Les Belles Voyes on maja tippšampanja ning tegemist on ühest aiast, enam kui 70 aastat vanade viinapuude marjadest, valmistatud segušampanjaga, milline on laagerdunud tammevaatides.
Selle Franck Bonville maja lipulaevaga on mul huvitavad kogemused. Esimestel kohtumistel avasime 0,75l pudeleid ning olime ootuspäraselt rahul ja suures vaimustuses. Huvitaval kombel aga magnupudelis (1,5l) ei olnud šampanjal absoluutselt sellist iseloomu ja küpsust kui väiksemas pudelis. Mul on olnud õnn viimase poole aasta jooksul maitsta magnumist pärit šampanjat päris mitu korda (nii kevadõhtul Läänemaa rannamajas kui ka küünlavalgel sügisõhtul tubases õhtusöögilauas), kuid tulemus on ikka sama – no ei ole nii küps kui tavalises pudelis.
Miks ma sellest üldse kirjutan on, et reeglina peaks magnumpudelis šampanja küpsema ühtlasemalt ja kompaktsemalt ning maitses peaks arenema ja esile tulema kogu iseloom.
Kahjuks ei ole olnud pudelitel kuupäeva märget ja pole kellegi käest küsida ka, aga mul on tunne, et Eestisse jõudsid kauem küpsenud normaalpudelid ning magnumid olid nn “tooremad” ja mingil põhjusel varem keldrist välja saadetud. Vast just seetõttu on pudelitel nii suur iseloomude erinevus.
Viimase normaalsuuruses pudeli kodustest varudest avasime hiljuti isadepäeval ning läks hästi ning saime taaskord rahuldava elamuse osaliseks:
Värvus kuldkollane, tumedama helgiga.
Aroomis olin tunda küpseid luuvilju, liivataignast valmistatud küpsetisi, karamelli ning ka kergelt suitsust puudutust.
Maitse oli väga röstine, tunda on, et jook on pudelis pikalt küpsenud ja iseloomu arendanud. Keskmaitses tuli esile mesisus, just nagu ampsaks meekooki. Ja lõppmaitses ilmus kardina tagant välja ka hape, täpselt parajas doseeringus ja heas tasakaalus – kerge juua, kerge nautida.
Mullimaailm 