Kohtumine Ruinartiga

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.

Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.

Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasis oli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!

Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.

Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.

Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!

Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

Kohtumine Veuve Clicquot šampanjamajaga

Madam Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin on šampanja ajaloo üks silmapaistvamaid naisi, kes vaid 27 aastaselt leseks jäädes otsustas äial mitte lubada šampanjamaja maha müüa ning sisenes julgelt valdavalt meeste pärusmaaks olnud šampanjamaailma. Ta julges võtta riske, oli töökas ja loominguline ning kindlasti mängis maja eduloos rolli kogu tema ümber olnud meeskond. Pikemalt maja ajaloost kirjutasin ka kunagi varem. 

Lähiajaloost veel niipalju, et aastal 1987 loodi LVMH Grupp, kuhu täna kuulub ka Veuve Clicquoti šampanjamaja. Maja NV rosé lansseeriti kirsipuude õitsemise ajal 2004. aasta kevadel Jaapanis, kuid kogu ülejäänud maailm pidi seda rosé’d veel 2 aastat ootama.

Soov teha Veuve Clicquoti majaga lähemalt tutvust oli meie peades juba ammu, aga alati kui klubiõhtuks maja valimine toimus, siis ikka tundus mõni teine maja palju põnevam või erilisem. Veuve Clicquoti turundus on maailmas ülitugev ja sisuliselt ükskõik kuhu pilgu pöörad, on ta kohal. Eks see aspekt ka veidi hoidis meid tagasi.

Mitte väga kaua aega tagasi võtsime kätte ja proovisime ühel kenal talvisel laupäeval Läänemaal nelja erinevat Veuve Clicquot šampanjat. Alustasime Veuve Clicquot Brut Yellow Label NV-st. See šampanja on maailmas tootmismahult (ca 13,5 miljonit pudelit aastas) teisel kohal pärast Moët&Chandoni Brut Impériali. Kui maja veinimeistriks sai Dominique Dermarville, siis ühe esimese otsusena tõi ta majja tagasi suured tammevaadid, milliseid polnud seal nähtud pärast 1960ndaid. Peamiselt kasutatakse neid aastakäigu šampanjade valmistamiseks, kuid kehvematel aastatel kui vintage šampanjat ei tehta, siis kasutatakse neid vaate Yellow Labeli valmistamisel. Kuigi see tammevaadi puudutus on kui piisake meres, on see siiski šampanja iseloomus tuntav. Lisaks kasutatakse kuni 35% reservveine. Yellow Label sünnib kohe juua, kuid ka säilitada 2-3 aastat, mille jooksul ta küpsust veel juurde kasvatab.

Koostises 50-55% Pinot Noir, 15-20% Meunier ja 28-33% Chardonnay. Suhkruid on lisatud 10g/l.

Värvus klaasis oli tumeda helgiga kuldkollane. Aroomis oli krõbedat ahjusooja röstisust ja kukekommi. Maitse oli alguses väga kreemine ja natuke röstine, keskmaitses ilmusid õunad ja lõpus ka kriidised noodid. Suhkruid on lisatud päris palju, nii et jook on hästi ümar ja kergelt joodav. Meie jaoks oli see Yellow Label tõeliselt positiivne üllatus, kõikidele meeldis ja ületas meie arvamusi ja ootusi.

Seejärel võtsime kaks aastakäigu šampanjat: Veuve Clicquot Vintage Brut 2008 ja Veuve Clicquot Vintage Rose 2008.

2008 oli viinamarjade valmimiseks väga heade tingimustega aasta, korje toimus hea ilmaga ning tegemist on väga suure potensiaaliga aastakäiguga. See aastakäik oli järjekorras 65, alates aastast 1810. Eelmised aastakäigu šampanjad pärinevad aastatest 2002 ja 2004, viimast nautisin mõned aastad tagasi jõuluõhtul.

2008 aastakäigu puhul on esmakordselt 5% veinist hoitud Kesk-Prantsusmaa tammedest valmistatud vaatides ning see lisab šampanjale rösti ja vaniljet.

Värvus oli Brutil helekollane, õrn särav toon. Rosé oli klaasis jõhvikatooni.

Maitse oli Brutil hästi värske ja ergas, hape oli jõuline ja julge. See šampanja vajab kindlasti aega, et küpseda ja rahuneda ning siis oma parimad iseloomuomadused välja tuua.

Rosé aroomis oli punaseid marju ja ka tsitruse noote. Maites tulid esile lisaks happele ka jõhvikad ja kirsid, lõppmaitse oli suhteliselt lühike.

lmselgelt olid mõlemad aastakäigu šampanjad liiga noored tarbimiseks. Veinimeister annab nii tavalisele kui rosé 2008 aastakäigule vananemispotensiaali kuni aastani 2030(!). Tasub panna paar pudelit keldrisse küpsema, mõned aastad oodata ja siis lasta šampanjadel uuesti rääkida. Mina igatahes võtsin soovitust kuulda.

Tolle päeva parim šampanja oli aga vaieldamatult La Grande Dame 2006. Esimest korda tehti seda šampanjat aastal 1969 ning šampanjasõbrad said seda maitsta aastal 1977. Segus kasutatakse eranditult ainult 8 grand cru aiast korjatud viinamarju, 2006. aastakäigu segus on 53% Pinot Noir ja 47% Chardonnay viinamarju.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, röstitud leiba, rikkalikku rosinakooki, aroom oli küps ja mõnusalt ümar. Maitse oli aga veelgi küpsem, täidlane ja täiuslikus tasakaalus, siidiselt pehme ja suud paitav. Ülim nauding ja imetlust vääriv veinimeistri kätetöö!

 

Laupäeval sõbraga…

…teha võib kõike, limpsida limpsi kui paistmas on päike! Mäletate veel seda lauluviit meie lapsepõlve aegsest lastesaatest? Originaalis oli sõbra asemel isa, kellega saab laupäeviti teha mida iganes. Eelmisel nädalal oli sõbrapäev ja kuigi me seda Eestis väga ei tähista, siis ometigi leidsime põhjuse laupäeval oma mulliklubi sõpradega koguneda ning õhtu läbivaks teemaks oli roosa. Ei piiranud me end konkreetse tootja, küla või aastakäiguga, igaüks sai kaasa tuua lihtsalt ühe roosa vahuveini või šampanja. Ja õhtu võis alata: head söögid, veidi ülemeelik seltskond, naistejutud ja roosad joogid.

Kaks esimest šampanjat sel õhtul olid vanad tuttavad Gonet-Medeville Premier Cru Rosé Extra Brut ja J. Charpentier Rosé Brut.

Gonet-Medeville rosé oli parajalt kuiv, värvuselt heleroosa ja aroom oli täis punaseid metsamarju. Maitse oli samuti hästi marjane ning tunda oli ka kibuvitsa noote. Meile meeldis, et see šampanja oli nii konkreetne, terav, iseloomukas ja parajas toonuses, suurepärane esimene käik.

J. Charpentieri rosé oli võrreldes eelmisega tuntavalt magusam, suhkruid on lisatud 9,5g/l kohta. Värvus oli virsiku roosa, aroomis oli tunda röstiseid noote ja punaseid marju. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga hulga mõrudam ning lõpus ilmusid meeldivad küpsed kirsid. Hästi täidlane ja röstine jook, milles oli ka aimata punaseid sõstraid.

Kolmas käik oli Ruinart Rosé ning kuna ma polegi sellest joogist varem põhjalikult kirjutanud, siis peatun siin veidi pikemalt.

Joogi koostises on peamiselt Premier cru aladelt korjatud viinamarjad, 45% Chardonnay ja 55% Pinot Noir. Koostises kasutatakse kokku 20-25% reservveine kahest eelmisest aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus oli tumeroosa, granaatõuna mahla värvi.

Aroom oli marjane, eelkõige täis (mets)maasikaid ja vaarikaid. Kergelt oli tunda ka küpseid troopiliste viljade noote.

Maitse oli hästi täidlane, küps ja ümar. Tunda oli vastvalminud, küpseid, päikest täis maasikaid. Hape esile ei tikkunud, samas oli teda tunda ja hape mängis väga hästi oma osa suurepäraselt kokkupõimitud maitsebuketis. Väga terviklik ja tasakaalukas üldmulje jäi sellest rosést.

Neljas šampanja oli Vieille France Rosé. Koostises 45% CH, 30% PN, 10% Meunieri ja 15% punast veini. Värvus oli punase varjundiga tugev roosa toon. Aroom oli marjane, ninna jõudsid vaarikad, küpsised ja kergelt vaniljesed noodid. Maitse oli täidlane ja mitmekihiline maitsepomm. Domineerisid punased marjad ja röstised maitsed.

Õhtu suurima üllatuse aga valmistas Nyetimber rosé vahuvein, milline pärineb Briti saartelt. Kui ükskord maitsesime erinevaid inglise vahuveine, siis tookord meil Nyetimberi vahuveini valikus polnud, kuid vahepeal on maja vahuveinid Eestisse jõudnud. Tegemist on Inglismaa suurima ja kuulsaima veinimajaga, mida kutsutakse ka inglise veinide kroonijuveeliks. Maja asutas ameeriklastest abielupaar ning aastate jooksul on Nyetimberi vahuveinid võitnud väga palju erinevaid auhindu. Täna on maja veinimeistrina ametis kanadalanna Cherie Spriggs. Tema käekiri on valmistada väga röstise stiiliga vahuveine ning aina raskem on neid šampanjadest eristada. Rosé on maja valikust kõige täidlasem ja täis punaseid marju. Värvus on veinimeistri jaoks väheoluline ning seetõttu võib värvus varieeruda päris palju.

Nagu öeldud, siis Nyetimber rosé üllatas meid väga positiivselt, väga röstine ja elegantne vahuvein, maitse oli täis punaseid sõstraid ja maasikaid, hape oli heas tasakaalus. Aroomis oli tunda samuti punaseid marju, maasikaid, vaarikaid ning veidike mineraalsust. Igatahes on tegemist ekstra klassist pärit vahuveiniga, kvaliteedis alla ei anta ning Inglismaa vahuveinide marss maailma veinisõprade südamesse jätkub.

Dom Pérignon Vintage 2006

Esimene Dom Pérignoni šampanja oli vintage 1921, milline toodi turule aastal 1936. Special cuvée valmistamine oli tol ajal tundmatu nähtus, vaid Roedereri Christal oli varem ilmavalgust näinud, kuid Christali näol oli tegemist Vene tsaar Alexander II eritellimusega.

Aastani 1943 valmistati Dom Pérignoni aastakäigud Moët & Chandon aastakäigu šampanjadega samast veinisegust. 1921. aastakäiku peetakse läbi ajaloo maja parimaks, legendaarne oli 1976. aastakäik ning lähiminevikust peetakse parimaks, lausa erakordseks, 2003. aastakäiku.

Veinimeister Richard Geoffroy poolt loodud Dom Pérignonis kohtuvad kaks suurepärast ja äärmuslikku omadust – šampanja on koheselt valmis joomiseks ja samas omab ka väga pikka vananemispotensiaali. Viinamarjad korjatakse 9-st erinevast külast, millest vaid üks, Hautvillers, on premier cru küla, teised on grand cru külad. Hautvillersis asub Dom Pérignoni elukohaks olnud klooster ja tema viimane puhkepaik, meil oli au kevadise reisi ajal ka küla ja kloostriga lähemalt tutvuda.

Bränd “Dom Pérignon” kuulus algselt Mercier šampanjamajale, kus seda kunagi ei kasutatud ning Moët & Chandoni maja sai brändi kingituseks aastal 1927 kui abiellusid Francine Durand-Mercier ja Paul Chandon-Moët.

Peatsete abiellujatega on seotud ka minu esimene elamus Dom Pérignoniga, kui klaasides pärlendas vintage 2006 siis saime õnne soovida äsjakihlunud armsale paarile. Erakordsed sündmused väärivad erakordseid jooke!


Koostises ca 50%-50% CH ja PN (võimalikud väikesed kõikumised olenevalt aastakäigust).

Aroom oli kristallselge, puhas ja õhuline. Tunda oli lillelisust, südasuvist kuivanud heina, kuivatatud puuvilju ja röstiseid magusaid noote, küpseid ploome.

Maitse oli algfaasis hästi täidlane, ümar, täis tammeseid noote. Keskmaitse oli veidike kirbe, samas kreemine ja siidine. Maitse hääbus ühtlase ilusa joonena, lõpp oli üsna lühike ja maitse lõppes pehme vaniljenüansiga. Šampanja maitsed olid suurepärases tasakaalus.

2006. aastal olid ilmastikuolud Champagnes muutlikud, juuli oli erakordselt kuum ja august jahe ning vihmane. Erinevate aastakäikude võrdluses kukutavad eksperdid 2006. aastakäigu küpsete ja meelaste aastakäikudega samasse riiulisse, kuid tegemist ei ole nii küllusliku aastakäiguga kui oli 2002.

R.Juhlin on Dom Pérignoni pannud oma raamatus ka nimekirja “100 champagnes you should try before you die”:

The wine world’s strongest brand needs no introduction, and I can imagine that you have your own relationship with the curvy bottle with the beautiful olive green label. Unfortunately, far too many drink this gem in the wrong context. Devout enjoyment with a perfectly composed meal is my tip for maximum “Dom experience”!

Meie nautisime Domi koos siiakalaga ja ka niisama ning oli mõlemat moodi suurepärane. Elamuse saime igatahes meeldejääva ja vinge!

Ruinart Blanc de Blancs Brut

Vana ja väärikas šampanjamaja, kus šampanjat tehakse südame ja suure armastusega ning kvaliteedis alla ei anta. Ruinart “R” Brutist kirjutasin ükskord varem, seekord proovisime nende Blanc de Blancsi. See konkreetne pudel jõudis minuni Pariisist, kuid nii kaugele ei pea sõitma, et seda imelist jooki nautida, Eestis on see kaubanduses ja söögikohtades täiesti saadaval.

Koostises, nagu nimigi juba viitab, siis 100% CH.

Värvus hele ja särav kuldkollane. Suhkrut on lisatud 9 g/l kohta.

Aroom oli väga rikkalik ja lokkav – värsketest puuviljadest tulvil, tunda oli ka rohusust, limekoort ja ka veidike röstitud mandleid.

Maitse oli hästi mitmetahuline, nüansid kiikusid siia ja sinna. Tundsime sidrunikooki ja küpseid pirne (düšesskomm).

Lõppmaitse oli ülipikk, tõesti väga pikalt kumas see kirbe ja kergelt suitsune maitselõpp.

Heas tasakaalus ja väga nauditav šampanja, sobib ideaalselt aperitiiviks või valgete kalade saatjaks.

Ilus roosa päev

Ühel laupäeval võtsime mulliklubiga nõuks maitsta erinevaid rosésid ning neid omavahel võrrelda. Varem kui oleme majapõhiselt lähenenud, siis roséd on reeglina alati vähem tähelepanu saanud ning sageli ka hinnangutes viimaste sekka jäänud. Osad meist on suured rosé armastajad, teised vastupidiselt ei pea neist palju, sestap tuligi idee maitsta ainult rosésid ning neid omavahel võrrelda.

Lähenesin lähteülesandele piirkonnapõhiselt ning otsisin välja 7 erinevat roséd kolmest erinevast piirkonnast.  Roséde saatjateks panin lauale erinevad suupisted: lõhetartar, hanepasteet, seentega seapasteet, külmad liha- ja singilõigud ning värsked maasikad. Taoline lähenemine võimaldas meil erinevaid suupisteid jookidega sobitada ning otsida just parimat kooskõla.

Alustasime Montagne de Reimsi piirkonnast pärit šampanjamajadega, esimene käik oli Michel Arnould Brut Rosé. Valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, värvus imekaunis mannavahu roosa. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid. Maitses samuti punased sõstrad ja karamellinoodid, järelmaitses ilmus silme ette lapsepõlvest meeles Põltsamaal toodetud “Kosmose” tuubimarmelaad. Väga heas tasakaalus šampanja, meeldivalt kooskõlas maitse ja aroom ning valisime selle üksmeelselt üheks tolle õhtu lemmikuks. Kindlasti kuuleme sellest Verzenays asuvast šampanjamajast veel!

Järgmisena voolas klaasidesse Veuve Clicquot Rosé. Koostises 50%-55% Pinot Noir, 28%-33% Chardonnay ja 15%-20% Meunier. Värvus oranžikas, aroomis oli tunda röstiseid noote ja vaarikaid. Maitse oli mineraalne ja väga tugeva happega, lausa metalsed noodid jäid keelele püsima. Terav ja tugev, lõppmaitses mõrudad noodid.

Kolmas rosé oli maitsmisjärjekorras G.H.Mumm Le Rosé. Esimene rosé “Royal Rosé” valmistati Mummis juba 1860ndatel. Koostises 60% Pinot Noir, 22% Chardonnay, 18% Meunier. Jõhvikapunane värvus, aroom oli üsna nõrk, ainult kergelt oli tunda maasikaid ja vaniljenoote. Maitse oli nõrk ja iseloomutu, kindlasti jäi teistele rosédele sel õhtul kõvasti alla.

Edasi liikusime Vallée de la Marne majade juurde ning sealt piirkonnast oli meil kaks esindajat. Esimesena korkisime lahti Billecart-Salmon Rosé. Ma olen Billecart-Salmoni šampanjasid maitsnud ja kiitnud ka varem ning pettuma ei pidanud me ka seekord. Kvaliteet on alati garanteeritud!

Koostises võrdsetes osades PN ja CH ning 20% Meunieri. Kollakas lõheroosa värvus. Hästi mitmekihilised aroom ja maitse, tunda küpsiseid, punaseid marju ja melonit. Heas tasakaalus šampanja, mille lõppmaitses domineerib mesisus. Suurepärane šampanja, enamike testijate jaoks tollel õhtul nr.1 šampanja.

Järgmisena Laurent-Perrier Cuvée Rosé, taaskord vana tuttav. Šampanja on valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, kauni vaarikaroosa värvusega. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid, vaarikaid ja kirsse. Nii aroomis kui maitses oli tunda kerget metalset puudutust, aga seda oli täpselt parasjagu ja see nüanss mõjus tervikule hästi. Heas tasakaalus šampanja, oli parajalt hapet ja marjasust ning lisaks veel lõppmaitses paras ports karamelli. Väga hea šampanja ning ka kindlasti meie üks lemmikutest tol õhtul.

Edasi liikusime Èpernaysse ning maitsesime Charles Mignoni Cuvée Comte de Marne Roséd. Koostises on 45% CH, 55% PN ning 15% Bouzy punaveini. Värvus on hallika alatooniga oranž. Aroomis oli tunda kirsse ja vaarikakompotti, osad ninad tundsid ka lillelisi aroome. Maitse oli vähehappeline, samas parajalt röstine ja pähkline, tunda oli ka virsikuid. Heas balansis šampanja, igati nauditav!

Last but not least, oli Michel Arnould Cuvée Fleur de Rose nii et õhtu esimene ja viimane rosé pärinesid samast majast. Koostis 100% Pinot Noir, aroomis oli tunda arooniaid ja  metsmaasikaid. Maitses klaaskommid ja siirupised omadused, mõnusas tasakaalus tagasihoidlik rosé, väga lihtsalt nauditav šampanja. 

Roosa laupäev lõppes igati positiivsete emotsioonidega, saime targemaks ning arendasime oma maitsemeelt. Kui peaksime täieliku pingerea avaldama, siis viimaste seas on kaks suurtootjat, nende roséd olid iseloomutud ja üheülbalised. Õnneks siiski enamus maitstud šampanjadest olid äärmiselt nauditavad, nii et elagu roséd! Tundub nii, et roséde mittearmastajad õnnestus ka selle degustatiooniga ehk armastajate leeri pöörata. Head nautimist head mullisõbrad!

Veuve Clicquot Ponsardin Vintage 2004

Kingitused on toredad, eriti need, mis sa ise endale teed. Mina kinkisin endale eelmise aasta jõuludeks Veuve Clicquoti 2004 aastakäigu šampanja.
Madame Clicquot valmistas oma esimese aastakäigušampanja aastal 1810. Tookord valmistati jook ühe erakordse aastakäigu saagist. Tänapäeval otsustab veinimeister, kas veinidel on keskmisest suurem vananemis- ja valmimispotensiaal ning otsustab siis, kas valmistada aastakäigu veini või mitte. Iga aasta pole kaugeltki mitte sobilik vintage šampanja valmistamiseks, 2004. aastakäik oli järjekorras number 64.

IMG_5468Koostis: 62% PN, 30% CH, 8% Meunier

Aroom hästi röstine, tunda küpseid pirne, luuvilju, samuti varasuviseid rohetavaid taimi ja võililli! Milline õndsus tunda jõuluõhtul ninas võililli!?

Maitse terviklik ja täidlane, tunda mesisust ja samas ilmus ka hapuoblika nüansse. Keskmaitse oli balansseeritud ja terviklik, keskmise happega, lõppmaitses sisenesid mõrudad noodid.

Üldpilt väga positiivne, šampanjal oli tugev kehand, selge iseloom, karakter hästi jõuline ja terviklik. Jook oli võimas algusest lõpuni välja. Suurepärane šampanja kaunistamaks (jõulu)õhtut!

Moët & Chandon

Olen Moët & Chandonist kirjutamist ikka alati edasi tulevikku lükanud, sest vist ei leidu inimest, kes M&C maitsnud ei ole. Veel umbes 5 aastat tagasi oli see üks vähestest brändidest, millist oli võimalik Eesti kaubandusvõrgust osta ning pidulikematel puhkudel on paljud meist seda ka teinud. Tänaseks on poelettide valik õnneks positiivses suunas liikunud ning valida on kümnete erinevate brändide vahel. Küll aga eelistavad ka täna väga paljud just M&C šampanjasid ning kindlasti on selle taga brändi tugev tuntus sh teadmine tarbijate peas et šampanja = Moët & Chandon.

Moët perekond on tegelikult Hollandi päritolu, kuid nad tegutsevad Champagnes juba aastast 1400. Šampanjamajale pani aluse Claude Moët aastal 1743, kui tõelise tunnustuse osaliseks sai maja 1800ndate alguses. Nimelt õppis Napoleon Bonaparte Brienne sõjalises akadeemias koos Jean-Rémy Moëtiga ning neist said head sõbrad. Jean-Rémy oli nutikas ärimees ning ta oskas oma sõpruse Napoleoniga äri kasuks keerata. Napoleoni tarbeks ehitati isegi Le Trianoni nimeline loss, et tal oleks kuskil peatuda oma Champagne visiitide ajal.

Aastal 1832 muudeti maja nimi Moët & Chandoniks, täna kuulub ta LVMH gruppi. 82% toodangust eksporditakse, kusjuures aastane kogutoodang on 32 miljonit pudelit! Kasutatakse üsna moodsat tehnoloogiat ning tavašampanjad on nn kindlapeale minekud. Kohati tundub, et M&C on loobunud tõsise šampanjamaja imago hoidmisest ja jätnud sellise “ekspertšampanjade” tootja imago Krugi ja Ruinarti kanda. Välja arvatud muidugi maja lipulaev, maailma üks tuntumaid šampanjasid – Dom Pérignon, mille esimene aastakäik valmistati juba aastal 1921.

Moët & Chandoni NV šampanjad on kergesti mõistetavad, need on õhukesed, värsked, pretensioonitud ning vastavad paljude veinijoojate maitsele. Tegemist on laiatarbe kaubaga ning tänu tuntusele ja ulatuslikule turundusele on müüginumbrid kindlasti suured.

Richard Juhlin on Moët & Chandon Brut Impériali nimetanud ka 100 šampanja hulgas, mida peab elu jooksul proovima. Selgitus sellise valiku kohta on minu arvates päris hea (kirjapilt muutmata):

Moët & Chandon Brut Impérial compared with a top sparkling wine.
It is hardly for quality reasons that I included this wine. No, I just think it belongs to your general education when tasting the world’s best selling champagnes. Also, it is an excellent reference point to work from grading your truly great tasting experiences. Pick any sparkling wine you want and put it next to a regular bottle of Moët, and I promise that you would rather drink champagne. Einstein was right when he said that everything is relative. (R.Juhlin “A Scent of Champagne”)

 

20140527-225916-82756506.jpgKoostis: 50% Pinot Noir, 40% Meunier, 10% Chardonnay.

Värvus helekollane, mull üsna suur.

Aroomis tunda rohelisi õunu, kevadist rohusust ja valgeid lilli.

Maitses tundsin enam röstisust ja leivasust, mis jõudis kesta isegi keskmisest pikema lõppmaitse lõpuni. Samuti oli tunda sidrunikoort ja heledaid luuvilju.

Kes soovib, see proovib ja miks mitte järgida R. Juhlini soovitust?

Ruinart

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt, kelle onupoeg Dom Thierry Ruinart oli Dom Pérignoni hea sõber. Algselt oli Nicolas Ruinart kangakaupmees, kes pakkus šampanjat kingitusena oma headele klientidele. Hea vaistuga ärimehena sai ta aru, et šampanjaga on võimalik rohkem äri teha ning õige pea sai šampanja tootmisest ja müümisest tema põhitegevusala. Aastal 1730 müüdi 170 pudelit, aasta hiljem 3 000 pudelit ja 1761. aastal juba 36 000 pudelit šampanjat.
Aastal 1768 omandas Ruinart vanad kriidikarjääri käigud, eesmärgiga seal säilitada šampanjapudeleid. Keldrid on kohati kuni 38m sügavused, paiknesid Reimsi linna all ning seal olid šampanja küpsemiseks ideaalsed tingimused: stabiilne temperatuur, vibratsiooni täielik puudumine ja ideaalne niiskuse tase.

Nicolase vanim lapselaps Irénée oli eriti aktiivne müügimees ning tema klientideks olid Euroopa kuningakojad. Venemaa turg avanes Ruinarti jaoks aastal 1860. Ruinarti hooned tehti maatasa I maailmasõja ajal ning pärast Marne lahingut kolis André Ruinart sõna otses mõttes maa alla ning juhtis firmat pommitamise ajal keldritest.
Täna kuulub Ruinarti maja LVMH Grupi koosseisu ning veinimeistriks on noor ja andekas Frédéric Panaïotis. Majale kuulub ca 15 ha aedu, millised annavad 20% vajalikust viinamarjakogustest. Ülejäänud 80% ostetakse kokku lähedalasuvatest küladest. Aastane kogutoodang on 2 miljonit pudelit, R.Juhlini hinnangul on tegemist 4* majaga.

Minu esimene kohtumine Ruinarti šampanjadega toimus 14. septembril 2006, restoranis “Sisalik”, kus Marko tegi meie väikesele veiniklubile šampanja õppetunni raames just Ruinarti õhtu. Maitsesime tookord 4 erinevat šampanjat ning panen siinkohal kirja minu tolleaegsed märkmed (kirjapilt muutmata):
Ruinart Brut – kuiv, mahe, hele lahja värv. 40% Chardonnay viinamarju, mull oli tugev ja väga elav. Lõhnas tunda röstisust ja leiba.

Ruinart Brut Rose – 45% Chardonnay, 55% Pinot Noir. Täidlane maitse, marjane lõhn, metsamarjad. Sobib kerge lihaga, nii kana kui vasikas.

Ruinart Brut Vintage 1998 – väga ilus mull. 52% Pinot Noir, 48% Chardonnay, viinamarjad 1er cru aladelt. Mõnus magus puuviljane maitse, küps maitse.

Dom Ruinart Blanc de Blancs 1993 – 100% Chardonnay. Värskem, röstisem, leiva maitse, grand cru aladelt korjatud viinamarjad. Väga kuiv järelmaitse.

Muidugi ei mäleta ma neid maitseid täpselt, sest möödas on 7,5 aastat, kuid mäletan seda emotsiooni – šampanja tundus nii helge ja nii suursugune, iga pudel oli eelmisega võrreldes kõrgemast klassist. Olin täielikus vaimustuses sellest imelisest joogist!
Vahepealsetel aastatel ei ole minu teed Ruinartiga ristunud, kuid alles hiljuti otsustasin tutvust uuendada “R” de Ruinart-ga:

20140304-211143.jpgKoostis: 48% Pinot Noir, 5% Meunier, 47% Chardonnay.

Värvus õlekollane, hallika varjundiga.

Aroomis tunda mesisust, õunakooki ja pähkleid.

Maitses mängivad pirnid, düšess ja karamell. Lõppmaitses tunda kuldrenetti, tüümiani vihjeid ja sirgeid torkavaid jooni. Äärmiselt nauditav ja esmaklassiline jook, tõeliselt suursugune šampanja!

R. Juhlini hinnang 81/100. Ootan põnevusega järgmist kohtumist Ruinartiga.

Veuve Clicquot Brut Yellow label

Kaunil kollasel päikesepaistelisel laupäeval on paslik üles tähendada märkmed ja emotsioonid Yellow Labeli (Rootsis kutsutakse seda jooki Kollaseks Leseks) kohta.

Vaatamata sellele, et Clicquot näol on tegemist suurtootjaga, aastatoodang 18 miljonit pudelit, on maja suutnud läbi aegade säilitada Pinot’l baseeruva klassikalise stiili ning šampanjades on tunda taigna, leiva ning pipra selgeid elemente.

Ajavahemikul 1860-1870 sisenes Clicquot šampanjapudeli kujunduses uude ajajärku. 1873 aastakäik sai “spetsiaalse riietuse” – kollast värvi sildi. Aastal 1876 sai kollasest sildist spetsiaalne tunnus kuivale veinile, mida müüdi Briti saartel. Yellow label võeti kiirelt omaks ning müügiagendid ja kliendid nõudsid just kollast šampanjat. Yellow Labelil on ka väga kaunis, teistest eristuv madami portreega korgikaas.

Koostis: 56% PN, 16% PM, 28% CH
Värvuselt kuldkollane, päikeseloojangu varjund, äärmiselt mahe toon.

Aroomis tunda rosinaid, puuvilju, kerget vanilli ja brioche. Minu jaoks domineeris üle kõige puuvili, üldine aroomibukett ei olnud väga intensiivne ja iseloomukas, pigem rahulik, pipranoote ma kahjuks ei tabanud. Maitses oli selgelt tunda puuvilju ja marju üsna heas tasakaalus.

Juhlini hinnang 74, arenedes 85

Veuve Clicquot Ponsardin

Seekord teeme nii, et kõigepealt räägime majast ning alles tulevikus veinidest.
Majale pani 1772. aastal aluse Philippe Clicquot. Tema poeg, François, abiellus Nicole-Barbe Ponsardiniga, kes vaid 27 aastasena jäi leseks ning hakkaja naisterahvana võttis aastal 1805 maja juhtimise üle.  Naisel oli hea ärivaist, ta lõi vajalikke sidemeid ning tema šampanjad leidsid tee Euroopa õukondadesse sealhulgas Vene Impeeriumi südamesse.

Aastal 1811 oli Champagnes erakordne saak, legendikohaselt tänu komeedile ning erakordsest saagist valmistati Clicquotis erakordne vintage: The Comet Cuvèe.

Lisaks võimsa äriimpeeriumi ja tugeva brändi ülesehitamisele võib Madam Clicquoti suurimaks saavutuseks lugeda 1816.a koostöös veinimeister Antoine de Mülleriga välja arendatud pudelite hoidmiseks mõeldud aukudega raam-riiulit.
Nimetatud riiul oli võimas läbimurre šampanja valmistamise tehnoloogias, sest võimaldas  veinisetet eemaldada hoopis efektiivsemalt ja väiksemate veinikadudega kui seni tehtud oli.

Omal ajal oli ülimalt uuenduslik ja erakordne ka kollast värvi silt, mis patenteeriti 12.veebruaril 1877.aastal.

Teadaolevalt vanim avamata Veuve Clicquot`i pudel leiti 2008. aastal Šotimaalt ning tegemist oli 1893. aastakäiguga. Haruldast ja hindamatu väärtusega pudelit hoitakse täna Reimsis Clicquoti külastuskeskuses.

Ka 2010. aastal Soome lahest leitud šampanjalaadungis, mis ilmselt oli teel Peterburgi,  oli lisaks Heidsieckile ka  Clicquot šampanjat.

Täna omab Clicquot 284 hektarit aedu 22 külas ning sellest piisab, et valmistada aastas tohutu 18 miljonit pudelit šampanjat. Alates 1987. aastast kuulub Clicquot Louis Vuitton Moët Hennessy (LVMH) grupi koosseisu.

Madam Clicquot oli legend ja paljuski tänu temale saame täna kogeda neid hõrku kihisevaid naudinguid.

Õige pea jagan teiega ka oma esimest kogemust kollase lesega, Gula Änkan`ga, nagu rootslased Veuve Clicquoti kutsuvad. Seniks aga mullitavaid naudinguid Teile!