Veuve Clicquot šampanjamaja peetakse roosa šampanja valmistamise teerajajaks, nende esimene rosé valmis juba aastal 1775. XIX sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti roséd eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistatajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogub aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on enamike šampanjamajade sortimendis NV rosé olemas, aastakäigu roséde valmistajaid on muidugi vähem.
Champagne on ainus piirkond Prantsusmaal, kus lisaks klassikalisele veinivalmistamise meetodile, kus roosa värvuse intensiivsus sõltub värskes mahlas punase viinamarja kestade leotamise ajast, on lubatud roosa värvus saavutada ka selliselt, et valgele veinile lisatakse punast veini (8-20%).
Klassikalise meetodi järgi värvi saavutamine on keerulisem ja riskantsem ning lõpptulemuseks võib olla liialt tanniinine lõppmaitse. Klassikalise meetodi suurimaks meistriks peetakse Laurent-Perrieri, kelle rosé on tõesti suurepärane. Punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakäigu šampanjade kohta, mis kindlasti kannatavad oodata oma aega keldrites, näiteks Dom Ruinart, Bollinger, Roederer Cristal, Veuve Clicquot Grande Dame, Deutz, Perrier-Joudet Belle Epoque jpt.
Roosa värvigamma on väga lai: õrn mannavahu roosa, jõhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks veel punakad telliskivid, päikeseloojangu oranž või merevaik, kuni päris intensiivse punase veini toonini välja. Sama laial skaalal kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse roséd nautida nii eel-, pea- kui magusroa juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé sobib kõigega ja on alati nauditav.
Minu lahedamad ja säravamad roosad hetked on olnud Reimsi katedraali ees päikesepaistelisel hommikul sõpradega jagatud Bollingeri rosé, Billecart-Salmon Brut Rosé õhtusöögi kaaslasena, Laurent-Perrier Cuvée Rosé ning Chigny-les-Roses külas J.Lassalle majas roséd degusteerides.
Eriti meeldejäävad elamused on muidugi olnud aastakäigu šampanjad: Cuvée William Deutz Rosé 2002 ja Charles Heidsieck Rosé Millesime 1999.
Roosad šampanjad on tõeliselt eripalgelised, nii et tasub proovida ja uusi elamusi koguda. Palun mulle üks klaasike roséd!
Mullimaailm 