Vähemalt meie arvates. 

Õhtu lõpetas Cuvée Royale Brut Rosé, koostises 25% CH, 75% PN ja Meunieri. See oli vaieldamatult kõige tagasihoidlikum šampanja tol õhtul. Aroomis oli tunda punaseid marju ning maitses kerge leivasus ja vihjeid punastele marjadele. Üldmulje väga kesine, eks võimsate valgete tagant oli tal ka raske esile tulla. Olen korra ka varem J. Perrieri roséd joonud ning pean ütlema, et tookordne elamus oli muljetavaldavam.

Oli meeleolukas ja maitsev õhtu, maja stiil on äratuntav ja veinimeistri käekiri nauditav. NV šampanjade stiili peetakse lihtsasti mõistetavaks, joogid on pigem pehmed ja ümarad, kui rasked ja tugevad. Blanc de blancsi (BdB) peetakse teiste majade BdB-ga võrreldes mehelikuma stiili esindajaks. Saime pikalt selle üle arutleda, et kas ikka saab ühte jooki iseloomustada sõnaga “mehelik” kui erinevatel inimestel on erinev arusaamine mehelikkusest. Olgu kuidas on, aga Joseph Perrieri tasub teinekordki nautida!

Lanson Gold Label Brut vintage 2002

Champagne Lansoni õilsatest jookidest olen kirjutanud varemgi, rosést ja Black Labelist, seekord siis kuldsest sildist. Pudeli Lansoni Gold Label 2002 sain sünnipäevaks eelmisel aastal, aga olin kärsitu ning lasin sel küpseda veel vaid aastakese. Liigne tormakus ei ole hea, tegelikult võiks lasta sel aastakäigul kauem küpseda ja täidlasemaks muutuda. Toidu kaaslasena pääseb tema iseloom paremini esile ning toidu täiustajana on ta hetkel kindlasti parem valik kui niisama nautimiseks.

Koostis; 47% Chardonnay, 53% Pinot Noir.

Aroom oli karamelline, tunda nõrka meearoomi, kuivatatud puuvilju ja valgeid lilli.

Mullijuga klaasis oli väga tihe, klaas oli täis peeni, tihedaid mullijugasid.

Maitses oli tunda virsikuid, viigimarju ja pirne. Mitte just väga täidlased ja sügiseselt küpsed puuviljad, vaid pigem kesksuvised ja poolküpsed. Lõppmaitse oli teravalt kuiv, täis noorust ja toorust, valmis veel küpsema mõned aastad.

Minu soovitus on, et kel see pudel on kapis oma aega ootamas, siis las ta küpseb veel. Kui aega on, siis miks mitte 3-5 aastat ning siis saate aimu kogu selle imelise joogi täiusest, nii maitses kui aroomis. Endal mul pudelit kapis küpsemas ei ole, aga kavatsen panna ning oodata, sest kes kannatab, see hiljem naudib.

Paul Bara Millésime 2002

2002 on minu arvates suurepärane ja iseloomulikult arenev aastakäik, sest mida aeg edasi, seda ägedamaks selle aastakäigu šampanjad lähevad.

Sarnaselt Burgundiale oli 2002 ka Champagnes ideaalsete ilmastikuoludega külluslik aasta ning selle aastakäigu veinid omavad suurt säilituspotentsiaali.
R. Juhlini väidadab oma raamatus, et tunneb 2002. aastakäigus ära arengutee, millel on väga palju sarnaseid jooni 1982. aastakäiguga, mis omakorda annab lootust, et 2002.a veinid arenevad samuti sirgjooneliselt ja ootuspäraselt, ilma suuremate tõusude ja langusteta. Lõpptulemus saab olema võine, täidlane ja küps, suhteliselt kõrge happesus peaks garanteerima tasakaalus arenemisprotsessi ning meeldiva lõpptulemuse. Kusjuures arengu tipptulemus võib saabuda 20 või isegi 30 aasta pärast! Oleks vaid võimalus osta ja säilitada selliseid veine nii mitmeid aastaid.

Minu meeldejäävaimad elamused 2002. aastakäigust on olnud lisaks allpool kirjeldatavale Pol Rogeri Blanc de Blancs 2002 ja Besserat de Bellefon Brut Millésime 2002.

Täna aga Paul Bara Millésime 2002, elamus oli äärmiselt nauditav ja meeliülendav, milline nii kergesti ei unune! Tõime selle šampanja kaasa Reimsist ning panime oma aega ja hetke ootama. Tasus oodata.

Värvus tumedam õlgkollane, sügava ja loojuva päikese karva alatooniga.

Koostises 80% PN, 20% CH.

Aroom täidlane, tunda karamelli ja piimakisselli, samuti magusat õunakooki ja värskelt keedetud õunamoosi.

Maitses domineerisid, nii nagu aroomiski, küpsed õunad ja mesine magusus.

R. Juhlini hinnang 87/100.

Olen varem maitsnud Paul Bara Millésime 2003 kuid nende kahe aastakäigu võrdluse võidab kindlalt aasta 2002 oma külluslikuma maitsebuketi, väljaarenenuma ja omapärasema karakteriga. Tõeliselt hea šampanja ning ootan põnevusega järgmist kohtumist 2002. aastakäiguga!

 

Taaskohtumine Besserat de Bellefoniga

Paar nädalat tagasi väisas Eestit Besserat de Bellefon maja esindajaga Godefroy Baijot ning mul õnnestus temaga kohtuda Kadrioru hubases “Kukk ja konn” bistroos. Eelmise aasta kohtumine Glorias oli meelel ja keelel suurepäraselt meeles, sestap polnud kahtlustki, et ka seekord maitsemeeled hellitatud saavad.

Kõigepealt tutvustas Godefroy lühidalt meile veinimaja. Aastane kogutoodang on 800 000 pdl, keldrites küpseb 3 miljonit pudelit. 60% toodangust tarbitakse ära Prantsusmaal, 40% imporditakse seitsekümnesse erinevasse riiki ning ühtekokku pakutakse Besserat de Bellefoni šampanjat pea 250 Michelini tärniga pärjatud restoranis. Veinimeistriks on Cédric Thiébault, kes liitus majaga aastal 1999 ning veinimeistriks sai aastal 2006. Teda peetakse nooreks andekaks veinimeistriks, keda loodetavasti ootavad ees huvitavad ja edukad aastad. Godefroy sõnul on nende maja edukuse aluseks “low pressure”, mis lihtsalt öelduna tähendab, et suhkrut lisatakse minimaalselt ning pudelites on seetõttu väiksem rõhk, mis loob paremad eeldused sobitada šampanjat toitudega.

Esimesena valati klaasidesse Brut Blanc de Blancs – 100% Chardonnay. Väga tihe mull, aroomis ja maitses oli tunda tsitruseid, virsikut. Ideaalne aperitiiv, mis ilmselgelt kõnetab kõiki joojaid, kelle klaas kord selle joogiga täidetakse.

Bruti ja Extra Bruti koostised on identsed: 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunieri. Kuivuse vahe tekib lisatava suhkrukoguse erinevusest. Mõlemal lastakse küpseda keldrites 3 aastat. Brut oli robustsem ja lihtsakoelisem, kindlasti annab ta oma tõelisest olemusest paremini aimu kui teda tarbida koos toiduga. Extra Brut oli siidisem ja peenem, nii mõnedki meie seltskonnast valisid just Extra Bruti oma lemmikuks tol õhtul. Ideaalne oleks teda kindlasti nautida austritega ja teiste mereandidega.

Brut Millésime 2002 oli minu tolle õhtu lemmik, koostis 54% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 31% Meunier. Küpseda lastakse sel minimaalselt 5 aastat! Aroomis oli tunda pirni ja mõnusalt küpset röstisust, kergelt lasid end aimata ka idamaised vürtsid. Maitse oli terviklik ja täidlane, mõnusas tasakaalus ja tuntava iseloomuga. Selline selgrooga vein. Godefroy ütles, et Blanc de Blancsi naudi sõpradega, aga Millésime joo üksinda! Ma täitsa kujutan end ette Millésimega kahekesi 🙂

Sel õhtul oli meil võimalus maitsta ka esimest korda 2013. aastal veinimaja 170. aastapäeva puhul valmistatud B de B šampanjat, millist valmistatakse vaid 7000 pdl aastas. Koostises on pooleks Chardonnay ja Pinot Noir. Väga tiheda mulliga šampanja, aroomis oli tunda sidrunit, tsitruseviljade koort, röstisust ja karamelli. Maitse üldmulje oli natuke kreemisem ja pehmekoelisem kui eelnevalt kirjeldatud šampanjadel.

Pika degustatsioonirea lõpetasid magusad suupisted ja Brut rosé mille koostises on 30% CH, 30% PN ja 40% Meunieri. Viimase tulijana sai rosé paratamatult kõige vähem tähelepanu ning eks tal oli eelnevatega ka raske võistelda. Maitses ja aroomis domineerisid punased marjad ning kaunil päikeselisel suvepäeval sobib see rosé ideaalselt aperitiiviks. 

Kokkuvõtteks saan öelda, et oli maitsev ja jutukas õhtu, lahkusime kõik tänutunde ning suurepärase meeleoluga. Aitäh “Kukka ja konn”, järgmise korrani!

 

Pol Rogeri šampanjaõhtu

Lõpuks ometi on Pol Rogeri šampanjamaja ametlikult Eesti turul ning laupäeva õhtul toimus hubases vinoteegis Veinipööning Pol Rogeri šampanjade tutvustusõhtu. Seadsime Saalega sammud Viru tänava poole ning saime meeldejääva maitseelamuse osaliseks.

Maja asutaja Pol Roger oli austatud ja armastatud mees Champagnes ning maja hea nimi ja maine on püsinud läbi aastakümnete. Maja on üks 24-st Club des Grandes Marques kuuluvast majast (Eestis on neist esindatud 20!), samuti on Pol Rogeril Briti kuninganna poolt antud Royal Warrant staatus. Tegemist on kindlasti ühe Champagne tippmajaga, nii Soome esimene Master of Wine Essi Avellan kui ka Richard Juhlin annavad mõlemad majale hinnangu 5/5.

Õhtu algas sisuka ülevaatega šampanja tootmisest ja šampanjamaja ajaloost. Mina olen Pol Rogerit enne ühe korra joonud, Reimsist tõin kaasa pudeli Brut réserve ning Mullimaailmas olen andnud põgusa ülevaate ka maja ajaloost. Aga olulised faktid tasuvad kordamist ning toon siinkohal veelkord mõned daatumid välja:

1849 – asutas Ay külast, algupäraselt Taani päritolu, advokaadi perest pärit, 18 aastane Pol Roger oma šampanjamaja.
1851 – kolis perekond Épernaysse.
1855 – valmis esimene brut šampanja.
1899 – suri Pol Roger, maja pärisid tema pojad Maurice ja Georges, kes muutsid isa mälestuseks perekonnanime Pol-Rogeriks.
1900 – 1910 algas maja jaoks uus tõus ning šampanjat müüdi erinevatele Euroopa õukondadele.
1945 – kohtus Odette Pol-Roger Sir Winston Churchilliga ning Pol Rogerist sai Briti valitsuse ametlik jook. Sealhulgas oli Sir Churchill eraisikuna üks šampanjamaja suurimaid kliente.
1975 – 10 aastat pärast Sir Churchilli surma valmis esimene Cuvée Sir Winston Churchill.

Nüüd aga järjekorras maitstud šampanjade juurde:

Brut Réserve NV – koostises võrdselt 1/3 CH, 1/3 PN, 1/3 Meunieri.
Aroomis oli tunda mesist aroomi, küpsust ja täidlust. Maitses domineeris brioche röstisus, hape oli keskmine, lõppmaitses ilmus kerge magus nüanss. Hästi täidlane ja kompleksne šampanja. Tegemist on 30 cru seguga, millel on lastud settel areneda 36-48 kuud. Suhkrut on lisatud 6 g/l kohta.

Rich NV – tegemist on täpselt sama seguga, mis Brut Réserve, ainult suhkrut on lisatud märgatavalt enam – 35 g/l kohta. Aroomis oli tundaküpseid pirne, maitse oli siirupiselt magus. Huvitaval kombel lisandus lõppmaitsesse parajalt hapet, mis tasandas suhkru ära. Tegemist on tõeliselt suurepärase poolkuiva šampanjaga, mis sobib ideaalselt magustoitude, nt õunakoogi juurde. 

Brut Vintage 2004 – tegemist on 20 erineva 1er Cru ja Grand Cru seguga, milline on arenenud pärmisettel 8 aastat. Koostises 60% PN ja 40% CH. Aroomis oli valgeid lilli, puuviljasust ning kerget vürtsikust. Maitse oli täidlane ja külluslik, tunda oli magusaid küpseid õunu (või isegi õunakooki). Hapet oli joogis täpselt parasjagu ning järelmaitse aastakäigu šampanja kohaselt väga pikk.

Rosé Vintage 2004 – koostises 50% PN, 35% CH ja 15% Coteaux Champenois punaveini. Aroomis ja maitses domineerisid punaseid marjad, eriti tugevalt maasikad. Lõppmaitses tuli üllatavalt esile kooresus ja võine nüanss. Selles rosés oli iseloomu ja selgroogu, sestap võiks olla põnev teda proovida näiteks metslindude või kalaroogadega, mitte ainult dessertide kõrvale.

Blanc de Blancs 2002 –  erakordne šampanja, meie arvates võimsaim elamus Pol Rogeri eileõhtusest valikust! Šampanjat on arendatud 8 aastat pärmisettel, mis on andnud talle piisavalt aega areneda täidlaseks ja täiuslikuks. Aroom oli väga põnev: kuivatatud puuviljad, röstitud mandlid ja valged lilled. Vaniljenüanssi minu ninna seekord ei jõudnud, kuigi mõnikord on BdB puhul vaniljet tunda. Maitses oli tunda kergelt magusat puudutust. Hape oli täpselt parajas tasakaalus ning kokkuvõttes avaldaski meile muljet selle joogi perfektne tasakaal, kõik oli nii balansis. See on kindlasti parim BdB, mida ma eales proovinud olen.

Õhtu tippvein tuli välja viimasena: SirWinston Churchill 2000

Täpne koostis on perekonna saladus, seda ei ole avaldatud, kuid asjatundjate arvates on segus ülekaalus Pinot Noir. Essi Avellan kirjutab oma raamatus, et Pol Roger saatis Sir Churchilli eluajal talle igal aastal sünnipäevaks kasti tema lemmikaastakäigu, 1928, šampanjat. Esimene Cuvée Sir Winston Churchilli valmistati 10 aastat pärast Siri surma, aastal 1975. Sellele on järgnenud veel 12 aastakäiku: 1979, 1982, 1985, 1986, 1988, 1990, 1993, 1995, 1996, 1998, 1999 ja viimane 2000.

Cuvée 2000 on küpsenud keldrites 11 aastat. Aroomis oli tunda küpseid pirne, brioche ja luuviljade puudutust (aprikoosid, virsikud). Maitse oli heas tasakaalus, paraja happega, jõuline ja õunane. Usun, et see vein küpseb aastatega veelgi täiuslikumaks, huvitav oleks seda proovida 5-10 aasta pärast.

Tänan Pol Rogerit suurepäraste maitseelamuste eest, kui lugejal võimalus avaneb, siis soovitan kindlasti Pol Rogeri proovida. Elamus saab olema garanteeritud!

Besserat de Bellefon õhtusöök Glorias

Besserat de Bellefoni šampanjat maitsesin esimest korda naistepäeval ning kuna tutvus oli maitsev ja paljulubav, siis haarasin rõõmuga kinni väljareklaamitud võimalusest osaleda šampanja õhtusöögil. Kutsusin Marita ja Kristeli endaga kaasa ning seadsime kolmapäeval sammud “Gloria” poole.

Külalisi tervitasid “Kukk ja Konn” pererahvas, hr. Godefroy Baijot Maison de Besserat de Bellefonist ning hr. Demjanov. Mina ei ole Glorias käinud aastaid, sestap juba koht ja eesootavad road tekitasid meis elevust, rääkimata kohtumistest šampanjadega. Aperitiiviks pakuti Besserat de Bellefon Blanc de Blancs´i.

Koostis 100% Chardonnay.
Värvuselt õrnkollane, väga hele.
Aroomis tunda lillelisust, tsitrusvilju ning vaevuaimatavat röstisust. Maitse üsna mineraalne, sirge, tunda kergelt  luuvilju ja mett. Jätkasime Blanc de Blancsiga ning värskete austritega. Ideaalne kooslus!

Teine käik oli kalatriloogia (suitsutursa salat, lõhe tartar ja angerja flan) ning triloogia kõrvale pakuti Besserat de Bellefon Extra Brut`i.

Koostis: 35% CH, 20% PN, 45% PM. Aroom täidlane, hästi röstine, tunda viljasust ja magusat varjundit. Maitse röstine, tunda pirni, kergelt magusat alatooni. Lõppmaitse hästi värske ja üsna pikk. Meile väga meeldis Extra Brut, tema iseloomukus ja tasakaal.

Vahepeal andis hr. Baijot meile mõisa ajaloost ning tänapäevast ülevaate. Ajaloost ma kirjutasin juba ka eelmisel korral, koostööd tehakse tipprestoranidega üle maailma, šampanjat saabki osta vaid restoranidest ja vinoteekidest, supermarketist Besserat de Bellefoni ei leia. Aastane kogutoodang on 1 miljon pudelit, 60% müüakse Prantsusmaal, ülejäänu eksporditakse, keldereid on kokku 15 km.

Pearoaks oli vutt, mille juurde serveeriti Besserat de Bellefon Brut`i.
Koostis: 35% CH, 20% PN, 45% PM. Mull väga väike ja tihe. Värvus äärmiselt huvitava halli varjundiga kollane, tuhm. Aroomis tunda lillelõhnu, heledaid luuvilju, kergelt pähklit ja karamelli. Taaskord kergelt magus alatoon. Maitse puuviljane, hästi pehme ja kreemine, keelt ja suud kergelt paitav. Vutiga sai Brut kenasti hakkamaga, aga võrreldes teistega jäi karakter ehk liiga pehmeks.

Vutile järgnes juustuvalik ning Besserat de Bellefoni Millésime 2002. 

Koostis: 54% CH, 15% PN, 31% PM. Minu klaasis oli üks tihe mullijuga, värvus kuldkollane. Tühja neist juustudest, see jook oli täielik elamus – juues jäi mõnusalt pikalt keelele mullitama. Aroomis tunda vürtse ja aniisi, küpseid puuvilju, metsmaasikaid ja punaseid sõstraid. Maitse värske, iseloomukas, külluslik ja rikkalik, tunda küpseid ploome. hr. Baijot teeb korra kuus ühe sigari ning sinna kõrvale naudib ta just sedasama Millèsime 2002.

Õhtu lõpetas magustoitude trioloogia Besserat de Bellefon rosèga. Päris lõppakordiks oli aga spontaanne tangonumber, esitatud tantsivate sommeljeede ja fotograafist klaverisaatja poolt. Jäime õhtusöögiga väga rahule, šampanjadest pälvisid minu suurima poolehoiu Millésime ja Extra Brut, kuid ka ülejäänud kolm olid vägagi nauditavad. Kindlasti ei jää see kohtumine Besserat de Bellefoniga viimaseks, aitäh “Kukk ja Konn“, peatse taaskohtumiseni!

Pierre Paillardi šampanjaõhtu Dominicis

Küünlakuu 15. päeval toimus Dominicis õhtusöök Pierre Paillardi veinidega ning kohal oli ka mõisaomanik ja veinimeister Antoine Paillard. Olin mõnda Paillardi šampanjat ka varem maitsnud, kuid üritus tundus ahvatlev ning nii ma end koos paari toreda mullijoogisõbraga kohale ajasin. Õhtu oli sulnis ja tekkis mõnus pidulik meeleolu, maitsemeeled olid valmis meeliülendatavateks elamusteks…. ning me ei pidanud pettuma.

Pierre Paillard Grand Cru NV
Tiigerkrevett meloniga

Šampanja aroomis oli tunda kerget puuvilja, õunu, hästi värske aroom. Maitse esimese hooga väga kuiv, kui jook veidi klaasis soojenes ja avanes, siis muutus ümaramaks. Koostis 60% PN, 40% CH, valmistatud 2006/2007 aastate segust. Krevett oli väga hästi maitsestatud ning sobis kenasti õhtusööki sisse juhatama.

Pierre Paillard Grand Cru Blanc de Blancs NV
“Mereanni trio”: värske auster, gratineeritud sinikarp, šampanjas hautatud habemenoakarp

Blanc de Blancs on valmistatud 100% Chardonnay viinamarjadest, mis kõik on pärit ühest, 51 aastasest aiast. Tegemist on Paillardi esimese Blanc de Blancsiga, millist valmistati kokku 2000 pudelit. Šampanja oli väga tiheda mulliga, iseloomukas ning särtsakas, lõppmaitse terav.

Pierre Paillard Grand Cru Millesime 2002
Hanemaksapatee võis praetud saia ja flambeeritud viinamarjadega

Millesime 2002 on valmistatud 50% PN ja 50% CH, 8 aastat hoitakse veini pärmi sadelemel. Kindlasti oli tegemist õhtu tipuga, isegi oma nooruse kohta oli šampanja küps ja kompleksne. Aroomis oli tunda küpseid teravilju, maitse oli täidlane ja kergelt magusa alatooniga. Mul on üks 2002 kõrvale pandud, vaatame kuidas ta 4-5 aasta pärast maitseb.

Hanemaks maitses väga hea, kõik oli paigas ja tasakaalus, suurepäraselt mängis šampanjaga kokku.

Šampanjasorbee
Oh küll maitses vapustavalt hästi see – tõeline nauding, ülimaitsev ja eriti suvise nüansi andis sorbeele kerge piparmünt. Kindlasti oli sorbee üks õhtu lemmikuid!

Pierre Paillard Bouzy Rouge Pinot Noir 2005
Faasanifilee sellerikreemi, seenepirukas, pohlakastne ja sibulamoosiga

Faasanit ei olnud mina varem söönud, pean tunnistama, et kokk oli tasemel ning faasan maitses hästi, kuid erilist vau effekti mul faasani suhtes ei tekkinud. Faasanist suurema tähelennu tegi seenepirukas, seda kiideti saalis nii mõneski lauas.

Veiniks oli Antoine spetsiaalselt Prantsusmaalt kaasa toonud mõned pudelid Pinot Noir’i,mida ta siis lahkesti faasani kõrvale pakkus. Pinot üllatas mind oma magususega, maitselt tõeline meepomm, värvus oli väga õhuke.

Pierre Paillard Grand Cru Rose NV
Küpsetatud  Brie de Meaux punase marjakastme ja vaarikasorbeega

Lõpetuseks nautisime vaarisorbee ja küpsetatud juustu kõrvale roséd ning õhtu lõpetuseks demonstreeris Antoine oma oskust elegantse liigutusega lüüa mõõgaga šampanjapudelilt kork. Väga muljetavaldav, igatahes!