Homaar ja Heidsieck

Millalgi talvel tekkis sõpradega mõte soetada ja maitsta üheskoos Piper-Heidsiecki ja Charles Heidsiecki majade tippšampanjasid, milliseid just väga tihti niisama ei kohta. Mõeldud-tehtud ning panime šampanjad siis kannatlikult õiget aega ootama. Viimaks tekkis mõte ühel varakevadisel laupäeval korraldada õhtusöök, mille staariks pidi saama homaar ning tundus õige aeg ka need šampanjad siis avada. Polegi Eestis varem ise elusaid homaare ostnud ja küpsetanud, aga eks ükskord ole ikka esimene kord. Meie leidsime akvaariumi Kanadast pärit homaaridega Promost, neid oli seal müügil koguni kahes suuruses.

Homaarist üksi jääb ju väheks ning hakkasime siis nuputama, et mida eelroaks valmistada. Piper-Heidsieck on Rare tarbeks teinud eraldi veebilehe http://www.rare-champagne.com, kust leiab tippkokkade poolt koostatud menüüd iga konkreetse Rare aastakäigu juurde. Väga tänuväärne tegu, kodukokad ei peagi pead pooleks murdma kui töö on tippude poolt juba tehtud. Soovitan vaadata, ääretult huvitavad menüüd on seal!

Enne kui õhtusöögi juurde jõuame, siis jagan lühidalt Rare kohta mõned ajaloolised faktid. Esimest korda valmistati Piper-Heidsiecki majas limiteeritud kogus eksklusiivset La Cuvée du Centenaire Prantsusmaa kuninganna Marie-Antointette tarbeks aastal 1885 ning seda aastat peetakse Rare šampanja sünniaastaks. Erakordse sündmuse auks disainis Pierre-Karl Fabergé ka erakordse pudeli, kuid seda ei olnud võimalik suurtes kogustes toota ning tookord kujundati hoopis erilise kujundusega sildid.

Täpselt 100 aastat hiljem, aastal 1985, disainis Van Cleef & Arpels erakordse kujundusega pudeli, mida kaunistasid kuld ja teemandid, ning seda kasutati 20. sajandi esimese, Rare Millésime 1976, turuletoomiseks. Aastakümnete jooksul on pudeli kujunduse edasiarendamisega tööd tehtud ning täna ehib Rare pudelit imekaunis kuldne kroon.

Meie valisime esimeseks šampanjaks Rare Millésime 2006 ning sinna juurde valmistasime brokkoli hummuse. Ääretult lihtne roog ja üllatav kui hästi see šampanjaga sobis! Ulme! Šampanja koostises 70% CH ja 30% PN, värvus klaasis oli särav kuldkollane. Ninna tõusid troopiliste puuviljade aroomid, tunda oli ka kohvi, kakaod ja kergelt aimatavaid idamaiseid vürtse. Maitse oli kreemine, täidlane, pehmelt kohvine ja hästi pika järelmaitsega. Tunda oli mineraalsust ja kuivatatud puuvilju. Suursugune ja nauditav šampanja!

Teine käik oli Rare Rosé Millésime 2008, mille kõrvale serveerisime kreveti-redise ceviche. Koostises 70% CH ja 30% PN. Värvus klaasis oli selline tagasihoidlik, mahe roosa toon. Aroomis oli tunda musti sõstraid, mustikaid ja mandleid. Maitses oli mineraalsust, veidi sidrunit isegi, karamelli, kukekommi ja küpseid punaseid marju. Keskmaitses lisandusid kerged suitsused noodid. Võrreldes Rare 2006-ga jättis rosé 2008 meile tagasihoidlikuma mulje. Hiljem lugesin kodulehelt, et veinimeistri hinnangu kohaselt on sel šampanjal arengupotensiaali aastani 2050! Uskumatul! Mis tähendab, et see jook on alles oma arenemistee alguses ning võibki veidi kinni olla, aasta on ju alles 2022.

Enne homaari juurde asumist avasime vahepalaks Charles Heidsieck Millésime 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 10,8 g/l. Aroomis oli lillelisust ja puuvilju. Maitse oli kergelt rohune alguses, keskel oli hape päris tugev, suhkru kõrge sisaldus oli samuti tunda. Maitses oli ka küpseid luuvilju ja võisaia.

Homaari kõrvale avasime paralleelselt Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 1995 ja Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 2004. Aastakäik 1995 on legendaarne ning ka mina olen sellest varem kirjutanud. Vahepealsetel aastatel aga ei olegi muide Blanc des Millénairest valmistatud. Aasta 2004 oli väga hea aasta just Chardonnay jaoks ning see ilmselt julgustas veinimeistrit 2004 seda erilist šampanjat taas valmistama.

Koostis mõlemal 100% Chardonnay. Alustades vanemast, siis 1995 oli röstine, sügav, hästi ümar, hästi tugev šampanja, hape kandis kogu maitse jooksul, tunda oli küpseid õunu. Äärmiselt elegantne ja suursugune jook. Noorem vend aastast 2004 oli samuti õunane, aga palju värskem ja särtsakam, hape oli teravam ja nurgad oli nö veel maha lihvimata. Tunda oli mineraalsust ja sidrunit.

Homaariliha oli äärmiselt hõrk ja mahlane, nautisime šampanja ja homaari kooslust väga, road ja šampanjad täiendasid üksteist suurepäraselt!

Suures ärevuses jäid korralikud fotod ka tegemata, aga üldplaan on õnneks ikka näha.

Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

Beaumont des Crayères Fleur de Prestige 2004

Soovin kõikidele lugejatele ja šampanjasõpradele head uut ja edukat aastat!!!!

Selle aasta esimene postitus tutvustab teile Beaumont des Crayères Champagne 2004 aastakäigu šampanjat, millist õnnestus mul Stockholmis proovida.

Beaumont des Crayères Champagne asutati aastal 1955 Epernay piirkonna viinamarjakasvatajate poolt. Täna omab maja 85 hektarit viinamarjaaedu ning aastas toodetakse 600 000 pudelit šampanjat, millist müüakse viiel kontinendil, toodangust eksporditakse ca 70%. Täna on majaga seotud 250 viinamarjakasvatajat.

Beaumont des Crayères on tegelikult ühe Mardeuilis asuva viinamarjaaia nimi. Sõna “Beaumont” nimes viitab mägisele maastikule, milline garanteerib vajaliku hulga päikesepaistet ja vihmavee äravoolu. “Crayères” aga omakorda viitab piirkonna kriidisele pinnasele.

Mardeuili küla ja selle lähim piirkond on hästi tuntud just oma Meunieri kõrge kvaliteedi poolest ning 60% aedades kasvabki Meunieri viinamari. 3/4 aedadest paiknevad Mardeuili külas, aga majal on aedu ka Damery, Cumières, Hautvillers, Dizy ja Pierry külades.

Fleur de Prestige 2004 koostises on 50% CH, 40% PN, 10% Meunier.

Värvus oli tuhmja alatooniga kuldkollane. Suhkruid on lisatud 10g/l kohta.

Aroomis oli tunda troopilisi puuvilju nagu ananass ja virsikud, samuti röstitud leiba ja pähkleid.

Maitses olid üleküpsenud puuviljad, hästi palju mett, võid, brioche ja troopilisi puuvilju. Hape keskmine ja lõppmaitse lühike. Üldmulje hästi üleküpsenud ja rikkalik. Kauem ma seda šampanjat ei hoiaks, tundub olema just paras hetk see aastakäik ära juua.

 

Forget-Brimont Millésime 2004

Neli aastat tagasi jõudis põgusaks perioodiks Eesti turule Forget-Brimonti šampanjamaja ning siis õnnestus meil tutvuda mitme erineva šampanjaga sellest majast.
2004 aastakäigu šampanjaga tegin nii, et ühe pudeli maitsesin ära kohe ning teise panin veidikeseks seisma ning nüüd, neli aastat hiljem, tundus olema õige hetk seda šampanjat uuesti proovida. Põnev kogemus oli võrrelda kahte kirjeldust ning vaadata mismoodi šampanja vahepeal arenenud on.
Niisiis lubage esitleda – Forget-Brimont Millésime 2004 Premier cru:

Koostises 50% PN ja 50% CH.

Välimuse kirjeldus oli mõlemal korral täpselt sama: kuldkollane värvus, mullijoad klaasis  olid väga tihedad.

Aroomis oli varasemas versioonis rohkem leiba, röstisust, pähkleid ja seeni, isegi kerget merelõhna ja soolasust. Röstisus, või ja küpsetised ei olnud kuhugi kadunud, seeni ja merehõngu ma enam klaasist üles ei leidnud, nende asemel tulid nüüd välja õunakoogised noodid.

2013. aastal oli maitses leiba ja mett, hapet oli piisavalt ja jook oli väga heas tasakaalus – oli piisavalt magusust ja ka piisavalt täidlust. Tunda oli tikreid, küpseid pirne ja kreemjaid pähkleid. Lõppmaitse oli pikk ja lõpus oli tunda mõrudaid noote.

Seekord nautisin šampanjat koos kergelt apelsiniga maitsestatud pardipasteediga. Hape oli endiselt heas konditsioonis ning šampanja oli jätkuvalt hästi kooskõlavas maitsete tasakaalus. Šampanja klaasis oli ikka veel värske ja piisavalt terav, samas röstine ja küps. Natuke mõrudaid noote viskas sisse, tunda oli küpseid luuvilju ja lõppmaitse oli pikk ja kergelt magusate nootidega. Igati hästi arenenud ja küpsenud šampanja, mis ei olnud nende aastatega kaotanud grammigi oma headest iseloomuomadustest. Kahju lausa, et ma omal ajal kolmandat pudelit ei ostnud, põnev oleks nelja aasta pärast veelkord kohtuda.

Louis Roederer Rosé 2009

Sel aastal avasime meie pere traditsioonilisel roosal päeval Roedereri 2009. aastakäigu rosé. Mõned aastad tagasi õnnestus maitsta Roederi 2004. aastakäiku ning tookord saime võimsa elamuse osaliseks. Palju vett on vahepeal merre voolanud, uued aastakäigud pudelitesse villitud ning isegi šampanjapudeli sildi kujundust on Roederer vahepeal uuendada jõudnud. Seekordne eksemplar jõudis Eestisse Londoni lennujaamast, aga kindlasti leiab seda ka lähemalt.

Kui enne veini juurde asumist veidi süübida sügavamalt 2009. aastasse, siis kuuldavasti oli talv tol aastal külm ja kuiv, kevad seevastu aga ebaühtlaste vihmahoogudega ja üsna soe. Alates juulist kuni korjeni septembri keskel oli kliima Champagne regioonis väga kuum, kontinentaalne ja kuiv. Roedereri maja on ülestähendanud isegi korjeajad tol aastal: Pinot Noiri korje Vallée de la Marnes ja Chardonnay korje Côte des Blancsis algas 10. septembril ning Pinot Noiri korje Montagne de Reimsis algas 15. septembril. Mitte et neil kuupäevadel šampanja maitsmisel ja hindamisel meie jaoks suur tähtsus oleks, mulle lihtsalt meeldib siin blogis ka numbreid jagada.

Nüüd aga siirdume loo peategelase juurde – Louis Roederer Rosé 2009:

Koostises 62% Pinot Noir ja 38% Chardonnay, veinist 7% on küpsenud tammevaatides malolaktilise fermentatsioonita.

Louis Roederer kasutab rosé šampanjade valmistamisel saignée meetodit, kus roosa värvus saadakse veinivirde hoidmisel koos viinamarjakestadega. Rosé 2009 on küpsenud 4 aastat settel ning pärast korkimist veel minimaalselt 6 kuud pudelist. Suhkrut on lisatud 9 g/ kohta.

Värvus klaasis oli tõeliselt särav, päikesepaistes sädelev lõhekala oranž.

Aroomis oli tunda punaseid marju ja kirsse, kergelt karamelli ja küpsetiste hõngu.

Maitses oli alguses mõrudaid tsitrusvilju ja sidrunikoort, keskmaitses tulid esile mõnusalt mahlased kirsid. Tõeliselt tugev ja domineeriv kirss oli seekord klaasis. Maitse oli mahlane, samas parajalt värske ja püsiva happega. Mõrudad noodid domineerisid, punased marjad ja ka kerged rohused ürdid. Hästi puhta maitsega šampanja, millel on koospüsiv maitsebukett, kus ükski detail ära ei kuku järgmises klaasis või järgmises sõõmus. Meie nautisime seda roséd koos sushiga, klassikaline kooslus, mis taaskord hästi kokku kõlas. Ilus vein oli!

 

Charles de Cazanove/Vieille France 2004

Charles Gabriel De Cazanove, klaasimeistrite perest pärit noor mees, asutas omanimelise šampanjamaja aastal 1811 Côte des Blancs`i südames, Avizes. Isa elutööd jätkas 1818. aastal sündinud poeg Charles Nicolas, kes oli tubli ärimees, aktiivne kohaliku kogukonna liige ning kes kasutas oma botaanikaalaseid teadmisi võitluses phylloxera vastu. 1902. aastal maitses Ühendatud Kuningriigi pea Edward VII Pariisis Charles De Cazanove Brut´i ning lasi endale edaspidi privaatse sildi all just seda šampanjat tarnida.

Pärast Charles Nicolase surma liikus maja juhtimine tema poegadele ja nende järeltulijatele, kuni 1958 liikus maja Martini&Rossi ning 1983 Moet&Hennessy grupi alla. Aastast 2004 kuulub maja  SA Magenta – Epernayle. Täna toodab Champagne Charles de Cazanove aastas 3 miljonit pudelit šampanjat mitme erineva brändi alt. Reeglina kasutatakse terasmahuteid, mõningatel harvadel juhtudel kasutatakse ka tammevaate.

Eestis on Charles de Cazanove šampanjad poelettidel täiesti saadaval, esimesena tutvustan
Vieille France Millésime 2004

Koostises 40% CH ja 60% PN, värvus hele õlgkollane.

Aroomis tunda piimhapet ja maavanaema juures mällusööbinud tühja piimamannergu hõngu. Lastes joogil veidike klaasis avaneda ja harjuda oli tunda murakamoosi ja pärmiaroome.

Maitses tulid esile virsikumoos, mesisus ja röstitud päevalilleseemned. Hästi täidlane ja paraja happesusega maitsebukett.

Igati nauditav maitseelamus, mis meil isegi vihmase kevadpäeva pärlendama suutis panna. 

Veuve Clicquot Ponsardin Vintage 2004

Kingitused on toredad, eriti need, mis sa ise endale teed. Mina kinkisin endale eelmise aasta jõuludeks Veuve Clicquoti 2004 aastakäigu šampanja.
Madame Clicquot valmistas oma esimese aastakäigušampanja aastal 1810. Tookord valmistati jook ühe erakordse aastakäigu saagist. Tänapäeval otsustab veinimeister, kas veinidel on keskmisest suurem vananemis- ja valmimispotensiaal ning otsustab siis, kas valmistada aastakäigu veini või mitte. Iga aasta pole kaugeltki mitte sobilik vintage šampanja valmistamiseks, 2004. aastakäik oli järjekorras number 64.

Koostis: 62% PN, 30% CH, 8% Meunier

Aroom hästi röstine, tunda küpseid pirne, luuvilju, samuti varasuviseid rohetavaid taimi ja võililli! Milline õndsus tunda jõuluõhtul ninas võililli!?

Maitse terviklik ja täidlane, tunda mesisust ja samas ilmus ka hapuoblika nüansse. Keskmaitse oli balansseeritud ja terviklik, keskmise happega, lõppmaitses sisenesid mõrudad noodid.

Üldpilt väga positiivne, šampanjal oli tugev kehand, selge iseloom, karakter hästi jõuline ja terviklik. Jook oli võimas algusest lõpuni välja. Suurepärane šampanja kaunistamaks (jõulu)õhtut!

Champagne Joseph Perrier degustatsioon

Suvel tegime algust koduste šampanjadegustatsioonidega, möödunud laupäeval sai maitseklubi jälle kokku ning seekord tutvusime üheskoos Joseph Perrieri šampanjadega. Maja asub imekaunis Châlons-en-Champagnes, maja ajalugu ei hakka ma siinkohal ümber kirjutama, kirjas on see ühes minu varasemas postituses.

Laupäeval maitsesime kuut erinevat J.Perrieri mullijooki koos spetsiaalselt just selle joogi juurde valmistatud suupistega. Kuna istusime küünlavalges sumeda valgusega toas, siis värvuse kirjeldamise jätsime seekord ära.

Õhtu avalöök – Cuvée Royale Brut Blanc de blancs koos kammkarbi carpaccioga. Koostis 100% Chardonnay ja segust 15% on reservveini. Jooki on lastud keldrites küpseda minimaalselt 5 aastat. Aroomis oli röstist teravilja, aprikoose ja ploomisust. Maitses oli tunda sidrunikoort ja tsitrusvilju, üsna happeline ja äkiline, samas lõppmaitse oli magusa alatooniga. Kammkarbi magusus ja BdB kõlasid koos imeliselt! 

Teine käik Cuvée Royale Brut suitsetatud meriahvena määrdega krõbeleival. Koostis: 35% CH, 35% PN, 30% Meunier. Segus on 20% reservveini ja viinamarjad pärinevad enam kui 20 erinevast külast. Aroom hästi röstine ja õunane. Maitse heas tasakaalus, esile tükivad küpsed mahlased pirnid ja kerge karamelli puudutus ka.

Esimene aastakäigu šampanja oli Cuvée Royale Brut Vintage 2002 saatjaks forellimari pisikesel kuivikul. Koostis: 50% CH, 41% PN, 9% Meunier. Vein on keldrisügavustes küpsenud 6 aastat. Aroomis virsikud ja küdoonia. Maitse oli külluslik ja ümar, tundsime ingverit ja virsikumoosi. Forellimari oli merehõnguline ja väga maitsev, jook ja suupiste täiendasid üksteist kenasti.

Õhtu ülekaalukas lemmik oli Cuvée Speciale Brut Blanc de blancs Vintage 2006.

Koostis 100% CH. Aroomis oli tunda suitsust röstisust, väga põnev oli see suitsune puudutus. Samuti oli tunda tsitrusvilju. Maitse oli väga heas tasakaalus, rikkalik, saiaröstine, kerge happega ja paraja mulliga. Teistega võrreldes oli see BdB selgelt eristuva iseloomuga ja see meeldis meile väga! Ja kõrvale pakutud soolasiig sobis joogiga ideaalselt oma võrratu puhta ja klaari maitsega.

Maja lipulaev on Cuvée Joséphine seekord õnnestus meil maitsa 2004 aastakäiku, kõrvale pakkusin faasanipasteedi suupisteid. Koostis: 52% CH ja 48% PN. Aroomis oli tunda idamaiseid vürtse ja kuivatatud aprikoose. Maitse oli üllatavalt vaoshoitud, kergelt karamelline. Eelnenud BdB tõstis lati nii kõrgele, et nende kahe võrdluses pidi Joséphine alla vanduma. Vähemalt meie arvates. 

Õhtu lõpetas Cuvée Royale Brut Rosé, koostises 25% CH, 75% PN ja Meunieri. See oli vaieldamatult kõige tagasihoidlikum šampanja tol õhtul. Aroomis oli tunda punaseid marju ning maitses kerge leivasus ja vihjeid punastele marjadele. Üldmulje väga kesine, eks võimsate valgete tagant oli tal ka raske esile tulla. Olen korra ka varem J. Perrieri roséd joonud ning pean ütlema, et tookordne elamus oli muljetavaldavam.

Oli meeleolukas ja maitsev õhtu, maja stiil on äratuntav ja veinimeistri käekiri nauditav. NV šampanjade stiili peetakse lihtsasti mõistetavaks, joogid on pigem pehmed ja ümarad, kui rasked ja tugevad. Blanc de blancsi (BdB) peetakse teiste majade BdB-ga võrreldes mehelikuma stiili esindajaks. Saime pikalt selle üle arutleda, et kas ikka saab ühte jooki iseloomustada sõnaga “mehelik” kui erinevatel inimestel on erinev arusaamine mehelikkusest. Olgu kuidas on, aga Joseph Perrieri tasub teinekordki nautida!

Champagne Bollinger õhtusöök

09. aprillil oli mul võimalus osaleda Bollingeri õhtusöögil restoranis Dominic. Ürituse korraldasid Bollingeri maaletooja Eestis OÜ Balen ja restoran Dominic, veine esitles Bollingeri maja esindaja hr. Karl-Frédéric Reuter ja toitu valmistas chef Allar Oeselg. Balen on ennegi Bollingeri üritusi korraldanud, viimati vaatasime koos James Bondi viimast filmi. Seekord siis galaõhtusöök, ootused olid kõrged ja ütlen kohe ära, et pettuma me igatahes ei pidanud. Enne üritust tegin linnas aega parajaks ning leidsin Tallinna vanalinnast ühe superlaheda šampanjabaari, aga sellest kirjutan mõnel järgmisel korral.

Esimene käik oli Dominicis Champagne Ayala Brut Nature koos värske austriga. Klassikaline kooslus, mis maitses imehea! Täpselt paraja happega ning austriga ideaalselt sobiv šampanja.

hr. Reuter tutvustas lühidalt maja ajalugu ja arenguid ning muidugi tsiteeris ta ka Lily Bollingeri legendaarset ütlust šampanja tarbimise kohta:
“I drink it when I’m happy and when I’m sad. Sometimes I drink it when I’m alone. When I have company I consider it obligatory. I trifle with it if I’m not hungry and I drink it when I am. Otherwise I never touch it, unless I’m thirsty.”

(Madam Jacques Bollinger, London Daily Mail, October 12th 1961)

Teine käik oli Champagne Bollinger Special Cuvée koos kammkarbi, krabi ja siiamarjaga brioššil koos suitsujogurtiga.

Kammkarp koos suitsuse jogurtiga oli väga huvitav ning kuna ka šampanjal on kergelt suitsune alatoon, siis minu arvates sobisid need omavahel ideaalselt.

 

Kolmas käik oli Champagne Bollinger Rosé koos pastinaagikreemi, külmsuitsulõhe ja vaarikaga.

Koostis: 62% Pinot Noir, 24% CH, 14% Meunier. Lisatud on 5%-6% punast veini.

Värvus vaarikaroosa ja suhteliselt hele.

Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid.

Maitses domineerisid punased sõstrad ja õunaseemne mõrudus, keskmaitses üllatas teravate äärtega hape, mis oli küll üsna üürike. Lõppmaitse oli tasakaalukalt mõru.
Pastinaagikreemiga sobis rosé perfektselt, mind tegelikult üllatas niivõrd täpne sobivus pastinaagi iseloomuliku maitse ja rosé vahel.

 

Pearoaks oli seekord röstitud vutt hanemaksaga ning sinna juurde serveeriti Champagne Bollinger La Grande Année 2004 

Koostises 66% Pinot Noir, 34% CH. Kõik viinamarjad on korjatud grand cru ja 1er cru aedadest ning vein on küpsenud ainult vaatides.

Aroomis olid küpsed, röstised noodid, tunda oli idamaiseid vürtse, minu jaoks eelkõige kaneeli.

Maitse oli väga heas tasakaalus, joogil oli võimas selgroog ja maitsetäidlus oli imetlusväärne. Tõepoolest erakordne ja suurepärane šampanja!

See konkreetne šampanja oli pudelisse villitud jaanuaris 2013, enne seda hoiti teda 8 aastat keldris 30-40 aasta vanustes vaatides.

Kui nimest rääkida, siis aastal 1976 sai Bollingeri Vintage’st Grande Année ning aastal 2004 “La” Grande Année. R.Juhlini nimekirjas ” 100 šampanjat, mida peaksid proovima enne surma” 🙂 on sees ka Bollinger La Grande Année ning ma nõustun R.J-ga, et tasub proovida, on mida hiljem meenutada!

Aitäh korraldajatele, järgmise korrani Bollinger!

Guy de Chassey Brut Millésime 2004

Guy de Chassey on üsna väike tootja, kuid lisaks Carte Noirile toodavad nad ka aastakäigu šampanjat ja roséd.
Täna vaatan lähemalt 2004. aastakäigu šampanjat:

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Chardonnayd.

Mull väga tihe ja väike, terve klaas oli mulle täis.

Aroomis oli valdavalt tunda tsitrusvilju sh sidrunikoort ja sekka ka meearoomi.

Maitse hästi leivane ja röstine, tunda oli isegi toore pärmi nüansse. Keskmaiste üsna happeline ning lõppmaitse keskmisest pikem, metalne ja terav. Päris lõpus kangastus mulle hapuoblika happesus. Huvitav!

2004. aastakäiku kirjeldavad asjatundjad nii (3*):
Üsna pehmele kevadele järgnes ebastabiilse ilmaga suvi. Õnneks olid septembri esimesed nädalad kuumad ja päikselised, mis lõid head eeldused normaalseks saagikoristuseks. R. Juhlini arvates on 2004. aastakäigu šmpanjad hea struktuuriga, valdavalt lillelise aroomiga, millele sekundeerib jõuline  ja tolmune mineraalsus.

Pol Rogeri šampanjaõhtu

Lõpuks ometi on Pol Rogeri šampanjamaja ametlikult Eesti turul ning laupäeva õhtul toimus hubases vinoteegis Veinipööning Pol Rogeri šampanjade tutvustusõhtu. Seadsime Saalega sammud Viru tänava poole ning saime meeldejääva maitseelamuse osaliseks.

Maja asutaja Pol Roger oli austatud ja armastatud mees Champagnes ning maja hea nimi ja maine on püsinud läbi aastakümnete. Maja on üks 24-st Club des Grandes Marques kuuluvast majast (Eestis on neist esindatud 20!), samuti on Pol Rogeril Briti kuninganna poolt antud Royal Warrant staatus. Tegemist on kindlasti ühe Champagne tippmajaga, nii Soome esimene Master of Wine Essi Avellan kui ka Richard Juhlin annavad mõlemad majale hinnangu 5/5.

Õhtu algas sisuka ülevaatega šampanja tootmisest ja šampanjamaja ajaloost. Mina olen Pol Rogerit enne ühe korra joonud, Reimsist tõin kaasa pudeli Brut réserve ning Mullimaailmas olen andnud põgusa ülevaate ka maja ajaloost. Aga olulised faktid tasuvad kordamist ning toon siinkohal veelkord mõned daatumid välja:

1849 – asutas Ay külast, algupäraselt Taani päritolu, advokaadi perest pärit, 18 aastane Pol Roger oma šampanjamaja.
1851 – kolis perekond Épernaysse.
1855 – valmis esimene brut šampanja.
1899 – suri Pol Roger, maja pärisid tema pojad Maurice ja Georges, kes muutsid isa mälestuseks perekonnanime Pol-Rogeriks.
1900 – 1910 algas maja jaoks uus tõus ning šampanjat müüdi erinevatele Euroopa õukondadele.
1945 – kohtus Odette Pol-Roger Sir Winston Churchilliga ning Pol Rogerist sai Briti valitsuse ametlik jook. Sealhulgas oli Sir Churchill eraisikuna üks šampanjamaja suurimaid kliente.
1975 – 10 aastat pärast Sir Churchilli surma valmis esimene Cuvée Sir Winston Churchill.

Nüüd aga järjekorras maitstud šampanjade juurde:

Brut Réserve NV – koostises võrdselt 1/3 CH, 1/3 PN, 1/3 Meunieri.
Aroomis oli tunda mesist aroomi, küpsust ja täidlust. Maitses domineeris brioche röstisus, hape oli keskmine, lõppmaitses ilmus kerge magus nüanss. Hästi täidlane ja kompleksne šampanja. Tegemist on 30 cru seguga, millel on lastud settel areneda 36-48 kuud. Suhkrut on lisatud 6 g/l kohta.

Rich NV – tegemist on täpselt sama seguga, mis Brut Réserve, ainult suhkrut on lisatud märgatavalt enam – 35 g/l kohta. Aroomis oli tundaküpseid pirne, maitse oli siirupiselt magus. Huvitaval kombel lisandus lõppmaitsesse parajalt hapet, mis tasandas suhkru ära. Tegemist on tõeliselt suurepärase poolkuiva šampanjaga, mis sobib ideaalselt magustoitude, nt õunakoogi juurde. 

Brut Vintage 2004 – tegemist on 20 erineva 1er Cru ja Grand Cru seguga, milline on arenenud pärmisettel 8 aastat. Koostises 60% PN ja 40% CH. Aroomis oli valgeid lilli, puuviljasust ning kerget vürtsikust. Maitse oli täidlane ja külluslik, tunda oli magusaid küpseid õunu (või isegi õunakooki). Hapet oli joogis täpselt parasjagu ning järelmaitse aastakäigu šampanja kohaselt väga pikk.

Rosé Vintage 2004 – koostises 50% PN, 35% CH ja 15% Coteaux Champenois punaveini. Aroomis ja maitses domineerisid punaseid marjad, eriti tugevalt maasikad. Lõppmaitses tuli üllatavalt esile kooresus ja võine nüanss. Selles rosés oli iseloomu ja selgroogu, sestap võiks olla põnev teda proovida näiteks metslindude või kalaroogadega, mitte ainult dessertide kõrvale.

Blanc de Blancs 2002 –  erakordne šampanja, meie arvates võimsaim elamus Pol Rogeri eileõhtusest valikust! Šampanjat on arendatud 8 aastat pärmisettel, mis on andnud talle piisavalt aega areneda täidlaseks ja täiuslikuks. Aroom oli väga põnev: kuivatatud puuviljad, röstitud mandlid ja valged lilled. Vaniljenüanssi minu ninna seekord ei jõudnud, kuigi mõnikord on BdB puhul vaniljet tunda. Maitses oli tunda kergelt magusat puudutust. Hape oli täpselt parajas tasakaalus ning kokkuvõttes avaldaski meile muljet selle joogi perfektne tasakaal, kõik oli nii balansis. See on kindlasti parim BdB, mida ma eales proovinud olen.

Õhtu tippvein tuli välja viimasena: SirWinston Churchill 2000

Täpne koostis on perekonna saladus, seda ei ole avaldatud, kuid asjatundjate arvates on segus ülekaalus Pinot Noir. Essi Avellan kirjutab oma raamatus, et Pol Roger saatis Sir Churchilli eluajal talle igal aastal sünnipäevaks kasti tema lemmikaastakäigu, 1928, šampanjat. Esimene Cuvée Sir Winston Churchilli valmistati 10 aastat pärast Siri surma, aastal 1975. Sellele on järgnenud veel 12 aastakäiku: 1979, 1982, 1985, 1986, 1988, 1990, 1993, 1995, 1996, 1998, 1999 ja viimane 2000.

Cuvée 2000 on küpsenud keldrites 11 aastat. Aroomis oli tunda küpseid pirne, brioche ja luuviljade puudutust (aprikoosid, virsikud). Maitse oli heas tasakaalus, paraja happega, jõuline ja õunane. Usun, et see vein küpseb aastatega veelgi täiuslikumaks, huvitav oleks seda proovida 5-10 aasta pärast.

Tänan Pol Rogerit suurepäraste maitseelamuste eest, kui lugejal võimalus avaneb, siis soovitan kindlasti Pol Rogeri proovida. Elamus saab olema garanteeritud!

2004 Louis Roederer Brut Vintage

Vintage 2004 jõudis Eestisse Moskvast ükskord emadepäeva paiku, kuid lahti korkisime selle hoopis isadepäeval, ilusal kuupäeval 11/11. Reimsis olles maitsesime Roedereri Bruti  ning jäime väga rahule, sestap olid ootused vintage osas üsna kõrged.

Louis Roedereri vaimustas Pinot Noiri viinamarja mitmekülgsus ning ta otsustas vintage selgroo üles ehitada just Pinot Noirile tugevusele ja struktuursusele. Viinamarjad on kasvanud Montage de Reimsis, kus viinamarjad valmivad veidi aeglasemalt ning sestap on vein alguses üsna kinnine ja karm. Tammevaadis areneb vein intensiivsemaks ning iseloomukaks. Aastal 1850 ostis Louis 15 viinamarjaaeda Verzenays eesmärgiga tagada vintage tootmiseks vajaliku kvaliteediga viinamarjade olemasolu.
Vintage küpseb keldris vähemalt 4 aastat ning lõplik küpsemine toimub pudelis pärast korkimist 6 kuu jooksul.

Koostis: 70% Pinot Noir, 30% Chardonnay.

Värvuselt kuldkollane, kerge merevaigu tooniga.

Aroomis alguses kerge kaseleht, kohe lisanduvad õunakoor ja tsitrused, peamiselt apelsin.  Veelgi enam avanedes tunda karamelli ja kerget rösti.

Maitse täidlane ja rikkalik, ümar, tunda klasskommi ja mett, samas taustal ka kerge happenoot. Võimas ja iseloomukas šampanja!

Juhlini hinnang 88, arenedes 94 punkti.  

Oudinot Brut 2004

Uue aasta esimene šampanja jõudis minu klaasi Mark & Spenceri toiduosakonnast – Oudinot sarja 2004. aastakäik. Riiulis oli ka 2005 aastakäik, aga eelistasin vanemat, Soome esimene Master of Wine Essi Avellan kirjeldab aastakäike nii:

2004 – 4 tärni (5* süsteemis), aastakäik on hea näide sellest, et suur saagikus ei pea tingimata tähendama kehvemat kvaliteeti. Aastal 2004 andsid viinapuud üllatavalt suure saagi võrreldes eelmise aasta väikese saagiga. Lõpptulemuseks on peen ja klassikaline šampanja. Veinid on elavad ja neis on parasjagu iseloomu. Ei ole küll super aastakäik, kuid veinides on piisavalt sarmi.

2005 – 2 tärni, ladusalt kulgenud soe veiniaasta, kus ilm soosis ka korjeaega. Lõpptulemus osutab siiski pigem tagasihoidlikele šampanjadele, mis on üheülbaliselt marjased. Veinid näitavad juba ka valmimise märke, mis ei ennusta neile pikka küpsemispotensiaali. Samas noorelt tarbides on nad siiski kergelt joodavad ning ümarad.

Mõned tähelepanekud proovitud 2004 aastkäigu kohta:

Koostis: 100% CH

Rikkalikus aroomis oli tunda küpsised ja võid, õuna, apelsini ja kergelt karamelli.

Maitse küps ja rikkalik, tasakaaluks hape, mis lisas veinile krõbedust ja värskust. Järelmaitse pikk ja puuviljane.

Meeleolukas algus uuele aastale! Tulgu see täis enneolematuid elamusi!

Lubage tutvustada – Champagne Paul Goerg

Ühel kaunil suveõhtul sattusin koos Marita ja Kristeliga Pirita WineWaysse Paul Goergi šampanjamaitsmisele. Huvilisi oli kokku tulnud kümmekond, kohal oli maaletooja, suupisted ja neli suurepärast mullijooki. Aga enne veel kui jooke tutvustan, lubage mõned faktid hr. Goergi ja šampanja saamisloo kohta.

Vertuse nimeline linn asub Cotè des Blancs`i lõunaosas. Piirkonnas on tänasel päeval kokku 564 ha viinamarjuaedu ning 85% aedadest on Chardonnay Premier Cru aiad.

Paul Goergist sai aastal 1876 Vertuse linnapea, ta toetas igati kohalikke viinamarjakasvatajaid ning tundis uhkust linna ümber laiuvate viinamarjapõldude üle.

Piirkonna viinamarjakasvatajaid lõi kooperatiivi La Goutte d’Or ning palju aastaid tegeleti suurtele šampanjamajadele Chardonnayst šampanja baasveini (vin clair) tootmisega. 1980-ndatel otsusti siiski ka oma šampanja turule tuua ning austusavaldusena valiti brändi nimeks  Paul Goerg. Kooperatiivi aastane kogutoodang on 320 000 pdl.

Tol õhtul veinipoes avanes meil võimalus proovida nelja erinevat šampanjat ning õhtu  avapaugu andis:

Paul Georg ABSOLU – 100% Chardonnay

Täiesti puhas Chardonnay, äärmiselt sirgjooneline šampanja, maitselt väga kuiv ja mineraalne. Pika ja kuiva lõppmaitsega, mulle tikkus silme ette valge paber – nii puhas ja külm oli see maitse.  (Juhlini hinnang 67, arenedes 70)

Järgmisena valati välja:

Paul Goerg Brut Tradition – 60% CH ja 40% PN

Maitses rohkem variatsioone ja iseloomu, hästi mängivad kokku kargus ja kerge kreemisus koos õrna röstiga, väga pikk järelmaitse. Aroom oli tugevam, tunda kollaseid puuvilju, kerget rösti. (Juhlini hinnang 70, arenedes 74)

Paul Goerg Brut Rosè – 85% CH ja 15% PN

Värvus lõheroosa, korralik tihe mull. Aroomis tunda punaseid marju, maasikat ja pehmust. Maitse üsna nõrk ja mannetu, ainult kergelt tunda marjasust. Meie hinnangul selle õhtu kõige nõrgem esineja. (Juhlin 66, arenedes 71)

Õhtu lõpetas parim šampanja:

Paul Goerg Vintage 2004 – 100% Chardonnay

Aroom tugev ja jõuline, maitses tunda täidlust, kerget röstsaia, võisust ja sügavust. Kindlasti tasuks seda veel mõned aastad hoida ja “küpsetada”, ilmselt muutub ajas aina paremaks. (Juhlini hinnang 80, arenendes 84).

Kokkuvõttes jagunesid seltskonna arvamused parima šampanja osas kaheks: pooled andsid hääle Vintage poolt, teistele meeldis Absolu. Mõlemad 100% Chardonnayd, nii et puhtad šampanjad tegid segudele seekord ära.

Kui veinipoes riiulil Paul Goergi šampanjat märkate ja parasjagu midagi tähistada on, siis tasub igal juhul proovida! Sest ainult oma suud ja silma saab ju täiesti usaldada!

Meeldivat sügist!

Mailly Millésime 2004

Meie esimene päev Reimsis oli pühapäev ning see päev on Prantsusmaal tõesti puhke päev, kus enamus kauplusi ja restorane on suletud. Pärast Taittingeri maja külastamist jalutasime tühjadel tänavatel, lõpuks leidsime ühe tagasihoidliku söögikoha ning pärast kerget einet paranes reisiseltskonna meeleolu märgatavalt. Olime valmis edasi jalutama ning oh imet – otse katedraali vastas oli väike šampanjapood. Meid Maritaga valdas täielik vaimustus, samasugune tunne on ilmselt lastel kommipoodi sattudes. Kõik need tuntud ja tundmatud majad, kuulsad ja vähemkuulsamad,  sortimendi lai valik ja täiesti mõistlikud hinnad. Poodnik oli rahulik mees, kes lasi meid oma poekeses rahulikult raamatut lapata, pudeleid uudistada ning andis asjakohaseid soovitusi. Sellises poes olles tahaks kohe kõike osta ja proovida, sama tunnet tundsin 2005. aasta suvel Montalcino külas. Seal võttis Brunellode valik pea pöörlema ning võimatu oli poekeste lahtistest ustest uudistamata mööduda. Nii me seal siis imetlesime ja mõned kihisevad ka kaasa tõime. Üks neist oli Mailly Millésime 2004:

Koostis: 75%PN, 25% CH

Mull  ilus, tihe, elegantne.

Aroomis tunda seentega praetud leiba, pähkleid, küpset teravilja, puuvilju (pirnid, mandel, mandariin).

Maitses tunda mineraalsust, maalähedust, kergelt magusat alatooni.

Meie jõime seda šampanjat ahjupotis ürtidega hautatud lambaliha ja küpsetatud köögiviljadega. Just viimastega sobis jook minu meelest eriti hästi. Ka tootja ise soovitab seda jooki kokku sättida just selliste lihtsate köögiviljade, vasika või lambalihast roogadega.