Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

H.Goutorbe Cuvée Blanc de Blancs Brut Premier Cru

Oleks aasta tagasi keegi öelnud, et kevad 2020 tuleb nii teistmoodi ja erilistes tingimustes, ei oleks uskunud. Paar kuud tagasigi veel ei osanud sellist reaalsust ette kujutada, aga tänaseks on 4 nädalat kodukontorit seljataga ja ilmselt teist samapalju veel ees. Kes teab. Püüan mitte liialt palju muretseda nende asjade pärast, mis minust ei sõltu, püsin kodus ja teen oma plaanides ja elus korrektuure, nagu ilmselt enamus inimesi hetkel.

Meil oli plaanis juuni alguses väikese seltskonnaga Champagnesse minna, maja ja buss olid üüritud ja mõned degustatsioonidki kokku lepitud. Aga inimene võib ju plaane teha, elu muudab need, tuleb reisid edasi lükata ning senikaua šampanjat kodus juua või lihtsalt unistada. Reedel muide osalesin elu esimesel Instagrammi e-degustatsioonil, Billecart-Salmoni majast Mathieu Roland-Billecart tutvustas nende Brut Sous Boisi. Päris äge kogemus, uus (ajutine) reaalsus. Kahjuks olin halvasti ettevalmistunud ja mul ei olnud kodus külmas seda pudelit, nii et praktiline osa jäi mul ka paraku vaid teoreetiliseks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis vanast tuttavast H.Goutorbe šampanjamajast, kus esimest korda 2016. aasta kevadel käisime. Varasematest kohtumistest H.Goutorbe šampanjadega saate lugeda siitÜhel päeval avastasin L`Aventure šampanjavalikust H.Goutorbe Blanc de Blancsi, mida ei olegi olnud juhust varem proovida.

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus klaasis oli roheka varjundiga helkiv särav toon.

Aroomis oli tunda piimamannergut, võikreemi, võiküpsiseid ja mesiseid noote.

Maitse oli algfaasis üllatavalt röstine ja täidlane, metspähkline. Keskmaitses ilmus hape, lõpp oli pikk, sidrunid püsisid suus päris kaua ja mõjusalt. Hape oli pigem tasakaalukas kui terav, selline soosiv ja kehandit hoidev. Hästi mõnus segu röstisusest ja sidrunite värskusest, mulle jättis šampanja väga positiivse mulje.

Hoiame üksteist! Püsige terved!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

Grand Champagne Helsinki

Mullimaailm kutsus sõbrad kaasa ning külastas eelmisel nädalavahetusel üritust Grand Champagne Helsinki. Üritus toimus juba viiendat korda ning ürituse üks eestvedaja on põhjanaabrite Master of Wine Essi Avellan. Üritusel olid esindatud ca 80 erinevat šampanjamaja ning külalistel oli võimalus maitsta ca 400-450 erinevat šampanjat ning lisaks veel osaleda master class loengutel ja degustatsioonidel. Meie väisasime üritust kahel päeval ning mõlemal päeval võtsime kavva ka ühe masterclassi.

Šampanjamajadest olid väljas kõik tuntud nimed: Krug, Bollinger, Louis Roederer, Lanson, Piper-Heidsieck, Henriot, Pol Roger, Ruinart, Pommery, Taittinger, Laurent-Perrier jne.
Aga oli ka palju väiksemaid tegijaid: Bruno Paillard, Pierre Paillard, Paul Bara, Dumangin J.Fills, Leclerc Briant, Jacques Selosse, Chartogne-Taillet, Francis Orban jpt.

Väljapanek võttis silme eest kirjuks ning esimesel päeval keskendusime eelkõige vanade aastakäikude maitsmisele. Haruldasi ja erilisi šampanjasid avati vastavalt ajakavale kindlal kellaajal, nii et soovi korral sai end selleks ajaks leti ette sättida. Minu jaoks oli üllatav osalejate suur hulk – mõlemal päeval oli lõpuks ruum rahvast nii täis, et võimatu oli liikuda. Ilmselt said ka korraldajad aru, et viimane aeg on üritus vanast üliõpilasmajast (Vanha Ylioppilastalo) suuremale pinnale kolida.

Mõned šampanjad võtsid jalust nõrgaks, mõni jättis ka päris külmaks või lausa valmistas pettumuse ja vanade tuttavad ei vedanud alt. Siinkohal jagan teiega muljeid mõnedest eredamatest hetkedest.

Bruno Paillard N.P.U 2002 “Nec Plus Ultra”. Koostises on 50% PN ja 50% CH, suhkruid on lisatud 3g/l kohta, värvus kuldkollane. Aroomis oli üleküpsenud puuvilju ning kuna šampanja on küpsenud väikestes tammevaatides 10 kuud ja siis järgmised 10 aastat seisnud pärmisettel pudelis, siis on tegemist küpse ja sügava joogiga. Hape oli tagasihoidlik ja veidi oli tunda mineraalsust. Hästi omapärane šampanja, millist valmistatakse vaid erakordsetel aastatel, siiani on seda tehtud 6 korda, viimati aastal 2003.

Lanson 1979 – koostises 48% CH ja 52% PN. Korgitud on see šampanja alles eelmise aasta septembris! Tegemist oli magnum pudeliga ning šampanja on pudelis seisnud peaaegu 40 aastat. Maitse oli väga täidlane, täis küpseid puuvilju, oksüdatsiooni ja kergelt kummiseid noote. Värvus oli tumekollane, kusjuures klaasis olid mullijoad päris tihedad. Aroomis oli mädaõuna, veidike sõnnikut ja üllatav oli sellise vanuse kohta nii tugev hape. Ääretult põnev šampanja, vanim, mida ma siiani maitsnud olen ning see kogemus oli seda väärt! Ma läksin tol aastal esimesse klassi 🙂 ja keegi hea inimene valmistas samal aastal šampanja kellega kohtusime 40 aastat hiljem. Milline vedamine!

Bollinger La Grande Année Rosé 2007. Bollinger mu arm – kindlasti üks minu lemmikmaja, milles kunagi ei pettu. Samas letis sai maitsta ka La Grande Année 2008, millel on kindlasti suur potensiaal arenemiseks, kuid hetkel oli ta veel väga toores ja nooruke. Rosé oli küpsem ja juba praegu väga nauditav, kuigi ka sel joogil on veel potensiaali arenemiseks küll ja küll. Koostises 72% PN ja 28% CH, lisatud on 6% punast veini. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli särav oranž, aroomis oli punaseid sõstraid ja kuivatatud lilli. Maitses domineerisid kirsid, maasikad ja veidike röstiseid noote.

 

de Venoge Millésime 2002. Aroom oli puuviljane, röstine ja tunda oli brioche. Maitse oli täidlane, heas tasakaalus, hape keskmine ja suu oli täis kuivatatud puuvilju. Küpsenud ja väärikas šampanja, põnev kohtumine oli! 

Need olidki mõned eredamad hetked neist kahest päevast, järgmine kord jagan teiega masterclassi muljeid.

Grower Champagne veiniõhtu Pazzos

Eelmisel nädalal toimus Pazzo veinibaaris põnev veiniõhtu, mille teemaks oli Grower Champagne. See termin tähendab, et šampanjat valmistatakse enda poolt kasvatatud viinamarjadest. Ürituse viisid läbi Kristjan Peäske ja Ketri Leis, noor daam on hetkel valitsev Eesti parim sommeljee. Maitsta sai kuue erineva maja šampanjat, kõik olid väga eripalgelised ja põnevad. Ja nüüd kõigest järjekorras:

Dehours Grande Reserve Brut. Tegemist on Marnes oru väiketootjaga, kelle jaoks on väga oluline jätkusuutlik viinamarjakasvatus. Joogi koostises on kolme viinamarja segu, kõige enam on Meunieri. Suhkruid on lisatud 4,5g/l kohta. Vein on settel küpsenud enam kui 2 aastat. Värvus oli õlekollane, aroomis oli tunda sügisel õunapuuaias vedelevaid mustaks kuivanud mädaõuna lõhna. Maitses oli hape keskmine, tunda oli pirne, lõppmaitse oli suht lühike ja lame.

Laherte Fréres Les Vignes D’Autrefois 2014. Maja ajalugu ulatub tagasi aastasse 1889. Alastes 2005. aastast juhib maja seitsmenda põlve esindaja Aurélien Laherte. 80% veinist küpseb tammevaatides. See šampanja on valmistatud 100% Meunierist, viinapuud on istutatud 1940-1950ndatel. Aroom oli aromaatne, tunda oli lillelisust ja puuviljasust. Maitses oli alguses hape päris terav, üldmulje oli röstine ja karamelline.

Egly-Ouriet les Vignes de Vrigny 1er Cru Brut. Egly-Ourietita ei möödu ühtegi grower champagne õhtut ja nii peabki, sest tegemist on ühe tuntuima récoltant-manipulantiga ning nende šampanjad on üliägedad ning tippkvaliteediga. Seekord 100% Meunierist valmistatud šampanja, millest olen ennegi mitu korda kirjutanud. Mõnusalt täidlane, puuviljane ja veidi karamelline šampanja. Järelmaitses on soolakust ja mineraalsust. Segus kasutatakse kolme järjestikuse aasta baasveine, malolaktilist fermentatsiooni ei kasutata.

Chartogne-Taillet Couarres Extra Brut 2012. Koostises 100% Pinot Noir, aroom oli tolmune, täis mandleid ja kuivatatud lilli. Maitse oli kreemine, veidike suitsune ja röstine.  Tunda oli punaseid marju, lõppmaitse oli kergelt soolane ja mineraalne. Hästi fokusseeritud ja sirgjooneline šampanja! Chartogne-Tailleti perekonna šampanjamaja alguseks saab lugeda aastat 1870 ja pikemalt saab maja ajaloost lugeda siit. 

Tarlant Cuvée Louis Brut Nature, koostises 50% CH ja 50% PN. Segus on kasutatud nelja erineva, 1996-1999, aastakäigu baasveine, suhkruid on lisatud 2g/l kohta. Jook on pandud pudelisse mais 2000 ja korgitud 2013. aastal. Aroomis oli hästi tugevalt tunda võililli, kreemisust ja võid ning natuke musti ploome. Maitse oli täidlane ja rikas, tunda oli kerget kummi ja lõppmaitse oli pisut mõrkjas. Hästi põnev ja mitmekülgne šampanja, rikkaliku buketiga, midagi sellist polegi varem kogenud.

Jacques Selosse Grand Cru Initial. Karismaatiline Anselme Selosse on elav legend, kes on olnud mitmeski mõttes pioneer ning olnud grower champagne eestkõnelejaks ja eeskujuks ka teistele väikestele majadele. Teda on palju mõjutanud õpingud Burgundias Lycée Viticoles ning ta võttis endale eesmärgiks valmistada šampanjat sarnaselt veinivalmistamisele Burgundias. Tema isa Jacques omas mitmeid suurepäraseid veiniaedu, sealhulgas vanu viinapuid Cote de Blancsis, nii et Anselmel oli suurepärane võimalus oma ideid ellu viia. Täna omab maja aedu paljudes erinevates külades ning 30 erineva Chardonnay veiniaia veinid küpsevad kõik eraldi väikestes tammevaatides. Anselme välistab kategooriliselt malolaktilise fermentatsiooni ning šampanjad küpsevad pudelis vähemalt 8 aastat enne korkimist. Suhkruid lisab ta minimaalselt, et šampanjad oleksid võimalikult  naturaalsed. Selosse stiil on R.Juhlini sõnul avanud Chardonnay viinamarjadest valmistatud šampanjadele teise dimensiooni.

Tol õhtul õnnestus meil maitsta Jacques Selosse Grand Cru Initial, millise koostises on 100% CH. Šampanjat oli enne serveerimist dekanteeritud, mille käigus ohverdati mullid, aga maitse avanes olulisel määral. Värvus klaasis oli tumekollane, kergelt oranžika alatooniga. Aroomis oli tunda rosinaid ja küpseid õunu. Küps ja ümar, kriidise maitsega šampanja, ääretult põnev ja eriilmeline šampanja. Kogu õhtu oli ääretult sisukas, maitsev ja põnev rännak grower champagne maailmas.

Blanc de Noirs pimedegustatsioon

Nädalavahetusel korraldasime mulliklubiga Blanc de Noirsi (edaspidi BdN) degustatsiooni ning et õhtu põnevam oleks, siis otsustasin seekord pudelid fooliumisse mässida. Kui kõik pudelid on anonüümsed, siis ei saa maitsjate arvamust ja muljeid mõjutada maja nimi, aastakäik või konkreetne küla. Hankida BdN õhtuks vajalik hulk erinevaid šampanjasid osutus üsna keeruliseks väljakutseks, sest poeriiulitel pole valik just väga suur. Aga lõpuks ma need leidsin ja õhtu oli põnevalt maitsev. Paremusjärjekorra selgitasime degustatsiooni lõpus punktide andmisega, hääletasime nii et parimale joogile andsid maitsjad 6 punkti ja kõige nõrgemale joogile 1 punkti. Panen meie muljed siinkohal kirja ning alustan viimasest kohast.

6. koht: Dehours & Fils Terre de Meunier Extra Brut. Tegemist on Marne orus tegutseva väikese tootjaga, šampanja koostises on 100% Meunieri. Värvus oli tumekollane, isegi kergelt oranžikas. Aroom oli hästi röstine, (mäda)õunane, robustne ja nurgeline. Maitse oli üllatavalt jõuline, röstine, domineerisid punased marjad, järelmaitses ilmusid kerged metalsed noodid.

5. koht: Pierre Paillard Les Maillerettes Grand Cru 2013 BdN Extra Brut. Tegemist on üheaia šampanjaga, mida valmistatakse 100% Pinot Noir viinamarjadest. Värvus oli kergelt roosaka alatooniga. Aroomis oli tunda pirne, hästi elegantne ja peen jook. Maitses oli hapet palju, tunda oli sidruneid ja natuke suitsu. See jook vajab kindlasti küpsemiseks veel aega, võiks lasta tal küpseda 5-10 aastat ja siis juua. Ilmselgelt oli tegemist liiga noore joogiga, millel on potensiaali palju enamaks.

3-4. kohtadel platseerusid võrdse punktiarvuga H.Goutorbe BdN 2013 ja Gonet-Medeville BdN. Mõlemad vanad tuttavad šampanjad. H.Goutorbega kohtusime hiljaaegu, koostises on 100% PN, värvus on kuldkollane, aroomis oli röstiseid noote aga ka hapukapsast. Maitse oli täis õunu ja kukekommi, hästi otsekohene šampanja. Gonet-Medeville BdN on minu ammune lemmik, koostises 100% PN, värvus oranžika tooniga kollane. Mull klaasis oli väga tihe. Aroomis tulid esile tsitrusviljad ja natuke mett. Maitse oli täis erinevaid pähkleid, rösti ja puuvilju. Täidlane, küps ja selgrooga šampanja, mis näitab oma jõulist iseloomu.

Teisele kohale platseerus Champagne Ch.de L’AUCHE Brut Selection. Selle šampanja ajalugu algab koos Maison des Vignerons de Germigny’ga aastal 1961. Alguses kuulus ühendusse 7 iseseisvat viinamarjakasvatajat, kes otsustasid õlad kokku panna ja koos veini tegema hakata. Ühendus loodi Janvrys, 15km Reimsist lääne pool, kohas mida kutsutakse “L’Auche” ning nad andsid oma šampanjale sama nime.

Tegemist on seguga, mille koostises on 85% Meunieri ja 15% PN. Väga aromaatne ja lai aroom, tunda oli hapuoblikat, pirne ja aprikoose. Maitse oli pungil punastest marjadest.

Meie õhtu ülivõimas võitja, milline sai kõikidelt osalejatelt maksimumpunktid, oli Egly-Ouriet Les Vignes de Vrigny Värvus oli kergelt oranžikas, aroom mesine ja rikkalik, tunda oli võiseid noote. Maitse oli pähkline ja karamelline, alguses on hape terav, aga keskmaitses lahtub. Müstiliselt hea šampanja, üliheas tasakaalus, väga põnev ja mitmekihiline.

Teistest Egly-Ourieti šampanjadest ja majast saab lugeda siit.

 

Kohtumine H.Goutorbega L’Aventures

Lõpuks ometi on Tallinna baarimaastikule (popima sõnaga vist skeenele) jõudnud täiselujõus, teotahteline ja sõbralik šampanjabaar L’Aventure Maakri tänaval. Sattusin sinna esimest korda vahetult enne jõule, riiulid olid täis põnevaid šampanjasid ja teenindaja ülisõbralik ja lahke. Ta oli meid oodanud! Rääkisime maast ja ilmast ja muidugi šampanjast, paljud majad riiulitel on nende endi maale toodud ja mis eriti tore – paljud tootjad kuuluvad ühendusse Club Tresors de Champagne. Kohtumine vanade tuttavatega soojendab südant ja meelt! L’Aventure kontseptsioon meeldis meile esimesest pilgust – koht kuhu tulla sõbraga, võtta klaasike ja lihtsalt lobiseda. Taolisi veinibaare on vanalinnas küll, kuid 100% šampanjabaare mitte. Õnneks nüüd on!

Jaanuaris korraldab L’Aventure kolmapäeviti erinevaid šampanjamajasid tutvustavaid õhtuid, hind on soodne ning soovijatel avaneb harukordne võimalus saada lähemalt tuttavaks ühe majaga. Eelmisel nädalal käisime kohtumas vana tuttava H.Goutorbe majaga, mida korra oma klubiga aastal 2016 väisasime. Korra kohtusime ka eelmisel kevadel ning seda enam tõmbas mind nendega uuesti kohtuma.

Degustatsiooniõhtul pakuti külalistele kolme erinevat H.Goutorbe šampanjat. Esimesena lendas kork Cuvée Prestige‘lt. Koostises 70% PN, 5% Meunier, 25% Chardonnay. Värvus oli tumekollane, kuldse helgiga. Aroom oli hästi täidlane, kergelt magusate nootidega, tunda oli karamelli ja praetud leiba. Maitse oli teravam kui lõhn, hapet oli alguses rohkem tunda, kuid see ei domineerinud. Üldmulje oli väga delikaatne, tunda oli küpseid õunu ja lõpus ka mesiseid noote. Igati nauditav šampanja!

Teisena valati klaasidesse Blanc de Noirs Grand Cru 2013. Koostises 100% PN, värvus oli küpsetes toonides kollane justnagu augustikuine viljapõld Virumaal.  Aroomis domineeris metall, tagaplaanil kergelt hõljus röstiseid noote, kuid väga õrnalt. Veidike oli tunda ka õunasust. Maitses oli hape veel teravam, õunhape, hästi sirgjooneline, justkui lööks käega vastu põske. Maitses oli tunda ka kukekommi ja veidike leiba. Kokkuvõttes on tegemist on noore ja potensiaalika šampanjaga, mis kindlasti vajab aega küpsemiseks, et näidata oma parimaid iseloomuomadusi. Soovitan osta ühe pudeli koju, panna keldrisse ja oodata mõned aastad, sest potensiaali on selles joogis oi-oi kui palju!

Kolmandana proovisime Special Club Grand Cru 2006. Koostises 70% PN, 30% CH, värvus kuldkollane. Aroomis oli samaaegselt nii metalli kui röstist karamelli, veidike ka mädanenud ploome. Maitse oli hästi mitmetahuline: rikkalik, kergelt suitsune ja hästi täidlane. Tunda oli jõhvikaid, tolmu, parkainet ning lõppmaitse oli kergelt kirbe ja hästi pikk. Imeline šampanja, mis sobib niisama nautida, kuid minu arvates oleks seda põnev sobitada mõne imelise roa nagu nt vasikaliha või (mets)linnu kõrvale.

Aga sellega minu H.Goutorbe nädal ei piirdunud, sest oma sünnipäeval avasin Champagnest kaasatoodud Cuvée Millesime 2006. Lihtsalt tundus olema õige päev ja õige hetk just selle šampanja avamiseks. Koostises 75% PN ja 25% CH. Värvus oli tumekollane ja mull klaasis oli väga tihe. Aroom oli täidlane, küps ja täis luuvilju: ploome, aprikoose, kreeke. Maitse oli küps, mõnusalt täidlane, täis küpseid luuvilju ja veidike ka pirne. Hästi küpsenud ja väljaarenenud šampanja!

 

Kokkuvõtteks ütlen, et mulle meeldib H.Goutorbe maja stiil, nende šampanjade täidlus ja maitsenüansid on mulle arusaadavad ja imeliselt nauditavad. Kel huvi proovida, siis seadke sammud Maakri tänavale ning hoidke silmad lahti, sest üritusi aina tuleb kalendrisse!

Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 2

Jätkan oma heietustega sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ning tutvustan teile veel kolme Ameerika veinimaja. Piper Sonoma maja valmistab Sonoma maakonnas vahuveini varsti juba pea 40 aastat. Bränd loodi 1980. aastal kui Piper-Heidsiecki šampanjamaja ja Sonoma Vineyards tegid koos otsuse rajada vahuveinimaja Healdsburgi. Täna kuulub maja Rémy Cointreau gruppi ning veinimeister on alates 2015. aastast Keith Hock, kes enne seda töötas 11 aastat teises tuntud ja prestiižses majas, Schramsberg Vineyardsis. Maitsesime Piper Sonoma Bruti, mille koostises on 25% Meunieri, 15% Pinot Noir ja 60% Chardonnayd. Segus on kasutatud 20-25% reservveine. Värvus oli helekollane, sidrunikoore värvus. Aroomis olid kollased ploomid ja natuke rösti. Maitse oli karamelline, teravust ja hapet oli parasjagu. Väga šampanjalik jook, tunda oli õunasust ja kergelt suitsust vaniljet.

Teine uus kohtumine oli veinimajaga Gruet, mille asutajaks oli Gilbert Gruet, kes sündis 1931. aastal Prantsusmaal, Bethonis. Aastal 1952 alustasid Gilbert ja tema abikaasa Danielle šampanja tootmist ning 1967. aastal loodi U.V.C.B. (Union Vinicole des Coteaux de Bethon), Bethoni küla kooperatiiv. Aastal 1983 leidsid Gruetid sobiva istanduse New Mexico osariigis ning Gilberti lapsed Laurent ja Nathalie (koos abikaasa ja pojaga) kolisid Ameerikasse ja alustasid seal vahuveini tootmist. Esimene nende vahuvein jõudis müügile 1989. aastal. 2004. aastal võitis Grueti 1997 Blanc de Blancs Londonis International Wine and Spirits võistlusel Yardeni trofee. Grueti vahuveine Ameerikas oli poeriiulitel päris palju näha, portfellis on neil kokku 7 NV ja 4 aastakäigu vahuveini. Meie valisime poeriiulilt välja Gruet Brut Rosé, koostises 100% Pinot Noir. Värvus klaasis oli jõhvikaroosa, aroomis oli tunda punaseid marju, eelkõige maasikaid. Maitse oli alguses väga kuiv, keskel hästi marjane ja lõpus lisandus kergelt suitsune mekk. Lõppmaitse oli väga pikk ja kuiv. Igati nauditav mullijook!

Ja jäänud ongi veel MUMM NAPA veinimaja, milline avati 1987.aastal ning kelle Brut Prestige maitsesin eelmine kord Ameerikas olles. Seekord proovisime Mumm Napa Brut roséd, mille koostises 80% Pinot Noir, 20% Chardonnay. Värvus oli virsikukarva oranž, aroomis oli tunda punaseid marju ja eelkõige just mahlast pakatavaid küpseid kirsse. Gastronoomiline vein, mille maitses olid kibuvitsad, hea hape, natuke karamelli ja lõpp oli üsna mõru. Iseloomuga jook, tugeva selgrooga. Üldmulje hea, kuid šampanjaga segi ei ajaks.

Sellised oli suvised muljed ookeani tagant, järgmine kord räägime taas šampanjadest.

Kohtumine Drappieri šampanjamajaga

Suvi oli sel aastal pikk ja soe ning lisaks vabas õhus šampanja nautimisele üürisime üheks kenaks suveõhtuks Eduard Vilde muuseumi päiksepaistelise veranda. Tekkis tahtmine end korraks mõelda 1930ndatesse, nautida maja õhustikku ja imelist seltskonda.

E.Vilde majamuuseum asub Kadrioru pargis, endises lossi kastellaani majas. Oma suurelt jaolt tänaseni säilinud väljanägemise sai Kadrioru lossivalitsejale ehk kastellaanile ehitatud maja 1835-1836. aastal. 1881. aastal toimunud remondi käigus värviti peahoone roosaks. 1925. aastal otsustas Eesti Vabariigi valitsus kinkida kirjanik Eduard Vildele maja koos aiamaaga. Sobiva maja asemel leiti pärast pikki otsinguid 6-toaline korter Kadriorus endise kastellaanimaja esimesel korrusel. Riigi kulul teostati selles kapitaalremont ja sisustati populaarse A.M.Lutheri vabriku mööbliga. Vilde kolis majja 1927. aasta lõpus ja elas siin surmani 1933.

Meie valisime päiksepaistelise õhtu, tellisime suupisted Plus cateringist ning õhtu peakülaliseks oli seekord šampanjamaja Drappier. Vana tuttav šampanjamaja, mis sel suvel sai endale Eestis uue, särava ja aktiivse esindaja pr.Kristel Voltenbergi ja ChampChamber OÜ näol. Kui varem olid Eestis saadaval vaid mõned Drappieri maja šampanjad, siis õnneks on nüüd saadaval kõik 11 erinevat cuveed.

Drappieri suguvõsa alguseks loetakse aastat 1604 kui sündis Remy Drappier. Lisaks kolmele šampanja põhiviinamarjale kasvatatakse ka nelja vähemtuntut marja (Petit Meslier, Blanc Vrai, Arbane, Pinot Gris) ning valmistatakse nendest põnevaid šampanjasid. Drappier kasutab ainult esimese pressi mahla ning väävlit lisatakse minimaalselt. Aastane kogutoodang on 1,6 miljonit pudelit ning veinimeistriteks on Michel Drappier ning Yannick Desmarest.

Maaletoojal on huvilistele välja pakkuda põnev pakett “Kuus cuveed kell kuus”, millest meie maitsesime tol õhtul ära viis. Šampanjade kaaslasteks olid seekord  erinevad suupisted ning degustatsioon võis alata.

Esimesena valasime klaasidesse Brut Nature Zero Dosage. Zero dosage šampanjad on mõnede meie klubiliikmete absoluutsed lemmikud ning ootasime seda kohtumist suure põnevusega. Koostises on 100% Pinot Noir, suhkruid ei ole lisatud. Värvus oli kuldkollane, aroomis oli tunda tsitruseid, ürte ja õrnalt aimatavaid mandleid. Maitse oli luuviljane, õunane ja krõbe, väga kuiv ja mineraalne. Meile meeldis! Šampanja sobib ülihästi aperitiiviks ja mereandide kõrvale.

Teisena nautisime Blanc de Blancsi, mille koostises on 95% Chardonnay ja 5% Blanc Vray (teise nimega Pinot Blanc). Väga põnev koostis, mida tihti ei kohta. Suhkruid on lisatud 6,5g/l kohta. Aroomis tundsime rosinaid, küpsete pirnide aroome, õrnalt mett ja lillelisust (veinimeistri sõnul pojenge). Maitses oli tunda maapähkleid, küpsiseid, maitse üldmulje oli mõnusalt küps ja kreemine. Väga heas tasakaalus šampanja, mis sobib hästi suitsukala või valgest lihast roogade saatjaks.

Kolmandana tegime tagasipöörde zero dosage juurde ning nautisime Rosé Brut Nature Zero Dosage. Minu jaoks oli see lühikese aja jooksul juba teine kohtumine selle imelise šampanjaga, esimene kord kohtusime sel kevadel vabas looduses ööbikulaulu saatel Rosé Brut Nature Zero Dosage.Teine kohtumine ei jäänud esimesele karvavõrdki alla, rosé oli imeline! Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Lõhnas domineerisid punased marjad, eelkõige maasikad. Maitse oli samuti pungil täis punaseid marju, tundsime kibuvitsa ja aimata oli ka vihjeid mahedatele, küpsetele nektrariinidele. Tõeliselt ilus rosé…

Vahepeal tegime giidiga lühikese tuuri muuseumis ning muuhulgas saime ülevaate kirjanikuhärra põnevast (armu)elust. On ikka värvikaid kujusid meie kultuuriloos olnud!  Ma ei hakka siinkohal Vilde elulugu ümber kirjutama, huvilistel soovitan hoopis muuseumisse minna ning algallikast infot ammutada.

Kuulsate meestega ka jätkasime. Drappieri šampanjamaja oli Prantsuse kindrali ja riigimehe Charles de Gaulle lemmik ning tema nime kannab ka üks nende šampanja. Cuvee Charles de Gaulle koostises on 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnayd. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Aroom oli jõuline, tundsime metspähkleid, muskaatpähklit, püssirohtu ja alumiiniumit. Maitse õrnalt metalsete nootidega, tunda oli sidrunit ja lõpus tuli (soola)karamell. Hape oli tugev ja heas tasakaalus, hästi kompleksne ja tunda, et  iseloomuga šampanja.

Meie õhtu lõpetas Rosé de Saignée, mis on valmistatud 100% Pinot Noirist, suhkruid on lisatud 6g/l. Värvus oli täpselt punane sõstar, mullijoad klaasis olid väga tihedad. Aroomis ja maitses oli tunda punaseid marju, vaarikaid ja mureleid. Hästi siidine ja lopsaka maitsega šampanja, mida võib nautida aperitiiviks või miks mitte hoopiski grillitud lambaliha kõrvale.

Kohtumine Drappieri šampanjamajaga oli igati maitsev ja meeleolukas, veinimeistrid teevad väga head tööd ning šampanjad on stiilipuhtad. Loodame, et kohtume õige pea uuesti, sest maja valikust 6 jäi järgmist korda ootama. Kaunist sügist kõikidele ja miks mitte kasutada võimalust Drappieri šampanjasid nautida!

Kasutatud allikad: Kadrioru pargi veebileht, http://www.kadriorupark.ee; Champchamber OÜ koduleht https://champchamber.com ; Mulligalerist http://mulligalerist.blogspot.com

Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 1

Sel suvel juunikuus puhkasime perega Ameerikas, üks meie väga hea sõber elab seal ning nii me vaheldumisi üksteisel siin- ja sealpool lompi külas käime. Viimaste jõulude ajal oli tema Eestis ning nüüd oli meie kord minna. Meie Ameerika piirdus seekord ainult idarannikuga, peamiselt veetsime aega suurtes linnades New Yorkis, Washingtonis ja Chicagos. Valisime minekuks juunikuu, kuna tappev kuumus saabub seal tavaliselt augustis. Sel aastal aga oli teisiti. Nii nagu Eestis algas suvi mai alguses, siis nii oli ka seal ning kõik kolm nädalat oli keskmine temperatuur 30C ringis. Mulle sobis, pigem mõnusalt soe suvine kuumus kui pintsakukraed kergitama sundiv külm põhjatuul. Nautisime igatahes täiel rinnal ning jagan siinkohal ka teiega oma mullitavaid elamusi.

Minu huvi reisides on alati maitsta kohalikke veine ja Ameerikas selleks võimalusi jagub. Hugh Johnson kirjutab oma 2018. aasta veiniteatmikus, et kuigi jätkuvalt toodetakse Californias 90% USA veinidest, siis teised osariigid on kasvamas, nt Washingtoni osariigis avatakse üks uus veinimaja lausa iga 15 päeva tagant! Veinipoodides ja söögikohtades on alati väga suur valik USA veine ning teisel kohal raudselt on Itaalia veinid. Newyorklased armastavad Itaalia veine, majaveinid on väga tihti Itaaliast, valgetest on suurim lemmik Prosecco kõrval Pinot Grigio.

Mis mind tõeliselt seekord üllatas võrreldes 4 aasta taguse mälestusega, oli tohutu suur valik “California Champange” sildiga vahuveine. Riiulite kaupa, erinevad tootjad ja pudeli hind alates 8 dollarist. Samal ajal algasid šampanjamajade tütarmajade poolt toodetud vahuveinide hinnad 20-25 dollarist. Californias toodetakse vahuveini juba alates 1860ndatest ning hoolimata Prantsusmaa pingutustest kaitsta champagne nime, pole see õnnestunud. Kuni need tooted EU-sse müüki ei jõua, on neil lubatud kasutada nimetust “California champagne”. Minu peamine huvi oli ikkagi tutvuda Vana Maailma suurte majade tegemistega Ameerikas, sain maitsta nii vanu tuttavaid kui uusi tegijaid ning “California champagnest” ma täna ei kirjuta.

Alustan vanast tuttavast majast Chandonist ning seekord maitsesin nende kaht erinevat vahuveini. Erilist vaimustust Chandon minus eelmine kord ei tekitanud ning paraku ka mitte seekord. Chandon Brut Classic värvus oli kuldkollane, hästi küps värvitoon. Aroomis oli pärmi ja tugevat röstisust ning maitses oli üleküpsenud õunu ja karamelli. Pimetestis ära ei petaks, üldmulje oli hea, röstine ja täidlane. Chandoni Blanc de Noirsi värvus oli tuhmblond, kergelt hallika tooniga beež. Aroomis olid kollased lilled, aga maitse oli suhtleliselt ilmetu. Kuigi poeriiulitel oli Chandoni vahuveine veelgi, siis otsustasin järgmistel kordadel teiste tootjate kasuks.

Järgmisena proovisime Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982. aastal asutatud Gloria Ferreri vahuveini, milline eelmine kord üllatas väga positiivselt, Seekord proovisime Sonoma Brut NV, mille koostises on 86,5% Pinot Noir ja 13,5% Chardonnayd, suhkruid on lisatud 12,4g/l kohta. Vahuveini värvus oli helekollane, valkja kuldse läikega. Aroomis olid röstised noodid ja maitse oli väga šampanjalik. Hape oli heas tasakaalus, tunda oli röstsaia, sidruneid ja hapusid rohelisi õunu. Väga hea vahuvein ning kui kunagi peaks tee viima läänerannikule, siis Ferreri veinimaja võiks külastada küll.

Järgmine kord kirjutan uutest kogetud maitseelamustest Gruetist ja Piper Sonomast. Seniks aga nautige kuldset sügist!

Lähme loodusesse!

Eelmise aasta detsembris otsisin jõulueelses saginas lõpuks üles Richard Juhlini šampanjabaari Stockholmis. Tal on neid Rootsis päris mitu tükki ning üks neist paikneb Stockholmis aadressil Regeringsgatan 48, MOOD keskuses. Baaris oli muljetavaldav nimekiri šampanjadest, milliseid sai kohapeal klaasiga nautida ning võtsin minagi siis klaasikese 2009 Pertois-Lebrun Millésime.

Lahke baarman tõi mulle lauda trükisooja Juhlini raamatu, milles autor kirjeldab oma rännakuid ühest maailma imelisest paigast teise ning rändamise käigus maitses ta kokku 100 eriti head šampanjat. Väga ilus raamat oli. Eestisse hr. Juhlin kahjuks šampanjat nautima ei ole jõudnud, lähim geograafiline punkt meile oli Soomes. Ta võib-olla lihtsalt ei tea, et meie väikeses riigis leiab vabalt 100 imelist paika, kus head šampanjat juua.

Raamatut sirvides jõudsin tõdemuseni, et kahetsusväärselt vähe oleme vabas looduses šampanjat nautinud. Kuid need harvad hetked, kui oleme seda teinud, on olnud imelised!

Eredamalt meenuvad näiteks maikuised istumised Haeska linnuparadiisis vasttärganud murul, tuhanded linnud lendamas üle pea ja kevadet tulvamas hinge nii soojast päikesest, soojenevast Matsalu lahest kui klaasis värelevast šampanjast.
Teine mälupilt meenub meretagusest paradiisist Kalanast, istusime soojal suvepäeval merre rajatud sillal, laine loksus meie all ja aega tundus olevat lõputult. Või linnaruumis piknikku pidades, sama hea feelingu saime nii Epernay linnapargist kui eelmisel suvel Botaanikaaia lamamistoolidel päikest püüdes. Ja muidugi Riio jõeäärses paradiisis kus tuules krudisevate kõrkjate heli taustal nautisime klaasikest rosed.

On olnud ilusaid hetki, aga ikkagi tekkis raamatut sirvides tunne, et peaksime rohkem metsa ja randa ja niidule minema, haarama kaasa sõbrad, pisikesed suupisted ja pudeli head šampanjat. Looduse hääled ja aroomid annavad šampanjale hoopis teistmoodi nüansid.

Ma ei mallanud kevadet ära oodata, olgem ausad, kevad pole ju veel praegugi päriselt kohal ning jaanuari lõpus läksime armsa sõbra ja pudeli šampanjaga metsa. Tol ajal ei olnud see päris käre talv ka veel saabunud, nii et metsaalune oli suht roheline ja leidsime okaspuude metsatuka, mis oli parajalt tihe ja sumeda valgusega. Vahva kogemus oli – pehkinud kännust sai laud ja rohelistest mustikavartest kaunistused.

Nautimiseks oli meil kaasa võetud Champagne Voirin-Jumel Brut Tradition.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Chardonnay.

Värvus oli kuldne kollane, kergelt beežika tooniga.

Aroomis oli tunda mandleid ja rohelisi õunu, kergelt ka leiba ja rösti.

Maitse oli üsna õunane ja röstine, tunda oli keskmiselt tugevat hapet ning mesisust. Igal juhul andis osoonirikas õhk lendlevatele aroomidele jõudu juurde ning see oli väga virgutav.

Minu soovitus igatahes on, et haarake järgmisel ilusal õhtul külmkapist pudel šampanjat ja minge loodusesse! Mina plaanin seda kohe kindlasti teha!

Šampanjabaar MODERNISTS Riias

Tööreis viis mind sel nädalal lõunanaabrite juurde Riiga ning head kolleegid pakkusid õhtuseks tegevuseks šampanjadegustatsiooni koos kerge õhtusöögiga. Mul oli sellise valiku üle muidugi väga hea meel! Ja olgu öeldud, et vastutasuks lubasin oma vapratele meeskolleegidele, kes muidu on suured õllesõbrad, korraldada järgmine kord Tallinnas Eesti käsitööõllede degustatsiooni. Siis saavad nemad oma lemmikjooki nautida.

Aga nüüd tagasi šampanja juurde. Riias tegutseb Baltikumi esimene ja ainus šampanjabaar MODERNISTS. Meid tervitas äri omanik, kes ametilt on (sise)arhitekt ning päevasel ajal tegutseb samades ruumides väike arhitektuuribüroo. Omanik ise on suur šampanjaentusiast ning poe valikus on 200 erinevat šampanjat. Tuntud nimedest oli riiulil näha vaid Krugi ja Bollingeri, ülejäänud on kõik väiksed majad, väiksed huvitavad tegijad. Oma sissejuhatuses rääkis ta šampanja valmistamisest ja viinapuude kasvamisest, piirkonna pinnasest jms.

Päris lahe oli see, kuidas ta iseloomustas erinevat tüüpi šampanjasid. Blanc de Blancs ehk et siis Chardonnay viinamarjadest valmistatud jooki iseloomustas ta kui vaikset jaapani härrasmeest, kes siseneb baari märkamatult, istub vaikselt lauda ja alles 5 minutit hiljem vargsi küsib midagi. BdB šampanja puhul on esmamulje tagasihoidlik, aga järelmaitse hakkab mõjuma ja need joogid jäävad meelde. Punastest viinamarjadest valmistatud šampanjasid iseloomustas ta kui lärmakat ameeriklast, kes tuleb baari, keda kõik kohe märkavad, kuid 10 minuti pärast enam ei mäleta. Paralleel siis joogiga, et maitseplahvatus suus on erakordselt tugev, aga läheb kohe meelest. Päris põnevad võrdlused mu meelest. Ma ise ei ole kunagi šampanjast kui mehest mõelnud, ikka alati vean paralleele naistega, et BdB on nõtke ja graatsiline ning BdN jõuline, julge ja veidi mehelik.

Meile maitsmiseks pakkus peremees 5 erinevat šampanjat ning algatuseks kaht erinevat BdB šampanjat, millest nooremat serveeriti tavalisest šampanjaklaasist ja 2007. aastakäiku burgundia veiniklaasist.

Jacques Lassaigne La Colline Inspiré Extra Brut BdB oli aroomilt õunane, kergelt röstine, tunda oli aprikoose ja karamelli, hästi värske ja terane šampanja. Maitse oli väga happeline, õunane, röstine, kreemine ja lõppmaitse oli värskusest plahvatav.

Champagne Apollonis Michel Loriot Les Sources du Flagot 2007 Extra Brut BdB oli juba tänu burgundia klaasile esimesega võrreldes väga täidlane ja võimas. Lõhnas tulid eelkõige esile või, koor ja mesi. Maitses lisandusid ka mõrudad pihlakad ja tugev röstisus. Väidetavalt mängib selle maja keldrites küpsevatele pudelitele 24/7 Wagneri muusika. Kas ja millist mõju see muusika šampanja maitseomadustele avaldab, ei oska ma küll hetkel hinnata.

Söögipooliseks saime tellida erinevaid salateid ning Modernisti omanik ütles, et tema soovitab šampanjat nautida kartulikrõpsudega (ilma maitseta muidugi) kui midagi muud pole parasjagu võtta. Täitsa hästi sobisid tõesti need soolatud krõpsud šampanjaga.

Järgmisena valati klaasidesse Laurent Bénard Vibrato 2012 Extra Brut. Koostises on 63% PN, 25% Meunieri ja 12% CH. Värvus oli oranžikas kollane. Aroomis oli tunda alumiiniumi, maitse oli täidlane, vürtsikas ja metalne. See šampanjamaja sai alguse aastal 1878 ning alates 1990ndatest tegelevad nad orgaanilise viinamarjakasvatusega ning aastast 2012 on nende šampanjadel ka vastav sertifikaat.

Neljas jook mekkimiseks oli Paul Déthune Extra Brut, mis olgu kohe öeldud meeldis enamusele meie seltskonnast kõige enam. See jook on tõesti lihtsasti äratuntav, saad kohe aru, et jood šampanjat. Lihtne juua, lihtne mõista. Tegemist oli kahe marja seguga – 70% PN ja 30% CH. Aroomis oli röstised noodid ja lilled, maitse oli mesine ja koorene, aga ka kergelt kirbete nüanssidega.

Viimane šampanja, mida tol õhtul maitsesime, oli Georges Laval Rosé Brut Nature Cumiéres Premier Cru. Tegemist oli roosa šampanjaga, aga klaasist vaatas vastu pigem punavein. Hästi tanniine, palju punaseid marju, jõulisust, ilmselgelt gastronoomiline šampanja. Meie toit oli selleks ajaks kahjuks juba otsa saanud ning sestap jäi see šampanja meile veidi kättesaamatuks.

Kokkuvõttes oli meil ülimaitsev õhtu, täis põnevaid tutvusi väikeste omanäoliste majadega. Kindlasti soovitan teil minna Modernisti külastama kui Riiga satute!

 

Laupäeval sõbraga…

…teha võib kõike, limpsida limpsi kui paistmas on päike! Mäletate veel seda lauluviit meie lapsepõlve aegsest lastesaatest? Originaalis oli sõbra asemel isa, kellega saab laupäeviti teha mida iganes. Eelmisel nädalal oli sõbrapäev ja kuigi me seda Eestis väga ei tähista, siis ometigi leidsime põhjuse laupäeval oma mulliklubi sõpradega koguneda ning õhtu läbivaks teemaks oli roosa. Ei piiranud me end konkreetse tootja, küla või aastakäiguga, igaüks sai kaasa tuua lihtsalt ühe roosa vahuveini või šampanja. Ja õhtu võis alata: head söögid, veidi ülemeelik seltskond, naistejutud ja roosad joogid.

Kaks esimest šampanjat sel õhtul olid vanad tuttavad Gonet-Medeville Premier Cru Rosé Extra Brut ja J. Charpentier Rosé Brut.

Gonet-Medeville rosé oli parajalt kuiv, värvuselt heleroosa ja aroom oli täis punaseid metsamarju. Maitse oli samuti hästi marjane ning tunda oli ka kibuvitsa noote. Meile meeldis, et see šampanja oli nii konkreetne, terav, iseloomukas ja parajas toonuses, suurepärane esimene käik.

J. Charpentieri rosé oli võrreldes eelmisega tuntavalt magusam, suhkruid on lisatud 9,5g/l kohta. Värvus oli virsiku roosa, aroomis oli tunda röstiseid noote ja punaseid marju. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga hulga mõrudam ning lõpus ilmusid meeldivad küpsed kirsid. Hästi täidlane ja röstine jook, milles oli ka aimata punaseid sõstraid.

Kolmas käik oli Ruinart Rosé ning kuna ma polegi sellest joogist varem põhjalikult kirjutanud, siis peatun siin veidi pikemalt.

Joogi koostises on peamiselt Premier cru aladelt korjatud viinamarjad, 45% Chardonnay ja 55% Pinot Noir. Koostises kasutatakse kokku 20-25% reservveine kahest eelmisest aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus oli tumeroosa, granaatõuna mahla värvi.

Aroom oli marjane, eelkõige täis (mets)maasikaid ja vaarikaid. Kergelt oli tunda ka küpseid troopiliste viljade noote.

Maitse oli hästi täidlane, küps ja ümar. Tunda oli vastvalminud, küpseid, päikest täis maasikaid. Hape esile ei tikkunud, samas oli teda tunda ja hape mängis väga hästi oma osa suurepäraselt kokkupõimitud maitsebuketis. Väga terviklik ja tasakaalukas üldmulje jäi sellest rosést.

Neljas šampanja oli Vieille France Rosé. Koostises 45% CH, 30% PN, 10% Meunieri ja 15% punast veini. Värvus oli punase varjundiga tugev roosa toon. Aroom oli marjane, ninna jõudsid vaarikad, küpsised ja kergelt vaniljesed noodid. Maitse oli täidlane ja mitmekihiline maitsepomm. Domineerisid punased marjad ja röstised maitsed.

Õhtu suurima üllatuse aga valmistas Nyetimber rosé vahuvein, milline pärineb Briti saartelt. Kui ükskord maitsesime erinevaid inglise vahuveine, siis tookord meil Nyetimberi vahuveini valikus polnud, kuid vahepeal on maja vahuveinid Eestisse jõudnud. Tegemist on Inglismaa suurima ja kuulsaima veinimajaga, mida kutsutakse ka inglise veinide kroonijuveeliks. Maja asutas ameeriklastest abielupaar ning aastate jooksul on Nyetimberi vahuveinid võitnud väga palju erinevaid auhindu. Täna on maja veinimeistrina ametis kanadalanna Cherie Spriggs. Tema käekiri on valmistada väga röstise stiiliga vahuveine ning aina raskem on neid šampanjadest eristada. Rosé on maja valikust kõige täidlasem ja täis punaseid marju. Värvus on veinimeistri jaoks väheoluline ning seetõttu võib värvus varieeruda päris palju.

Nagu öeldud, siis Nyetimber rosé üllatas meid väga positiivselt, väga röstine ja elegantne vahuvein, maitse oli täis punaseid sõstraid ja maasikaid, hape oli heas tasakaalus. Aroomis oli tunda samuti punaseid marju, maasikaid, vaarikaid ning veidike mineraalsust. Igatahes on tegemist ekstra klassist pärit vahuveiniga, kvaliteedis alla ei anta ning Inglismaa vahuveinide marss maailma veinisõprade südamesse jätkub.

Lansoni rosé

Eelmine kord rääkisime šampanjamüügi langusest UK-s ning tänane uudis räägib sellest, et šampanjatootjad ei jää ootama järgmist langust sellel aastal. Homme on aasta kõige roosam päev ning Lansoni šampanjamaja otsustas selle puhul turule tuua uue, erikujundusega Rosé Label Brut NV. Maja sõnul moodustab roosa šampanja läbimüük juba 17% maja koguläbimüügist.

Erikujunduse looja on inspiratsiooni ammutanud Londonis asuvalt Shoreditchi turult. Pudeli kujundus on roosa grafiti ning koosneb märksõnadest nagu “fresh”, “fruity” ja “elegant” mis iseloomustavad pudeli sees olevat jooki. Ilmselgelt on seekordne erikujundus suunatud kõnetama nooremat šampanjasõprade põlvkonda ning ma usun, et homsel valentinipäeval nii mõnigi šampanjasõber selle pudeli oma armsamale kingituseks ostab.

Lisaks UK-le tuleb erikujundusega šampanja müüki homme ka Brüsseli ja Frankfurti lennujaamades ning märtsis ka Pariisi lennujaamas. Nii et kes nüüd lähiajal Euroopas reisima juhtub, siis hoidke silmad lahti!

Imelist roosat sõbrapäeva kõikidele šampanjasõpradele!

Kasutatud allikas: thedrinkbusiness.com veebileht

 

Uudiseid laiast maailmast

Aasta alguses tehakse erinevaid kokkuvõtteid möödunud aasta kohta ja avaldatakse igasugu põnevat statistikat. Internetis ringi liikudes leidsin ühtteist põnevat ka šampanjade kohta.

Suurbritannias langes Nielseni poolt avaldatud statistika kohaselt šampanja müük eelmisel aastal jaekettides 20% ning kokku müüdi vaid 13,3 miljonit pudelit, võrreldes 2016. aasta 16,7 miljoni pudeliga. Samamoodi oli langustrendis ka šampanja müük restoranidele ja pubidele. Peamisteks müügilanguse põhjusteks peetakse Brexiti mõju Briti majandusele, naela ja euro omavahelise valuutakursi muutusi ning üldist Prantsuse vahuveinide hinnatõusu. UK turul kasvasid supermarketites müüdava madalaima taseme ehk entry-level šampanjade hinnad, keskmine pudeli hind oli eelmisel aastal £21.98 (ca 24,6€). Esmakordselt oli keskmine hind suurem kui £20.

Üheks müügi vähenemise põhjuseks peetakse ka jaekettide muutunud turundustaktikat. Varem suurendati müügimahtusid eelkõige müües kampaaniate käigus tuntud ja eksklusiivsemaid brände odavama hinnaga, kuid see trend on hääbumas, sest odavketid müüvad oma brände iga päev odava hinnaga.

Samas lugesin täna, et UK on endiselt suurim šampanja eksportturg, 2. kohal on USA, kolmas Saksamaa ja 4. kohal Jaapan. Esikümnesse mahtusid veel Belgia, Austraalia, Itaalia, Šveits, Hispaania ja ainsa Põhjamaana Rootsi.

Väga põnev oleks selliseid müüginumbreid lugeda ka väikese Eesti kohta, kuid ainus, mille ma Eesti kohta leidsin oli Konjunktuuriinstituudi “Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2017”. Selle raporti kohaselt imporditi Eestisse viinamarja veini 2016. aastal 72,4 miljoni euro eest, koguseliselt 25,2 miljonit liitrit. Riiklikus statistikas registreeritud viinamarja veini ja vermuti müük siseturul oli 20,2 miljonit liitrit. Kahjuks ei viinud see mind sammugi lähemale šampanja müügi numbritele, kuid loodetavasti mõni hulgimüüja avaldab oma aruandes ka vahuveinide müüginumbrid.

Kasutatud allikad: Eesti Konjunktuuriinstituut “Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2017”, veebileht thedrinkbusiness.com

 

Inglise õhtusöök

Jõuluaja ootuse ja alguse puhul korraldasime mulliklubiga inglise õhtusöögi, kus peaosaline oli Beef Wellington ning saatjateks Inglismaal toodetud vahuveinid. Kolm neist jõudsid kohale otse Londonist, ühe leidsime Tallinna veinipoest. Aga kõigest lähemalt järgemööda.

Laiemalt jõudis maailma veinisõprade teadvusesse Inglismaa kui vahuveini tootja aastal 2009 kui Itaalia Bollicine del Mondo vahuveini konkursil valiti maailma parimaks vahuveiniks Nyetimber Classic Cuvée 2003.

Vaadates tagasi ajalukku, siis näeme et Felsted ja Pilton Manor olid esimesed veinimajad, kes proovisid hakata Inglismaal vahuveini tootma aastal 1976. Esimese avaliku tunnustuse said inglise veinimajad kui Nyetimberi maja vahuveini pakuti 1997. aastal kuninganna kuldpulmade auks korraldatud lõunasöögil. Just selle veinimaja ameeriklastest omanikud Stuart ja Sandy Moss olid Inglismaa vahuveini tootmise pioneerid. Nende ambitsiooniks oli valmistada vahuveini Champagne piirkonna viinamarjadest. Veiniasjatundjad aga olid väga skeptilised selle plaani osas, öeldes, et Inglismaa kliimas ei saa Chardonnay eluski täiesti küpseks ja Pinot Noir läheb lihtsalt mädanema. Aga Mossid ei jätnud jonni, palkasid kogemusi Saksamaalt ja Prantsusmaalt ning pärast mitmeid tagasilööke hakkas 2000ndate alguses kohale jõudma arusaam, et Inglismaa vahuveinidel on vist tõepoolest potensiaali.

Aastal 2011 oli Inglismaal 419 veiniaeda ning viinamarjad kasvasid 1384 hektaril. Inglismaal on ideaalne pinnas viinamarjade kasvatamiseks ning tänu Golfi hoovusele ka suht head kliimaolud, kuid pidev vihmasadu on viinamarjade kasvatajate jaoks paras väljakutse.

Meie mekkisime 4 erineva maja vahuveini ning alustasime rosést, mille kõrvale nautisime krevetisalatit rukolapadjal.

Balfour Brut Rosé 2010 mille koostises on 48% PN, 44% CH ja 8% Meunieri. Värvus klaasis oli lõheroosa. Aroomis oli tunda rõõska koort, mett, piimhapet ja punaseid sõstraid. Hästi kompleksne ja mitmetahuline aroom. Maitses oli parasjagu hapet, esile tulid lime, sidrunid, punased marjad,”Kosmose” marmelaad ja veidike pärmiseid noote. Väga põnev rosé!

Tootjaks on Hush Heath Vineyard, mille omanik on Richard Balfour-Lynn, kes palkas endale nõuandjaks MW Stephen Skeltoni ning nad otsustasid üheskoos fokusseerida just roosa vahuveini valmistamisele. Esimene aastakäik mis pudelisse sai oli 2004.

Järgmine vahuvein mida maitsesime oli Ridgeview Blanc de Blancs 2013 – koostises 100% CH, värvus helekollane. Aroom oli rikkalik, puuviljane, tunda oli üleküpsenud melonit ja troopilisi puuvilju. Maitse oli alguses väga täidlane, täis valgeid luuvilju, siis ilmusid sidrunid ja lõppmaitse muutus kuivaks.

Kõik Ridgeview vahuveinid on märgitud tähisega “Cuvée Merret” ning iga erinev vahuveini stiil on nimetatud ühe Londoni piirkonna järgi, nt Grosvenor BdB või Knightsbridge BdN. Maja on tuntud ja kõrgelt hinnatud ning seda peetakse absoluutse tippmaja Nyetimberi lähimaks konkurendiks.

Vahepeal nautisime Kristeli valmistatud Beef Wellingtoni, mis lausa sulas suus. Ülimaitsev, hõrk ja väga mahlane, liha oli ideaalses küpsusastmes. Kristel käis seda kunsti õppimas Gordon Ramsey kokakoolis, kes oma kokasaadetes tihtilugu paneb võistlejad just seda rooga valmistama. Igatahes tasus õppimine end ära, sest sööjad lausa mõmisesid laua ääres suurest naudingust. Pearoa saatjaks oli soovijatele ka klaasike head punast Bordoo veini.

Vahuveinidest sobitasime liha kõrvale Henners Brut Reserve 2010 – koostises oli 70% CH ja 30% PN. Aroomis olid röstised noodid ja pärm, tunda oli tammevaadi puudutust ja vaniljet. Lisaks veel virsikud ja karamell, hästi šampanjalik aroom. Maitses olid karamell, röstisus, küpsised ja mesi, hape tuli ka üsna jõuliselt esile. Väga heas tasakaalus maitse.

Maja omanikul Lawrence Warril oli silmapaistev karjäär insenerina Vormel 1 süsteemis, kuid tema unistus oli valmistada vahuveini. Pärast pikki otsinguid õnnestus tal leida sobiv maatükk ning aastal 2007 istutas ta sinna Champagne piirkonna viinamarjad. Tegemist on üsna uue veinimajaga ja vähe vahuveini on nad jõudnud pudelisse villida, aga algus on igatahes paljutõotav. Hennersi veinimaja vahuveine on võimalik soetada ka Eestist, valikus on kas erinevat: vintage ja vintage reserve.

Viimasena maitsesime Digby Vintage Brut 2010 – värvus rohekaskollane. Aroomis oli kerge röst, rohusus, natuke mett ja alumiiniumi. Maitses oli karamelli, küpsetatud õunu ja brioche. Digby bränd on oma nime saanud Sir Kenelm Digby järgi, kes elas 17. sajandil ning oli ühtaegu nii filosoof kui kunsti patroon ning kes huvitus veiniteadusest ja toiduvalmistamisest. Teda peetakse tänapäeval kasutuseloleva veinipudeli loojaks. 1630ndatel omas ta klaasitööstust, milline valmistas suuri ümaraid veinipudeleid. Nad võtsid kasutusele kuumemad ahjud ning saavutasid seeläbi vastupidavama klaasi kvaliteedi ja hakkasid valmistama rohelist ja pruuni värvi pudeleid, millised kaitsesid veini valguse eest.

Meil oli põnev õhtupoolik inglise vahuveinidega, mis väärivad tutvumist ja tutvustamist. Veinimeistrid näevad vaeva ning tulemused on tegelikult suurepärased. Hinnaklass on hea šampanjaga samas klassis, ca 40€ pudel. Meie seltskond ühte lemmikut välja valida ei suutnud, ükski neist ei eristunud teistest peajagu, tase oli ühtlane. Samas ühtegi neist ei jätaks ka teist korda proovimata. Kel Inglismaale asja, siis otsige restorani veinikaardilt või poest üles inglise vahuvein ja nautige!

Mulliklubi käis MULLis.

Sügisene klubikogunemine leidis seekord aset Sulevimäel asuvas MULL-s, kus perenaine Beatrice meile kolm erinevat šampanjat ja nende kõrvale kergeid roogi serveeris. Esimene šampanja oli pärit Tarlant šampanjamajast. Tarlant on pika ja põneva ajalooga perekond, Pierre Tarlant alustas viinamarjade kasvatamisega juba aastal 1687, olles Aisne piirkonnas esimene. Aastal 1780 kolisid Louis Tarlant ja tema naine Marie-Madeleine elama Oeuillysse ning rajas seal oma veiniistanduse. Alexis Theodore Tarlant (1842-1928) ning tema naine Julie valmistasid punast ja valget veini, millist müüsid Pariisi kabareedele ja kõrtsidele.

Louis Adrien Tarlant, kes oli Oeuilly linnapea, mängis olulist rolli Champagne piirkonnale ametlike piiride seadmisel aastal 1927. Esimene Cuvee Tarlant pudeldati aastal 1928 ning paisati müügile nimetuse “Carte Blanche” all aasta hiljem. Täna valmistatakse majas 14 erinevat šampanjat ning meie proovisime tol õhtul Rose Zero Brut Nature. Jook oli pudeldatud mais 2009 ja korgitud veebruaris 2013.

Koostises 50% Chardonnay, 44% Pinot Noir, 6% Meunier. Värvus intensiivne lõheroosa.

Aroomis tundsime punaseid marju, pihlakaveini, sügise hõngu, mõrkjaid noote ja õunakoogi täidlust.

Maitse oli väga kuiv, täis pihlakaid ja punaseid sõstraid. Maitse oli aroomist oluliselt vähem täidlane. Joogi kõrvale serveeritud metsaseene pirukas oli täidisest pungil ja seene animaalsus ja sügise maitse sobisid joogiga kenasti.

Teine maja oli Trépaili külas asuv David Léclapart, milline asutati aastal 1988 ning kus täna toimetab perekonna neljanda põlvkonna esindaja. David võttis maja juhtimise üle oma ema palvel pärast pärast isa surma 1996. aastal. Ta otsustas, et teeb seda tingimusel kui saab valmistada biodünaamilisi veine ning aastal 2000 saigi maja biodünaamiliste veinide tootmise sertifikaadid. David usub, et vesi, maa, tuul ja tuli töötavad täiuslikus kooskõlas ning aitavad loodusel väljenduda šampanjas. Ta ei kasuta reservveine ning ühelegi šampanjale ei lisa suhkruid. Maja omanduses on 3 ha viinapuuaedu, aastane kogutoodang on 15 000 pudelit ja valikus on 5 erinevat šampanjat.

Meie klaasidesse voolas L’Amateur Extra Brut Blanc de Blancs:

Koostises 100% Chardonnay.

Aroom oli kergelt suitsune ja kukekommine, samas mõnusalt värske.

Maitse oli üleni õunane, tsitruste nootidega ja domineeriva pika happega. Väga põnev ja värskendav maitseelamus, nii teistmoodi ja isepäine jook.

Kolmas šampanja pärines Jeeperi šampanjamajast, seekord Cuvée Grande Réserve Chardonnay.

Värvus oli kuldkollane, suhkruid on lisatud 7 g/l.

Aroomis oli tunda valgeid lilli ja mineraalsust, maitse oli siidne, puuviljane ja sidruninüanssidega. Jook sobis kenasti täiendama rohkete marjadega kaetud Pavlova kooki.

Oli väga põnev õhtu, kus kõik kolm šampanjat olid nii erinevad ja andsid meile võimaluse rännata ühest Champagne külast teise ning tunnetada erinevate veinimeistrite käekirju. Aitäh pererahvale!

Kauged külalised Kanadast

Täna teen erandi ja jagan teiega mulliveini muljeid kaugest Kanadast. Minu armas sõber Merike otsustas sügise hakul reisida Kanada idaossa ning tõi sealt naastes kaasa kaks vahuveini, mõlemad valmistatud traditsioonilisel meetodil, üks kohalikest viinamarjadest ja teine Pinot Noirist.

Viinamarju kasvatati praegustel Kanada aladel juba enam kui 1000 aastat tagasi, aga tol ajal ei valmistatud nendest veini. Esimesed veiniistandused rajas Toronto lähistele 1811. aastal saksa päritolu ohvitser Johann Schiller. Modernne veinitootmine algas 1985. aastal, mil lubati Vitis Labrusca ja hübriidmarjade istikud asendada Euroopast toodud Vitis Vinifera sortidega. Kuigi veinivalduste laiuskraadid langevad kokku Lõuna-Prantsusmaa või Toskaana omadega, siis talved on Kanadas väga külmad ning temperatuur võib langeda kuni -30C-ni. Suved aga on aina soojemad ning see võimaldab ka Kanadas toota kvaliteetset kuiva veini. Varem oli Kanada tuntud peamiselt jääveini tootmise poolest.

Merike külastas Nova Scotia piirkonda ning mõlemad kaasatoodud vahuveinid pärinesid samast piirkonnast. Nova Scotias kasvatati viinamarju juba 1600ndatel ning aastaks 2015 oli piirkonnas 70 viinamarjakasvatajat (kokku 256 ha) ja ca 25 veinimaja. Peamiselt kasvatatakse hübriidviinamarju, nagu nt L’Acadie blanc, Seyval Blanc, Baco Noir, kuid viimastel aastatel on hoo sisse saanud ka vinifera viinamarjade kasvatamine: Chardonnay, Pinot Noir, Pinot Gris, Riesling, Sauvignon Blanc, Cabernet Franc jpt.

Esimesena avasime Benjamin Bridge Brut 2007. See veinimaja on piirkonna tuntuim ja tunnustatuim, nende viinamarjad kasvavad Gaspereau orus. Vahuveini mõte pandi idanema aastal 1999 kui Gerry McConnell ja Dara Gordon soetasid endale 24ha suuruse istanduse. Aastal 2002 palkasid nad nõuandjaks Raphaël Brisboisi, endise Piper-Heidsiecki keldriülema, kes töötas tol ajal Piperi Sonoma veinimaja juures.

Koostises on kolm erinevat valget viinamarja: Seyval 40%, Vidal 30%, l’Acadie 30%.

Värvus oli särav kuldkollane, klaasis olid tugevad ja tihedad mullijoad.

Aroom oli õunane, kergelt mineraalne ja võine.

Maitse oli väga heas tasakaalus, parajalt täidlane ja samas piisava happega. Tunda oli võiseid noote ja küpseid õunu, lõppmaitses olid suitsused toonid ja kergelt kirbe puudutus. Erakordselt hea mullijook, mis šampanjadega rinda pistma pannes häbisse kindlasti ei jääks, pigem teeks tuule alla nii mõnelegi keskpärasele šampanjale. Kanada tuntuim veinitundja Tony Aspler peab Benjamin Bridget hetkel Kanada parimaks vahuveini tootjaks ning tundub, et õigusega.

Teine mullijook pärines Avondale Sky nimelisest veinimajast. Tegemist on üsna noore veinimajaga ning veinimeistriks on Ben Swetnam, kes õppis veiniteadust Niagara kolledžis ning praktilisi oskusi omandas Saksamaal. Eestisse oli jõudnud Avondale Sky 2012 Blanc de Noir Brut.
Värvus valkjas, hästi hele-hele kollane.

Aroom oli hästi nõrk ja õrnalt rohune, punased marjad olid vaevuaimatavad.

Maitses domineeris hape, tunda oli hapusid õunu ja tegemist oli hästi lihtsakoelise ja sirgjoonelise joogiga. Ilmselgelt avasime selle pudeli mõned aastad liiga vara, kui oleksime talle andnud aega 3-4 aastat keldris veel oodata ja küpseda, siis ilmselt oleks klaasis olnud iseloomukam jook.

Mina võtsin küllaminnes kaasa Eestis müügiloleva Kanada vahuveini Peller Estates Ice Cuvée. Veinimajale pani aluse Ungari immigrant Andrew Peller aastal 1927 ning Niagara järve ääres asub nende uusim veinimaja, mis asutati alles 2001. Valmistatakse kaht erinevat vahuveini ning maja stiili eripäraks on see, et suhkru asemel lisatakse jääveini, Ice Cuvéele lisatakse Vidali ja Cuvée roséle Cabernet Franci.

Värvus oli tuhmjas tumekollane.

Aroom oli kontsentreeritud, täis küpseid õunu ja pirne, jääveini rosinanüansse ja apelsinikoort.

Maitse oli lopsakas, puuviljane ja mesine, sobiks hästi marjakoogiga. Kellele meeldib jäävein, siis tasub ka seda mullijooki proovida.

Kokkuvõttes oli meil põnev ja silmiavav õhtupoolik, Benjamin Bridge veine tasub poelettidelt otsida ja osta küll kui Kanadasse satute.

Klaasike roséd

Veuve Clicquot šampanjamaja peetakse roosa šampanja valmistamise teerajajaks, nende esimene rosé valmis juba aastal 1775. XIX sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti roséd eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistatajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogub aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on enamike šampanjamajade sortimendis NV rosé olemas, aastakäigu roséde valmistajaid on muidugi vähem.

Champagne on ainus piirkond Prantsusmaal, kus lisaks klassikalisele veinivalmistamise meetodile, kus roosa värvuse intensiivsus sõltub värskes mahlas punase viinamarja kestade leotamise ajast, on lubatud roosa värvus saavutada ka selliselt, et valgele veinile lisatakse punast veini (8-20%).

Klassikalise meetodi järgi värvi saavutamine on keerulisem ja riskantsem ning lõpptulemuseks võib olla liialt tanniinine lõppmaitse. Klassikalise meetodi suurimaks meistriks peetakse Laurent-Perrieri, kelle rosé on tõesti suurepärane. Punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakäigu šampanjade kohta, mis kindlasti kannatavad oodata oma aega keldrites, näiteks Dom Ruinart, Bollinger, Roederer Cristal, Veuve Clicquot Grande Dame, Deutz, Perrier-Joudet Belle Epoque jpt.

Roosa värvigamma on väga lai: õrn mannavahu roosa, jõhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks veel punakad telliskivid, päikeseloojangu oranž või merevaik, kuni päris intensiivse punase veini toonini välja. Sama laial skaalal kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse roséd nautida nii eel-, pea- kui magusroa juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé sobib kõigega ja on alati nauditav.

Minu lahedamad ja säravamad roosad hetked on olnud Reimsi katedraali ees päikesepaistelisel hommikul sõpradega jagatud Bollingeri rosé, Billecart-Salmon Brut Rosé õhtusöögi kaaslasena, Laurent-Perrier Cuvée Rosé ning Chigny-les-Roses külas J.Lassalle majas roséd degusteerides.

Eriti meeldejäävad elamused on muidugi olnud aastakäigu šampanjad: Cuvée William Deutz Rosé 2002 ja Charles Heidsieck Rosé Millesime 1999.

Roosad šampanjad on tõeliselt eripalgelised, nii et tasub proovida ja uusi elamusi koguda. Palun mulle üks klaasike roséd!