Moutardi haruldased

Esimesed andmed selle kohta, et Moutardi perekonna esivanemad kasvatasid viinamarju ja valmistasid veini, pärinevad juba aastast 1642. Aastal 1927 muudeti Prantsusmaal seadust ning Aube alad liideti ametlikult Champagne piirkonnaga, samal aastal valmistas François Diligent esimese šampanja. 1958. aastal abiellus Françoisi tütar Lucien Moutardiga, kelle pere on pärit Polisy külast, Côte-des-Bar piirkonnast. Lucien jätkas oma isa eeskujul viinamarjaaedade laiendamist ning 30 aasta jooksul (1950-1980) istutas ta 10 hektarit viinamarju. Aastal 1952 istutas ta ühele põllule Arbanne viinamarjad. Too viinamarjasort oli kadumas ning väga paljudes aedades seda ei leidunud. Lucien otsustas proovida valmistada šampanjat 100% Arbannest ning Moutard on üks väheseid maju täna (kui mitte ainus), kes teeb 100% Arbanne šampanjat. Aastal 1980 asusid isale appi tema kolm last: Agnès, Véronique ja François ning aastal 2004 ostis perekond ka istanduse Burgundias.

Mõni aeg tagasi õnnestus meil proovida ühel õhtul 100% Arbannest ja 6 marja segust valmistatud šampanjasid:

Cuvée des 6 Cépages 2008 – värvus tumekollane, aroomis oli tunda fermentatsiooni, hapukapsa vedelikku ja juurvilju. Samas olid ka luuviljalised lõhnabuketis täitsa olemas, nii alõtša kui ka ploomid. Maitse oli puuviljane, kergelt suitsuse alatooniga, tunda oli nii ploome kui küpseid pirne. Lõpus tungis esile mesisus, järelmaitse oli pikk. Koostises on võrdsetes osades kasutatud Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc, Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier viinamarju. Mõned aastad tagasi õnnestus mul maitsta sama segu 2004. aastakäiku, tolleaegseid muljeid saab lugeda siit.

Cépage Arbane 2013 – värvus klaasis oli kuldkollane. Aroomis oli tunda kurkumit, araabiatoitude maitseaineid, loorberit. Samuti ka kollaseid ploome ja mandliküpsiseid. Maitse oli võrreldes teise šampanjaga palju teravam, hape oli erksam ja andis oma kohalolekust jõuliselt märku. Maitses oli tunda ka virsikuid ja puuviljasust, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Hästi põnev šampanja!

 

Patrick Soutiran Millésime 2008

Gérard Soutiranil oli neli last ning poeg Patrick lõi oma ettevõtte aastal 1971. Majas tegutsevad täna Patricku lapsed Estelle ja Fabrice ning maja asub Montagne de Reimsi südames Ambonnay külas. Kokku omavad nad 3ha viinapuuaedu, kus kasvavad Pinot Noir ja Chardonnay. Vanade aedade viinamarju lastakse küpseda tammevaatides, nooremate puhul kasutatakse roostevabast terasest valmistatud mahuteid. Patricku vanema venna Alaini järeltulijad toimetavad täna Soutirani šampanjamajas ning mõlema maja šampanjad on Eestis täitsa olemas. Seekord tutvustan lähemalt:

Patrick Soutiran Millésime 2008

Koostises 80% PN ja 20% CH, suhkruid lisatud 8g/l.

Värvus oli kergelt halli varjundiga õlgkollane.

Aroomis oli tunda luuvilju ja mett, maitses domineerisid esimese hooga tsitrusviljad. Hiljem muutus maitse kreemisemaks ja ümaramaks, üldmulje oli puuviljane ja täidlane. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike, tunda oli hapet veidi, kuid üldine alatoon oli pigem magus. Aastakäigu šampanja kohta jättis too šampanja pigem tagasihoidliku ja keskpärase mulje, ei üllatanud ega löönud jalust nõrgaks.

 

Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Abel Jobart Brut Millésime 2008

Viis aastat tagasi kevadel tellisime Prantsusmaalt kahe väikese maja šampanjasid ning nende kodusest degusteerimisest sündis üks väga vahva mulliklubi, kellega koos oleme nende aastate jooksul paljude šampanjamajadega tuttavaks saanud ja erinevaid šampanjasid degusteerinud. Ka paljuski tänu sellele klubile Mullimaailm õigupoolest eksisteeribki, sest blogipidaja üksi ei jõuaks kõiki neid šampanjasid osta ega ammugi üksinda ära juua.

Pöördun nüüd tagasi aastasse 2014, kui postipakiga saabusid Prantsusmaalt šampanjad ning ühe neist panin keldrisse küpsema – Champagne Abel Jobart Brut Millésime 2008. Kuna 2008 on väga suure potensiaaliga aastakäik, siis lasin šampanjal 5 aastat küpseda ning sel sügisel proovisime ta ära.

Abel Jobart asutas oma šampanjamaja aastal 1975 ning aastal 2002 võtsid tema 3 poega maja juhtimise isalt üle. Laurent vastutab viinapuuaedade eest, Thierry šampanja valmistamise ja Vincent turunduse eest. Aastane kogutoodang on 60 000 pudelit ning nende šampanjat juuakse lisaks Prantsusmaale ka Jaapanis, Belgias, Inglismaal, Itaalias, Šveitsis ja Saksamaal. Majale kuulub kokku 13 hektarit viinapuuaedu ning neis kasvab 80% Meunier, 10% Pinot Noir ja 10% Chardonnay. Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanja valmistamiseks kasutatakse ainult oma aedadest pärit viinamarju.

Ja nüüd siis šampanjast lähemalt:

Koostises 70% Meunier, 30% CH, värvus klaasis oli tumekollane.

Aroomist kerkisid esimese hooga ninna küpsed õunad, sügisehõng, silo ja koorene jogurt. Klaasis seistes võimendus õunasus veelgi, ilmusid röstised noodid ja aprikoosid.

Maitse oli hästi küps, alguses domineerisid kuivatatud ploomid. Hapet oli keskmaitses üsna tagasihoidlikult, lõpus ilmusid maitsesse aga sidrunid ja järelmaitse oli päris pikk ja happeline. Huvitaval kombel tundsin ma selles šampanjas saepuru maitset, mitte et ma seda kunagi söönud oleksin, aga õigem on vist öelda, et puutolmu tundsin. Just sellist, mis tekib, kui saagida puid ja sae alla tekib hunnik õrna tolmu. Üldmulje oli täidlane ja ümar, maitsekomponendid olid väga hästi paigas. Olen rahul, et lasin sel šampanjal küpseda ning usun, et tabasin õige hetke selle avamiseks. Väga nauditav kohtumine oli!

 

Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

Vollereaux Cuvée Marguerite 2008

Vollereauxi šampanjamaja on meie vana tuttav ning Eesti turul võib selle maja šampanjasid jätkuvalt leida hästivarustatud poodidest ja vinoteekidest. Olen varem kirjutanud Vollereaux Blanc de Blancs Brut muljetest ning ka Vollereaux Brut Réservest. Seekord jagan teiega Cuvée Marguerite 2008 emotsioone ning olgu kohe öeldud, et muljed on positiivsed.

Koostises 75% CH ja 25% PN, suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Šampanja on keldris küpsenud 7 aastat! Värvus oli klaasis tugev kollane.

Aroomis oli veidi rohusust, hästi natuke metalli (vist alumiinium), mineraalsust ning kindlasti valgeid luuvilju ja lilli.

Maitses üllatas meeldivalt väga tugev kirss, oli nii kirsikompotti kui lõppmaitses kirsikivi õrna mõrkjust. Maitse algfaasis oli tunda kreemisaia ja võiroosi, mõnusalt küps ja koorene maitse koos kergete vaniljenootidega. Keskmaitse oli heas tasakaalus koos kergelt torkava happega, samas lõppmaitse oli pikk, tulvil magusaid noote ning hääbuvat hapet.

Aasta 2008 oli väga hea aasta Champagnes, suure potensiaaliga ning see šampanja kinnitab seda, tegemist oli suurepärase šampanjaga!

Pol Rogeri degustatsioon

Sel nädalal tuli uudis, et  šampanjamaja Pol Roger on Drinks Internationali poolt kokku pandud nimekirjas The Most Admired Champagne Brand 2019 kohal number 1! Pol Roger on varemgi selles nimekirjas olnud, kuid platseerunud kohtadele 2.-4, nüüd siis lõpuks esimene koht. Palju õnne!!! Nimekirja koostati seekord juba kuuendat korda ning koostamises osales enam kui 300 šampanjaga seotud professionaali üle maailma.
Selleaastane esikümme oli:
1. Pol Roger
2. Krug
3. Louis Roederer
4. Charles Heidsieck
5. Bollinger
6. Billecart-Salmon
7. Jacquesson
8. Dom Perignon
9. Taittinger
10. Ruinart

Aasta 2018 oli lisaks tavapärasele šampanjavalmistamisele Pol Rogeris majas ka väga sündmusterohke. Aasta alguses alustasid nad enam kui sada aastat tagasi sissekukkunud keldriosa taastamist ning tööde käigus leidsid 26 pudelit šampanjat aastatest 1889-1898. Maikuus valiti Brut Réserve Prints Harry ja Megan Markle pulmapeo ametlikuks šampanjaks, mis oli majale loomulikult suur tunnustus ja ka reklaam.

Siinkohal tundubki paslik kirja panna eelmise aasta maikuus toimunud Pol Rogeri degustatsiooniõhtu muljed. Tookord maitsesime nelja erinevat šampanjat ning esimesena valasime klaasidesse Blanc de Blancs 2008. Segus on kasutatud ainult grand cru küladest (Oiry, Chouilly, Cramant, Avize ja Oger) korjatud viinamarju ning šampanja on küpsenud keldris 7 aastat enne turule jõudmist. Aroomis oli vaniljet ja meekärge, röstisust, mandleid ja lõpus mineraalsust. Maitses oli värske ja pärmine, tundsime käärivat silo, vürtsiseid nüansse, õrnalt magusaid alatoone ja lõppmaitses pikalt sidrunikoort. Väga heas tasakaalus nauditav šampanja!

Teisena lendas kork pudelilt, mille sildil seisis Extra Brut. Esmakordselt jõudis Extra Brut šampanjasõpradeni aastal 2008. Kõik Pol Rogeri šampanjad läbivad malolaktilise fermentatsiooni ning küpsemine leiab aset 33m merepinnast allpool olevates keldrites. Šampanja värvus oli helekollane, aroomis olid rummirosinad ja kerged tsitrused. Maitse oli särtsakam kui aroom, äkilisem ja sirgjoonelisem. Tunda oli karamelli, lõppmaitse oli pikk ja kergelt mesine.

Kolmandana maitsesime maja lipulaeva Sir Winston Churchill 2006. Cuvée loodi Sir Winston Churchilli mälestuseks ning šampanja on oma iseloomult tugev, täidlase iseloomuga ja küps. Millises vahekorras selles segus on Chardonnay ja Pinot Noir, ei oska öelda, see on perekonna hästihoitud saladus. Aroom on röstine ja karamelline, tunda oli küpsiseid, brioche, mandariini koort, aga ka kärssavat nahka. Maitse oli küps ja täidlane, tunda oli õunakooki ja küpsetatud ploome. Hape oli väga heas konditsioonis, kõik oli ideaalselt paigas ning joogis oli ideaalne tasakaal happe ja täidluse vahel. Lõpus ilmus keelele õige pisut kirbet maitset.

Viimane šampanja selle paneelis oli tookord Rosé 2006. See šampanja luuakse nii, et võetakse baasveiniks Brut Vintage (60% Pinot Noir, 40% Chardonnay), millele lisatakse enne pudeldamist ja teist fermentatsiooni 15% punast veini (Pinot Noir). Šampanja on keldris küpsenud 7 aastat enne kui ta tarbijateni jõuab. Värvus klaasis oli terrakota oranž, aroomis oli jõhvikamahla, pihlakaveini, punaseid marju. Maitses domineerisid alguses maasikad, siis tekkis kergelt magus alatoon, kuna lisandusid vanilje ja kreemised noodid. Üldmulje oli julge ja sirgjooneline, intensiivne ja maitsetest pungil, lõppmaitse oli terav ja tugev. Saad kohe aru, et vot sel šampanjal on iseloomu!

Taaskohtumine Lassallega

Kui kevadel 2016 Champagnes käisime, siis külastasime ka Chigny-Les-Rosé külas asuvat Lassalle šampanjamaja, mida peavad kolme põlvkonna naised. Tookordne kohtumine oli väga meeldiv ning kogu reisiseltskond ostis koju kaasa maja tippšampanja Cuvée Angéline 2008. Nende pudelite saatuseks sai tähistada midagi erakordset: mina kinkisin oma pudeli tütrele põhikooli lõpetamisel ning loodetavasti avab ta selle eeloleval suvel kui keskkool läbi. Üks teine Angéline reisis tuhandete kilomeetrite kaugusele Seišellidele tähistamaks kahe kauni noore inimese kihlumist. Kolmas pudel avati ühe kena noore daami 18ndal sünnipäeval ning ema sõnul oli šampanja erakordselt kreekapähkline, väga küps ja imeliselt siidine. Aga mitte Angélinest ei tahtnud ma täna rääkida.

Väisasin mõned kuud tagasi uuenduskuuri läbinud veinipoodi Lootsi tänaval, neil on nüüd uus nimi (Bottlescouts) ja sigari- ja veinipoodi on paigutatud mõned lauad. Klientuur koosnes peamiselt soomlastest, kuid mind köitsid ennekõike veiniriiulid, õigemini šampanjariiulid. Ja need olid täis väga põnevaid šampanjasid, mida teistes Eesti poodides ei kohta, sest tegemist on Soome firmaga ja veinivalik jõuab sealtkaudu Tallinnasse. Silm haaras riiulilt 4 erinevat Lassalle šampanjat, küll mitte Angéline, ning tekkis idee korraldada meie klubi ja Lassalle šampanjade jällenägemine. Mõeldud tehtud ning ühel tormisel laupäevaõhtul seadsimegi end ühe laua taga sisse. Suupisted valmistas kohalik köök, ei midagi erakordset, pigem tagasihoidlikud kaaslased peategelaste saatjaiks. Tol õhtul oli meil õnn ja rõõm maitsta järgmisi šampanjasid:

J. Lassalle Blanc de Blancs 2008

Koostises 100% Chardonnay. Aroomis oli karamelli ja küpseid pirne, avanedes tulid esiplaanile tsitrusviljad. Maitses oli hape väga särtsakas, veidike rohusust ja sidrunit oli tunda ja lõpus olid kerged magusad noodid. R.Juhlin soovitab oma nimistus “100 champagnes you should try before you die” samuti Lassalle BdB proovida. Mina ühinen tema soovitusega, tegemist on ülihea šampanjaga, kõik on nii hästi paigas ja tasakaalus.

J.Lassalle Préférence

Koostises 1/3 igat viinamarja. Aroomis tundsime ära Kuldreneti õunad, samuti oli tunda virsikuid ja maasikaid. Maitses olid küpsenud õunad, mesi, Limpa limonaadi ja melonit. Lõpp oli täidlane ja tunda oli magusaid noote.

J.Lassalle Rosé

Värvus klaasis oli kahvaturoosa. Aroomis oli tunda kergelt lagritsat, aga tugevalt juustu ja piimamannergut, malolaktiline fermantatsioon on oma jäljed jätnud. Maitse oli samas hästi happene, terav ja särtsakas, vastupidiselt aroomi järgi tekkinud ettekujutusele. Suus segunesid punased marjad – maasikad ja metsmarjad. Mälupildiga võrreldes meeldis kohapeal maitstud rosé meile veidi enam, seekordne oli tahuline ja järsemate piiridega.

J.Lassalle Special Club 2008

Champagnes maitsesime aasta vanemaid BdB ning Special Clubi, seekord mõlemad siis aastast 2008, millist muide peetakse väga hea säilituspotensiaaliga aastaks.

Värvus klaasis oli kuldkollane ja aroomis oli tunda aprikoose, mesiseid noote ja rosinaid. Maitse oli värske, mineraalne, hape oli särtsakas ja terav ning natuke oli tunda ka õuna ja rösti. Ilmselgelt on selle šampanja avamiseks veel liialt vähe vett merre voolanud, tasuks oodata veel mõned aastad, lasta tal küpseda ümaramaks ja täidlasemaks, et kõik nüansid ja iseloomuomadused jõuaksid välja arenenda.

Kokkuvõtteks saame öelda, et taaskohtumine oli väga maitsev ja meeleolukas, Lassalle tase on endiselt kõrge ning kes soovib ise proovida, siis seadke sammud Lootsi tänavale.

Kohtumine Veuve Clicquot šampanjamajaga

Madam Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin on šampanja ajaloo üks silmapaistvamaid naisi, kes vaid 27 aastaselt leseks jäädes otsustas äial mitte lubada šampanjamaja maha müüa ning sisenes julgelt valdavalt meeste pärusmaaks olnud šampanjamaailma. Ta julges võtta riske, oli töökas ja loominguline ning kindlasti mängis maja eduloos rolli kogu tema ümber olnud meeskond. Pikemalt maja ajaloost kirjutasin ka kunagi varem. 

Lähiajaloost veel niipalju, et aastal 1987 loodi LVMH Grupp, kuhu täna kuulub ka Veuve Clicquoti šampanjamaja. Maja NV rosé lansseeriti kirsipuude õitsemise ajal 2004. aasta kevadel Jaapanis, kuid kogu ülejäänud maailm pidi seda rosé’d veel 2 aastat ootama.

Soov teha Veuve Clicquoti majaga lähemalt tutvust oli meie peades juba ammu, aga alati kui klubiõhtuks maja valimine toimus, siis ikka tundus mõni teine maja palju põnevam või erilisem. Veuve Clicquoti turundus on maailmas ülitugev ja sisuliselt ükskõik kuhu pilgu pöörad, on ta kohal. Eks see aspekt ka veidi hoidis meid tagasi.

Mitte väga kaua aega tagasi võtsime kätte ja proovisime ühel kenal talvisel laupäeval Läänemaal nelja erinevat Veuve Clicquot šampanjat. Alustasime Veuve Clicquot Brut Yellow Label NV-st. See šampanja on maailmas tootmismahult (ca 13,5 miljonit pudelit aastas) teisel kohal pärast Moët&Chandoni Brut Impériali. Kui maja veinimeistriks sai Dominique Dermarville, siis ühe esimese otsusena tõi ta majja tagasi suured tammevaadid, milliseid polnud seal nähtud pärast 1960ndaid. Peamiselt kasutatakse neid aastakäigu šampanjade valmistamiseks, kuid kehvematel aastatel kui vintage šampanjat ei tehta, siis kasutatakse neid vaate Yellow Labeli valmistamisel. Kuigi see tammevaadi puudutus on kui piisake meres, on see siiski šampanja iseloomus tuntav. Lisaks kasutatakse kuni 35% reservveine. Yellow Label sünnib kohe juua, kuid ka säilitada 2-3 aastat, mille jooksul ta küpsust veel juurde kasvatab.

Koostises 50-55% Pinot Noir, 15-20% Meunier ja 28-33% Chardonnay. Suhkruid on lisatud 10g/l.

Värvus klaasis oli tumeda helgiga kuldkollane. Aroomis oli krõbedat ahjusooja röstisust ja kukekommi. Maitse oli alguses väga kreemine ja natuke röstine, keskmaitses ilmusid õunad ja lõpus ka kriidised noodid. Suhkruid on lisatud päris palju, nii et jook on hästi ümar ja kergelt joodav. Meie jaoks oli see Yellow Label tõeliselt positiivne üllatus, kõikidele meeldis ja ületas meie arvamusi ja ootusi.

Seejärel võtsime kaks aastakäigu šampanjat: Veuve Clicquot Vintage Brut 2008 ja Veuve Clicquot Vintage Rose 2008.

2008 oli viinamarjade valmimiseks väga heade tingimustega aasta, korje toimus hea ilmaga ning tegemist on väga suure potensiaaliga aastakäiguga. See aastakäik oli järjekorras 65, alates aastast 1810. Eelmised aastakäigu šampanjad pärinevad aastatest 2002 ja 2004, viimast nautisin mõned aastad tagasi jõuluõhtul.

2008 aastakäigu puhul on esmakordselt 5% veinist hoitud Kesk-Prantsusmaa tammedest valmistatud vaatides ning see lisab šampanjale rösti ja vaniljet.

Värvus oli Brutil helekollane, õrn särav toon. Rosé oli klaasis jõhvikatooni.

Maitse oli Brutil hästi värske ja ergas, hape oli jõuline ja julge. See šampanja vajab kindlasti aega, et küpseda ja rahuneda ning siis oma parimad iseloomuomadused välja tuua.

Rosé aroomis oli punaseid marju ja ka tsitruse noote. Maites tulid esile lisaks happele ka jõhvikad ja kirsid, lõppmaitse oli suhteliselt lühike.

lmselgelt olid mõlemad aastakäigu šampanjad liiga noored tarbimiseks. Veinimeister annab nii tavalisele kui rosé 2008 aastakäigule vananemispotensiaali kuni aastani 2030(!). Tasub panna paar pudelit keldrisse küpsema, mõned aastad oodata ja siis lasta šampanjadel uuesti rääkida. Mina igatahes võtsin soovitust kuulda.

Tolle päeva parim šampanja oli aga vaieldamatult La Grande Dame 2006. Esimest korda tehti seda šampanjat aastal 1969 ning šampanjasõbrad said seda maitsta aastal 1977. Segus kasutatakse eranditult ainult 8 grand cru aiast korjatud viinamarju, 2006. aastakäigu segus on 53% Pinot Noir ja 47% Chardonnay viinamarju.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, röstitud leiba, rikkalikku rosinakooki, aroom oli küps ja mõnusalt ümar. Maitse oli aga veelgi küpsem, täidlane ja täiuslikus tasakaalus, siidiselt pehme ja suud paitav. Ülim nauding ja imetlust vääriv veinimeistri kätetöö!

 

Ayala Blanc de Blancs 2008

Paar aastat tagasi õnnestus mekkida Ayala BdB 2005 aastakäiku ning selle aasta alguses oli põhjust avada uuem aastakäik 2008. Šampanjal lastakse rahulikult keldrites küpseda 6 aastat, vein küpseb mõnusalt mineraalseks ja täidlaseks.

Koostises 100% CH, millised kõik on kasvanud grand cru aladel, 60% Chouillyst ja 40% Le Mesnil-sur-Ogerist. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus klaasis oli särav helekollane, mull keskmise tihedusega.

Aroom klaasis oli intensiivne ja jõuline, tunda karamelli, magusaid küpseid luuvilju ploome ja aprikoose. Kergelt tunda ka piimhappe nüansse.

Maitses samuti domineerimas karamellised noodid, röstitud sai, samas on mineraalsed nüansid heas tasakaalus ja jätavad suhu täidlaselt ühtlase maitse. Maitse on selgelt röstisem kui aroomist aimata võis. Väga heas tasakaalus šampanja, mis on juba praegu juues väga hea buketiga kuid kindlasti omab potensiaali küpseda keldris veel vähemalt 5-10 aastat.

Champagne Philipponnat

Seekord otsustasime mulliklubiga degusteerida Philipponnati šampanjamaja esindajaid. Philipponnati maja oli üks esimeste seas, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile trükkima infot šampanja valmistamiseks peamiselt kasutatud baasveini aastat, korkimise kuupäeva ja lisatud suhkru kogust.

Šampanjamaja on Eestis kohal juba paar aastat, maaletooja käest saab otse osta neid brillare.eu veebipoest ning meie võtsime esimese hooga maitsmiseks neli erinevat šampanjat. Jookidele saatjaks ostsime sushit ning viimaseks käiguks foie gras koos Muhu leiva magusa puuviljasaiaga. Sushi oli imekaunis ja imemaitsev, anname 6 soovitushäält Viimsi vanas keskuses asuvale väikesele sushikohale!

Aga nüüd šampanjade juurde, esimesena avasime Royale Réserve Non Dosé. Tegemist on maja NV sarja esindajaga, baasveinile on lisatud 48% reservveine ning šampanja on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostises 65% PN, 30% CH, 5% Meunier.

Värvus kahvatu kuldkollane.

Aroomis olid pärnaõied ja röstised noodid, hästi täidlane ja küps esimene mulje.

Maitse oli tugev ja puhas, kus oli tunda pirne, tsitruste puudutust, karamelli ja kergeid suitsuseid noote. Suurepärane avalöök, mis sai degusteerijatelt lõpuks 24 maksimumpunkti ja oli selle õhtu absoluutne lemmik. Veinimeister ütleb, et šampanja näitab oma jõulist intensiivsust kõige paremini 6-18 kuud pärast korkimist, kuid võib seista ka keldris mõned aastad.

Teine šampanja, mida maitsesime oli Royale Réserve Brut, milline on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostis sama mis zero dosagel: 65% PN, 30% CH, 5% Meunier, suhkrut on lisatud 8g/l kohta.

Aroomis olid küpsised ja pirnid, meenoodid ja tsitrusviljad.

Maitse oli hästi õunane, veidike ka punaseid sõstraid ja vaarikaid, lõppmaitse hästi leivaröstine. Järelmaitses domineeris suhkur ning meie hinnangute skaalal sai see šampanja neljanda koha. Bruti võib keldris säilitada kuni 5 aastat, kus ta ajaga areneb ümaramaks. Šampanja sobib kenasti valge liha külmade lõikudega, linnulihaga, kala ja mereandidega.

Kolmas šampanja oli vana väärikas Grand Blanc Brut 2006. Viinamarjad on kasvanud kriidisel pinnasel, koostises 100% CH ning suhkrut on lisatud 4,25 g/l. Värvus kuldkollane. 

Aroomis oli tunda kõrbenud leivakoorikut, kääriva leivajuuretise hõngu ning pähkleid.

Maitse oli väga täidlane, rukkileivane. Lõpus tulid esile hape ja kirsid, lõppmaitse oli üsna pikk. Ideealne kaaslane homaarile või vähile, kuid värske tuunikala ja lõhe tõid ka kenasti selle šampanja parimad omadused esile. Meie järjestuses sai BdB napilt II koha.

Viimane käik oli Blanc de Noirs 2008 koos foie grasi ja magusa puuviljasaiaga. Kevadel Reimsis nautisime seda šampanjat õhtupäikesest täis tänavakohvikus, seekord süübisime jooki põhjalikumalt.

Koostises 100% Pinot Noir.

Värvus kuldkollane, mullijoad keskmise tihedusega.

Aroomis domineerisid mustad ploomid ja ploomikivid, meenoodid samuti.

Maitse oli mineraalne ja puuviljane, lõppmaitses tulid esile pipar ja erinevad vürtsid. Meie pingereas väärikas kolmas koht. Veinimeister soovitab seda šampanjat metslindudega, usun et pardiga oleks kooslus super.

Kokkuvõttes saame öelda, et maja ei ole asjata saanud R.Juhlinilt 4* tunnustust, kõik proovitud šampanjad olid suurepärased, ükski ei valmistanud pettumust. Ja me alustasime ju maja alumistest sarjadest, saab vaid oletada, mida maja tippsarjad pakuvad. Nii et soovitan kindlasti Philipponnatiga tutvust teha, uskuge, te ei pettu!

Ilusat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!!!!!

Champagne Louis Barthélémy

Ühel sumedal augustikuu õhtul oli meil kodus meeldiv võimalus vähipeo tarbeks keeta kodumaisest kasvandusest pärit vähke. Sellise väärika toimingu juurde valisime kaaslaseks ühe väikese maja aastakäigu šampanja – Louis Barthélémy Brut Saphir Millésimé 2008. 

img_1477
Koostises ca 85% CH ja 15% Pinot Noir.

Värvust kirjeldades jõudsin sellise sõnastuseni nagu sooja tooniga kuldkollane.

Aroomis oli röstised noodid, röstitud mandlid, võiküpsised, mesi ja isegi veidi šokolaadi.

Maitses oli tunda kergeid, vaevuaimatavaid tsitruse puudutusi, jõulisemalt oli tunda suitsust alatooni ja lõpus oli parajalt pikk hape.

Värskelt keedetud vähid ja jahutatud šampanja sobisid kokku imeliselt! Vähkidega sobibki šampanja imeliselt, oleks vaid piisavalt palju võimalusi seda kooslust nautida.

Nüüd aga veidike ka majast endast: Aÿ külas paikneva maja asutaja printsess Baudry põgenes Venemaal toimuva revolutsiooni eest Prantsusmaale ning asus elama Epernaysse. Aastal 1923 asutas ta veinimaja Baudry Lebrun & Cie, mille aastal 2002 ostis Rhone oru veinivalmistajate poeg Jean-Barthélémy Chancel, kes oli tol hetkel vaid 25 aasta vanune. Maja uueks nimeks sai Louis Barthélémy ning aastal 2011 kolis maja Aÿ külla. Jean-Barthélémy Chancelile õpetas veinivalmistamise tõdesid tema isa ning praktilisi kogemusi omandas ta ka Château Val Joanis, Luberonis. Maja valikus on kuus erinevat šampanjat, nii et on, mida avastada.

Blanc de Noirs õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus mul täita oma ammune unistus ning degusteerida erinevaid Blanc de Noirs (edaspidi BdN) šampanjasid imelise õhtusöögi käigus. Ootused olid kõrged ja need said täidetud, kuid kõigest aga järjekorras.

Esimene käik oli André Clouet Grande Réserve BdN Brut koos keedetud soovähkidega. Sulatatud soovähid olid tõelised iludused, tumeda tulipunase värvusega, kuid suhteliselt maitsetud ning suviste Soome või Eesti vähkidega võrdlust ei kannata. Kuid tühja sest, koos šampanjaga maitsesid nad ikkagi hästi.

André Clouet Grande Réserve valmistatakse 100% PN-st, viinamarjad on korjatud Bouzy ja Ambonnay küla grand cru aedadest. Värvus virsikukarva, kergelt hallika varjundiga. Maitse oli väga küps ja täidlane, hapet oli üsna vähe, tunda oli punaseid marju. Lõppmaitses oli tunda mõrudat šokolaadi. Täidlane ja küpsenud šampanja.

Teine käik  olid värsked austrid ja Joseph Perrier Cuvée Royale BdN Brut Nature 2008. Tegemist on vana tuttava veinimajaga ning BdN kinnitas taaskord maja kõrget taset. Värvus kergelt oranžikas kollane. Aroom mineraalne, tunda oli mustõstraid ja mett. Maitse oluliselt teravam kui aroom, tunda oli suitsuseid nüansse ja küpseid virsikuid, samuti tsitrusvilju. Austrite meresus ja šampanja mineraalsus mängisid kenasti kokku. 

Kolmas käik oli kordus paar nädalat tagasi proovitud kooslusest: foie gras ja Pierre Paillard BdN. Seekord andis maitsekooslusele erilise krutski juurde  Muhu Leib pagarikojast päeval ostetud must leib šokolaadi ja aprikoosidega. Kergelt magusa alatooniga tumedast kakaost tulvil leib sobis ideaalselt foie grasiga. Ja šampanja ainult täiendas seda paari.

Järgmisena ilutses meie taldrikuil kergelt praetud imeõrn kanamaks rohelisel salatipadjal. Saatjaks sedakorda Champagne P.Louis Martin Bouzy Brut BdN. Aroom oli sarnaselt eelmisele korrale hästi röstine, lausa kõrbenud nootidega. Maksaga koos tulid maitses esile mustad ploomid, šokolaadi puudutus ning järelmaitses piprased noodid. Kokku sobisid nad igatahes hästi ning maitsebukett oli nauditav.

Meie õhtusöögi pearoaks oli mooritud jänes ahjus röstitud köögiviljadega, mille kõrvale avasime Egly-Ouriet Grand Cru BdN Vieilles Vignes. Tegemist on maja tippveiniga, kõik viinamarjad pärinevad ühest, grand cru külas Ambonnays asuvast Les Crayèresi nimelisest aiast. Viinapuud on istutatud aastal 1946 ning kuna mullapind on üsna õhuke, siis see võimaldab viinapuude juurtel minna sügavale kriidikihini ning tulemuseks on mineraalne, võimas, rikkalik ja küps vein. Suhkrut on lisatud minimaalselt 2g/l.

Värvus oli oranžikas kollane, kergelt isegi roosaka varjundiga. Aroom oli väga täidlane, domineerisid küpsed röstised noodid ja mustsõstar, meenutas dessertveini aroomibuketti. Maitses oli tunda tammenoote, küpseid tumedaid marju, metskirsse ja mineraalsust. Hästi tammine, kompleksne ja väga heas tasakaalus vein, väga pika lõppmaitsega. Uskumatu elamus, ohhetasime ja ahhetasime päris pikalt, jänes pakkus šampanjale kenasti seltsi, kuid minu jaoks jäi toit ikkagi veini varju.

Tegemist oli vapustava šampanjaga, minu jaoks kõikidest senini kogetuist vägevaim ja huvitavaim šampanjaelamus. Absoluutne lemmik! Majast ja ükskord varem maitstud 100% Meunierist valmistatud šampanjast saab lugeda siit.

Õhtusöögi lõpetas Gonet-Medeville BdN ning tõstsime toosti kõikide tublide ja andekate veinimeistrite auks. Kogu õhtu oli üks suur nauding!

 

Herbert Beaufort Millésime 2008

Täna on taaskord mul rõõm tutvustada Herbert Beauforti maja šampanjat – Brut Grand Cru Millésime 2008 Cuvée spéciale La Favorite. Sain selle sünnipäevaks ja järgmisel päeval tundus olema just paras hetk see kalamarja saatel ära proovida.

Mull oli väike ja üsna tihe.

Aroomis oli tunda brioche, mädanenud õunu, mulla lõhna, alusmetsa hõngu ning üllatus, üllatus – kaalikat! 

Maitses oli kerge röstisus, hape oli väga sirgjooneline, kogu maitset ühtlaselt läbiv, sealjuures olemata pealetükkiv ja suruv. Lõppmaitsesse ilmus kergelt imal maitse. Maitse üldmulje oli aga ikkagi veidi hillitsetud ja kinnine ning jook vajaks veel mõned head aastad arenemiseks ja küpsemiseks. Loomulikult oli ta igati joodav juba praegu, kuid võimsama elamuse saamiseks tasuks veidi lasta ta küpseda.   

Deutzi šampanjamaja degustatsioon

Imelisel reedeõhtul kogunes meie pisike šampanjaklubi, eesmärgiga süveneda Deutzi šampanjamaja loomingusse. Eestis on Deutz juba ammu ning mul on väga meeldivaid hetki olnud nii Brut Classicuga kui ka roséga. Kuna oli reede õhtu, siis me ei jõudnud suupisteid valmistada ning läksime seekord kergema vastupanu teed – tellisime austreid. Sõime neid nii toorelt kui gratineeritult. Austrid ja šampanja on klassikaline koosolus, värsked austrid ja õrnad mullid on üksteise jaoks loodud.

IMG_5726Esimesena lendas kork pudelilt, millel oli silt Blanc de Blancs 2008. Kork lendas ning klaasi valatud mullijook lõi meid kõiki oimetuks. Sõna otseses mõttes, osad meist ei toibunud sellest maitseelamusest õhtu lõpukski, kindlasti oli tegemist ühe eilse õhtu parima, kui mitte kõige parema joogiga.

Koostis 100% Chardonnay.

Aroomis lõi esimese hooga ninna hästi tugev küpsetis ja röstisus. Kui panna talulauta suur hunnik heinu, lasta neil seal seista ja vajuda, võib-olla hakkab isegi altpoolt kergelt mädanema ja kui pistad nina sinna heinahunnikusse, siis tunned sama aroomi – see oli Saale nägemus aroomist. Tasapisi lisandusid puuviljanoodid, hästi küpsed, kes tundis  pirni, kes hurmaad. Põnevalt hiilis aroomi tagaplaanil aga hoopis selline imal hape, selline varjatud, luusiv aroominüanss. Äärmiselt põnev ja mitmekülgne aroom!

Maitse oli sama põnev, alguses oli tunda päikese poolt kergelt kõrvetatud rohtu, kus lisaks röstile ikka on veel rohusust ka tunda. Keskmaitse ümar ja mesine, minule sümpatiseeris kõige enam täiesti lõpus keelel jääv pehme ja magusa alatooniga koduõlu maik.

Milline üheshingamine aroomil ja maitsel, milline suudpaitav hellitus! Suurepärane šampanja, uskumatu elamus, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Teisena mekkisime Brut Classicut, mis on väga maitsev traditsiooniline šampanja, aga eile jäi ta suurepärase avalöögi varju. Võib-olla vajaks ta ka veidi küpsemist pudelis veel, eile tundus maitse kergelt sinepine, sellerivart oli isegi tunda. Küpseid noote oli üllatavalt vähe, samas nagu öeldud, siis BdB surus ta kindlasti ebavõrdsesse positsiooni.

Kolmas valik oli võib-olla ootamatu, aga minu poolt teadlikult rea keskele paigutatud – Cuvée William Deutz Rosé 2002. IMG_5732R.Juhlin on valinud selle rosé 100 šampanja hulka, milline tuleb enne surma kindlasti ära proovida. Tema hinnangul on tegemist maailma paremuselt nr.2 roséga (kõik aastakäigud) pärast Louis Roedereri Cristal Roséd.  R.Juhlin soovitab teha nii: Go to Normandie, Bretagne, or Gotland and sit down and wait for the slow sunset, and enjoy it when the rocks adopt the same pink tint as the contents of the glass.

Meie küll päikeseloojangut ei näinud, kuid klaasis värelevat, õrna karamelli tooni nägime küll. Seltskonna rosé armastajad kiitsid jooki taevani, mina sealhulgas, tegemist oli kindlasti ühe parima roséga, mida mul on elus õnnestunud proovida.

Esimesed aastakäigud valmistati William Deutzi roséd ainult Ay külas kasvanud Pinot Noirist, kuid alates 1990ndast aastast on koostises ka 25% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda mineraalsust, soola lõhna, samuti õrnalt maasikaid.
Maitses punased marjad, maasikad ja mõrkjad noodid. Väga heas tasakaalus maitse!

 

IMG_5724Õhtu kaks viimast käiku oli sarnased ja samas erinevad Brut Millésime 2006 ja Brut Millésime 2007 alustasime nooremast.

Koostises: 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis staaritsesid rosinad, kuivatatud aprikoosid ja mustad ploomid. 2006. aastakäigus tulid esile küpsemad ja jõulised röstinoodid.

Maitsed erinesid üksteisest enam, vanem aastakäik oli hästi sügava maitsega, heas tasakaalus. Tunda oli röstsaia, kusjuures hästi pikalt suuspüsiv röstisus. 2007 oli võrdluses neutraalsema ja nõrgema iseloomuga.

Kokkuvõttes sai vanem aastakäik kõrgemad punktid ning nii mõnigi osaleja hindas selle õhtu parimaks šampanjaks!

Deutz on suurepärane šampanjamaja, kelle valikus ei ole ühtegi nõrka või pettumust valmistavat jooki. Eestis on need poeriiulitel täitsa olemas, mina soovitan neid kindlasti proovida!