Kevadel Champagnes

Champagnesse minek koos väikese mullisõprade seltskonnaga mõlkus meie meeles juba pikka aega ningn lõpuks maikuu alguses tegime oma plaani teoks. Tallinnast Reimsi saada on imelihtne, lennukid lendavad kas otse Tallinnast Pariisi või siis põgusa vahepeatusega Riias. Lennujaamast saab hüpata rongile, mis 25 minuti pärast sind Reimsis maha paneb. Lihtne, kiire ja mugav!

Reims tervitas meid päikesepaistelise, küll veidi tuulise, kuid siiski mõnusalt kevadise ilmaga. Esimene päev oli meil planeeritud Reimsi päevaks: kõigepealt lõunasöök, siis korteri üürimine ja linnatuur. Esimene šampanja, mida Champagne pealinnas maitsesime, oli de Castellane šampanja Brut Croix Rouge.

Reimsi katedraal seisis oma täies hiilguses, vitraažide renoveerimise tõttu olid püsti pandud ka mõned tellinguid, kuid suursugust üldmuljet see ei kõigutanud. Reimsi katedraalis on kroonitud enamus Prantsusmaa kuningaid ning välimuselt meenutab ta üsna palju Pariisi Jumalaema kirikut. Reimsi katedraali ehitust alustati 1210. aastal, I maailmasõja ajal tehti see peaaegu maatasa ning taastati endises hiilguses aastaks 1937. Altari kohal kõrguva vitraaži autoriks on Marc Chagall (valmimisaasta 1974).

Täpselt katedraali vastas, koos miljonieurose vaatega, on toredad šampanjapoed, kus hinnad väga demokraatlikud. Kohapeal saab osta klaasiga šampanjat (Deutz või Cattier) või siis pisikese korgitasu eest tarbida poevalikust mida hing ihkab.

Meie saabumisepäev oli Prantsusmaal riigipüha ning esimesel õhtul külastasime vaid G.H.Marteli šampanjamaja. Turistidele näidati lühikest videofilmi šampanja valmistamisest, millele järgnes ekskursioon maja keldrites. Keldrilaed on kaetud erinevat värvi samblike laikudega, mis moodustavad vaatajaile põnevaid värvimustreid. Ringkäik lõppes ootuspäraselt šampanja maitsmisega, valida sai kahe erineva paketi vahel. Meie valisime “de lux” paketi, mis sisaldas kolme erinevat Victoire sarja šampanjat, millest parim oli Brut Fut de Chêne koostises 50%CH ja 50% PN.

Õhtusöögiks sõime kevadisi spargleid ja julgemad proovisid kohalikku rupskivorsti (Andouillette), mis oli intensiivne, üllatav ja eriline maitseelamus. See ei jäänud meie viimaseks kogemuseks rupskivorstiga ning ühel hilisõhtul pidasime isegi maha ägeda debati teemal “olla või mitte olla”, mida nimetasime isekeskis vorstisõjaks 🙂

Järgmisel päeval üürisime auto, sest Montagne de Reims ootas avastamist. Sellest juba pikemalt õige pea.


 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s